Rindekaart novembri alguses 1944 välja arvatud Kuramaa, oli vaenlane igal pool mujal Nõukogude. Piiridest välja löödud lahingud käisid. Poolas Rumeenias, Jugoslaavias ja Ungaris. Meie sõjamehe jalg oli juba astunud ka Hitleri tuhandeaastase riigi pinnale. See leidis aset augustikuu lõpupäevadel 1944 Ida-Preisimaal väikese piirijõe Župpe juures. Fašistlikust koalitsioonist ei olnud enam midagi järele jäänud. Hitlerlik Saksamaa seisis üksinda, silm silma vastu põhjast idast ja lõunast lähenevate tasumis armeedega. Kihutanud Anastajad välja meie maalt ja taastanud meie riigi läänepiiri oli punaarmee alustanud oma teise suure põhiülesande täitmist fašismi purustamisel. Vabastamismissiooni Euroopa maadeks. Rõhutades selle ülesande tähtsust, ütles kõrgem ülemjuhataja Jossif Stalin oma kõnes suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 27. aastapäeva pidulikul koosolekul. Kuuendal novembril 1944. Isamaasõda läheneb võidukalt lõpule, ilmneb nõukogude rahva ajalooline osa oma täies suuruses. Praegu tunnistavad kõik, et nõukogude rahvas on oma ennastsalgava võitlusega päästnud Euroopa tsivilistid tsiooni fašistlike rüüstajate käest. Selles on nõukogude rahva määratu suur teene inimkonna ajaloo ees. Punaarmee edukäik stimuleeris Euroopa rahvaste fašismivastast võitlust ja kiirendas veelgi fašistliku Saksamaa seesmist lagunemist. Seetõttu oli loomulik, et nõukogude sõjameeste jõudmine teiste maade territooriumile äratas 40 aastat tagasi tähelepanu kõikides maades. Ütleme selle kohta teatrikeeles oli ovatsioone, aga oli ka vilet ja vilet. Mitte selles mõttes, et anglosaksi maades on vastupidi üldisele tavale harjumuseks saanud vilega oma rahulolu väljendada vaid selles mõttes. Punaarmee kiire edasiliikumine tekitas teatavates ringkondades raevu ja kabuhirmu. Mitte ainult fašistlik press, vaid ka paljud väljaanded. Meie liitlasmaades levitasid nõukogude sõjameeste tegevuse ja käitumise kohta valeinformatsiooni, igasuguseid väljamõeldisi ja pahatahtliku laimu. Oma lugejaskonnale püüdsid need väljaanded päev päeva kõrval sisendada, et Nõukogude Liit ei vabasta, vaid annekteerib Ida-Euroopa maid. Nüüd, kus kõik asjad ammugi selged, poleks justkui vajadust kõike seda taas meenutada. Ent tänapäevalgi jätkatakse Läänes vaenuliku tolmu keerutamist meie armee vabastamismissiooni ümber. Järjest suureneva innukusega maalitakse seintele tonte, nagu oleks Nõukogude Liit vägivaldselt kehtestanud Ida-Euroopa maades talle kuulekad režiimid. Igal aastal annab Ühendriikide president oma õnnistuse nõndanimetatud ikestatud rahvaste nädalale ja seda on tehtud truumenist. Reiganini ja nende ikestatud nimekirjas on just Ida-Euroopa rahvad, kelle punaarmee vabastas fašismi surma haardest ja kes sellega said soodsad tingimused revolutsioonilisteks ümber korraldusteks oma maal. Kuna vaenulik propaganda kõneleb kogu aeg vajadusest taastada nendes maades demokraatlik kord siis tuleb otseselt küsida missugusest demokraatiast üldse. Jutt on enne teist maailmasõda valitses kõikides Ida-Euroopa riikides diktatuurirežiim. Kas Monachistlik fašistlik või avalik fašistlik diktatuur kus rahvale ei olnud jäetud alles ka kõige väiksemaid kodanikudemokraatia riismeid. Ilmselt peavad lääne reaktsiooniliselt poliitikud oma taotlustes silmas just niisuguste režiimide taastamist. Demokraatia sildi all. Ja kogemusi selliseks taastamiseks on reaktsioonil piisavalt. Meenutagem olukorda Tšiilis, Salvadoris, Hondurases ning mõnedes teistes Ladina-Ameerika ja Aafrika riikides. Sotsialistliku sõprusühendusse liitunud Ida-Euroopa rahvad on oma töö ja saavutustega aastakümnete jooksul kinnitanud kogu maailmale. Et reaktsiooniliste poliitikud katsed ajalooratast tagasi pöörata on liivale rajatud. Seepärast ei leia need toetust rahvastelt endilt ega anna mingeid reaalseid tulemusi. Praegu on see vägagi selge, kuid 40 aastat tagasi punaarmee vabastusretke alguses oli veel paljusid paljude tundmatutega võrrandeid. Selge oli, et rahvad ootavad vabastajaid, ent selge oli seegi, et fašistid olid paljudes paikades oma ohjeldamatu laimu propagandaga tekitanud rahvahulkades põhjendamatu hirmu psühhoosi. Meie väejuhatus ning armee partei poliitorganid võisid sellega seoses teha enda jaoks vaid ühe järelduse. Iga punaarmeelane peab selgelt mõistma vabastamismissiooni olemust ja tõelisi eesmärke. See tähendas enne riigipiiriületus tamist tuli oluliselt tugevdada poliitilist tööd meie sõjameeste hulgas. Edasi räägib tallinlane erualampolkovnik Nikolai kuraapov, kes võitles teisel ukraina rindel olles 27. armee üheksanda õhutõrje suurtükidiviisi 974. polgu poliittöötaja. Oma lahinguteekonnal tuli tal osaleda Rumeenia, Jugoslaavia, Ungari ja Austria vabast. Astumine võõrale pinnale, kusjuures tegemist oli meie vastu võitleva riigiga tekitas meie sõjameeste teadvuses mõndagi vastuolulist, tulid need vastu, olulisused? Esimesel perioodil olid täiesti loomulikud sest vaenlast omalt maalt välja kihutades olime oma silmadega näinud fašistide koletute jõhkrust. Olime näinud surma ja kannatusi. Seda kõike on võimatu isegi ette kujutada. Seetõttu põles kättemaksuiha meis kõigis. Ent nüüd oli tarvis endas maha suruda ja ühtlasi veenda iga sõjameest, et me ei tulnud võõrsile Anastajatena vaid me oleme maailma esimese sotsialistliku riigi armee, kes toob endaga kaasa vabaduse ja sõltumatuse teistele vastele. Meie tegevus ja käitumine peab olema selle missiooni vääriline. Elu näitas, et meie sõjamehed mõistsid seda üpris kiiresti. Kuid siiski kõik inimesed ei ole inglid. Ka kõige distsipliin neeritumates armeedes, kuhu on liidetud sadu tuhandeid mehi võib leiduda neid, kes himustavad võõrast vara, kes ei ohjeldama kirgi ning hõivad solvata rahulikke elanikke. Ka seda tuli ette näha. Eriti olukorras, kus meie pealetungivad armeed olid saanud rohkelt täiendust nende meeste näol keda oli mobiliseeritud äsja okupantidest vabastatud territooriumil. Nendes polnud veel süvenenud punaarmeelased, tõekspidamised ja distsipliin. Nendel puudus poliitiline ja lahingukarastus. Meil poliittöötajatel tuli sõjameestele mitte ainult selgitada valitsuse otsuseid ja sõjanõukogu üleskutset vaid ka rääkida asja teisest küljest meie seadustest, mis nõuavad rangele vastutusele mist. Kui mõni sõdur või ohvitser auastmel siin tähtsust polnud lubab endale seadusevastaseid samme, mis pole nõukogude inimese väärilised. Niisugustel juhtudel antakse need inimesed sõjatribunali alla, ent tribunal on väga range organ, kes võib määrata karistuse, kuni maha lasta. Miseni me juba rääkisime rahvahulkade hirmu psühhoosist, mille kutsusid esile vabastatavate maade reaktsionäärid koos okupantidega, kelle propaganda laimas ja aastaid kõike nõukoguliku, eriti nõukogude inimest, punaarmeelaste, selle propaganda liimile läks arukalt väheteadlikke inimesi. Seepärast tuli meie sõjameestel tihtipeale kokku puutuda Ta lausa kurioossete olukordadega mis tekitasid hämmastust ja meelekibedust. Aga vahel ka lihtsalt ajasid naerma. Mitte ainult mulle kui poliittöötajale, vaid ka kõrgemalseisvatele poliitorganitele pakkusid huvi meie sõjaväelaste ja kohaliku elanikkonna vahelised suhted. Senikaua kui me liikusime edasi Rumeenias ei olnud midagi erilist. Ainult esialgu, kuni veel ei teatud, kes me niisugused oleme, oli umbusku. Kuid õige pea levisid õiged arusaamad ja kõikjal tervitati meid rõõmsalt ja mõnel pool isegi loobiti meie rivikordadesse lillesülemid. Olukord muutus halvemaks, kui me läksime üle Rumeenia Ungari piiri. Seal me liikusime kindral pliievi ratsamehhaniseeritud grupis ja esimesel 150-l kilomeetril Ungaris. Me ei kohanud peaaegu üldse kohalikke elanikke. Harva võis märgata, et meid kuskil nurga tagant jälgiti. Jälgijad olid enamasti vanakesed. Loomulikult huvitas meie väejuhatust, mis on juhtunud. Kas inimesed varjavad endid meie eest või on nad minema küüditatud. Sain poliitosakonnalt konkreetse ülesande leida üles mõni kohalik inimene ja selgitada välja, milles asi. See oli oktoobri lõpus Gyula linnas Ungaris. Leidsingi sealt ühe kohaliku mehe, kes osutus Rumeenlaseks. Kuna ma mõnevõrra rumeenia keelt valdasin, sain temaga jutule. Esitasin temale küsimuse kohalike elanike saatuse kohta. Mees vastas, et nad on endid ära peitnud, kuna kardavad hirmsasti punaarmee sõjamehi. Miks kardavad sellele, ta vastas, et teie sõjamehed röövivad, tapavad ja vägistavad. Küsisin, kus seda on juhtunud. Mees vastas, igal pool räägitakse seda. Püüdsin talle selgeks teha, et see ei ole tõsi, et nii räägivad, ainult vaenlased viisid mehe ummikusse sellega, et nõudsin temalt konkreetseid tõendusi. Neid muidugi ei saanud olla ja lõpuks hakkas ta mind pisut uskuma. Aga siis. Siis küsistaminevad, kas bolševikud on juba jõudnud Tuulasse jeti ja kui ma vastasin, et on jõudnud küll pomisest. Bolševikud on niisugused bandiidid, kelletaolisi pole kogu maailmas kaasas oraadia piitsad, nendel on kohutav välimus ja vist isegi roosto. Nad ei anna armu kellelegi. Ei meestele, naistele, lastele kavana. Kui ma olin bolševikele antud iseloomustuse tõlkinud meid ümbritsevatele sõjaseltsimeestele uhkes vali naer, nikumees märkas, et midagi pole korras ja küsis minult miks Vene sõdurid nii valjusti naerab. Pärast seda, kui ma ütlesin, et nad naeravad, tema ettekujutus bolševike ja mina ka. Me oleme bolševikud, uitud onu, ta vaatas mulle kohkunult otsa ja nihutas ennast pingil minust kaugemale. See kutsus välja uue naeru pahlaku. Mees küsis, miks te naerate, kas ma olen loll või olen täiesti normaalne inimene ja miks te räägite mulle, et olete bolševikud. Ja hitlerlik propaganda püüdis inimesi hirmutada bolševikele kommunistidega nendega, kes olid siis ja on praegu kõige humaansemaks. Ja mitte ainult propaganda ja hirmutamine sõnadega, appi võeti ka kuriteod. Meie vastuluurel tuli korduvalt tegeleda diversantidega, keda vaenlane riietanud nad punaarmeelaste mundrisse saatis meie tagalasse terroriseerima rahulikku elanikkonda. Seejuures kasutati ohtralt ära Laszullastest kodumaareeturite teeneid. Loomulikult nõudis niisugune olukord meie sõjameestelt väsimatult valvsust, samuti ka hästi tihedalt koostööd kohalike elanikega. Ja elanikkond ka ära hirmutatud ungaris mõistis peagi meie vägede tõelisi taotlusi ning toetas nende elluviimist sooja sõbralikkusega. Kuuldud katkenud Bulgaaria partisanide laulust viib meid sündmuste sekka, mis 40 aastat tagasi leidsid aset sellel imeilusal ent äärmiselt maha jäänud ja vaesel Balkanimaal. Need sündmused demonstreerisid täie selgusega, kuidas rahvahulgad isegi niisuguses riigis, kus tööstus-proletariaadi Kui eesrindlik klass oli väikesearvuline, mõistsid Nõukogude rahvavabastusmissiooni tegelikku olemust ning toetasid seda oma võitlusega. Kuigi Bulgaaria formaalselt sõjas ei osalenud ka polnud seal ametlikult saksa okupatsiooni, olid tsaarivalitsus andnud kõik maa ressursid hitlerliku Saksamaa sõjamasinateenistusse. Saksa väejuhatusel oli vaba voli kasutada Bulgaaria raudteid oma vägede ümberpaigutamiseks. Mustal merel tegutsevad Saksa sõjalaevad võisid Bulgaaria sadamatest laskemoona ja provianti peale võtta. Kogu riik oli kaetud saksa luureteenistuse agentide tiheda võrguga. Ka Hitler oli korduvalt nõudnud Bulgaaria sõtta astumist Nõukogude liidu vastu. Kuid hoolimata oma truu alamlikust kuulekusest ei söandanud saksa päritoluga tsaar Boriss siiski seda sammu astuda. Ta pidi arvestama Bulgaaria rahva ammuseid tihedaid sõprussidemeid Vene rahvaga. Arvestama pidi ta ka Bulgaaria Kommunistliku partei järjest suurenevat mõju rahvahulkades. Ja fakt oligi see, et juba samal päeval, kui hitlerlik Saksamaa tungis kallale nõukogude liidule pöördusid kommunistid läkitusega bulgaaria rahva poole kutsudes teda üles relvad haarama oma maa fašistide ja saksa röövvallutajate vastu. Kuidas rahvas sellele üleskutsele vastas? Seda meenutab praegune Bulgaaria rahvaarmee kindralstaabiülem kindralpolkovnik atanassemertsiiev, kes sõja-aastail võitles algul legendaarses partisani rühmas Don Ivanov ja oli hiljem partisanibrigaadi Chepyynets komandör. Juba juuli lõpus tegutses ORAS logis esimene partisaniüksus. Veidi hiljem organiseeriti Riila mägedes Lubinishi ja Roodopes patashi partisanirühm. Sügisel hakati moodustama rühmi Seredo koories lobiž ringkonnas ja meie maa teistes paikades. Linnades ja külades tegutsesid võitlussalgad, kes korraldasid sabotaaži. Revolutsioonilised rühmitused tekkisid ka tsaariarmee allüksustes. Fašismivastase võitluse hoogustumisele avaldas tohutut mõju Georgi Dimiitrovi juhtimisel välja töötatud Isamaarindeprogramm mis taotles kõigi patriootlike jõudude liitmist võitluseks fašismi vastu ja rahvademokraatliku valitsuse loomise eest. Pärast hitlerlike vägede purustamist Stalingradi all võttis Bulgaaria kommunistliku partei keskkomitee vastu otsuse Rahva Vabastusarmee moodustamise kohta. Kogu riigi territoorium jagati 12-ks operatiivtsooniks. Kujunes välja oma võitlusstrateegia ja taktika, millest põgusalt räägib kindralpolkovnik Slovskot Rõnski. Endine Sophia esimese rahvavabastusbrigaadikomandör. Igal võitlusel on omad etapid, millest ei saa ühtki vahele jätta. Vabastatud territooriumide loomine ei tulnud 1941.-st aastast kuni 43. aastani ning isegi 1944. aasta kevadel kõne alla parkinud. See oleks toonud kaasa suuri kaotusi ja reaalsed tulemused olnuks kahtlased. Kuid partei hindas kainelt ja sügavalt olukorda maal tervikuna ja oli iga etappi lahinguteks hästi ette valmistatud. Vabade territooriumide loomise ülesanded tõstatas ta alles siis, kui Nõukogude armee lähenes juba Bulgaaria piirile ning suured seesmised vastuolud olid tsaariarmee tegelikult. Võitlusvõimetuks muutnud 26. augustil 1944 võttis Bulgaaria kommunistliku partei keskkomitee vastu otsuse kukutada relvastatud ülestõusuga fašistlik diktatuur. Rahva Vabastusarmee lahingüksustesse kuulus siis juba üle 30000 võitleja. Sellele arvule tuleb liita veel ligi 200000 partisanirühmade toetajad ja abistajad. Eriti kiirelt arenesid sündmused septembrikuu alguses. Viiendal septembril esitas Nõukogude valitsus Bulgaaria võimudele noodi, milles nende võimude tegevust käsitati kui faktilist sõdimist Saksamaa leeris. Nõukogude liidu vastu. Kuuendal septembril algasid kõikjal Bulgaarias võimsad streigid ja demonstratsioonid. Kommunistlik partei otsustas ülestõusu pealöögi anda üheksandal septembril Sofias väljapääsmatusse olukorda sattunud Muravjevi reaktsioonile. Valitsus otsustas küll seitsmendal septembril katkestada suhted Saksamaaga ja kaheksandal septembril kuulutas sellele koguni sõja kuid oli juba hilja takistada rahva ülestõusu. Kaheksanda septembri hommikul kell 11 astusid kolmanda Ukraina rinde väed Bulgaaria territooriumile. Ei kõlanud ühtki lasku. Ükski Bulgaaria väeosa ei teinud katsetki vastu hakata. Hoopis vastupidi. Bulgaaria väeosad olid teede äärde üles rivistatud ja tervitasid meie sõjamehi pidulike orkestrihelidega. Igal pool tõid külaelanikud punaarmeelastele soola-leiba. Ja üheksandal septembril puhkeski Sofias suur rahva ülestõus, mis pühkis minema vihatud tsaarivalitsuse ja andis võimu üle rahvademokraatlikule valitsusele. Kuigi punaarmee hiilgavad võidud lõid soodsad tingimused rahvademokraatliku revolutsiooni võiduks ei seganud ükski meie sõjaväelane vahele Bulgaaria siseasjusse. Ajaloolisel üheksandal septembril polnud Sofias ühtki nõukogude sõjaväelast mis oli Bulgaaria rahvavõidus peamine. Selle võtab kokku kindralpolkovnik katanassemertsiiev. Meie partisaniliikumine oli selleks otsustavaks poliitiliseks teguriks, mis aitas parteil mobiliseerida kogu rahvast üheksanda septembri revolutsioonis fašistliku režiimi purustama ja võitu saavutama. Kõige tähtsam oli see, et meie partisanide võitlusrühmade võitlejad suutsid siduda 100000 mehelise Bulgaaria fašistliku armee ega lubanud fašistlikul valitsusel ühtki bulgaarlased saata idarindele. Partisanide ja teiste tib fašistide kangelaslikkus ja ennastsalgav buss andsid Bulgaariale täieliku moraalse õiguse seista puhta südametunnistusega. Teiste rahvaste kõrval. See serbia horvaadikeelne jutuajamine on lindistatud Tallinnas kohaliku Tööstuse ministeeriumi projekteerimise tehnoloogia Lucia ja kujunduse Instituudi töötaja jubizzakroitsi kodus. Rääkija on rahvuselt serblane ja pärit Belgrad-ist. Sedapuhku ei huvitunud küsitleja kauni Balkani loodusest ega sealse rahva tänasest tööst vaid me tegime põgusa tagasivaate sõja aastatele. Seal on, mida meenutada. Jubizzakroits liitus juba 14 aastasena rahva vabadusvõitlusega Jugoslaavias ja seepärast ma küsisingi, mis neist võitlus aastaist kõige eredamalt meelde jäänud on. Kokkuvõttes kõlas vastus nii. Jugoslaavia noorte vapruson, ununematu. Kui partei näitas kätte suunad ja konkreetsed ülesanded olid noored esimesed, kes neid ellu viima asusid säästmata oma elu, ründasid nad mehiselt, vaenlast olid kõige raskemates lahingus võttes alati esiridades. See ei olnud lihtsalt uljus, vaid teadlik eneseohverdamine võitluses oma kodumaa eest vabaduse eest kõige progressiivsemate ideede kommunismiideede eest. Mitme aastakümne jooksul. Me oleme lugenud raamatutest ja näinud filmidest, kuidas võitlesid Jugoslaavia partisanid. Seepärast pole vist vajadust kogu seda epopöa taas üle jutustada. Saate tegijana sittusin kõigepealt nendest liikumapanevatest teguritest kogu rahvast teatavatest stiimulitest mis vallandasid tõelise rahvasõja hoolimata raskustest ja ränkadest kaotustest. Nüüd on mikrofoni ees teine mees, rahvused, horvaat, Tallinna merekooli õppejõud Nikolai Losjakov, kes tegi läbi kogu rahvavabastusvõitluse alates väikestest põrandaalustest rühmadest Spliti linnas kuni uue Jugoslaavia laevastiku võitlejani sõja lõpus mis pani rahvahulgad liikuma. Teet vene rahvas, te võtke arvesse, miks just pärast 20 teist juunit Jugoslaavias algas hiiglaslik rahva ülestõus. Ülestõus Serbias, Horvaatias, Bosnias, aga just sellepärast, et kõik kandsid endaga mõtted nõukogude liidule. See on traditsiooniline sõprus Jugoslaavia rahvaste ja nõukogude vene rahva vahel. Partisanid läksid lahingusse hüüdega Stalini ja Tito eest mitte teistpidi Tiitu ja Stalini eest. Nagu teate. Erakordsed sündmused Jugoslaavias said alguse märtsist 1941 23. märtsil ühines kuninga valitsus Berliin, Rooma, Tokio kommunismi-aastased teljega CD rahvahulgad tänavatele. Võimsad demonstratsioonid nõudsid rahvavaenuliku valitsuse tagandamist ja see sündiski. Uus valitsus sõlmis viiendal aprillil 1941 sõprus ja mittekallaletungi lepingu Nõukogude Liiduga. Samal päeval tungisid meie maale Saksa ja Itaalia väed. Seitsmeteistkümnendal aprillil oli Jugoslaavia armee sunnitud kapituleeruma. Vallutajad jagasid omavahel meie maa. Kui Hitlerlik, Saksamaa tungis kallale nõukogude liidule, oli kõikide ühiseks mõtteks see, et omapoolse võitlusega tekitada vaenlasele võimalikult rohkem kahju. Abistades sellega nõukogude liitu ning vabastades lõppkokkuvõttes ka oma maa. Algusest peale seisis rahvavabastusvõitluse eesotsas Jugoslaavia kommunistlik partei, keda juhtis Jossiprozdiitor. Kommunistide initsiatiivil liideti 1942. aastal kõik partisaniüksused ühtsesse Rahva Vabastusarmee mees kuhu sõja lõpul kuulus juba 800000 võitlejat. Kas me suutsime abistada Nõukogude Liitu? Arvan, et suutsime sest me pidasime Rahva Vabastusvõitluse eri etappidel kinni 24 kuni 36 vaenlase diviisi kelle Hitler muidu oleks saatnud punaarmee vastu. Nõukogude Liit ei saanud meid meie võitluse alguses millegagi aidata ei relvade, laskemoona, medikamentide ega toiduainetega sest tal oli endal raske. Alles 1943. aasta teisel poolel, kui selja taga oli Stalingradi ja Kurski kaare lahing, võidi nõukogude maal mõelda meie abistamisele. Kuid ka noil ränkadel hetkedel, kuid meie elu rippus juuksekarva otsas ja abi oleks hirmsasti vaja olnud. Me ei kaotanud usku Nõukogude Liidusse, meie rahvaste võidusse. Ma palusin Nikolai Losjakovi meenutada oma lahinguteelt mõningaid episoode, mis annaksid teatava pildi nendest tingimustest, milles tuli võidelda Jugoslaavia patriootidel. Vestluskaaslane meenutas, et kogu sõja kestel võttis vaenlane patriootide vastu ette seitse suurt pealetungi ehk nagu nad ise nimetasid seitse suurt ohvensiivi. Kõige rängemalt lahingud olid 1943. aastal alates märtsikuust kuni aasta lõpuni välja. Sakslased ei jätnud pilgukski mõtet, et suudavad teha lõpu partisaniliikumisele Jugoslaavias. Ja algaski neljas pealetung. Väga hoolikalt ette valmistatud olemasolevatele vägedele olid appi paisatud need üksused, mis toodi kohale Aafrikas. Pealetung oli äge ja Jugoslaavia vabastusarmeel tuli maha jätta oma vabad territooriumid ja tõmbuda mägedesse. Terror. Piiramisrõngas oli väga tugevalt. Meie jäime sinna sisse. Kuulusin üheksandasse, dalmaatsia diviisi pärast suuri kaotusi formeeriti ümber kolmandaks dalmaatsia taadiks. Neljas pealetung kasvas vaheajata üle viiendaks pealetungiks, mis oli kõige verisem ja kohutavam pealetung Jugoslaavias. Faktiliselt oli kogu meie armee suletud mägedesse meil ei olnud mingit ühendust toitlusbaasidega, terve armee kasutada oli ainult seitse kaevu lastele 37 päeva meie elasime, mitte milleski, oli lakkamatu liikumine, püüdsime siit läbimurde, siis sealt ja niimoodi edasi-tagasi. Alguses olid meil veel hobused, olid miini ja kuulipildujad, mürsud ja muu varustus, mida hobused pidid vedama kuid ei pidanud vastu ja hukkusid. Muidugi sõime määra nende liha, isegi nahad, sest meil polnud ju midagi. Sõime kase koort, lehti, rohtu, arstiabi ei mingisugust. Kes haavata sai, oli pääsmatult kadunud. Meie pataljonis näiteks jäi ühes kaks tundi kestnud lahingus 264-st mehest järele 124. Kui me lõpuks siiski piiramisrõngast välja murdsime, oli meist järele jäänud ainult luu ja nahkväliselt. Olime nagu koonduslaagrist pääsenud. Ent kõigest hoolimata võideldi olukorra Jugoslaavias tegi keerulisemaks veel see, et hitlerlaste käsilased, nüüdids Serbias ja Pavelitš Horvaatias, formeerisid reeturitest omad grupeeringud ja suunasid need partisanide vastu. Reeturiks osutus ka kuningavägede riismetega mägedesse peitunud kindral Mihhail lovitš kes sõlmis fašistidega vaherahu, et need saaksid kõigi jõududega partisane rünnata. 1944. aasta septembris jõudis punaarmee Jugoslaavia piirini. Vastavalt kokkuleppele Jugoslaavia juhtkonnaga võtsid meie väed osa Belgradi vabastamisest. Rünnak Jugoslaavia pealinnale algas 14. oktoobril. Edasi meenutus jubižacroitsilt. Enne seda operatsiooni lepiti kokku liikumissuundades, missugused rajoonid vabastab rahvavabastusarmee ja missugused punaarmee. Belgrad oli väga tugevasti kindlustatud. Teede ristmikule oli juba varem 42. ja 43. aastal rajatud võimsad raudbetoonist punkrit. Ilmselt sakslased kartsid, et partisanid võivad linna sisse tungida. Arvestades Belgradi strateegilist tähtsust, valmistusid sakslased pikaajaliseks kaitseks. Kuid tänu punaarmee suurtele tanki, koondistele ja suurtükiväe kaasalöömisele vabastati linn siiski võrdlemisi kiiresti 20.-ks oktoobriks. Vaenlasel tuli kapituleeruda, kes seda ei teinud, likvideeriti. Kuid sakslased jõudsid hulk hooneid õhku lasta, nende hulgas palju elumaju. Väga suurt tööd tegid Nõukogude sapöörid juba lahingute ajal, päästes hooneid, mis olid mineeritud, kuid mida polnud jõutud õhku lasta. Belgradi elanikud abistasid innukalt vennasarmeede sõjamehi. Otse lahinguväljalt kandsid nad ära haavad, tulid ja andsid neile arstiabi. Need olid ununematut kohtumised. Oli ju vabastajaid oodatud kolm ja pool aastat. Nüüd jagas rahvas oma piiritut, rõõmu ja õnne. Nii punaarmee kui ka Jugoslaavia rahvavabastusarmee võitlejatega. Lahingud Jugoslaavia vabastamiseks kestsid kauemini, kui kuskil mujal 16. maini 1945. Kui palju sa ise maa kannatada? Lahinguis hukkus või mõrvati fašistide poolt üks miljon 700. 1000 jugoslaavlast kõigi nende, aga ka langenud nõukogude sõjameeste mälestust peab rahvas pühaks. Ega unusta kunagi võitlust vabaduse eest. Mõtle kuulaja selle üle järele, miks me rääkisime täna olukordadest ja sündmustest Balkanil. Me ei tahaks rohkem midagi kommenteerida, sest ilmselt sai selletagi selgeks, milles oli Nõukogude Liidu suure vabastusmissiooni, mitte nagu 40 aastat tagasi. Iga praegu näevad rahvat meie maas suurt eeskuju. Head ja abivalmis sõpra.