30. detsembril saanuks Rudolf Sirge 75 aastaseks. Paraku on ta juba 70.-st aastast manalamees. Tähtpäeva eel Eesti raadio heliarhiivi üle kuulates tabasin enda üllatuselt, nii nagu mõnigi kord varem on ühte ja teist isegi pikki jutuajamisi kirjanikuga. Kuid paraku on suur osa nendest päevakajalised sellel hetkel tähtsad olnud probleemid ja mõtted hoopis vähem seda, kes praegu nii tähtis oleks. Kirjanikku ennast eriti just tema isiksust, sest üks on siiski looming, teine inimene, kes loonud seepärast püüamegi tänases meenutus saates kokku koguda mälestusi ja mõistagi kõige lähemate meenutusi. Mikrofoni juures on kirjaniku tütred Irja pärnapuu ja teine tütar Anne Bergson. Lihtsam sissejuhatus oleks mälestus isast. Ainult et kust, kui vanalt need mälestused hakkavad? Irjan õdedest vanem. Kui vana oli seal siis, kui teie sündisite? Isa oli siis 34 aastane olin siis umbes kolme aastane selles õnnelikus eas, kus põrmugi veel ei kahelda näiteks jõuluvana olemasolus. Aga mäletan, et kohe pärast jõuluvana äraminekut, kui isa koju tuli, siis teatasin naisele, et et jõuluvana käis ja kas tead, tal olid täpipealt sinu silmad. Teine mälestus on vist? Jah, kaks aastat hiljem oma viiendalt sünnipäevalt. Siis kinkis isa mulle väikese hõbesõle, võttis mu põlve peale ja ütles, et pea meeles. Mina olen känd, aga sina oled võsu, niisugune noor ja roheline. Ja see nagu jäi ka lapsele vist oma ebatavalisuses nagu kauaks meelde. Muidugi mälestusi isast on ju palju. Aga lähedasest inimesest on üsna raske rääkida, sest püüad küll olulist ja tähtsat edasi anda, aga tihtipeale on niimoodi, et just need ebaolulised asjad nähtavasti moodustavadki kõik kokku selle, mis, mis on isiksus ja, ja mida selle tõttu on üsna keerukas kirjeldada. Anne on kaheksa aastat noorem. Põhiliselt ongi nagu silma ees pilt, kuidas nägi välja tema tööpäev. Ta tõusis hommikul valge hakul ja hakkas kirjutama, hommiku pool kulus kirjutamiseks. Toas oli muidugi täielik töömeeleolus. Suured raamaturiiulitel oli väga palju raamatuid. Töölaud pidi olema hästi suur. Nii et iga nelja nurga peal oli ikka hunnik pooleliolevaid töid, materjale. Ja hommikupoole ta siis kirjutas. Kas mingit konkreetset asja? Esimesel esimene variant nagu mingitele lipakatele väikestele lehekestele, tal oli hästi-hästi peen käekiri. Seda peaaegu keegi peale tema enda lugeda ei suutnud. Emaga luges ema kirjutas masinasse neid asju hiljem. Ja siis esimesed variandid olidki lahtistel lehtedel, mis kätte juhtus, parajasti esimesed mõtted. Läbisegi peenelt pliiatsiga väikeselt väikeselt kirjutatud. Siis hiljem kirjutas nagu esimese eksemplari kokku, see oli samuti pliiatsiga kusagil vihikus kaustikus hästi peenelt kirjutatud. Ja peale seda, kui juba masinasse oli kirjutatud, siis ta tegi veel palju-palju parandusi. Mitu korda sai ümber kirjutatud jälle ja tehtud. Esimene kord ta nagu dikteeris veel masinasse. Ja hiljem siis masinakirja pealt sai uuesti kirjutatud ja jälle ta parandas ja tegi nagu väga pingsalt töötas oma asjade kallal. Ei tulnud seni esimese hooga kõik, mis tuli, see jäi vaid, sest ta töötas väga hoolega läbineid. Ratleja muutis ja täiendas. Nii et nagu mitu korda sai läbi kirjutatud, enne kui lõplik variant valmis. Kas te kartsite ka isa? Ei? Ella keldrite kartust mitte, aga no töö ajal muidugi segada ei võinud, see pidi olema täiesti segamatu tööaeg. Aga siis, kui tal vahepeal tekkis mingi tõrge või ei läinud enam nii hästi, siis ta tegeles keskpäeval kuskil, kas aiatööga meeleli oma aed? Kasvatas õunapuid? Või esimene asi, mis nagu talvel ja kui rohkem tubane töö oli, siis esimene asi, mis seda, kui töö ei istunud, siis käed nagu otsisid tegevust ja tal oli toas kohe kirjutas laua kõrval teine laud, kus oli palju igasuguseid õngekonkse, lante tööriistu, kõik olid igaüks täpselt oma kohal, siis ta meisterdas seal midagi viilis puuris. Liimiski tegi igasuguseid asju, tegi omale ise lante õngi ritu kõik niimoodi. Et nii huvitav nüüd missugune oli tütarde luba kogu selles kirjaniku töömaailmas ringi käia mõnda paberit tõsta või laua pealt tolmu võtta, mida tütardele ikka lubatakse kodus. Ja selle kirjeldus laua kraamimisega oli alati raskusi, sellepärast et seal pidi kõik jääma oma kohale. Võiks muidugi ja pidi puhastama ja tolmu pühkima, aga kui midagi kadunud oli enamasti siis ikka oli ka mõni paber teise kohta pandud, siis isa märkas seda otsekohe ja tal oli kindlasti seda paberit siis kohe vaja. Nii et see tuli, see tuli alati väga hoolikalt tehase. Aga muidu muidu sai. Mis puutub raamatutesse ja kõigesse sellesse, siis ega isa meid ei piiranud ja me võisime näiteks raamatukogu kasutada, nii nagu meie tahtsime ja lugeda, mida me tahtsime, millal me tahtsime ta siiski suunas ja ütles, mida on mõistlik lugeda ja, ja mis on väärtuslikum ja, ning hea seda küll, aga minus õpingukaaslane kunagi ütles nii kadestavalt, et mis sul viga, sul ilmselt on kõik õigel ajal kätte antud ja täpselt ära näidatud, mida sa oled pidanud neis nägema ja kõik nii edasi. Seal siiski väär ettekujutus, sest isa ei võtnud meilt seda rõõmu ära, et ise avastada midagi ja niisugust omatahtsi kirjanduse rohumaadel ringi jalutada natukene. Et suunamist küll jah ja vahel esitas isegi niukse mõne kavala küsimuse, et aru saada, kas kas me oleme ka mõistnud, mida me oleme lugenud. Neid asju sai arutatud ka vahel õhtuti peale kohvi joomist, videvikutunnil olid sellised vestlused saia vahel alguse päris pisiasjast mõnest päeval loetud asjast või mõnest küsimusest. Ja siis läks vestlus edasi hargnes väga laiaks, vahel lõppes kosmoses või astronoomias või maailma poliitikas ja ei raatsinud kuidagi tuld põlema panna ja katkestada seda niisugust toredat vestlust. Ja need olid väga meeleolukad õhtut ja, ja neid ei olnud alati, aga need olid lihtsalt siis, kui kõigil parajasti oli niisugune tuju ja kuidas, kuidas välja kujunes. Ja teemade ring oli tõesti niivõrd lai ja, ja ette planeerimata, et see võis, sinna mahtus kõike, ühesõnaga. Nii et võiksin mõelda, see oligi siis ka see temapoolne kasvatada. Ma arvan küll, et sealt jäi mõni Kiva niisugune vähemalt tahtmine mõne asja üle järele mõelda ja, ja arutada ja küllap sellel sellest ikka palju jäi. Aga kontrollkoolitükkide üle, kes seda teostas, kas ema või isa? Ei ole vist talle naiseks ise kasvanud. Igatahes ei mäletame küll kunagi, et meid oleks koolitükke küsitud või öeldud, et näita, kas sul on midagi tehtud. Seda ma küll ei iialgi, ei, tead küll siis, kui ma ise palusin vahel mõne sõna kohta seletust või võõrsõna tõlke kohta, siis küll. Ja seal võis isa väga täpne ja väga isegi niisugune põhjalik olla. Otsis mõnda sõna teinekord sõnastikust mitu tundi taga, kui ta ise kahtles selles või oli tal endal tekkis huvi asja vastu, et tõesti põhjalikult teada saada, kuigi koolitüdruku jaoks sai nagu ei olnudki enam oluline. Ja, ja teine asi ega ta ei keelanud meelega mingisuguseid, et kooliväliseid käike ja, ja lõbustusi asju. Aga iseenesest mõistetav tingimus oli see, et järgmine päev oli ikka täis koolipäev, ei mingisugune Bobby vähem ja, ja kõik asjad pidid olema tehtud, see oli nagu. Ühesõnaga, siit nagu ridade vahelt juba koorub välja, et teil oli demokraatlik kodu, kodu, kus kõik usaldasid vastastikku ja see, võib-olla ongi see kõige parem kasvu kliima. Aga kui nüüd võtame veel seda niisugust väikese tirtsu aega, millal jõudis teieni arusaamine, et isa on kirjanik ja kas see oli mingi väga uhke ja hea tunne? Seepärast jõudis kooli ajal kui juba märkasid, et teised inimesed tunnevad, teavad, Õpetajad, eriti nagu lapsed ost ei teadnud aga õpetajat. Suhtumine oli nagu võib-olla veidi teistsugune. Aga kas see tõi ka siis niisuguse nagu omapoolse vastutuse ja kohustuse hoolitseda isa eest ja luua neid tingimusi tööks? Noh, küllap vist ja võib olla ka see niisugune tunne, et et ei võinud ennast nii väga loruks lasteaia ja kõike endale lubada, nii, noh, niisugust kooli lapse laiskust ja vahel nagu oli halba käitumist ka mitte, et see oli nagu teataval määral kohustas ennast. Ja aga teame seda, et Sird oli väga hõivatud. Ta oli mitte ainult kirjanik, vaid ka väga aktiivne ühiskonnategelane, kirjanduselu, juhtija ja organiseerija ja lisaks sellele ka veel muidugi kalameeste tööde korraldaja ja innustaja, nii et eks tema päev pidi ka seetõttu pingline ole meiega, teda mitte ka väga palju ei näinudki kodus. Jah, oli päevi, kus ta muidugi läks koosolekutele, vaidles, vihastas, tuli õhtul hilja, oli väsinud, aga rohkem on meeles nagu need päevad, kus ta kodus oli, kus oli niisugune rahulik sõbralik õhkkond kus säil vahel välja sõidetud ta muide ka väga palju linnast välja, kuigi me elasime nõmmel ja nagu mitte nii päris linnakivide peal. Aga nüüd tagantjärele pihtegi vaadates saab selgeks, et me ikka väga palju liikusime koos ringi juba varakevadest, kui me käisime kevadet otsimas Jäpa juurde sinililli korjamas. Suvel marjul ja sügisel seenel, talvel käisime suusatamas, nii et neid mälestusi on nagu palju rohkem, kui, kui neid päevi, kus isal aega ei oleks olnud üldse. Võib-olla see on ka meiepoolne mälestus. Subjektiivse. Ja väga tihti ta võttis meid ka mind näiteks võttis kalale kaasa. Mäletan temaga neid paadisõite tantsuga, rannast, merele, kus ma ka oma esimese kala püüdsin isa õnge otsa pandud ussiga. Sest endale jätkunud selleks veel julgust. Ja mäletan ühte tormi merel, kus jäime võrdlemisi hätta, sest mootor ütles üles, aga aerutades ikka jõudsime randa. Olime küll läbimärjad, aga väga tore oli. Kuradi omale kui puhkus ja see oli kindlasti puhkus. Ta kodust välja sõites võis olla närviline, erutatud võis olla mingeid pahandusi eelmisel päeval, aga kui ta oli sõitnud mõnikümmend kilomeetrit linnast välja, siis ta nagu sulas, ta muutus hoopis teiseks rõõmsamaks. Ja ta tundis ennast looduses hoopis vabamalt kui linnas või kuskil inimeste hulgas. Ta sobis nagu loodusega ei olnud sellist. Uichi looduse imetlemist, Kalaveelik lähenemine loodusele, see oli tõesti niisugune terviklik loodusetunnetus, et ta tundis, et Tal oli hea ja see nakatas nagu teisigi ja nagu märkamatult, ega ma ei mäleta, et oleks kunagi meile loengut pidanud niisugustel teemadel. Aga iseenesestmõistetavaks sai see, et noore puulatvaimurta õied, seente tõmmata jalaga mullast vaid lõigatakse loomulikud asjad, said midagi, kasvasid sisse, need ei kasvatatud nii palju sisse. Reid, kuidas nende koos käimistegaja koos looduslikul eeskuju andev. Te ütlesite, ta kuulus nagu loodusega kokku, aga missugune oli tema suhe teiste inimestega, kas ta otsis looduses üksindust või ta nagu on kirja sõnaski meelde jäävad ka küllaltki hea meelega teistega koos käis kalal, mitte ainult tütardega. Kindlasti käis, tal oli väga palju kalasõpru ja käis väga mitmetes kohtades kalal ja aga need kõik olid siiski kuidagi lõõgastuseks peale niisugust pingelist tööperioodi. Jah, ega inimesed sealjuures teda ei seganud, aga, aga siiski ma usun ka selle kalalkäigu jooksul ta siiski leidis mingi aja, kust ta päris omaette ridvaga ja kalagava kahekesi vastamisi vee ääres istus. Ja ta ei armastanud käia inimestega niisuguste inimestega looduses, kes väga lärmakad ja, ja niisugused. No ta tahtis, ühesõnaga tõesti looduses oleks ikka looduse moodi. Ja selle tõttu võib-olla niisugusi seltskondi ta natuke vältis. Aga kuidas te nüüd kõrvalt vaataksid, tegi teda, kas ta oli hea meelega läbiks suhtlev inimene või tegelikult hoidis rohkem oma pere poole. Ei ta oli minu meelest siiski niisugune inimene, kellele oli vaja enda ümber inimesi ja, ja kellel neid alati jätkus ja kellele ka tuldi rääkima igasugustest asjadest ka otseselt päris vahel väga isiklikest asjadest. Sellepärast et mu meelest isa oli väga tark kuulaja ja vahel ka siis, kui inimene ei lootnudki konkreetset abi päriselt sai sellest nagu kergendust, et teda kuulati ja, ja temaga kaasa mõeldi ja see on üks asi ainult ära kuulata, aga teine asi ka inimese murega kaasa mõtelda ja minu meelest tema puhul see nagu alati tuli tuli välja, et ta kas püüdis aidata või, või lihtsalt aitas sellega, et ta inimesega koos mõtles. Te meenutasite neid perekondlikke kohvi joomise, mis olid traditsiooniks, kui vähegi aega oli, kas oli ka niiviisi, et vahel õhtuti üsnagi kindlad inimesed käisid külas ja samuti arutati elu ja selle probleemide üle? Ka neid inimesi ja niisuguseid lähedaseid, perekonna tuttavaid, kellega koos mängiti pritsi vahel ja arutati maailma asju. Ja eks muidugi, erinevatel aegadel eri inimesi ja, ja võib-olla ka mitte nii väga regulaarselt, aga aga üldiselt isa oli inimene, kes vajas suhtlemist ja ei olnud mingi niisugune erakess, kes oleks tõmbunud endasse. Inimese karakter, avaldumine peegeldub kaebiduv loomingu, tema maailmavaade, tema suhtumine ellu. Kuid siiski Tuglas ütleb, et kui õhtul tulema koju, siis me oleme teist, nagu me võtame selle ametis käimise või teiste hulgas olemise maski eest. Ja vahel oleme me rõõmsad, vahel oleme kurvad. Teiegi nimetasid, et vahel isa oli ka pahane, oli vihastanud mõne asja peale, ta elas läbi kõik need probleemid, millega ta tegeles. Heade koduses olukorras oli enamasti sõbralik, muhe sugune rõõmus aga oli olukordi, kus ta võis lausa äkkvihas plahvatada mõne asja peale. See ei kestnud kunagi kaua, see oli niisugune. Mis öeldud, see öeldud ja läks mööda. Äike oli möödas ja õhk oli puhas, aga jah, ta elas kõiki neid asju muidugi-le ja, ja nagu püüdis igas asjas midagi edasi viia, midagi ära teha. Näiteks võite te väga vihastada niisugune bürokraatlik kõige halvemas mõttes bürokraatlik suhtumine, kui ta mõne asjaajamise juures põrkas kokku niisuguse ametnikuga, kes just nimelt ei tahtnud mõista ega kaasa mõelda ennast inimlikku tervet mõistust avaldada asja juures. Ja see võiks teda vahel väga taandada. Ja samuti ega ta niisugust lodevust ka ei sallinud, ta nimetas seda vedeluseks ja ja seda selle lastugada üsna nii pahasti ütles. Kui mõelda, et sirgoli ka palju reisinud juba noorest east peale oli palju maailma näinud siis kas vahel ka teievahelistes jutuajamistes peegeldasid sellised maailma mõistmise ja nägemise probleemid inimesed ja nende vahekorrad või sotsiaalne elu, nii nagu me seda nüüd ka nimetame. Minu meelest võib-olla just nendel õhtustel konverentsidel, nagu meil vahel neid nimetati just seal võib-olla tulid kõige rohkem välja see inimeste mõistmine ja maailma mõistmine ja ja väga sugune avar mõistmine. Ma arvan, et et ka oma maailmareisidelt ja, ja igasugustelt sõitudelt oli ta pannud väga palju tähele ja oskas neid tähelepanekuid meile kõigile, ma ka arusaadavaks ja, ja kuidagi niisuguseks lähedaseks teha. Muidugi eriti värsked muljed saime me alati siis, kui isa kuskilt pikemalt reisilt tuli, seal omajagu niisugune tore päev alati. Kus siis ema kodus valmistas ja meie tavaliselt vastu läksime. Siis oli koos kohvijoomine ja pärast seda siis istusime enamasti isa toas vaibal, siis tehti lahti reisikohver, sealt tuli siis igasuguseid maailmavärve ja lõhnu ja maitseid ja kõige selle juures ise siis jutustas oma sõidust. Ja, ja kui siis need väga mõnusad tunnid seal mööda said, siis oli endal ka peaaegu niisugune tunne, et et oled ise ka kaasas käinud. Jutu tuligi juba emast abikaasast, ka meie tänast vestlust kuulab Linda sirge kodus raadio kaudu, sest tervis ei võimaldanud meie jutuajamisest osa saada, osa võtta. Kuid kui nüüd kõneleksime ka emarollist isa kõrval No ema ei olnud eriti isaga kaasas käiv, ta on rohkem kodune. Sõitudel ei käinud ta eriti kaasas, võib olla nooremast peast, aga sellest ajast, kui mina mäletan, on ta alati kodus ootaja rollis. Ja alati on püütud millegagi üllatada millegagi head meelt teha, kaugelt sõidult tulijale. Ma usun, väga suur osa on selles, et võimaldada inimesel niisugust rahulikku töö tegemist. Hoolitseda, et ümber kõik oleks nii, nagu ta harjunud on, nagu talle meeldib. Parastada sellega paljudest niisugustest igapäevastest muredest. Ja teine asi muidugi ka see, et ei, seal oli tervis ajuti väga kehv ja siis oli emal küllalt raske, et need dieettoidud ja kõik valmistada. Ja see kõik oli lõpuks ka selle huvides, et isa saaks töötada ja, ja tervisele korraseleks. Aga tema vahekord loometööga Ema kirjutas isa töid ümber vahel esimese variandi, isa dikteeris masinasse, ema kirjutas ja tulesid vahel lausa vaidlema minna mõne koha üle ja arutasid koos. Kas on nii, kas on nii õige. Ja hiljem siis ema kirjutas teist korda ringi, isa tegi jälle uusi parandusi. Käekiri oli seal selline, et seda suutsidki lugeda ainult isa ise ja ema suurendusklaasiga. See on selge, et kodutunne on üks olulisemaid psüühilise tasakaalupindu, mis aitab inimesel tööd teha. Aitab kontsentreeruda. Kas on meeles ka mõned päris konkreetset tööd juba, kui teie olite täiskasvanu mad, kui isa kirjutas oma suurromaani või kui ta ümber kirjutas rahu, leiba, maad, et te juba teadsite ka, mis toimumas on ja mis sünnib? Ja see oli nii, et kolmanda aasta suvel siis isa tahtis ennast nagu lahti raputada kõikidest linna muredest ja askeldustest. Ema ja õde jäid koju ja me kahekesi sõitsime Lõuna-Eestisse. Isa kavatses hakata tõsiselt tööle Lõuna-Eesti isa jaoks üldse üks väga armas paik. Ja ma tean alati, kui ma juba Tartust lõuna poole sõitsime ja teed muutusid käänulisemaks ja tõusud langused tulid siis isal kuidagi tuju läks väga heaks ja ta tundis ennast seal väga hästi. Ta väljendas ka sõnaselgelt, et ega ta Põhja-Eesti niisuguse tasase ja lageda ilmastikuga ei ole hästi kohanenud ja harjunud. Ja siis me sõitsimegi karilatsi külla. Seal elas vanaisa. Aga seal oli väike maja seal nagu töö tegemise võimalusi ei olnud. Ja siis saime toa ühe üksiku vanainimese Kruusamäe Kalvi juures külast Feyszine, väike teerada läbi rukkipõldude. Ja siis tulid võitmise ajal väga ilusad roosad tatraväljad, mis kõrgete kallastega väike jõgi ja teisel pool kõrgel jõe kaldal oligi siis kruusamäe talu. See oli omajagu väga eraldiseisev koht suurtest teedest eemal, seal võis nädalate kaupa elada nii, et ühtegi võõrast inimest ei tulnud. Ega auto Merynadki kuulda ei olnud. Seal ei olnud elektrit, seega ka mitte raadiot ja kuna transistor, et talle veel üldse ei tuntud, siis oli rahu ja vaikus täielik, nii et töö tegemiseks nagu väga sobiv paik. Mäletangi, ET tihtipeale hommikul, kui mina ärkasin, isa juba töötas laua taga ja et blogilehed kattusid tiheda pliiatsikirjaga üksteise järel. Vahel ta väsis ja siis ta läks, võttis õnge Lätit pihku, läks jõe äärde või käisime marjul kiumalanes või vahel, kui tuli janu uudiste järele ja seda juhtus ka üsna sageli seal harjunud kursis olema maailma asjadega, siis läksime külla, kuulasime vanaisa juures raadiot ja sinna tuli tavaliselt ka naabri perest. Tema eesnime ei teagi, sest teda hüüti alati vana susi. Ja isa pidasid ühest väga lugu. Need vestlused kahe vana elu näinud ja targa vanamehega läksid vahel hilisõhtuni poole ööni välja ja kõik see käis niisuguses toredas lõunaeesti keeles. Ma usun, et küllap isa sealt üht kui teist kõrva taha pani, nii Lõuna-Eesti murdekohta kui ka nende probleemide kohta sest arutleda oli neil palju. Kolhoos oli tol ajal seal viletsakene ja inimestel muresid küllalt. Nii me siis seal Kruusamäe elasime, kuni augustikuu kätte jõudis ja õhtul läksid pimedaks, küünlavalgel oli väga tülikas lugeda või tööd teha ja siis edasi juba kirjutas ta linnas tulime koju tagasi ja jätkas terve järgmise talvemaa ja rahvakirjutamist juba kodus. Mis puutub nendesse tulukestesse luhal, siis see oli ka tõepoolest üks väga ränk ja, ja palju vaeva nõudnud töö. Ja ma alati neid lehti ja vahelehti ja vahelehtede lisamärkusi vaadates mõtlesin, et tal pidi ikka väga palju püsivust ja kannatust olema, sest lihtsam oleks kindlasti olnud uus teos kirjutada. Aga sellega nägin väga palju vaeva. Millal said tütred lugeda seda missale värskelt kirjutatud, kas siis, kui see tuli juba kirjastusest, raamatuna või? Ma olin siis nii noor, et mina lugesin raamatu nagu selliseid mind nagu ei enne ei huvitanud ja ei olnud mul midagi öelda, selle kohta on liiga noor selle jaoks, et seda siis lugeda. Enamasti lugesin mina siis, kui asi oli masinasse kirjutatud. Sellepärast et üldiselt meil ei olnud niisugust kommet, et nii-öelda üle õla lugeda ja täpselt kursis olla iga kirjutasitmise etapiga ja nii-öelda kirjutamise sees me ei seganud kunagi. Inimesed tavaliselt ei armastagi, et neil nii-öelda üle õla loetakse. Ja seda seda ei olnud. Aga siiski asi oli masinas, siis ta andis seda küll lugeda. Näiteks. Kolmekesi lauas oli niisugune asi, mille üle on üsna põhjalikult mõtteid vahetasime ja ja mitte alati ühel nõul ei halada. Ta lubas seda, teised oma mõtted avaldasid. Ja, ja ta lausa lausa provotseeris mõne koha pealt, et aga mis sa sellest arvad, kuidas sul see oht tundub. Ja kui ma siis mõne asja kohta oma arvamuse avaldasin, siis ta võis vahel nõus olla, vahel mitte olla. Aga tegi küsimust meil selle üle teke. Nii võib-olla veel lõpetas eel mõningad isiksuslikud faktorid, tahaksin teie abiga paika panna. Olen isegi rohkem kui korra kirjanik sirgega siinsamas raadiomajas vestelnud. Ja alati on meelde jäänud tema väga suurt tagasihoidlikkus, lihtsus, korrektsus, ka teise inimese töö austamine aitas tavaliselt ikkagi niiviisi maalise kaeluaga ajakirjanikul ma tean küll, see on raske leida, peab täpselt neid töid tegema. Ja mulle tundub ka praegu teie jutust, et aga inimestega oskas leida sellise väga lähedase kontaktipinna. Oskas küll ta isegi vahel päris võõraste inimestega jutule sattudes. Ma mõtlen sealsamas näiteks Lõuna-Eestiski. Me sõitsime seal üsna palju ringi tal suvel ja ka hiljem ta käis igal aastal ikka vähemalt korra Lõuna-Eestis või paar korda. Vahel sattus niisugustes ootamatustes tee olukordades nagu ikka inimestega rääkima ja, ja mina vahel imestasin, et niisuguse kümneminutise või veerandtunnise jutu peale inimene päris võõrale inimesele hakkas oma hädasid kurtma ja muresid esile tooma, niiet tavaliselt see ei ole nagu meil eriti kombeks, aga ta oskas kuidagi selle koha leida, mis inimest nagu julgustas ja tundis inimesi. Tema isiksusest, tema karakterijoontest, mis teile kõige rohkem imponeeris või mida te tunnete, et ega ise edasi kannate oma karakterit? Võib-olla kahjuks ei kanna ise edasi, aga, aga mis isa juures aga niisuguse hea sooja tunde jättis ja mis lapsele väga oluline on selline kindluse tunne. Niisugune sõbralik suhtumine ja naisuke kaitstuse tunne mis tema temaga suheldes alati oli. Ja samuti see püsivus, millega ta võis mõnda pisikest asja teha, nokitseda see niikuinii raisale valmis. Ta ei loobunud kergesti, kui ta midagi tahtis. Ja hoidis oma oma tööriistad ja töölaua kõik väga täpses korras. Need on niisugused iseloomujooned, mida oleks igal inimesel väga vaja. Ega meil, nagu ei olnud kombeks hellitused ja kallistused, aga just see just niisugune tugevuse ja kaitstuse tunne, nagu anne juba ütles, et niisugune see oli see, mis kodutunde moodustes.