Ma millegipärast on meeltesse kinni hakanud jusse imelik Singsale proua. Seda tuletab meelde oma lauluga mingisugune roheka kõhualusega lind kes lendab ühe pika puu ladvas teise ja kordab neid oma arusaamatuid sõnu igal kevadel. Mitte küll päris selgesti, kuid ometi kordab. Neist aru saab. Tasane maa hall ja madal silmapiir, kivine põld, tume kuusemets, taluv kodu. Siin armastatakse, osatakse laulda, laulavad kõik kogu pere. Toas, seisab küla meistri valmistatud orel. Orelit, rändabki 12 aastane nooruk üksi linna õppima. On aasta 1942. Oreliõpingud jäävad olukorra sunnil katki muusika kihkonnaga käes. Nooruki mõtted suunduvad komponeerimisele õieti juhuslikult kuna polnud millegi muu peale asse, naljatab ta hiljem. Vaata tuli ka tasapisi tol ajal mu isal seltskonnas pressimiseks oma organiseeritud topeltkvartett oli, mida ma ise klaveril saatsin ja milline on siis ise repertuaariga seal oma laulu ma siiski vent dollariline Harro poole, ma pöördusin ka saamiseks arrokas kohe suunama, ta nägi, et ma ise midagi püüan teha, siis ta siis ta lausa kutsus mind erinevate õigumorfektsiooniks, mida ta seal juhatas. Tema suunas mind rahva juurde ja soovitas minna muusikamuuseum. Lossis. Horisont kartul pidid kõik läbi, seal rahvaviiside katkes. Otsisin sealt Kuusalu viisija Vigala viis ja need on kohad, kus ma olen elanud oma oma viis, otsisin juba siis tegin seal mitmeid süte ja seal nendest ja peab ütlema, et jah, et sammud olid küll, aga ma ei olnud sisemisest vaatevinklist muusikasse osanud suhtuda. Jonnima püüdsime valmis teha, saab Ma hakkasin otsast peale nutnud, lekkima ja niikaua kui midagi valmis tuli. Ega ma neid näinud ei ole. Algul huvi tõesti juhuslik augutäide teadlik tutvus runo lauluga tekib kõhnagu kogemata juhendaja soovitusel. Heites ajas pilgu kaks aastakümmet edasi. Näeme, kuidas juhusest kasvab seadus. 1967 loob elu ja jaanilaulud tuginedes hoolikalt säilitatud omapäraga runolauludele. Nagu terve rahvas, püüaksin loitsu maagia abil õnnen sarvist saada. Tsükli kõrgpunkti. Paljukihiline kirev helivaip ergab vaba suve, looduse ülistust, rõõmu noorusest ning liikumisest. Noormehe maailma ringi tabab varsti uus avardumine. Konservatooriumi hariduse saab ta Moskvas. Need on tiheda tööaastad. Ometi võtab esimese rahuloluna jõudmine hulk aega. Kui nüüd päris tõsiselt rääkida, siis Moskvas olid ikka tõepoolest need esimesed sammud ja need ei olnud mitte alguses, vaid olles kuskil päris lõpuaastal olin Moskvas 51 kuni 56. Ja kuskil 54 55 on need aastad siis siis ma äkki nagu tajusin, et noh, midagi on tekkinud midagi, mis, mis on tõesti värske mulle endale värske või omapärane või see pole, tekkis mul kõigepealt ühe väikese tsükli juures neli kildu. Järsku tunnen, et see on üks lugu, mis nagu, nagu see lugu oleks juba valmis enne mind olnud. Kiiruselt teine printsil ära. Ma pean, sest ma olen seda hulk aega, tõesti, olingi nende kooliülesande kammides nähtavasti maa selles traditsioonilises stiilis või traditsiooniliste vormide raames ei oleks suutnud ennast väljend vanigmas tahtnud. Ma tunnen täiesti oma võimeid, selles mõttes ma täpselt tean, selliseid ande puudusid mul traditsioonilistes suurvormide puhul annab, see võib olla tunda siis ja ma ei püüdnudki eriti. Ma tegin oma kohustuslikud lood ära. Hiljem ka veel. Üht-teist olen teinud. Veel kõrgkooli lõpul professionaali oskusi täis mõõduni kasvatamas huvitab kompunist eesti rahvamuusikavanematest kihistustest. Juba mitmed aastakümned oli eesti heliloojate huvi kõikumas uuema küla laulu ja rahvusliku kultuuripärandi tänase uhkuse yltse runolaulu vahel. 1959 kirjutab meie peategelane Veljo Tormis oma esimese suurteose runolaulu baasil. Muide asjaoludel nagu jällegi juhuslikku süttimisena praegu leiab heliloojad runolaulu kasutusviis polnud siis veel kaugeltki rahuldav. Meesterahvas vanamoodi uudne asi oli tol ajal, aga see on siiski see, see minu pärisosa. Kihuna soli Kihnust koha pealt tuli see idee, et nad kui ilus vii, siis ma läksingi juukse kohe Tartusse sinna muuseumi, kus oli palju kõik materjalid, et see oli jällegi tehtud millestki, midagi ta seal, ma püüdsin ka rahvaalust teha midagi muud. Tegime eile osase variatsioonide ühe samaviisi põhjal ühe samaviisi variatsioonides valisin välja neli gruppi. Eesti heliloojate käsutuses on rikkalikud runolauluvarud, mis on tekkinud sajandi alguses hoo sisse saanud entusiastliku kogumistöö tulemusena. Kuidas kasutada runolaulu kunstmuusikas on kestnud keeruline küsimus Eesti kutselise heliloomingu kogu ajaloo vältel. Veljo Tormis on selles valdkonnas elanud oma nahal läbi suuri muutusi ega ise viljakalt kaasa löönud. Hoopis suurema pieteeditundega, kuid Kihnu pulmalauludes on töödeldud runoviise tsüklis 13 eesti lüürilist rahvalaulu säilitatud viisi algmurre. Napid kommenteerimisvahendid on tuletatud runoviisist endast. Kuuleme nüüd tsüklist mitmeid laule. Nüüdishetkel vaatleme runolaulu ürgse omapärase tervikliku kunstina. Näiliselt kiretult heietavat laulud peidavad teravat mõttelist romantismi omalaadsed ürgset elu, tunnetuslikku koodeksit milles sisalduvad paljud meie rutakalt tehnikaajastul defitsiitsed väärtused, inimese sisemine tasakaal, ühtekuuluvustunne loodusega, põlvkondade järjepidevuse tunnetus. Et töötlemisel püütakse runolaulu järjest puhtamana hoida käimas vaidlused, kuhu asetada piir kommenteeritud runoviisi ning rahva laululise originaalteose vahele. Kas ei ole võimalik teha sellepärast, et rahva Aulumas kindla funktsiooni kindlas ühiskonnas kindel rajal? Ta oli mingisuguse ühiskondliku elu osa automaatselt ajastust ja olustikust ja kõigest meie võtame siiski ainult sealt mis meil vaja on. Ja püüame seda välja siis tuga taotlegi puhast rahvalaulu nii-öelda segakoori laulma panna, eks ole. Need on siiski teosed. Akadeemilisele kollektiivile tahab sellele aparaadile see, mis meil tänapäeval olemas. Ja need populistlikud ansamblid on mingi niuke vaheaste. Nemad ei ole ka etnorahvalaul. Nad etendavad selle abi. Nad ei ole selles, vaid nad demonstreerivad seda, esitavad seda meile tutvustada seda meil. Mina püüan teha sellest siiski kui kunstivorm, mis, mis oleks tänapäevases vormis esitatud, hakkas ükskõik millises. Minu tegevus ei maksa otsida nüüd vana kultuuri taastamist või laiba õhu sissepuhumist, seda mina kunagi tahtnud. Raha ja, ja teised on rääkinud mulle vastu, et tegelikult sa räägid seda, räägite tegelikult ka erineva käsi, on, on igal juhul tunda et see on ikkagi sinu looming ja nii edasi, tõde on selles, et et on tõesti tuhandeid võimalusi, kuidas sellesse läheda. Minu tobiase, mina see nii on, aga mõned inimesed on teistmoodi. Ma jään siiski teisest küljest ma olin rahva valge jällegi seotuks, ma olen tegelikult juba algusest peale seotud päris esimeste katsetuste seas, kuskil 48. aastal enne õpinguid oli seal ka rahva, laulis asju ja üks esimesi asju oli hundisõnad rahvaluuletekst. Et sealt peale rahvaluulega seotud sammud on olemas, siis ma teen seda, mida ma oskan paremini kui teised rahvalaulu, ma näen, et teised ei pane seda tähele, ei pea sest lugu ja ei oska sellega midagi teha. Ja ma siis lõpuks otsustasin. Siis mina proovin. Südamepalutamine elu kõlbeliste põhitõdede ümber läbib ka tormise, paljusid mitte folkloor seid helinaid. Eriti sügavalt arvutena mõjuvad vahendite mitmekesisuses ning võimsuses lausa koori sümfooniat. Eks vormitud meeskooriteosed. Katkematu sisepinge, sõnatu ahistusena tunnetatav inimeseks olemise vastutus on inspireerinud heliloojat komponeerima, seda Hamleti laulu. Nii nagu runolaulust ammutab tormis ka loodusest, eeskätt inimliku ilu ning puhtast loodus kujutistes on helilooja kiindunud killuvormi haikulikuminiatuur palasse mis ainsa silmapilguga värve ja varjundeid tervikuteks haarates suudab kaste tilgana kõiksust peegeldada. Kõlavad kaks kildu tsüklist Sügismaastikud. Tormise loomingu üheks mõjukamaks raskemeelsemaks teoseks on maarjamaa ballaad mille sisuks muisse Eesti rahvaväevarisemine võõra vägivalla alla. Heliloojale iseloomulik õigluse püüa saab selle lindi erakordses sümfoonilise arenduses. Tuhandekordse võimenduse. Väga palju valet olen teinud elus siiamaani näen seda. See ongi see, mis, mis mind nagu erutab ja ärritab ja kutsub üles mõnikord küsima, või kas tõde, mida me, mida meil räägitakse ja mis me ise räägime. Igatahes. On väga palju asju, mis on esile kutsutud selliseid väga tungivast sisemisest sunnist. Ma ei oska seda sõnastada, ma ise ei ole püüdnudki lõpuni selgitada. No näiteks kui ma kirjutasin teist avamängu, millegipärast oli mul selline nii ärev sisemine tunne. Mingisugust katastroofi eeltundmus. Ja siis kirjutan seda lugu nii, nagu ta välja tuli. Maarjamaal on kindlasti. Piiramismasinad veetakse saarde tube. Piiramismasinad on reaktiivlennukit seal olemas. Minu isa oli Girli rahvaraamatukogu seltsi segakoorijuht ja minu ema oli selle koorilaulja, tema õed ja vennad samuti. Seal nad kohtusid, saanud tutvunud ja kui mina olen juba kolme aastaseks saama, siis toimus 33. aasta laulupidu ju täiesti selgelt, see koor laulis selle laulupeo laule. Seal olid kavas kreeke saar ja kapp ja teised eesti pilud. Nüüd see, see laul pidi kõlama meie kodus ka küllap neid lauludega Mullete ja eks sealt siis tekkis ka mingi mingi tahtmine ka teha, midagi taolist. Hiljem minu tädi ema, õde, kes kalusse Sirli kooris kogus kokku kõik minu lapsepõlvesadude kirjakesed ja Karlikest temale küpsetanud seal kõiga kõige algusest peale kinkis mulle üheks hilisemaks sünnipäevaks ja ühes kirjas ma näen oma harkjalgade kirjutatud, mina ei tahagi helikunstnikuks hakata, mina tahan hakata hoopis heliloojaks. Aga ma olin selle täiesti alustanud ja, ja tõepoolest ära unustanud, sest ma tõepoolest vahepeal pürgin saada. Kirikus organistiks ühtlasi juhatas segakoorile mis käis harjutamas meie kodus. Kuulsin iga nädal kooriproovides iga pingiotsa peal ja on meil oli kodus ka väike orel registriga Külomeetriga sporel. Ma ise hakkasin huvi tundma meil kodus. Kasemets on muusika algõpetus, sealt ma hakkasin lugema. Isa võib öelda ainult seda, et alguses kusse toon lahtliku peale. Siis edasi lugesin, ma ise uurisin, kuidas need ülejäänud panna. Tundub nagu koonduksid kompunisti arengutee sõlmkohad näilik juhuslikuste kiuste tugevasse otse südamesse, alates käsi kootud orelil, too teada saamisest võiks kõike järgnenud pidada lihtsalt ülejäänud nootideks. Dokumentaalkantaadis häälet Tammsaare lapsepõlvest ilmestuvad kirjandusklassiku lapse maailma lisaks muusikavahenditele Tammsaare noorima õe Marta Hanseni lindilt Gustav reaalne laulu heie reaalne lehmakell sündmuskoha kirikukellade järgi häälestatud kella kaiked. Ent kujutades muusika helides kuulsa kirjaniku kikkis kõrgused karjaku põlve lahustub tormis ka oma raja alguses. Ring on täis. Ma ei ole päris korralik karjapoiss kunagi olnud. Selles on midagi mingist sugemeid minu jaoks puht täiesti isiklikult, mida isiklik lugema selles nendes lauludes sees, mille tõttu ja selle tõttu lapsepõlve sünnikodu asub sellest Koit järvest. Tammsaare veetis oma noorpõlve hulga aastaid umbes 10 kilomeetri kaugusel. Ja seal valitseb umbes sama keele murre, mida ma mõtlesin kuulsama vanaemalt ja tädilt. Ja seal lauldi ka umbes samu laule mitte neid samu, aga ühte kindlasti see, see on, see. Kuidas need sõnad olid seal ta näe.