Ma olen väga kaua aega mõelnud sellele, et tahaksin omada sinu häält sulle nii hea raadio, ühel oled sa selleks ise ka midagi teinud. Vaevalt küll hääl on mul praegu ära, pealegi hääl on mul just niisugune, nagu ta loodud on ja ja mitte kunagi elus ei ole keegi mulle ütelnud, kui mõni silm silma vastuvõtu ajal, et hääl oleks kuidagi eriline, aga telefonis või siis mikrofonis ütlevad kõik, et oi, et küll sul on kena hääl. Ja ma ütleksin, et see on üks asi, mis mind kohutavalt seganud aegade jooksul, sellepärast et. Mõnikord näed suurt vaeva, panete ilusa oma arvates ilusa saatega, kohe pärast öeldakse küll, sul on ilus hääl. Mind ikkagi huvitav, natuke rohkem saate sisuline külg ja kui see oleks võrdlemisi koleda häälega eetrisse loetud ja öeldakse, et noh, et tead, et küll sul oli tore saade, see vist oleks natuke rohkem väärt. Aga muidugi mul ei ole ka midagi selle vastu, kui mu häält kiidetakse, aga see siin ei ole mul endal mingeid teeneid, sellepärast mind natuke see asi häiribki, et et see, mida ma ise vahel suurte valude-vaevade ka kokku, parem, et see jääb nagu selle hääle varju. Sinu teene on siiski selles, et. Et sa oled tulnud õigesse kohta tööle syndinud hääl pääseb maksvusele. Nii, ja nüüd siis nende aastate jooksul, mida sa võid öelda, mis on olnud nii-öelda kõige need, ma ei tea, mis sa sinna taha paned, seik või sündmus, reporteri elus. Siin oli palju võimalusi ja ma siiski valisin kõige standardsem maa mis on kõige erutavam momente. Sest eks neid sündmusi on igasuguseid, mis jäävad meelde ja ei jää meelde. Aga ma võib-olla ehk alustaksin mitte isegi reporteri elust ja selle kõige erutavam momendist aga võib-olla pisut kaugemalt. Mul oli kunagi. Kena võimalus teha saadet ühe oma väga lähedase kolleegiga Heljo miljoniga. Ja tema. Ühte seika oma raadiotee hakulta Taali Nõmmekas sõitis hommikute elektrirongis ja tollal ta töötas. Ei sisel, elektrirong ei olnud isegi siis olid mingit osutiselt seal Nõmme ja Tallinna vahel, aga sõitis alati väga vara hommikul tööle. Ütles, et, et hommikul, kui ma istusin seal avapingil, vaatasin neid inimesi, kes on minu ümber ja mõtlesin, et näete, et te kõik lähete kuskile tööle, kes läheb tööpingi taha ja kes võib-olla läheb pesumajja või et aga kõik need, mitte keegi teist ei lähe sellisesse kohta, nagu mina lähen. Vaat minu arvates see on niisugune omamoodi oma töö tunnustamine, võidema tähtsuse tunnetamine, mis peab olema ka sellel inimesel, kes, kes läheb pesumajja või tööpingi taha, sest igasugune töö vajab siiski selle inimese enda poolt tunnustamist, kes seda tööd teeb. Ja tema tunnustas seda oma tööd niivõrd suure uhkusega. Ma kujutan hästi ette, mis tunne see on niimoodi mõelda. Ja ma olen siiski ka midagi taolist läbi elanud. Ja see oli see moment. Ma tahtsin väga ammu juba raadiomajja tööle tulla, sest konservatooriumis kompositsiooni õppisin ja mida see komposiitor siis ikka leiva teenimiseks võib endale välja mõtelda, toredamad kui näiteks tööraadiomajas. Aga ega see raadiomajja ei ole ju alati nii lihtne hõlpus tööle saada, sest neid tahtjaid on palju ja pole ju nii, et astud uksest sisse, sul kohe keegi hakkab kahe käega kaela ümbert kinni, et küll on tore, et sa tulid. Ja nii oli ka minuga. Ja ma töötasin esimese aasta noodikogus, kui ühel päeval tuli Meie tolleaegne peatoimetaja Ants Sõber sinna ja ütles, et tead, et me meil toimetuses kiiresti ühte inimest vaja. Koht on vaba, et kas tahad tulla. Ja siis selleks ajaks ma olin juba natukene põnnama löönud selle töö eest, sest noodikogu koht see andis mulle. Kuna ma siiski eeldasin, et ma kavatsen edasi muusikat kirjutada andis mulle väga palju häid kogemusi, orkestri tundmises ja nii edasi ja ma mõtlesin, et et ma vist ei riski seda järgmist sammu ette võtta. Aga ta oli kaval mees ja ta ütles, et sul on kaks tundi aega otsustamiseks on nüüd rohkem, mitte midagi. Nii, ja nii ma siis pidin selle kahe tunniga ära otsustama. Ja. Ma ei ole üldiselt väga kiire tegutseja, nii et võib-olla et mõni otsus, mis saab liiga kiiresti tehtud, ei ole alati kõige õigem. Kuigi praegu mulle tundub, et seekord oli just vaja niimoodi Minul ennast ja siis muidugi ütlesin, et hästi, ma tulen küll. See olnud kohe ka ajakirjaniku töö algus, aga ma mäletan seda, kui ma siis olin selle kontrahti ära teinud ja siit uksest välja Läksin, vaat siis ma vaatasin kella, kell oli kuskil päeval kell pool kaks ja see hetk on lihtsalt niivõrd meeles, siis ma mõtlesin nii. Nüüd ma olen toimetaja ja mõtleksin nüüd. Millegipärast siin oli ka mingi niisugune seesmise uhkuse varjund juures. Seesama varjund on kuidagi niimoodi meelde jäänud. Ühesõnaga nii nagu see töö tookord hakkas, ma olen siiski seda. Umbes samasuguste tunnetega kan. See otsustamise moment oli suhteliselt kiire, aga veel kiirem on siis, kui intervjuu ajal tahetakse mikrofon ära võtta. Mida teed? Seda on muidugi juhtunud ja ma usun, et igaühel, kellel see nui peos olla, seda tahetakse ära võtta ja need, kes ära seda oma kätte tahavad võtta, need on enamasti olnud niisugused juhtivamad töötajad, kes on harjunud jämedat otsa käes hoidma. Aga ma muide, esimesel hetkel lasen seda võrdlemisi rahulikult sundida. Sest esimene maad tuleb siis sellisel kujul ära, aga siis, kui ma küsimuse esitan, siis ma võtan selle mikrofoni tavaliselt uuesti enda kätte. Ja siis ma teda enam ära ei anna. Selle mikrofoni äravõtmisega võib tekkida lihtsalt ebameeldivaid hetki, kuna see on kõik tavaliselt rahva juuresolekul rahva ees. Tekib selline niisugune väike rüseluse, seda ei ole mõtet tekitada. Selle asja saab lihtsalt niimoodi vaikselt ära korraldada, siis ma juba ütlen, et ma palun, et ma hoiaksin seda hea meelega ise. Aga esimesel hetkel ei maksa esinejad ka segadusse sellega ajada, sest kui te seda nii väga tahab võtta, siis olgu pealegi. Pärast enam ei anna ära. Missugused. Arvamused mõtted ajakirjaniku tööst on olnud aastate jooksul kõige püsivamad. Missugused on kõige rohkem muutunud? Vot kuna siin selles küsimustikus oli 13 punkti, siis ma selle just jätsin vahele, siis ma mõtlesin küll, kas mul on väga püsivaid arvamusi olnud ja kas on midagi muutunud? Ma arvan, et kui ma seda tööd alustasin, ega ma ei teadnudki, et minust üldse ajakirjanik saab, ma ikkagi lootsin heliloominguga ka edasi tegeleda. Aga raadiotöö muidugi hõivas niivõrd tugevasti endasse, et see muusika kirjutamine jäi. Päriselt kõrvale ja selles mõttes ma ei ole kunagi filosofeerinud või ma ei ole niimoodi teoretiseerinud eriti ajakirjaniku töö ümber, sest me oleme ju täielikud autodid aktide, ainult kogemuste varal, kõike pinnad ja sellepärast, ega mul ei olnudki, sest ajakirjaniku tööst mingit erilist pilti, kui ma siia tulin, ajakirjanikest on ikka räägitud, nagu neid vanasti nimetati leheneegrite, eks, et on niisugused inimesed, kes uksest ja aknast sisse trügivad igale poole. Ma arvan, et see ei ole siiski meie ajakirjanikule iseloomulik joon. Võib-olla see siis on muutunud esialgsete arvamustega võrreldes, sest minu arvates ajakirjanik peab olema täpselt samuti delikaatne, viisakas inimene. Ja kui ta kuskilt kõrvale tõugatakse, siis olgu ta lihtsalt hea ja kas või loobugu sellest materjalist. Vägisi ei saa kunagi kedagi üle kuulata. Millise mulje arvad tavaliselt endast jätvat usuteldavale? Ma isegi tean, milline see mulje on, mul on kogemusi selles, et mõni usutletav tuleb mulle hiljem tänaval vastu ja ta ei tunne mind ära. Ma ei ole niisugune väga meeldejääv kuju. Aga Ma kujutan ette, et ega ajakirjanike peagi oma isikuga kuidagimoodi eriti mingit muljet avaldama, sest ajakirjanik onju ühe või teise firma esindaja. Ja tähtis on siiski see töö, mis ta teeb. Ma usun, see töö jääb igaühele meelde, aga kui minu kuju kellelegi hiljem meelde ei tule, mul ei ole selle vastu mitte kõige vähematki. Ja noh, ma tahaksin siiski seda loota, et vähemalt ebameeldivaid mulje, et ma siiski ei ole jätnud minu arvates ajakirjanikule peaks olema siiski niisugune delikaatne lähenemine või suhtumine niivõrd omane, et ta ei tohiks endast midagi ebameeldivat kuskile järele jätta. Mida tähendaks reporteri jaoks väljend lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Ma usun, et sedasama, mida vast ehk mõne muugi töö puhul minu arvates tähtis on see et sa saad teha kõik endale kõige meeldivamat tööd. Meil on tõesti õnnis võimalus valida ise endale teemasid, valida endale ise esinejaid küsitletavaid ja see on kahe kärbse ühe hooga löömine, et sa teed tööd ja see töö on sulle ülimalt meeldiv. Aga missugused momendid selles reporteri töös tülikad? Tülikas on kõik see, mis on paberitega seotud, sest ma olen küll. Ma ei räägi puhtalt ametlikust bürokraatiast, mis on igav, täiesti vastuvõtmatu, aga paraku üks osa meie tööst tuleb ka paberile panna. Ja süsteem on välja kujunenud praegu tõesti niimoodi vahel saab väga-väga palju materjali korraga lindistatud. Näiteks kui ma tohiksin saates ja 20 minutit materjali panna, aga mul on võib-olla tund aega linti. Mind ei ole loodus õnnistanud hea mäluga, pigem vastupidi, mul on kohutavalt halb mälu ja ma ei suudaks seda linti sellest seda kõige magusamat osa välja korjata ainuüksi oma Malu Põhjala. Ja sellepärast ma tihtipeale teen tõesti hobused vara sellega, et ma kirjutan kogusel teksti üles. See võib näida paljudele kolleegidele naeruväärsena ja tööjõuraiskamisena, aga noh, igaühel on oma eripärad ja, ja. Võimed ei ole võrdsed teistega just siin tekib siis niisugune meeletu, kuiva ja täiesti ebahuvitav tööd, mida võib isegi küll üsna mehaaniliselt teha. Alguses kirjutab täiesti maha isegi sellesse teksti eriti süvenemata. Ja see on siiski kõige ebameeldivam osa üldse selle töö juures. Aga siis, kui see tekst on kirjutatud, vaat siis hakkab see loominguline moment peale alles. Missugune peaks olema oletatav isik või sündmus, mida sa sooviksid raporteerida või keda intervjueerida. Iga kingsepp peaks jääma oma liistude juurde, aga mina olen kahjuks kingsepp, kes ka mõningaid muist liiste kõrvalt kipub vaatama. Ja kui ma mõtlesin, et mida ma tahaksin Nii kajastada oma vahenditega. Hiljaaegu ma kuulsin, et meil vabariigis hakatakse tegelema halve arheoloogiaga. Minu arvates on niivõrd meeletult põnev ala, mida juba väiksed poisid loevad suure põnevusega igasugustest uppunud laevadest, parandustest ja kõigest sellest, mis sealt päevavalgele tuleb. Ja Ma arvan, et kui oleks võimalik sellise arheoloogide grupi juures natuke aega olla ja näha, kuidas see töö käib siis see vist võiks küll väga suurt rahuldust pakkuda. Kas sa oled andnud juba avalduse allveeujujate kursustele? Ei, seda mitte ei, ma vist ei saa. Vaat see ongi see asi ja lõppude lõpuks paljusid asju ma näiteks väga hea meelega tõesti hüppaksin kuskilt lennuki pealt langevarjuga alla ja räägiksin, mis ma siis näen, mis tunne mul on. Aga mulle ei anta ka seda võimalust, see vajab ka spetsiaalset ettevalmistust, aga noh, igasuguseid asju vist ei jõua elus. Igasuguseid pabereid ei jõua endale taskusse hankida. Aga võib-olla siiski, et selle allveearheoloogia ka seoses, ma usun, et see ei ole mitte ühe või kahe päeva või isegi kuu üritus, seda tehakse aastate viisi ehk kunagi elu annab võimalusega nende juurde minna. Kas nüüd ise sinna vee alla, aga vähemalt veepealsele näed, mis sealt alt välja tuleb ja ja nad räägivad midagi, mis nad seal lähemal. Kas sul on mõni kogemus, mida julgeksid algajatele ajakirjanikele edasi anda, mis on seda väärt või millest peaks juhinduma? Nagu ma ütlesin juba, et ma olen autodid akt ja iga ajakirjanik, kes koolis ennast täiendab, suhtub juba nii loomuliku ehitusega sellisesse nähtusesse. Aga no arvestades siiski, et, Tööstaaž sellel põllul on siiski juba päris pikaaegne. Küllap neid kogemusi ka on kogunenud. Ma võib-olla räägiksin siiski kutse-eetikast eespool, ma kardan küll, et ma vist praegu natukene kordan ennast. Kuid minu kogemused siiski näitavad, et ka need, kes on suunalistika lõpetanud nende kodune kasvatus võib olla alati ei aita neil jõuda selleni, et nad unustaksid selle, et nad ei ole mitte juku manni või tonni, vaid et nad on siiski mingisuguse firma esindajad. Järelikult. Kui tuleks üks loeng esitada siis ma räägiksin ajakirjaniku eetikast ja delikaatsusest. Kas ma nüüd ise seda kõike olen? Aga vähemasti on see sinu jaoks valus küsimus olnud. Ta ei ole valus küsimus, kuna ma olen seda väga oluliseks pidanud. Kui sul õnnestuks kohtuda kiviaja inimesega ilma igasuguste suhtlemisraskusteta, siis mida sa temalt päriksite? Nii muidugi tegelikult suhtlemisoskuste küsimus ongi. Sest ja teisest küljest kiviaja inimesega kohtumine võib toimuda ka tänapäeval tänaval, sellepärast et siin on küsimus lihtsalt eri tasapindadest. Kui ma räägiksin mõne maailmakuulsa professoriga, siis oleks meie tasemete vahe võib olla samasugune kui näiteks minu ja kiviaja inimese vahel. See on ka selge. Nii et igal sammul ajakirjanik ju puutub kokku tõesti eri tasapindadel olevate inimestega erihuvidega eri maailmavaadetega isegi. Ja see on kohutavalt oluline küsimus, mida sa ühe või teise puhul küsima hakkad. Mul tuleb meelde üks lugu kus kuskil meie hõimude aladel käis üks keeleekspeditsioon, see on vist ülikoolipeol üsna tuntud lugu, ma seda kuulsin ka oma tuttavate käest. Ja nad uurisid seal keeleküsimuse, küsisid seal ühe vanakese käest, et kas teie keeles astmevaheldust ka on. Minu arvates see on niivõrd see isegi vastab sellele, et mis juhtub, kui jumala kiviaja inimesega kokku saan, eks ole, tasapinnad on umbes samasugused. Aga kui me tahaksime konkreetselt teada, mis need kolm küsimust võiksid olla, võib-olla ma isegi kolme ei oska ütelda, aga mind muidugi huvitaks see, mis võiks kõiki tänapäeva inimesi huvitada ja mis neile mõistetamatuna tundub see näiteks, kuidas ta oma kivikirvega ikka oma paadikese valmis tahuv ja kui palju see aega võis võtta näit. Kuidas tema seda mulle selgeks teeb, tema ajamõisted on hoopis erinevad, aga päike käib ikka ringi ja päiksega, seda on alati võrreldud. Nii et ma usun, saaksime teineteisest aru. Teisest küljest oleks muidugi väga huvitav teada, kuidas nad mammuteid kinni suutsid püüda, sest siiski niivõrd suur jõud väikese inimese vastu. See siiski näitab seda, et kiviaja inimene juba oli inimene täpselt sellega, millega tänapäeva inimenegi mõistus olgu teda, ükskõik kui palju või vähe käib siiski jõust üle. Mille kordumist sa elus enam ei sooviks? Ma ei tahaks iialgi, et sõda tuleb. Kui see küsimus on laias laastus esitatud ja ma usun, et see on vist nii üldinimlik soov, et ka reporter ei soovi midagi muud. Kas sa julgeksid minna ülikoolinoorte ajakirjanike loomingulisele konkursile? Olete te. See on juba raskem küsimus, sest mul puudub peaaegu igasugune ülevaade, millised nõudmised seal on. See oleks täielik vettehüpe tundmatus kohas, noh, kui kivi all on, siis enam välja ei tule. Ma usun muidugi, et kogemused aitaksid vältida võib-olla palju niisuguseid asju, mis noortele täiesti algajatel inimestel puuduvad. Aga noh, teisest küljest, kui seal need nõudmised on pandud rohkem keskkoolibaasile, siis ega me sellest enam midagi ei mäleta. Kui seal on vaja teada midagi kirjanduskursusest või mis on just nendele värskelt õpitud, siis muidugi kõrbeksime põhja. Väärib sinu meelest kõige rohkem elus säilitamist. Neid asju on palju. Ma arvan, et kõige rohkem väärib säilitamist inimeste kogemused ja tarkus. Seda ka. Seega säilib tänu väga suurtele raamatukogudele inimeste kirjaoskusele. Aga hea oleks, kui ka järgmine põlvkond oleks eelmisest üle. Nii selline küsimus. Kas nende minutite jooksul tuli kordagi meelde, et mõni lint monteerida, mõni paber Äravi? Õnneks ei.