Tänavustest tõlkeraamatutest on kahtlemata üks huvitavamaid gruusia kirjaniku saabue Amiredžiibi romaan tato tuttarsija. Merike Pau, teie olete romaani tõlkija, oli see? Raske pähkel küllaltki raske ja kuigi niisuguseid spetsiifilisi raskusi vast selle romaani puhul eriti olnud. Kõigepealt mul on väga hea meel kuulda niisugust kiitvat arvamust selle romaani kohta tõlkimise tekkisid mõningad kahtlused, et kuidas eesti lugeja seda vastu võtab, kuigi gruusia seal see romaan väga populaarne, samuti ka vene lugejate hulgas, aga eestlastel on võib-olla see olustik ja probleemid natukene kaugemad ja võõranud, aga nüüd on kuulda küll arvamused, paljudele Eesti lugejatele meeldib. Juba suvel, nii et võib arvata, et me kuulajatest üsna paljud on juba juba teose läbi lugenud. Vist küll, kuigi seal küllaltki pikk ja segune mahukas teos ja mõned minu tuttavad on öelnud, et nad siiski edasi lükanud, pole veel jõudnud nagu kätte võtta. Mulle tundub, et kaasaegses eesti kirjanduslikus kontekstis peaks romaan pal olema vajalik ja mõjuma küllaltki värskelt. Kuna mingil määral praegu eesti kirjanduses domineerib niisugune reflekteerime endaga ja eluga hädas olev kangelane selle kõrval, siis niisugune tegutsev Aktiivne mehine kangelane peaks mõjuma küllaltki värskelt ning on meeldiv ka see kirjanikud kujutanud tähtatud Dašijatesse positiivse ideaalikandjana ning sealjuures leidnud küllaltki huvitava lahenduse oma kangelasele, mitte Sabloonelisse lahendusse. Mis romaani tõlkimisse puutub, siis muidugi see oli suur töö ja raske töö, seal on kasutatud erinevat stiili. Seal on peatükid erinevate jutustajate suu pealt. Kuid niisuguseid spetsiifilisi raskusi võib-olla siiski nii palju ei olnud. Ta lihtsalt üldised raskused, mis on gruusia keelest eesti keelde tõlkimisele, mis esinevad üldse küllaltki kauge ja võõraga kultuuri ja traditsioonidega rahvakeelest tõlkimisel. Kuidas te üldse selle keele ära õppisite? Mina õppisin gruusia keelt Tbilisi ülikoolis, kuhu mind saadeti Tartu ülikoolist pima stažeerima, tähendab ta. Ja noh, mul oli küllalt hea võimaluse olukord selle keele õppimiseks, sest ma sain elada seal Gruusiasse. Elasin ühiselamus koos gruusia üliõpilast, kes noh, vene keelt eriti ei osanudki, et ma pidin tahes-tahtmata hakkama lihtsalt seda keelt rääkima seal hoopiski midagi muud, kui õppida nii passiivselt mingit Ta keelt raamatute kaudu. Kügavad elasite. Ma elasin umbes üks aasta Thbilisis ja nüüd olete tõlkinud juba 10 aastat, nüüd ma olen tõlkinud ja umbes kümmekond aastat. Ja kui palju teoseid on tõlgitud teoseid on ka vist umbes kümmekonda. Rose keelasta täpselt ei oska öeldagi. Amile džiibiromaan ilmus ajakirjas ka 10 aastat tagasi 72, raamatuna 73. Jah. Raamatuna ilmus 74 ja 75, ajakirjas ilmus 70 273 ja ja kui te lugesite, oli teil kohe tahtmine hakata sinna telki ja ma lugesin kõigepealt ajakirja varianti, lugesin esimest osa ja see äratas küll päris suurt suvi ja juba oli kuulda ka vastukajasid selle romaani kohta ja siis ma otsustasin, et seda romaani taksoga tõlkida, siis ma kirjutasin autorile ja palusin endale saata sla raamatleda aastaski mulle väga armastusväärse kirjaga saatis raamatu ja siis ma nagu alustasin seda tööd, mis kestis küllaltki kaua aega. Kui kaua see kestis? Huvitav oleks teada? Tõlkinud järjest vahepeal tekkis niisugused olukordades saavad tegeleda selle tööga ka paar aastat, nii kui järjest võtta, aga muidugi läks umbes kolm või neli aastat seal, aga äkki see on, võiks öelda. Ebatavaline teos on see väga gruusiapärane, kuidas teile tundub? Ja mida seal gruusia pärast, kui ta on? Mulle tundub küll, et see on hästi gruusiapärane. Kõigepealt väliselt muidugi seal on väga palju gruusia olustiku tas antud loodusta aga samal ajal võib-olla ka sisuliselt seal on püütud avada endisest gruusia karakterit, selles mõttes on see silmapaistev romaan üldse Gruusia kirjandus, kuna seal niisugust põhjalikku gruusia romaani nagu ei ole ilmunud, kuna Gruusia rohkem olnud alati luulemaa. Ja sest esimesed kunstiväärtusega romaanid ilmusid kahekümnendatel aastatel, tundub, et džiibiromaan on siiski üks silmapaistvamaid teoseid selles mõttes Gruusia karakteri avamise tas ega gruusia probleemide aamisemates. Juba peategelase nimi on seotud gruusia kuukultusega. Mida te oskaksite öelda selle kuukultuse kohta, mis näib olevat nende kirjanduses üsna Läbi läinud ja see kuukultus on üldse gruusia mütoloogias tähendab kuu austamine väga levinud. Ning hiljem see seostus ristiusu ka nagu segunes Püha Jüri kultusega, mis oli ka Gruusias aga tähtsal kohal. Ning huvitav on see, et just viimasel ajal tõepoolest mitmed kaasaegsed gruusia kirjanikud on pöördunud mütoloogia poole ning eriti just selle kuu müüdi poole. Siin võiks nimetada mitmeid autoreid, aitäh, eks nädalat sules kiiri Atsil sulaka uuri ning veel paar ajakirjanik on seda üsnagi põhjalikult käsitlenud oma teostes. Te olete kirjanikuga vestelnud. Miks ta valis just just niisuguse peategelase hamba, teile seda rääkinud? Autol on sellest nii palju rääkinud, et algul ta nagu selle müüdi peale nii palju ei mõtelnudki ja nende romaane epigraafide kirjutamiseni tekkis talle alles siis, kui romaan oli valmis, sest talle tundus, et nagu midagi ei puudu selle romaani idee avamisele, siis ta otsustas kirjutada näete epiga, mitte romaani kõikidele peatükkidele, need on stiliseeritud müüdi kujul milles ta just kajastas seda Kuu müüti, Gruusias, aga levinud kuumust? Ta on romaani võib võtta kõigepealt kui siukest seiklusromaani ning sellisena ta on kindlasti väga huvitav, segune, kire, värvikas, kuid samal ajal on autoril ka seal tõsisem taotlus. Mingi filosoofiline plaan selles romaanis. Ühesõnaga võiksid, kui võtta niisugune headuse ja kurjuse vastandamine, kas ei ole seadust, kajastab siis teate, kellel taastatud asja tema vastandiks on tema teisik mõnes mõttes ano poeg, muslik Sarandia, kes muide on ka üpriski huvitavalt ja originaalselt antud. Peale selle võib seda pidada sotsiaalseks romaaniks nähtusi. Romaani tegevus toimub möödunud sajandi lõpus ja selle sajandi alguses, mis oli küllaltki niisugune ülemineku periood Gruusias küllaltki huvitav periood. Ja kolmas muidugi mütoloogiline plaan siis ka otseselt tav seostub selle kuukultusega Püha Jüri kultusega. Pool siis see Austrias alanud ja võix alles kurjusel pole isegi saatana kehastaja Ramanisse. Kas te olete näinud ka filmi kaldad, siis on selle romaani põhjal tehtud filme kahjuks tervikuna ei ole läinud, kui see kesktelevisioonis jaoks, siis ma ei teadnud lihtsalt sellest ja kui meie televisioonis kõiki seeriaid ei saanud vaadata. Film erineb tunduvalt romaanist. Kuid samal ajal mulle tundub, et see Filmal ka üpriski huvitav seal on võib-olla rohkem seda gruusia olustiku edasi antud ning on rohkem rõhutatud just peategelast, keda mängib väga huvitav gruusia näitleja näitlejatar, närvinetu uudsesse. Kuid teised liinid võib-olla on nagu ehmunud, rohkem tagaplaanile. Meil on muidugi tähtis Krahv Sigedit mingid Irjervik. Ja muidugi see on, kes on Gruusias väga populaarne ja see on muidugi väga hea, mõtlen filmitegijatele ning ilmselt ta Jüri Järvet sobis väga hästi sellesse rolli ning on jah kuulda. Grusiinlastele väga meeldis tema osatäitmine andustadest populaarseks armastataks Gruusias pärast selle filmi tegemist. Teil oli muidugi hea võimalus konsulteerida autoriga tõlkimisel? Jah, oli küll. Mul tekkis selle romaani tõlkimisel igasuguseid probleeme. Niisuguseid. Lihtsalt mõisteid, mida ma teadnud ning oli ka kohti, millest ei saanud hästi aru ning Chabua kaameraid džiibi väga lahkelt Milt püüdis aidata ning pühendas küllaltki palju oma vähesest ajast mulle ja aitas mind tõlkimisel ning püüdis igati selgitada seda, millest aru ei saanud. Kuidas te iseloomustaksite teda inimesena? Mul oli juhus temaga kohtuda. Kahtlemata ta on väga huvitav inimene, juba väliselt silmapaistev inimene. Ta on pikka kasvu väga omapärase välimusega. Tavapäraste maneeridega ning tema hea kasvatus paistab silma. Ta satub alati seltskonna tähelepanu keskpunkti juba oma isiksuse isiklike väliste omaduste tõttu ning teiseks vast ka sellepärast, et Gruusias üldse kirjanikud ning kunstnikud kunstitegijad on üpriski populaarsete rahva hulgas. Mitte just päris nii nagu Eestisse. Mul on seda olnud juhust kogeda mitte ainult sabu Amyle džiibi puhul vaid ka teiste kirjanike puhul näiteks meilgi tuntud Odie Jossel. Jaanika Ma olen käinud maal küladesse ja seal täiesti võõrad inimesed, tundsite seal Jaani kohe ära ning kui me peatusime ühes külas, kuna kuna auto läks katki siis korraldati seal koerson improviseeritud pidu tema auks. Ning kõik inimesed teadsid tema loomingut, rääkisid sellest väga huvitavalt. Sedasama võib ka sabu Aamiratsiibi kohta öelda, ma olen temaga koos viibinud mitmesugustes seltskondades. Ning alati on tema nagu kujunenud seltskonna keskpunktiks ning kõik noh, väga asjatundlikult, mitte ainult kirjandusinimesed, vaid ka igasuguste teiste elualade esindajad on väga asjatundlikult rääkinud tema loomingust ning tunnevad väga põhjalikult romaani. Sellega seoses tuleb meelde, mida rääkis Jüri Järvet, kes oli samuti koos Amir džiibiga ringi liikunud ning kui nad olid sõitnud linnast välja ühte restorani, siis samuti kõike olevat 200 Powersi ära tundnud ning teda tervitanud ning järved panid seda nagu imeks ning tema meelest erineb väga palju rahva suhtumine kirjanikesse ja kunstnikesse Eestis ja Gruusias. Tungil kavatsen ka edaspidi midagi tema teostest telkida, ta ei taha eriti rääkida oma. Seda ma praegu ei oska öelda, kuna ma tema uut romaani, mida ta pikemat aega kirjutab ei ole veel lugenud. Et kindlasti see pakub suurt huvi, kuigi kahjuks jah, ei tea üldse, mida see endast kujutab, teise kavatsustest ei räägi nii nagu see esimesel romaanide puhul, mis kujunes täiest sensatsiooniks, kuna see sarnanenud üldse Amilatsiibi eelnevate teostega ja ta ei olnudki kuigi palju enne kirjutanud. Eks jutustustekogu oli tal ainult ilmunud ning mõne filmi stsenaariumi juures töötanud ning see romaan erines täiesti tema eelnevast loomingust. Kali suureks ootamatuseks, sensatsioon, eks Gruusias. Keerame nüüd saates teise lehekülje ja läheme tagasi septembrikuises Gruusiasse. Tbilisi kus ühel pärastlõunal saabuski oodatud hetk, kohtusin saabua Amiretsiibiga. Tuppa astus pikk kõht elavate pruunide silmadega elegantne mees kellega tutvumisel sai kõige paremaks vahemeheks. Nagu juba varem mõne teisegi kirjaniku puhul. Tema romaani eestikeelne väljaanne, mis mul kaasas oli, Roman tata tuttas ja tal oli see raamat juba olemas. Meie kirjastus oli talle selle just neil päevil saatnud. Kirjanik rõhutab Merike Pau head keeleoskust ka seda, et tõlkija tunneb hästi Gruusiat. Loomulikult läks jutt ka NSV Liidu riikliku preemia pälvinud filmile kaldad. Missugune erinevus on sellel romaaniga võrreldes? Nii et vahe on niisugune, nagu peabki olema. Filmikunst on originaalne kunst. Seda ei saa vaadata, kui midagi teisejärgulist. Et kunagi ei tohi otsustada filmi järgi selle algallika kirjandusteose põhjal. Filmi tuleb võtta nii, nagu te seda ekraanil näete. Kui juba keegi tahab tõesti pöörduda algallika poole siis filmi algallikaks on stsenaarium, mitega, romaan, jutustus, ballaad või legend. Muide, filmi kaldad stsenaariumi kirjutas oma romaani põhjal kirjanik ise. Mind huvitas, missuguse mulje jättis talle Jüri Järvet, kes mängis krahh seketit. Nagu kuulsite, on kirjanik tema mänguga väga rahul. Gruusias on näitlejal raske kedagi üllatada sest seal on suurepäraseid näitlejaid terve gamma kõigist karakteritest. Jaan ploadest. Näitekunst on Gruusias väga vana kunst. Ja traditsiooniga etendavad oma osa. Aga järved on väga täpne näitleja, temaga oli lausa lust töötada, ütles sabu Aamyritsiidi. Järveti. Partnerid mängisid põhiliselt gruusia keeles järvet alguses vene keeles. Aga sellest ei tulnud midagi välja. Siis ta tõlkis oma osa eesti keelde ja kohe muutus kõik. Mees oli suur näitleja, ütleb kirjanik, kes ei korranud ennast oma osalejatel kordagi ei Seste miimikat ega intonatsioone. Muide, Järvet on ise ühes intervjuus öelnud, et on teinud kaasa filmis, kus näitlejad rääkisid võttetajal isegi nelja erinevat keelt. Kes ta leidis? Filmi teine lavastaja kysohkades kirja alguses oldi mures. Ta on väikest kasvu, aga see ei tähendanud midagi. Filmis pole isegi märgata, ta väike või suur. Järvetit tunnevad Gruusias kõik ja võib arvata, et tema hiljutised külalisesinemised Tbilisis seda populaarsust veelgi suurendasid. Edasi läks jutt jälle kirjandusele. Seadva Amyle džiibi tunneb ja hindab Eesti lühiproosat. Ta märkis, et Gruusia proosas on praegu teatud elavnemist märgata. Näiteks on kujunenud tugevaks proseistiks niisugune tuntud luuletaja nagu Tartsilatse. Ameeridžib ise on kirjutanud juba lapsepõlvest peale värsse ja proosat. Need olid muidugi ebaküpsed, katsetused. Praegu saavad inimesed varem küpseks, arvab kirjanik. Ta kirjutas 18 19 aastaselt värsse, praegu tunduvad need talle lihtsalt võimatud. Aga nüüd kirjutavad 18 19 aastased poisid ja tüdrukud nii häid luuletusi, et lausa imesta. Ajad on muutunud, aga on ka niisuguseid näiteid. Artur rämbo lõpetas 20 aastaselt üldse kirjutamise. Nähtavasti inimesed küpsevad erinevalt. Kirjanik ütleb, et tal on neli poega, üks nendest, 14 aastane, on niisugune, et kui ta jääks üksi ja peaks enda eest hoolitsema siis ta toidaks hinda ja veel teisedki vennad ära. Aga vennad on teistsugused. Nii et inimesed on erinevad ja erinev on ka kirjandusse tulek. Saabuamiretsiibi esimene jutustus ilmus siis, kui ta oli juba ligi 40 aastane. Ta on keerulise saatusega inimene oli Gruusiast ära 16 aastat. Varsti pärast tagasitulekut pilisi kirjutas ta jutustuse täpselt 11 lehekülge. Tal oli meeles, et kangelaste väljakul asub ajakirja Nat hoobi toimetus. Ta läks sinna. Eesruumis istusid masinakirjutajad, noored tüdrukud, muide, nad töötavad seal praegugi. Kirjanik ütleb humoristlikult, et võib juba arvata, missuguse pilguga nad teda vaatasid. 40 aastast algajat või nende silmis graformaani, kellel oli vana tropp maanteel seljas ja must kaabu peas. Tal soovitati minna proosaosakonda. Osakonna juhatajaks oli tollal praegune peatoimetaja sulaka uuri. Toas istusid laua taga, kaks meest, kolmas seisis püsti. Selgus, et tema oligi sulaka, uuri. Tal oli mantel seljas, hakkas just välja minema. Ameeritsiibi ütles, et tal on jutustus palutise lauale panna. Käsikiri langes. Ilmus nähtavale autori nimi ja Pealkiri sulaka urjastus lähemale, istus laua taha ja hakkas väga tähelepanelikult lugema. Luges lõpuni, vaatas mõned kohad veel kord üle ning lausus siis saatuslikud sõnad. Paistab, vennas, et sa oled kirjanik. Oota, ma tulen kohe tagasi. Ta läks peatoimetaja juurde. Tookord oli ajakirja peatoimetajaks tuntud luuletaja Simon tšikovani. Umbes poole tunni pärast tuli sulake, uuri tagasi koos resolutsiooniga. Avaldada jaanuarinumbris. Aga siis oli juba 10. jaanuar ja aasta esimene number. Laatud oli 1960. aasta. Jutustus trükiti siiski ära. Nii sai minust kirjanik, võtab selle jutu kokku saabuva Amiretsiibi. Tema esimese jutustuse pealkirja on raske tõlkida. Seal on väga tugev tahtejõuline peategelane ilmselt autori meeliskuju kui mõelda ka teatatud asjale. Jutustuse peategelane tuled veepeegli juurde, näeb sealt, et puu otsas istuvad Kaczylvest. Ilveste ja inimeste vahel tekib võitlus. Ühest ta saab jagu, on juba ise nõrkemas, aga ka teine hakkab alla andma. Siis kõlab lask ja ilves langeb maha. Selgub, et sõbrad on mehele appi tulnud. Jutustuse pealkirjaks ongi mõte. Miks sa ei lasknud mul seda endal teha? Inimene tahab ju kõik ise teha, eriti pärast niisugust verist võitlust, kui vaenlane on juba põlvili surutud. Selle tahke dikteerivad talle enesearmastus ja auahnus. Enne surmani ilmust sabu ahamiretsiidil novellikogu tee mis on tõlgitud ka vene keelde samuti lastele kogumik Valme meepiisk. Sellest on ilmunud juba mitu kordustrükki. Romaani tõotatud asja tõlkis ta ise vene keelde. Hiljaaegu oli ta tulnud Hispaaniast, kus teos just parajasti ilmus. Äsja anti see väljatsehhi keeles pealkirjaga kuu poeg. Kirjanik seletab omakorda rusiinlaste kuukultust. Tasa tähendas tegelikult esmaspäeva, mis ongi siis kuupäev. Varem tagatõusu ajal oli esmaspäev Gruusias pühapäevaks. Muide kuuem gruusia folklooris mees Täike naine. Meie jutuajamise lõpetuseks palusin kirjanikul seletada, mida ta on tahtnud oma romaaniga lugejale öelda, mida ta peab selle kõige olulisemaks mõtteks. Kihelkonna kõik hädad ja õnnetused on tulnud sellest et kurjus võidutseb headuse üle. Kui osataks kasvatada 100-st inimesest kas või ühte ainsat heaks siis ei oleks inimkonnal ei suuri ega väikesi muresid. Veelgi enam. Ei oleks suuri, kata glisme, mis nõuavad miljoneid inimelusid. Isiksus on kõige tähtsam. Üks õigete vaadetega õigesti kasvatatud inimene 100-st. Missugune jõud see on? Ütleb kirjanik.