Kui ütleme, et praegu oleks väga tugev närv sees Sa oled peaaegu muusikainimene. Missugused muusikapala sa sooviksid praegu närvide rahustuseks kuulata? Sooviksin kuulata mõnda lautopala. Minu meelest need on niisugused head ja rahulikud ja siuksed. Lahedad, imelihtsad, lihtsad ja aga sealjuures noh, nad ei ole niuksed nööridega, primitiivsed, laserauto muusikat, ma ei tea, minu meelest võrratud võitmeteks õhtul kuulata. A4. See on niisugune muusika, mis minu meelest tõepoolest pakub mingi puhkuse ja viib su kuhugi niimoodi. Võtab mõtted mingi pehme padja peale ja, ja kannab nad kuhugi, kus neil on hea ja lahe olla. No nii, võtame siis selle pehme padja kaasa esimese küsimurd esimese küsimuse juurde, et me siis lähmegi, et missugune on olnud kõige seal järel, peaks olema kolm punkti, seik või moment sinu reporteri töös. Ja minu raadioinimese töö on kestnud küllalt kaua. Ma ei tea, kui palju seda võib nüüd reporteritööks nimetada algusest saadik muidugi mitte, aga selle aja jooksul neid kõigesid Ja võib-olla, et need, mis kõige rohkem on meelde jäänud, ehk sisuliselt ei olegi see kõige, aga nad millegi poolest on siis olnud tõenäoliselt kas esimesed või on see mingi niisugune piirsituatsioon olnud, mis jääb väga tugevasti meelde. Esimene millest ma kaua aega ei julenud kellelegi rääkidagi, aga nüüd juba võib. See oli üks, 15 aastat tagasi. See oli niuke vist kõige tobedam lugu. Ja see oli, ma usun, tõesti niisugune asi, mida võib nimetada minu esimeseks reporteritööks. Igatahes oli see esimene niisugune saade, mida ma läksin komandeeringuga tegema väljapoole Tallinna. Sõitsin rajooni, töötasin tol ajal kirjade osakonnas ja minu ajada oli üks tööõnnetuse akti. Ebaõige koostamise lugu tähendab, ei olnud koostatud tööõnnetuse akti, inimene oli tööõnnetuse tõttu kannatada saanud. Ja ma siis tundsin ennast mõnevõrra tähtsana ja kohutav vastutuskoorem lasus minu peal ja mul oli magnetofon rihmaga üle õla ja ja ma läksin sinna sovhoosi keskusesse. Kogunesid siis sinna minu palvel direktor, ametiühingukomitee esimees, peazootehnik. See kannatanu ise oli seal, see oli üks väga kena noor naine. Ma arvan, et alla 30 aasta vana. Ja tema ametitöö oli kunstliku seemenduse tehnik. Aga selle jaoks on rahvakeeles üks nisuke kummalise kõlaga väljend kunst, pull. Ja nüüd kõik see sovhoosi vägi ja võim oli seal koos ja mina tahan teha kole ilusat ja arukat ja asjalikku lugu, mis pealegi peab olema väga lühikeses, ta ei tohi kesta mingil juhul üle 10 minuti. Ja kõik need targad mehed räägivad kogu aeg meie kunstpull. Ja see kena noor blond naine suhtub sellesse asjasse väga rahulikult ja mina olin kangesti hädas, sest minu meelest nad on kõik nii targad ja tähtsad, mina ei saa nendele öelda, et ärge niimoodi öelge kõlba saatesse ja siis ma piinlesin seal üks pool tundi, kuni see jutuajamine kestis ja mõtlesin kogu aeg, et siit ma saan selle välja lõigata, aga siit ma isa esitasin pidevalt nendele ühtesid ja samu küsimusi üle, et nad väljendavad seda kuidagi teisiti. No siis oli küll niisugune tunne, et mul oli pea märg, lõpuks ma sealt ära sain. No see polnud midagi erilist, aga, aga see jäi mulle meelde, sellepärast et hiljem ma muidugi enam ei oleks nii teinud, siis ma oleksin osanud need asjad paika panna, aga siis ma tundsin ennast nii väikse ja rumalana ja nemad olid nii suured ja targad. Ma julenud nendele öelda, et nii ei tohi väljendada. Nii see oli, siis ma ütlen, kõige tobedam lugu. Aga mida teeksid sellises olukorras, kui intervjueerimise ajal tahetakse sult mikrofon käest ära võtta? Seda juhtub väga sageli. Ja mina teen seal täiesti lihtsalt, ma ei anna mikrofoni käest ära, ütlen, et ei, lubage ma hoian seda ise teinud, on siis parem ja vabam rääkida ja ma saan jälgida kogu aeg, kas kaugusuneski mitte midagi muud, ma ei tea. Missugused arvamused ajakirjaniku tööst nüüd juba nende aastate jooksul on olnud kõige püsivamad, missugused on enim muutunud? Mul on naljakas selle kohta midagi öelda, seepärast et ma ei ole kunagi unistanud üldse ajakirjanikuks saamisest. Ma läksin ülikooli hoopis teiste mõtetega. Ja enne ülikooli minemist vihastasin ma kohutavalt ajakirjanike peale. Ma arvasin nendest kõige halvemat, mis üldse arvata võid. Sest oli Kadrioru lossis lõpetajate vastuvõtt. Meie koolist oli seal palju tüdrukuid. Ja tuli üks ajakirjanik ja esitas meile seal küsimusi, tehti pilti ka, küsis, kuhu me edasi õppima läheme, kelleks saada tahame. Ja mina täiesti kindlalt tean, et mina ütlesin talle seda, et ma ei taha saada õpetajaks. Ja siis ilmus ajalehes pilt ja seal all oli jutt ja oli öeldud, et tema õde on õpetaja ja selle järgi tahab temaga õpetajaks saada. Siis ma mõtlesin, et küll valetavad, hirmus seltskond. Aga see, et ma raadiosse tööle tulin, ma ei tulnud siia üldse ajakirjanikutööle. Tulin oma meelest siia kuuldemängude toimetajaks, et minu arust seda ei saanud. See oli paljude juhuste kokkusattumus. Ma olin seal väga vähe aega. Aga muidugi, kui ma siia tulin ja kui ma tutvusin nende inimestega, kes siin töötasid siis ma hakkasin aru saama sellest, kui raske töö see on ja kui tore töö see on. Ja et see minule nii kauaks meelde jäänud ebameeldiv valeinformatsioon, mis küllap kellegi teise jaoks polnud tähtis, aga kuna ta minu pisikest isikut puudutas, siis minu jaoks oli tähtis et see oli lihtsalt üks puhas juhus. Milletaolisi arvatavasti tuleb ette väga-väga harva. Ja ma hakkasin vaikselt väga austama neid inimesi, kes seda tööd tegid. Ja selle selle seisukoha peale ma olen ka praegu jäänud, et see töö on väga raske ja see töö nõuab väga suurt ausust, sellepärast et mingi võid olla tegija enda jaoks isegi tundub, et see detail on ebaoluline. Aga see inimene, keda see konkreetselt puudutab ja kellest võib-olla väga harva üldse räägitakse ajakirjanduses ja kui tema kohta, siis on öeldud midagi valesti siis see võib temal väga kauaks ajaks kujundada mulje kogu sellest tsunftis. Me ütlesime valju sama mulje. Missuguse mulje arvad sa endast jätvat tavaliselt vestluskaaslasele? Ma ei tea, see on. Arvatavasti väga erinev. Ma loodan, et mitte väga halva mulje. Mõnikord ma tean, et hea mulje, sest mõne inimesega tekib tõesti väga meeldiv ja niisugune soe kontakt. On niisuguseid inimesi, kellega, nagu pärastki jätkub, mingisugune põgus tutvus. Aga ma ei tea, üldiselt ma palun, et see küsimus võta lihtsalt välja. Me mida tähendab ajakirjaniku jaoks väljend lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Ma pole selle väljendi peale oma tööga seoses kunagi enne mõelnud, aga ma arvan, et see on niisugune noh aeg-ajalt on näiteks vaja mingeid kindlaid teemasid või mingisugust lõiku, mis on pühendatud päevaga ealisele sündmusele. Milleta nagu läbi ei saa? Ja mida mõnikord isegi ei taheta, noh, väga hea meelega tehast, arvad, et, et mis sealt ikka tulla võib. Ja kui see nii tugevasti ületab sinu ootused, et sa saad võib-olla mitte ainult selle tähtsa teema kätte, mida vaja on vaid tuleb sealt pealegi väga tore lõik mis pakub endale ootamatut ja üllatavat ja sellega seoses siis ilmselt ka kuulaja jaoks. See oli peidus juba nii-öelda tülikas teema. Missugused üldse niisugused reporteritöö, tülikamad momendid? Tülikaid momente on küllalt erinevaid. Ja mõnevõrra neid ikka tuleb ette. Üks tülikas asi on muidugi see, et vahel on tõesti hirmus ajahäda. Tahaksid midagi teha, ehk on nii, et oled kaua aega juba ette mõelnud kõik ja, ja siis millegipärast jõuab see aeg kätte, Te, kus see asi tuleb ära teha. Ja sa ei saa ehk kõike seda kätte, mida sa oled tahtnud või mõelnud, ei õnnestu seda millegipärast niimoodi teha. Tülikad momendid võivad. Võivad olla veel vahel lihtsalt seoses sellega, et mingi tehniline asi veab sind alt. Ja näiteks kui ajada inimesega juttu, siis kunagi ei saa temaga kahte korda ühte ja sama juttu rääkida ühteviisi emotsionaalselt ja sisukalt sisu võib isegi välja tulla, aga emotsionaalsus läheb kaduma. Ja kui juhtub näiteks niisugune asi et sa räägid inimesega omateada lindile pärast tuleb välja, et see millegipärast ei läinud lindile hakata sedasama asja uuesti üle rääkima siis sellest tuleb niuke teine loputus. See ei ole enam kunagi kunagi niimoodi räägitud, sest see on nähtavasti niisugune loomulik inimese psüühiline omadused. Kui ta teab, et, et teine juba ka teab seda, mida ta talle räägib, siis tuleb ainult konspekt sellest jutust, siis ei tule enam seda ilusat esmakordset elamust. Missugune peaks olema see oletatav inimene? Sündmus? Keda tahaksid sa intervjueerida või reportaaže teha? Praegu mul ei ole niisugust unistuste intervjueeritavat. Aga minu meelest peaks olema niisugune inimene, kellest sa tead et ta on huvitav inimene. Aga kellest said ja liiga palju. Sellepärast, et siis kui kui küsid ise neid asju, mida sa tead Siis on see asi ka nagu võltsija lavastuslik, kõik, see ei ole enam Sis intervjuus Anvar minu meelest. Intervjuu on ju ikkagi kahe inimese vestlus. Jaa, jaa. Kui inimesed küsimuse vastuse korras räägivad, siis nad ei räägi neid asju, mida mõlemad teavad, vaid ikka ainult neid, mida üks teab. Ja selle tõttu noh näiteks minu jaoks oli väga huvitav sellel kevadel tehtud intervjuu Moskva lavastaja Georg Jansiimoviga kellest ma teadsin nii palju, kui oli neid. Ajalehe andmeid ja teatraalne entsüklopeedias kaks sõna ja ja vaat seal mul oli kohutavalt kahju, et mul oli ta täpselt 20 minutit aega mitte minutitki rohkem ja see oli vist kõige tihedam intervjuu, mis ma üldse olen teinud vähemalt muusikasaadetes olemise ajal, sest kogu see 20 minutit meil lint käis ja sellel lindil ei olnud ühtegi tühja kausi. Ja see jutt oli nii huvitav, mida ta rääkis. Aga muidugi, mis mulle väga ka meeldiks, ma olen teinud vähe otseülekandeid. Aga mulle meeldiks veel teha mõni otseülekanne, sest minu meelest see kontsentratsioon ja pinge, mis on otseülekandes, see on suurem kui kuskil mujal. Aga kui see siis lõpuks on valmis saanud ja, ja saade on otsas, siis see rahulduse tunne, mis sellest jääb, on ka suurem kui kusagil mujal. Ja selle nimel maksab modististadanud. Mina olin praktiliselt ringhäälingus sinu õpilane. Tulin praktikale ja töötasin ja need, missugused on need kogemused. Milles oled sa veendunud, et mida vajalik ilmtingimata edasi anda ajakirjanikele algajatele? No seda ma peaks sinu käest küsima siis, kas sa said mu käest midagi või ei? Minu meelest üks väga oluline asi on see Et ei tohi ennast täis puhuda. Ei tohi katsuda, näidata ennast maailmatargana, kes kõike teab. Ei tohi näidata, püüda kunagi teha niisugust nägu, et sa oled oma esinejast üle. Enamasti algaja, reporteri puhul kukub see eriti koomiliselt välja, sest ta tavaliselt niikuinii ei ole millegi poolest üle. Aga algajatel on kõige rohkem seda viga. Raadio on niisugune auväärne asutus, mina nüüd esindan raadiot, nüüd ma olen suur, tark ja tähtis. Ei maksa karta kunagi esineja ees näidata, et sa ei tea mõnda asja, millest jutt tuleb, kui esineja seda teab, ta seletab seda heasüdamlikult ja võib-olla ka kuulaja jaoks tuleb see palju paremini siis välja, sellepärast et kui esinejal on niisugune tunne, et tema kaasvestleja suurepäraselt kõike teab, siis räägitakse lühidalt targalt ja terminitega. Ja kui ka kuulaja ei tunne seda asja, siis ta ei saagi teada midagi selle tõttu. On hea, kui reporter asetab enda siiski selle koha peale, ta arvestab, mida ta peab oma esinejalt kätte saama, nii et see ütleks kuulajale midagi. Ja ma arvan, et kunagi ei jäta ühelegi intervjueeritavale halba muljet see, kui noor reporter palub tal kasvõi enda jaoks mõnda asja veel selgitada. Halvema mulje jätab kindlasti see, kui reporter teeb niisuguse näo. Too mina tean küll, aga räägime nüüd nende rumalate kuulajatega. Kui sul oleks võimalus kohtuda kiviaja inimesega tema koopaserval seal ei tekiks mingisuguseid suhtlemisraskusi, siis mida sa pärisid temalt? Ma kõigepealt küsiksin tema käest, kas ta lubab mul oma koopasse oma lõkke äärde minna. Ja kui ta seda lubaks Siis ma. Ja. Siis ma küsiksin ta käest, mis ta arvab meie kaasaegsest muusikast, eeldades seda, et kui mina olen seal tema juures, siis tema peab meie elust ka üht kui teist teadma. Magnetofoniga seal, aga loomulikult kuidas ma siis ilma, miks ma sinna ilmale. Ja siis ma uuriksin tema käest veel välja, kas ta sõidab merd ja millised vahendid tal on ja kuidas ta orienteerub. Miks see viimane küsimus, aktorigoti mõjulge no juure kati mõjul ka ja ja ekse regatt ole jälle selle mõjul, et meil on seal niuke meremuusika toimetus mille kordumist sa elus ei sooviks, see oli õhtul täpselt ettemääratud ajal algab saade. Diktor ütleb saate pealkirja, mina ütlen väga reipa häälega. Kes esimesena esineb selles saates siis esineja ütleb kaks sõna ja kaob kuhugi ära, siis tuleb tohutu paus. Siis hakkab kõik täpselt samuti minu hiigla reibas hääl, jälle esineja, kaks sõna jälle kaob ära. Ma kuulan seda asja kodus, mul tõusevad juuksed püsti ja siis tuleb kolmandat korda täpselt seesama. Siis tuleb. No minu meelest täitsa meeletu paus, tegelikult ta muidugi mingi meele Ta ei olnud siis ütleb diktor, vabandage, tänane saade jääb ära. Aga see oli lihtsalt üks väike tehniline aps. Noor operaator võttis selle saate niimoodi ümber, et ta ei võtnud teda ümber, tegelikult tõmbas mikseri maha ja lint jäi tühjaks, ainult alguse sõnad olid. Aga noh, see see elamus kuni raadiomajani jõudmiseni. See oli midagi kohutavat. Ja. Kuigi inimesed loomulikult suurem jagu, teavad, et need asjad on varem lindistatud ja kõik, aga no ikkagi, kui sa kuuled, et inimene täpselt ühe intonatsiooniga korrutab mingit tobedat lauset, millele midagi otsa ei tule, eks, siis on ikka niisugune tunne küll, et et oi, mis sellega lahti. Kas sa julgeksid minna noorte ajakirjanike loomingulise konkursile, ülikool? Ma arvan, et julgeksin küll, mis tulemustel karvutluselt väljud? Tulemuste kohta ei oska ma mitte midagi arvata. Aga ma mõtlen, et ma läheksin lihtsalt sellepärast, et vaatame, mis juhtub. Eks oleks kole ja kurb küll, kui sisse ei saaks, siis tuleb välja, et sa istud kogu aeg vale tooli peal, aga ka seda on hea teada saada. Mida sa üldse konkurssidest torud, ajakirjanik, elus on vajalikud või? Nad on küllap vajalikud võib-olla niimoodi noh, eriti näiteks kuhugi sisseastumisel või kuigi ka see on nagu igasugune konkurss ja igasugune eksam, need tulemused ei ole ju midagi absoluutselt see kõik võid tegelikkuses muutuda. Nii on see küllap igal loomingulisele alal vähemalt, aga võib-olla ka teistel aladel, sest lõpuks ka mõni näitleja tuleb oma esimese rolliga, lööb kõik uimaseks ja oodatakse suurt tähte, aga see jääbki ainsaks heledaks punkti. Aga no miks mitte? Konkursse võib teha küll. Ta on vähemalt selle poolest huvitav, et on virku inimesi, aga on ka lais kuni mesi, kes vajavad mingisugust stiimulit ja ja konkurss või mingi nisuke kindel tähtaeg. See vähemalt sunnib pingutama ja tegema mingiks ajaks midagi valmis, mis muidu ehk jääks ainult mõtetesse. Ja mis väärib sinu meelest elus kõige enam säilitamist. Ja uudishimu, mitte uudishimu selles mõttes, et mida naabri korteris süüakse, aga niisugune hea uudishimu tahta ikka jälle midagi teada saada ja ja midagi uut katsetada ja proovida. Teadmata muidugi alati, kas sellest midagi head välja tuleb, aga vähemalt selleks, et teada saada, toodi välja ei tule, tuleb teisiti teha. Mis sa arvad, kui palju on nende minutite jooksul, kui menüüd kõnelesime, tõusnud vererõhk? Oi, ma ei tea, ma olen meditsiinis täielik, tobe ja alati, kui öeldakse, et kellegagi on pahastist Talon veresete nüüd nii suur, siis ma küsin, et aga kui palju peab olema? Olen hea tervisega inimene, ma ei oska öelda. Sinu emotsionaalne toonus. Ma ei karda sind enam nii, nagu ma alguses kartsin.