Kui kogu rahvas 1944. aasta sügis oli nõukogude maa neljas sõja sügis. Endise ägedusega kestsid lahingud vihatud vaenlase vastu ja endise ennast salgavusega pingutasid nõukogude inimesed tagalas oma jõudu rinde heaks. Kuid ometi oli see eriline sügis. Siis viidi lõpule vaenlase väljakihutamine meie maad. Ja ainult Kuramaal hoidsid hitlerlased veel küünte ja hammastega kinni väikesest maalapist. Okupantidest vabastatud linnadesse ja küladesse hakkas elu tagasi tulema. Ehkki kõikjal varemed vaatasid inimesed tulevikku suurte lootustega. Kõigile oli selge, et hitlerliku Saksamaa lõplik purustamine on ainult aja küsimus ja et otsustav sõna on selles öelda nõukogude sõjameestel. Kuigi kokkuvõtete tegemise aeg seisis veel ees, võis NSV Liidu riikliku kaitsekomitee esimees Jossif Stalin suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 27.-le aastapäevale pühendatud pidulikul koosolekul peetud kõnes märkida. Tuleb tunnistada. Käesolevas sõjas on hitlerlik Saksamaa oma fašistliku armeega osutunud võimsamaks salakavalamaks ja kogenumaks vastaseks kui saksa majade armeed kõigis eelmistes sõdades. Sellele tuleb lisada, et sakslastel õnnestus käesolevas sõjas ära kasutada peaaegu kogu euro tootmisjõude ja oma vasallriikide küllalt suuri armeesid. Ja kui Saksamaa neist talle soodsates sõjapidamise tingimustest hoolimata on ikkagi jõudnud paratamatu hukkumisele veljed siis tuleb seda seletada sellega, et Saksamaa peamine vastane Nõukogude liit ületas oma jõu poolest hitlerliku Saksamaa. Jah, eriti 1944. aasta oli seda üleolekut kinnitanud. Jaanuarist kuni novembrini langes hitlerlaste kaela punaarmee 10 purustavat lööki millega põrmustati ligemale 120 vaenlase diviisi. Hitlerlik väejuhatus ei olnud selline üheski rindelõigus vähegi otsustavamalt vastupealetungi organiseerima rääkimata strateegilise initsiatiivi haaramisest enda kätte. Oluline oli seegi, et juunikuust alates oli hitlerlik Saksamaa pigistatud kahe rindetangide vahele. Kuigi meie lääneliitlased end eriliselt ei pingutanud, sidus ometi nende suurte jõudude viibimine Prantsusmaal, Itaalias ja Belgias umbes seitse kümmet viit saksa diviisi ning hitlerlikul väejuhatusel polnud sugugi lihtne sealt lisajõude näpistada kaitse tugevdamiseks idarindel. See aeg seisis veel ees, kus peaaegu kogu Läänerinne kaitseta jäeti, et päästa idas, mis päästa annab. Sügisel 1944 lootis Hitlerlik ladvik veel stabiliseerida olukorda Nõukogude Saksa rindel ning hoida punaarmee ohutus kauguses Saksamaa sõjaeelsetest piiridest. Samal ajal ei olnud fašistlik kamarilja loobunud mõttest, et tal õnnestub lõhkuda fašismi-vastast koalitsiooni ajada Nõukogude Liit tülli oma lääneliitlastega. Lausa Rahena 100. hoiatusi ja eriti Inglismaa aadressil. Näiteks artiklis, mis oli pühendatud teise maailmasõja alguse viiendale aastapäevale kirjutas esimesel septembril 1944 hitlerlik propagandaminister Joseph Goebbels. Bolševikud on jõudnud Euroopa väravateni. Me ei tea veel. Kas kangelaslikule saksa rahvale õnnestub neid seal kinni pidada? Aga seda me teame küll. Kui see ei õnnestu, siis haarab bolševism oma võimusesse kogu Euroopa tegemata vahet, kes on tema vaenlane, kes liit. Ühtlane selge hoiatus, mis teisisõnu pidi tähendama Nõukogude Liiduga koos sõdimine toob Inglismaale ainult hukatust. Hitlerlikele ninameestel oli põhjust arvata, et neid Londonis kuulda võetakse. Rinnetel hargnesid sel ajal asjad nii, nagu nad hargnema pididki. Suvel ja sügise hakuks olid nõukogude väed jõudnud Poolasse Rumeeniasse, Bulgaariasse, Jugoslaavias ja Ungarisse. Rumeenia, Bulgaaria ja Soome olid lakanud olemast fašistliku Saksamaa liitlased. Veelgi enam nadolid sellele sõja kuulutanud, hakanud seega veel viimastel tundidel astunud fašismivastasesse koalitsiooni. Oktoobri lõpus ületas punaarmee polaarjoone taga Nõukogude Norra riigipiiri ulatades sellega abistava käe naabermaa palju kannatanud rahvale. Nagu mujal, nii võeti ka seal meie sõjamehel kui vabastajad vastu rõõmu ja tänuga. Polaaröö lõpetas peagi lahingut Põhja-Norras, kuid seda ägedamini puhkesid need lõunas Ungari pinnal. Novembri alguses alustati seal ulatusliku Budapesti operatsiooni. Kolmanda Ukraina rinde väed forsseerisid mitmes punktis Doonau ja lõitsele läänekaldal plats, Tarmid. Pikk ja visa heitlus käis nende platvormide laiendamise ja ühendamise pärast. See nõudis rohket verd ja ohvreid. Kuid ikkagi oli alles tegu proloogiga kaua kestnud lahingutel Ungari pealinna pärast. Niisiis sõda käis, vaenlane pani vastu ja nagu öeldud, lootis veel millelegi. Kuid samal, 1944. aasta sügisel vormistati tähtsate dokumentide näol juba rahuaja elukorraldust meie planeedil. 24. oktoobril võeti vastu maailma esinduslikuma organisatsiooni ÜRO põhikiri. Sellele organisatsioonile pandi siis ja pannakse ka praegu suuri lootusi rahu säilitamisel ja riikidevahelise kasuliku koostöö arendamisel. Kommenteerides ÜRO sündi märkis Jossif Stalin oma kõnes kuuendal novembril 1944. Kõneldakse lahkhelidest kolme suurriigi vahel, mõnedes julgeoleku küsimustes. Lahkhelisid muidugi on ja neid saab olema veel ka reas teistes küsimustes. Lahkhelisid on isegi ühe ja sama partei liikmete hulgas. Seda enam peab neid leiduma mitmesuguste riikide ja mitmesuguste parteide esindajate vahel. Asi ei seisa mitte lahkhelides, vaid selles, et lahkhelid ei läheks kaugemale kolme suurriigi ühtsuse huvides lubatavaist raamidest ja et need lõppkokkuvõttes lahendatakse selle ühtsuse huvide suunas. Optimism, mis tagantjärele tundub põhjendamatuna kuid 40 aastat tagasi oli reaalseid eeldusi riikidevaheliste suhete kujundamiseks uutel alustel. Nüüd väikene täpsustus saate alguses öeldule. Täna 40 aastat tagasi ei olnud kurama siiski ainuke lapikene Nõukogude maa territooriumist, kuhu vaenlane oli klammerdunud vaid ka Sõrve poolsaart tahtis ta kogu väest enda käes hoida. Rohkem kui kuu aega olid seal käinud ägedad lahingud, kus meie vägedel ei õnnestunud märkimisväärset edu saavutada. Kuulajal võib nüüd tekkida küsimus, kuidas see juhtus, et Muhu, Hiiu- ja Saaremaa vabastati umbes 10 päevaga aga Sõrve poolsaare pärast, mis on vaid väikene osa Saaremaast kulus nii palju aega ja vaeva. Üheselt sellele vastata ei saa, sest põhjusi oli rohkem kui üks. Nimetagem siin mõnda põhiosa Lääne-Eesti saarestikus vabastati tõepoolest lühikese ajaga ja suhteliselt hõlpsasti ehkki puudusid spetsiaalvahendid laiade veekogude ületamiseks ning ka suurtükiväe tuletoetus laskurväeosadele oli tagasihoidlik. Operatsiooni tegelikult korraldaja kaheksanda armee juhtkonna hurraa. Ettekanded kujundasid Leningradi rinde juhtkonnas välja arvamuse, et ka Sõrve vabastatakse nii-öelda käigu pealt. Ja nii rünnatigi seal vaenlast ilma eelneva põhjaliku luureta ning ilma tema plaane ja jõude teadmata. Ühesõnaga alahinnati poolsaare operatiivstrateegilist tähtsust. Kuid vaenlane hindas seda õigesti ja koondas poolsaarele kõik Saaremaalt taganenud jõud, kellele lisaks toodi kuramaalt veel üksusi juurdegi. Kiiresti organiseeriti kaitserajatiste ehitamine, kasutades selleks kohati ära 1941. aasta suvel punaarmee rajatud kaevikud ja tule pesalt. Merelt toetasid vastase kaitset Irbeni väinas Kurzeevat sõjalaevad. Pärast vaenlase löömist Tehumardi öölahingus sai 249. Eesti laskurdiviis käsu vabastada Sõrve. Siit edasi räägib erupolkovnik Arnold poolus, kes 40 aastat tagasi oli 779. suurtükipolgu komandör. Üheksanda oktoobri hommikul asusid diviisi polgud keda toetas kolme suurtükipolgu tuli otsustavale pealetungile. See arenes aeglaselt. Vastase vastupanu oli tugev. Hitlerlased võtsid meie jalaväe ja tankide rünnaku vastu organiseeritud tule ka ja vasturünnakutega. Pealetungivad pataljonid liikusid päeva jooksul edasi kõigest üks kuni kaks kilomeetrit. Sakslastel oli õnnestunud kindlustuda poolsaare kitsas kohas ja luua seal kuulipilduja ning suurtükitule süsteem. Teist korda. Rünnak oli 10. oktoobril kell 11, see oli järgmisel päeval. See oli edukam. Siin avaldasid sakslased meeleheitlikku vastupanufotost suurtükiväe ja tankide toetusel ette mitu vasturünnakut. Mees, esimene Sõrve poolsaare peakaitsesüsteemi eesliini ees. 11. oktoobri hommikul alustati uuesti pealetungi. Öö jooksul oli tehtud ettevalmistusi ja koidu ajal avas üle 60 suurtüki ja miinipilduja patarei. Tule vaenlase pihta. Kanonaad kestis 30 minutit. Kell viis 30 alustasid rünnakut, tankid ja jalavägi. Sakslaste tugeva tuule tõttu rünnak nurjus. Paeva jooksul alustasid sakslased kuus korda vasturünnakut, kuid taandusid iga kord kaotustega. 12. hommikul korrati jalle rünnakud, see oli juba neljas rünnak enam-vähem ühesugustes tingimustes. Kuid see rünnak jäiga tulemusteta. Luule tegi kindlaks, et vaenlane oli rajanud Sõrve poolsaarel sügavalt planeeritud kaitsesüsteemi. Esimene kaitsepositsioon oli Ungru pagila joonel sellel joonel me jäimegi esimesena peatuma ja teine oli lõppe kaimuri joonel ja kolmandat ehitati 20 kilomeetri kaugusel sarnast. Teedel oli terve süsteem tankitõkkeid eesliinil ja otsesele taga kolm rida täis profiiliga kaevikuid, mida sidusid omavahel pühenduskäigud. Kaevikutesüsteemi olid ehitatud kuulipildujapesad ja tankitõrjekahurite positsioonid. Kaevikute ees oli kuni 200 meetri laiused miiniväljad. Mõlema positsiooni kaitsesüsteemis oli väga laialdaselt kasutatud kiviaedu, mis on väga iseloomulik Saaremaale ja millesse olid tehtud laskepilud püsside kuulipildujad ja tankitõrjekahurite jaoks. Sõrve poolsaarel oli kaitsel kaks diviisi. Enne täienduse saamist oli sakslastel seal umbes 7000 meest kes jagunesid 12-ks fataljoniks. Et saksa diviis asub kaitsev nei kitsal rindel, on erandjuhus suures isamaasõjas. See laius on isegi väiksem, kui saksa diviisile oli pealetungiks. Kuna frontaalrünnakule edu ei olnud, otsustas kaheksanda armee juhatus vaenlase tagalasse saata kaks dessanti seitsmenda diviisi 300. polk Sõrve idarannikule ja 283. amfiibautode pataljon läänerannikule. Dessandid pidid maabuma 11. oktoobri varahommikul. Kuna ilm oli tormine, siis 300. polgu dessant lükati ööpäeva võrra edasi. Amfiibautod aga läksid teele ja maabusid Kaugatoma piirkonnas, kus rajasid platsdarmi. Terve päev, peeti seal ebavõrdset võitlust. Kuna abiväge ei saabunud, olid desantlased sunnitud õhtul platsdarmi maha jätma. 300. polgu dessant läks Roomassaares teele ööl vastu kaheteistkümnendat oktoobrit kaatriteljadendritel kokku pidimaabuma 717 meest. Ütlema ka kohe, et dessant oli halvasti organiseeritud. Vaenlasel oli dessandiaeg ja koht teada ning meie sõjamehi ootasid ees täies relvastuses vaenlase üksused. Osa kaatreid paiskas mehed liidseljakule. Sealt kaldale pääseda oli väga raske, kuna vesi läks uuesti sügavaks. Pealegi tulistas vaenlane ägedalt, kuid sügavas vees haavata saamine tähendas kindlat hukku kumist. Kuna kaatrit kohe ära sõitsid, polnud ka mingit tagasipääsu võimalusi. Ja juba meres sait paljut mehed surma. Neidaga, kes kaldale jõudsid, ootas ees ebavõrdne võitlus. Üks mehi, kel õnnestus kuivale maale jõuda, oli kauaaegne rahandustöötaja, praegune pensionär Bruno Reinson. Tema jätkabki. No ja kui kaatri seisma jäi, siis oligi niisugune lugu, et ennem sakslane mingit märku enda olemasolust ei andnud siis kaldalt tõmmata tuli tugev tuli peale. Muidugi kaatri relvastus püüdis kaitsta või kata õigemini dessandi tegijaid alt tõmmist tulime välja juba tekstil oli ka surnud ja haavatud vesi oli nii umbes meeter, 70.-st minul, ta ulatus nii lõuani. Ja kuivõrd kaatril oli hästi tugev tuli peal, siis mina arvestades seda, et nüüd otseselt kata kaldale minema, et sellest ei tule midagi välja, et sa selle koha peale eriti tulistatakse. Ja võtsin võib-olla üks, neli, 50 meetrit vasakule tähendab Sõrve sääre tipu poole, hakkasin siis sealt kalda poole minema. Teatavasti on hästi vee siis näha, kui ütleme, kuulid, nagu öeldakse, nagu ratsutan vee peal CV tuisku, seda tuli siis ka jälgida. Ja niimoodi ma saingi kaldale. Aga kaldal mina oma põhirelva kokku panna ei saanud, kuna numbrid olid juba kadunud. Toru ma teadsin, jäi, sihtur uppus ära, silmal lihtsalt minul oli automaat. Nende olemasolevate jõududega, mis kaldale läksid lõima ikkagi sakslased nende kaevikutest välja saksa kaevikute täiesti kalda ääres. Lahingut läksid juba Kuressaare Sõrve maantee poole. Ja meie ülesanne oligi see maantee läbi lõigata, seal ringkond kaitse sisse võtta, nagu meil seletati. Mina nägin juba seda teed, siis meie jõudaksid juba nõrgaks jääma. Sakslanna hakkas ikka teatud ikka mitu korda tugevamate jõududega peale tulema. Meil tuli hakata tasakesi taganema. Minu automaatseid hüljakse kõrval oli sakslase kaevikus, ärka raskekuulipildujamees, kes tulistas ja ta sai pihta, ühesõnaga ärka jäi vait ja kuna mina olin varem õppinud karga asjandust, kasutasin selle ära. Nüüd sain hästi tugev relva, Malgata. Asusin sellega siis tulistama. Sakslane hästi lähedal, seal oli üks kümme-viisteist meetrit, kiviaed oli selle aia taga juba hästi, tihedalt oli neid. Nii, kui ma selle vallanguse sinna lasta siis lasti, siis ma sain isega haavata. Enesetunne, minul selline, et nagu oleks õlgadest kuul läbi läinud. Katsusin käsi liigutades, käed liiguvad, et nüüd siis oleks liigesed Casandiga. Tulistasin veel ühe valangu, siis tundsin, et märjasin jälle allaks, eriti soe, torkasin käe põue ja käsi oli üleni verine, siis sain aru, karud mahel kusagilt saanud haavat. Nii seal veel mõni minut või siis hakkas suust verd tulema ja kui veri on juba suust tuleb, siis on kopsuvigastus, peab olema siis vaatsed, tõmban tagasi, aga seal paremal vasakul oli ikka meie mehi ka veel siis lahingut pidasid, et ma õppisin sellest kaevikust välja, jooksin mere poole siis kui maal juba see maantee paistis, siis minul isiklikult oli niisugune arvamus naat, meid saadeti, see esimene rünnakumehed saadeti meile järgi, tuleb kindlasti Need mehed, kes saavad juba sinna platsdarmi peale pea aegus kuivalt tulla või vähemalt terve nahaga sealt ikkagi mitte lahinguveest välja tulla. Ka meil ei tulnud selle kahjuks, et mingisugust abi leiba selili rannikul ümmargune suur auk oli kaevatud raskele kaevik oli. Hüppasin sinna sisseaugus ma natukene kükitasin ja siis ma lihtsalt ära ja kui ma toibusin, siis oli nii, et minu peale oli ka veel need surnud või haavatud. Küllaltki vaikne oli ümberringi, päike oli juba päris nii lõunas, torkasin siis pea välja, et milles asi on, et võib-olla niisugune vaikne saab nüüd kusagile ära roomama hakata rägylimagata. Aga tegelikult olid sakslased seal, siis korjasid juba inimesi ja nii kui ma pea sealt välja, torkasin nad mul juures ka veel kolm neli tavalist sõdurit näitlesid võsa poole ja automaatveosena, minul on niisugune tunne, et nad lasevad siinsamas maha, võib-olla seda tehtud ka. Hakkasin võsa poole minema, sealt võsast tuli välja saksa ohvitser. Ja andis seal teised kamandutama meestele. Ainult üks mees, minuga on voliks nagu ja ja viidi lähemasse küll mingisugune heinaküün oli, kus oli hästi palju, palju, aga noh, üldiselt meie mehi oli koos, nii et ma olin üks viimaseid, sinna sattus mõned üksikud tulid peale selle. Seal oli juba üks Eesti ohvitser saksa vormis suuris seda Giselle, ohvitserid, parteilased, muidugi ohvitserid tunti ära nende riietuse järgi konna, nendele lit Califi püksid olid ikka paremast materjalist. Kui rea ja noorem juhtivkoosseisul siis seal midagi polnud, aga kes parteilased olid, sellest nad aru ei saanud, kuna keegi keegi näpuga kellegi peale ei vedanud. Õhtul viidi Ventri sadamas väike laevliste olid, trumm oli alt hästi tihedalt need märgi mehi täis, niiet kild Kylie kõrval olin, olime ja järgmiseks hommikuks unima liipamis. See oli ühe mehe lugu. Neid lugusid võiks olla kümneid. Aga kui palju lugusid algas ja lõppes sealsamas merevees kaldale jõudmata. Tegelikult on ka Bruno Reinsoni täna jutustatud hoopiski pika loo algus. Sest ees oli koonduslaager, oli põgenemine, sealt oli osalemine, Berliini vallutamises olid lahingud Mansuurias. Aga kõigest sellest edaspidi. Kuidas siis lahingut Sõrves edasi kulgesid, Arnold poolus. Kaheksanda armee juhatus nõudis rünnakute jätkamist. Ja uus pealetung määrati jällegi 15. oktoobril. Siis vahetati juba 249. diviis välja ja asemele tuli 131. laskurdiviis kaheksandast armeest. Meie juhtkonna avalduse peale tuli kohale ka sinna selleks ajaks Leningradi rinde juhatuse esindajad. Staabiülem. Pealetungi algus lükati edasi 19. oktoobri peale ja pealetungile asus jällegi 249. eesti laskurdiviis. Diviisile anti juurde suurtükiväge, nii et iga rinde kuue meetri peale tuli üks suutlik või miinipildujaplaani järgi tuli lasta välja suurtüki tule ettevalmistuse ajal 1600 mürsku minutis. See tuleb umbes 27 mürsku sekundis. 19. oktoobril kell 14 20 algas neljakümneminutiline suurtüki tule ettevalmistus. Kell 15 Alutsasid 921. laskurpolgu teine ja kolmas pataljon ning 925. laskurpolgu kolmas pataljon tankide ja suurtükkide toetusel rünnakut. Pool tundi pärast rünnaku algust oli vaenlase kaitse-eesliin kogu rindel läbi murtud. Õhtuks oli diviisi ülesanne täidetud. Ja siis toodi lahingusse 131. laskurdiviis. Tema läks läbi 249. laskurdiviisi lahingkohtade vaenlase teise kaitseliini läbimurdmiseks. Lõppe kaimure joonel alustasid 24. oktoobril pealetungi 64. ja 131. laskurdiviis. Sel päeval edu ei olnud. Ka järgmisel päeval jäi rünnak tulemusteta võtta. Alles pärast seitsmendad lahingupäeva sai meie väejuhatusele selgeks. Ma mõtlen selle all kaheksanda armee juhatust et olemasolevate jõududega ei saa sakslaste kaitsjat lõppekaimure joonel läbi murda. Kaheksanda armee juhataja kindral Starikov andis käsu. Esialgu katkestati pealetung, kuni 16. novembrini hakati operatsiooni ette valmistama. Selles pidid osalema senise kahe diviisi asemel neli diviisi. Lisaks 131.-le ja 249.-le ka 64. ja 109. laskurdiviis. Peale selle veel kuus tanki ja liikursuurtükipolku 18 suurtükipolku lennuarmee, balti laevastiku 100 ründelennukit ning neli suurtükipaat, jaa, Tendrit. See oli suur jõu ettevalmistusperioodil aktiviseeriti luuretegevust. Kuidas ja mismoodi luureretki organiseeriti ja miks need mõnikord ei õnnestunud. Sellest räägib nüüd endise 249. diviisi luurejaoülem Leo markelov. Sõrve sääres tähendab 11. ja 13. novembril. Diviisi poolt oli meile ülesandeks antud keeld tuua. Kuna rinn oli hästi lühike sakslastele tugevasti kaitstud, siis rindest läbiminek keeletoomiseks oli peaaegu võimatu. Aga me saime ühe kohaliku kaluri kätte, kes ütles, et tema on käinud järjest kodanlikul ajal Rootsist toomas omale Käia kivisid ja ta kõiki teab. Ja oma kaluripaadiga viis meid ühele laiule ja sealt me läksime läbi mere novembrikuus, et ole kuni, ütleme kaelast saadik kõige rohkem vesi tuli. Läksime Saksa tagalasse. Testimine kord, kui käisime keelt, ei saanud õieti, see oli nisugune luure-vaatlusretk. Luuregrupi komandöriks oli meil nooremleitnant salm. Läänemaa mees, teine päev, kui me läksime. No juhtus niisugune õnnetus, et saime juba sakslase kätte, aga öösel pime, keegi midagi ei näe, sakslane sai karjuda. Nüüd üks hakkas sakslasele käe suu peale panema, teine lõi automaadi. Kas saaks selle vastu peades sakslast uimaseks lüüa? Aga nii kui automaadiga vastu pead lõi automaadivalang kohe käis. Automaat ei olnud kaitseriivis saksa vahitasid kisa, ära tulistamine ja pidime jälle tagasi tulema. Kolmas kord siis juba sakslased ootasid meid. Ja nii kui sinna läksime, saime ka, tõmmati meile kuulipilduja tuli peale. Nooremleitnant Salm sai seal surma. Ja meie tulime jälle ilma keeleta tagasi. Nagu näitasid luureretked, valmistusid sakslased pikaajaliseks kaitseks isegi talvitumiseks. Neile oli veetud sinna suured laskemoona, kütuse ja toiduvarud. Kuid nüüd oli meie poolel pealetungiks valmis niisugune jõud, mis vaenlasele ei jätnud pääsemislootust. Arnold poolus räägib nüüd Sõrve lahingute lõppvaatusest. Suurtüki tule ettevalmistus oli määratud kaks tundi. See algas 18. novembri hommikul kell üheksa. 50. Tund aega peale rünnaku algust oli fašistide vastupanulõppe Kaimori joonel maha surutud ja kella kolmeks päeval oli teine kaitseliin läbimurdest. Keskpäeval ilmus silmapiirile veel vaenlase eskaader, kuid need olid hiljaks jäänud. Vastase purustatud väeosad taandusid meie diviiside surve all Sõrve lõunatippu. Aga peale seda läbi murtud kaitsepositsiooni oli veel suur maa-ala. Lõuna pool. Ja 19. novembri ja 23. novembri vahel kestsid lahingud vastase kaitsepositsiooni sisemuses. Hitlerlik väejuhatus tõi lahingusse reservid. Vasturünnakud järgnesid üksteisele kogu pealetungi teel lõuna pool peakaitseliinikohtasid mäe väed kindlustatud tugipunkte. Iga hoone ja dierist tuli lahinguga vallutada. Ühe saabumisega ei lakanud kuskil lahingut. 22. novembril pidasid peale tungivad väed lahinguid vaenlase viimasel kaitsejoonel. Poolsaare lõunatippu jäi veel 10 kuni 15 kilomeetrit. 23. novembril kestsid veel kõikides rindelõikudes verised lahingud. Pimeduse saabudes oli fašistide vastupanu lõplikult murtud. Viimaste lahingute kohta ka üks näide. Praegune Pärnu mees Eduard Trent oli Sõrve poolsaarelt ankistina mis meelde on jäänud. Viimastes päevades leo mai seal, kui meid tangid saadeti lahingusse karistus, root pidi meid tagaste kaitsma, aga tangid lasti läbi, root lõigati tagast ära saia, siis saime me üks paar kilomeetrit juba Saksa rindest läbi ja siis hakati meid põlema panna. Päeva korraga põrksleistancy põles, siis me olime paremat kätt mere ääres. Juba suits ving ja sees ka kannatada juba, kui sain teada, et kustpoolt lastas minas keerasin selle luugi sinna ette sinnapooleteise karduncts soomust mööda tantsija roomiku alla, sinna tankima hakkas kohisma, ma teadsin, et mulle seal üle poole nafta Velva Kasool hullemmil küttis midagi, mõni 60 mürsku jäi mul masinasse, Mill kohiseb juba siis varsti ta peab lekkima. Ja neid ma mõtlesin, et nüüd ma pean siit kuidagimoodi edasi ära põgenema, tankis Kasool must suits, see pakatise ümbruse nippal areneb ja kadakapõõsad väitis, et oli tanki roomiku jälgi mööda, siis roomasin ma nii madalam, kui ma vähegi jõudsin. Kuus 70 meetrit roomasin edasi. Põõsa all oli siis mürsuauk ja mürsuauk, see oli vett täis. Mul riided juba leegisivate ja siis ronisin masina vee aukus, vaatan midagi, et et novembrikuu oli sügise külm, aga ümberringi oli sakslased. Kiskusin endale sammalde kadakaoksad peale enda ja matsin sinna siis selle pommiauku ära ja seal olin seni, kui hämarasteks õhta pimedas siis Nende, sakslaste Eesringes roomanud rooman kuulannad, kus räägiti eesti keelt, kus räägiti saksa keelt, siis kestast oli sakslaste pool Science'is niiviisi nagu kuulan ära saksa keele, kus räägivad järgi minna teisele, pooleteise aia ronis sealt, aga need põlenud ligunenud riided, mis mul seljas oli, need läksid mul nende kadakaokste vahel ja põhjast vahel ronimisega laiali, pea aega seljas. Et kui ma omale poole sain sinna, Vene sõjavägi oli seal vastu meil ja, ja need tuli vaatanud tükk aega, siis viimati siis, kui ma sinna sain. O2 tanki, istu, hukasha madrats. Ma olin pool avastus, Darfionaa, see andis sineli mulle peale selga ja siis tulin omale poole jälle, oli nagu mees jällegi. See teadaanne kõlas 24. novembri õhtul 40 aastat tagasi. Kui palju oli kulunud vaeva ja verd selle viimase maalapi vabastamiseks Eestimaal. Kui palju kangelasi jäi viimset tundma puhkama Saaremaa Sõmeraisse. Eesti vabastamise lõpuleviimise eest võitlesid sangarliku paljude Meie maa rahvuste pojad. Nüüd aga sellest, kuidas Sõrve sääre tippu pandi lehvima punane võidulipp, jutustab Leo. Markelov. 22. novembril anti meile korraldusturgu ära võtta, kuid ära ei võta, ei saanud, siis panime kogu aeg vaatluspostid välja, kes vaatlesid, et noh, võib-olla mõni järgmine öö siis õnnestub. Aga 23. vastu 20 neljandat vaatluspostid ütles, et imelikult vaikseks jääb. Roodu komandör oli meil kapten Kelberg. Seal moodustas jälle kohe grupigrupis 18 või 20 meheline olla. Seersant pukki juhtimisel anti punalipp meile kaasa niisugune kaunis väikene, mille pidime siis Sõrve sääre majaka otsa panema. Ja läksime juba Torgust, läheme läbi, sakslasi kusagil ei ole. Meil oli raadiojaamu ka kaasas. Andsime diviisi teateid, sakslased tõmbuvad tagasi, et kontakti veel poleks sakslastega saanud. Kusagil umbes poole tee peal. Sakslane tõmbas tõkkekahuritule meie selja, tähendab Läksime kuni karuste külani. Aga seal olid juba üksikuid sakslaste gruppe. Karvuste külast läksime läbi natuke maad edasi, seal lepiku küla. Seal oli ka sakslaste gruppe. Vahepeal oli meil tulevahetus nende üksikute sakslaste gruppidega ja seal meie luuregrupi ülemseersant pukk otsustas kuna siin on niisugune lahingutegevus, aga meile anti korraldused nagu lipu paneme üles, otsekohe teatame diviisi staapi. Aga Sõrve sääre lõpp oli juba näha. Et ta jäi raadiojaamaga maha ja andis mulle korralduse minna viie punalipp. Läksime Sõrve sääre tippu, aga majakat ei olegi majakuli puru. No siis panime lihtsalt sinna varemete kõrvale selle väikese punase lipu ja hakkasime kohe otsima. Me kartsime, et grupp, kes ei raadioga maha, et need seda madalat, et ei näe punast lippu, ei saa diviisi staapi teatada. Otsisime midagi kõrgendiku ühendregulatsiooni punkti kasuks 500 kuni 700 meetrit. Võib-olla Sõrve sääre tipust võis olla natukene siia põhja poole, sest enne, kui me läbi läksime, seal ühest majast leidsime suure ilusa villase punase lipu. Võtsime sellega kaasa suurema lipu panna välja. Vanem Palmiste ronis veel tippu pani lippu ülesse. Tol ajal oli kombeks Mandsin komando Saroodinusta Stalina automaatidestantsimäe balangu ja oligi lipp üleval. Kell oli siis pool üheksa hommikul. Sa oled kaunim õnnest, suurest imest, kui suudame me õiget sisu mõista ja tunda. Võit su surematust nimest. Salehvid lippudel ja tuultes hõiskad Me poole Narva varemete teelt ning Võru, Otepää ja Tartu teelt, Vaivara künkalt, rannikute äärest ning Sõrve säärest. Mart Raudkahekümne neljandal novembril 1944.