Ah, et eluaeg murede närida. Aga lõpuks jää sinult pärida, mitte kabjaraudpeeker või vile. Vahest sõna või pool jääb Sustile. Pärand meenutab närbunud lehte varju kui katuselt langev lahast. Elu vees rõõmumissechtne, kui su hing mis sind eraldab maast. Juba praegu on selge, et mees, kellele need read kuuluvad, ise küll ei paranda närbunud lehte ega katuselt langeva laastu varju. Ta viitsa Moilovi loomingust jääb palju vene nõukogude poeesia kullafondi. Või nagu kirjutanud Juri levitanski poeedi autori heliplaadiümbrisel. Kui rikas oleks meie poeesia, oleks see ta vitsa, Moilovi loomingut, Ta ikkagi veidi vaesem. Kui praegu mõnelt luule huviliselt näiteks Moskvas küsida, kes on populaarsemad just nimelt populaarsemad poeedid on see nimistu kindlasti lühike. Kuid ükskõik, milline kombinatsioon teile ka ei esitata, on selles sees ta vitsa Mailovi nimi. Või vaadelgem neid mängufilme, kus on kasutatud luulet, et kas siis poeedi enda esituses või nii-öelda muusikalises. Kuues jälle leiate ta vitsa, Moilovi nime. Tarvitseb olla tähelepanelik üleliidulise raadiokuulaja või kesktelevisioonivaataja, et veenduda, need laulud on filmist nii-öelda välja astunud ja elavad edasi oma elu. Olgu siinkohal üks näide laul telefilmist Olga Sergei Erna vahemeenutus. See seriaal oli tehtud ekstra Tatjana Toroninale. Niisiis muusika, Mikael Tariver Tiievilt, esitus Jossif kopsoonilt ja sõnad. Oi mis kole ütlemine. Ta vitsa Moilovilt. Meie tänase saate peategelased Ma kasvan mälestuste. Seal mälestuste linnud laulavad, seal õieti undab mälestuste tuul päev läbi mühisevad mälestustepuud. Kord oli, oli kord, mälus tiksub linde, ketrab muinasjutte, vanu saab kesta olelus üksainus kord. Üksainus kord saab kustutada janu. Mis võim on mälul? Kujud ammused on alles, kõik on mitmekordistunud. Nii, sajad sahisedes sajab lakkamata ja tuiskab mälestuste lund. Lund maha langemata. 1941. aasta juuni meile kõigile mällu sööbinud aasta teati, et sõda on möödapääsmatu kuid ei arvatud, et see algab nii ootamatult. Sel ajal lõpetas ta vitsa Moilov kolmandat kursust kuulsas if-Liis ajaloo, filosoofia ja kirjandusinstituudis. Neljandat kursust ei tulnud. Nagu enamikest sai Temastki sõdur. Nüüd, kui seda andmist kaugele jäänud tavatsetakse seda enamasti Te ikka meenutada kui võitu, sõja rõõmsaid hetki. Ja see on ka mõistetav, kuid noorem generatsioon peab teadma, et sõda tähendab midagi erakordselt rasket, traagilist rasked ei ole mitte ainult lahingud, surm ja hirm. Rasked on ka sõjanõndanimetatud, argipäevad ja raske oli ka tagalas, kus naised, vanad mehed ja lapsed töötasid rinde tarvis. Raske on tassida sõjavarustust. Raske on aastaid elada Muldonnides, raske on nädalate viisi magada, lahti riietamata. Sellest kõigest ei ole kuigi palju räägitud. Räägitud on ikka lahingutest ja võitudest. David sa Moila on linlane pärit arstiperekonnast 105 teda kokku, nagu ta ise väljendab rahvaga. Rahval mõistab ta maainimest, kellega ta senini oli suhelnud vaid kui Touchsnik suvel suvilas olles. Vene sõdur oli põhilises osas Venemaa mees. Tol ajal oli veel maarahvas tunduvas arvulises ülekaalus. Poeet arvab teda aitas väga palju see, et temal endal ei olnud püüdu välja paista teistest eralduda vaid et tal oli soov ühineda, vennastuda. Nii sai ta lähemale keelele, õppis tundma sootuks teist sõnavara, folkloori, teist elulaadi, teisi esemeid. Selleaegne Venemaa mees oli, miks mitte jah, kasutada mõistet universaalne. Kõige primitiivsemate tööriistade abil oskas ta teha kõik endale vajaliku. Kahju, et üheski muuseumis ei ole sõdurite käsitöid. Ja veel, kui hästi tundis maamees loodust. Nad ei ahetanud looduse ilu ees, oi loodust lihtsalt armastati osati seda vaadata ja kasutati ühelt poolt loodus toitis neid ja teiselt poolt loodus sundis neid töötama. Et elada. Sellistest inimestest, on poed paljudes oma luuletustes ja poeemides kirjutanud. Kuid ta ei ole kirjutanud konkreetselt ühest või teisest, pole loonud portreid, vaid karaktereid. Üks portree siiski on Altailasest Semjon Kosovist, kes teda sõja päevil tule alt välja tõi. Kosovot ei ole enam, kui jagaltaisse jõudis, luuletus sai poeet kirja Kossovi sugulastelt. Ja nii selle luuletuse läbi saadi Kossari kodukohas teada, milline mees ta oli sõjaväljal. Kuidas ta peast läbi sõjateemalised luuletused siis vist küll kõigile, meenub Konstantin Simonovi, oota mind. Sinna kõrvale võiks julgelt panna ta vitsa, Moylawi, neljakümnendat lausa hümni laulab sellele literatuurne, aga seda veergudel ei keegi teine kui Jevgeni Herdušenko. Palusin, et poeet sellise esitaks. Tõlge on tõlge ja näitleja, näitleja mõlemad võivad olla väga head, kuid neis jääb puudu üks. See üks, mida isegi sõnastada ei suuda. Need aastad saatusrasked, aastad, need neljakümnendad maad laastab karm sõda. Lein on igas kodus. Öid-päevi ratta ragin kõrvus külm avar hingehaarav kõrgus ja põgenikepõgenikke on kõigil teedel läänest itta. Kamina kuskile jaamassevin peas kõrvik võidunud Jahatul. Ent seal ei puudu tähekegi konservikarbist meisterdatud. Jah, seal ma laias ilmas astun, kõhn lõbus teravkeelne Tratslik. Müüri varjus keeran Plotskit, on sulisubid, on välitasku. Ma tüdrukule silma heidan, ta nähes lonkan ülearu. Ja pooleks lõikan normi leiva. Sõda unelmad ja noorus ühtaegu osaks langes meile. Siis ajapikku tuhmus. Loorus. Nüüd näib. See oli alles eile. Hingematvalt suured. Sind Venemaa julm sõda laastab. Ja meie. Oleme nii noored. Noored kõhnad, teravkeelsed trotslikud. See on mõistetav. Mida tähendab lõbus olla lõbus, noil aastail. Kui ta viitsa Moylav ilmus lugejate ette öeldi. Tegemist on küpse poeediga. Jätkamegi siit. Sõjast väljununa oli temas nagu kaks vastuolu. Ta teadis sõjast elust, inimestest väga palju. Tal olid täiskasvanud mehe eluga kogemused. Muide, Hemingway on väitnud, et ainult sõja läbi teinud inimene saab olla kirjanik. Sellega ei pea nõustuma, kuid vaieldamatu on see, et sõda annab inimesele sellise kontsentreeritud elukogemustepagasi, mille saamiseks ühest rahuaja elust vaevalt et jätkuks. Niisiis samoila voli ühelt poolt täis kogemusi, teiselt poolt kirjanduslik kogemus oli jäänud sõjaeelsele tasemele ja sellega seletabki oma kavast vaikimist. 10 aastat läks enne, kuidas söandas regulaarselt oma värsse avaldama hakata. Esimene kogu lähedased maad ilmus 1958. aastal. Samailov ei ole oma talendi austajaid hellitanud, on ilmunud vaid kaheksa kogu kuid, kuid ta on palju tõlkinud leedu keelest Poola keelest tšehhi keelest ungari keelest. Eesti luule Jeltsi Eestimaa juurde juhatas teda kadunud Leondo. Võidakse öelda, mis töö, see on, see reaaluse tõlke kaudu. Kuid on vaja tunda tõlgitava keele arenemist inimesi, kes selles keeles räägivad, tunda selle maa kultuuritraditsioone, tuleb tõlkida mitte sõna, vaid aru saada, miks see sõna on kirja pandud. Tuleb tajuda loodu poeetilise tagamaid, tunda rahva emotsionaalset tausta, temperamenti. Nii mõistab samoilov tõlkija missiooni. Siinkohal on aeg teha peatus poeedi nõndanimetatud Tärno perioodil kuid enne tuleb veel üks asi ära öelda. Ta viitsa maaelu ei ole mitte ainult poeet, kes muide armastab väga kirjutada ka lastele ja tõlkija, vaid ka teadlane. Kui tutvuda tema raamatuga vene luule riimist, siis võib täiesti kindlalt nii väita. Jevgeni Jerdušenko ründas, võtkem seda heas mõttes samoylavit avalikult sellepärast et ta uurib ja tõlgib samoilovi luuletase olevat sedavõrd kõrge, et ta peaks tegelema ainult luuletamisega. See on suur töömees, eriti viljakad on olnud tema pärnuaastad. Need on juba seitse. Ja tänu sellele, et nagu ta öelnud siin vaikses ja rohelises linnas mida kahekordse heledusega valgustavad taevas ja meri, kus kohtab vanaaegseid ehitisi. Linnas, kus on imepärase maitsega kujundatud pargid ja kus kõik aastaajad on omamoodi head on ideaalne mõtiskleda ja luua. Ja mitte ainult seda ja sedaviisi üksinda jalutades või kabinetis kirjutades. Samoilon saanud bänno kirjandusõpetajate suureks sõbraks Samuel naeru suil avaldanud arvamust, et ta kahju ei too ning et selles suhtlemises on tegemist temapoolse kasuga. Huvitav ja kogemuslik olevat jälgida, kuidas õpilane nii noor ja muukeelne kõigele pakutule reageerib. Puit on hellitanud lootust, et just vahetult kuuldud jutustused vene poeetidest äratavad ehk nii mõneski õpilases vene kirjanduse vastu suuremat huvi kui tal seni on olnud. Väike vahelepõige, millel väga suur tähendus poeedi nõrk, kus, kui nii võib öelda, on Puškin. Ja ta on formuleerinud selle huvi väga huvitavalt. Teda huvitab Puškin ennebuškinit. Siit siis ka mõistetav poeemi Hannibal Pärnus sünd. Edasi Puškin Puškini ajal ja siis Puškin pärast powskinit. Asjatundjad väidavad samoiloweton, kujundanud Puškin ja suur isamaasõda. Miks vastu vaielda Pole mingi saladus, et sa Moilov järgib ja arendab edasi vene klassikalise luule traditsioone ning seetõttu saab temagi luulet iseloomustada kui kindlat selget nõtket. Lõpetame seekordse kohtumise osaga tsüklist, millel pealkirjaks Pärnu eleegijat. Puud eemale on ehmunud merest. Ma tahan vabaneda murest. Ma tahan joosta. Kuid ei saa, sest juuri kinni hoiab maa. Käin ringi oma ümbruskonnas metalli hangunud lume korral, põõsad nagu nõiaväel. Kui õnnevalamise, tina. Miks kurvastama peaksin, mina kui silm nii palju ilu näeb? Kuid välisilm on sama pude kui hingemaastik. Puutut kord ja lumi variseb kujude oks paljas pakases kui orb. Need nukrad sõnad, värsireas sünkmustad süütul valgel foonil. Sul pisarais, märg nägu peas, kui imet tegeval ikoonil. Ei oska anda tunnistust kus on mu laulu lõpp või alguskord, süttib seletatud valgus. Kord hülgab mind õnnistus.