Jaan Vares, kui nüüd mõtleksime tagasi kõigepealt lapsepõlveaegadesse, siis mida sealt endale eluks vajalikku kaasa sait? Kõige tähtsam muidugi vanemate armastus, põlvnemine. Maalt hiljem esimese maailmasõja linna tulnud tööline, väike maja aiakene ja eks siis lapsed pidid ka kõikidest kodutöödest ja heinategudest ja metsatöödest osa võtma ja see oli minu meelest väga kasulik ja vajalik. Kogemus eluks ja noh, aga ainuüksi töökusest kunstnikuks saamiseks ei piisa, siin on ilmselt vaja ikkagi teatud eeldusliku lähenemist. Kas tunnete, mäletate, et ka noorustavat midagi sellist huvi juba tundnud varakult? Peaks ütlema kodus kunstiarmastus oli olemas, ilmselt oli seal mingisuguseid eeldusi. Ja teisedki peres siis nagu pidasid lugu sellest ja Valgas oli tol ajal ilmselt ka koolides küllaltki niisukest. Kunstilembelist õpetajaskonda tollal Valgas oli Johannes hirv. Tema teod ja tegemised mõjutasid tolleaegseid kooli õhkkonda. Ja peaksin ütlema, et selles pisikeses piirilinnas tagasihoidlikus siiski niisugune kunsti austuskunsti vastu valitses linnas. Nii jäänud, et juhikogemused need tuli küll elus hiljem omandada, sest niisugust ametikohta ei saanud vanematele olla. Ja muidugi, aga minu meelest niukene klassitunnetus ei, hääl on juhi kohale väga vajalik, sellepärast see, mis ma vanematelt sain. See oli võib-olla kõige vajalikum meie ühiskonnas. Sellel ametis olles. Ja päris õigus, sellele ma ei osanudki mõelda. Ja teie tee õieti ongi läinud kahes liinis, see on kunstikiindumus ja loovkunstniku elu ja töö ja samal ajal kõrgkoolijuhi rektori töö võib kuskil õigusega öelda, et te olete meie vabariigi kõige staažikam kõrgkoolijuht. Piinlik tunnistada, sest see on juba aastas 59, kui ma ei eksi siis kolmekümneaastane mees ja natukene varem 1957 valiti teid juba kunstnike liidu vastutavaks sekretäriks. Jah, 56.-st Ma olin kunstiinstituudis õppejõud, seal sain esimese kogemuse, olid ja ametiühingu esimeheks ja nii nagu mingisugune ühiskondlik töö juba tudengipõlves oli siiski olnud, ju siis ikkagi see kujunes mingil määral mul saatuslikuks. Ja aga küsima nüüd, kas see on siis õnn nii varakult nii vastutusrikastele kohtadele sattuda, vaid vastupidi, sellest johtub eriline vastutus. Ja muidugi ka vastutus siis suur õnn ei ole. Temaga kaasneb mure, aga ilma mureta pole, vist on ka tegelikult. Nii, nüüd astusime sammu üle teie õpinguperioodist Tartus õpingutes Leningradis, mis kunstniku kujunemiseks kindlasti olid määravad aastad. Jah, 46. oli veel Tartu kunstiinstituuti olemas. Ma sattusin esimesel kursusel, ütlesime Sirle ateljeesse atrast Instituudi direktor, Starkopf moodustas omal personal, ateljee, võttis nii kolmandalt kõige esimeselt kursuselt tuli Tbilisi ja niimoodi oli mul võimalus kolm aastat õppida Starkopf juures. Ja viimased aastad. Teie aga neid mõlemat oma õpetajaks ja muidugi sest niisuguste suurte meeste juures nimekate meeste juures on, on ka õppimine vastutusrikas, nagu kõik teie noorpõlves on olnud. Ja nad oskasid luua omadele õhkkonna ja, ja see on kõige tähtsam niisugune loominguline õhkkond ateljees. Siis juba läheb nagu. Huvigedad tegelikult on seda loomingulist õhkkonda üsna raske kõrvalseisjal lahti mõtestada, sest kui võtame Starkov, niisugune suuruse isiksus, nagu ta selleks ajaks juba väljakujunenud oli ja nüüd noor tudeng, kuidas võikski nende omavaheline loominguline ja samal ajal siis õppeprotsessiga väljana. Mul oli võimalus tutvuda tema eluga mitmekülgselt, sest küllaltki kitsad olid ateljeetingimused ja tema grupp töötas nimelt kodus tema ateljees. Praktiliselt me kolm aastat koos Paberiti kadunud Olav Männi Kirsiga töötasin tema juures. Lühikest aega töötas seal ka Reina arentne tuntud näitleja skulptuuri. Niisiis meil oli väga huvitav niisugune loominguline õhkkond, seal nägime, kuidas Starkopf töötab. Tema elu tema loominguga saime hästi tuttavaks. Ja see oli omaette kool juba. Ja Tartu koorile järgnes veel üks kool. Õige peatselt pärast lõpetamist. Jah, need olid küllalt pingerikkad aastad, sest juba sisse saada aspirantuuri, see on omaette tegu, üldkonkursil nimelt olgu ka saatekiri oli kaasas, aga sihtaspirantuuri koht ei olnud nii et tuli konkureerida. Kolm inimest oli kahele kohale, aga siiski kolm võeti vastu. Konkurendid tulebki võrdseks. Üks konkurentidest on praegu Leedu Kunstnike Liidu esimees Konstantin Bogdanov. Kas ka siin ei või arvata, et tegemist oli mitte ainult teie huviga vaid juba küllaltki läbimõeldud kunstipoliitika suunamisega, et meil sel perioodil oli hädasti vaja selliseid inimesi, kes kunstiprotsessi laiemalt mõistaksid ka teoreetilist taset tunnetaksid mitte ainult loov kunstnik. Ja kahtlemata seal all oli meie praegunegi paaskul rebini instituut kujunenud küllalt laia diapasooniga kõrgkooliks just kaadri ettevalmistamise osas mitte ainult liiduvabariikidele, vaid ka rahvademokraatiamaadele. Ja mul oli võimalus koos õppida väga tuntud nimekate skulptorite ja maalijatega sotsmaadest. Krakowi Instituudi rektor Marion Koneychni. Sellega jagasime koos Bogdanov segaateljeed viimasel aastal Edasi tuba jagasin endise Dresdeni kunstiakadeemia rektori ifitseiseliga ja veel praeguse Läti kunstide akadeemia rektoril. Tisler nii see on kõik näidanud, kuhu aeg on need inimesed viinud ja teid tõi ta Tallinnasse tagasi Eestimaale tagasi küllaltki huvitaval ajajärgul, sest võiksime arvata just 56, seitse ja see on periood, kus meie kunstielu hakkab väga kiiresti huvitavalt uuenema, aga seda oli väga juhtida, korraldada. See oli jah üks kõige huvitavam ja aktiivsem periood võib-olla meie kunstielus väga palju oli ettevõtmisi, sellal, mis ka ellu sai, viidud. See periood nagu sunnitud kunstnik, kes niisuguse loomingulise aktiivsuse. Ja me võime terroriga tippteoseid nii eesti graafikas maalis, leida sellelt perioodilt temaatilise suunitlusega graafilisi seeriaid. Ma mäletan, Aleks Küti kalurid või palju palju teisigi töid kuid just niisugune organisatsioonilise osas sündis palju, sündis kirjastus Eesti NSVKunst. Liidi lõbule Tartu kunstikombinaadi hoone ehitamised alustati Tallinnas kunstikombinaadiga. Noh, ajakirjad, kunst, kunst ja kodu, need on kõik sellel väiksel perioodil 57 59 teoks saanud ja peab ütlema, et meie vabariigipartei keskkomitee aitas aga tollal Kunstnike Liidu juhatuse ettevõtmisi. Ja isegi kunstiklubi sai uuesti taasavatud. Niisiis selliseid ettevõtmisi, mis on meelde jäänud ja mis nendega rahutuid pürgimusi ja, ja, ja mis ka mälestusi palju on jätnud, need langevad sellesse perioodist. Sellest ajast mäletan ka noore ajakirjanikuna, et mul tuli teiega üsna sageli kokku puutuda. Ja ei ole küll kunagi juhtunud, et teid ei oleks aeg olnud, kas raadiomehe jaoks mõni minut või teinekord ka pool tundi või rohkemgi või ajakirjanduses sõna võtta. Ilmselt tunnetasite selles kõiges oma kohustust. Ja muidugi ka esimene kunstipropagandanädal sai teoks 58. aastal just ja selleks oli väga koostööd vaja raadio televisiooniga arendada. Nii et see oli niivõrd loogiline ja siukene järjepidav samm. Nii see toimus. Missuguses olukorras oli kunstiinstituut, kui asusite teda juhtima? Üldiselt kunstiinstituut oli muidugi materiaaltehniliselt raskes olukorras. Sel ajal oli kõige väiksem üliõpilaste arv, 156 üliõpilast tuli tollal praegusega võrreldes, praegu on 535. No ja siis see Tartu maantee. 2023. aastal sai juurdeehitusega kunagise akendus kunsttööstuskooli lõpliku väljakujundamise ajal. Nii et see kahekorruseline Tallinna naisgümnaasium, mis seitsmeteistkümnendast aastast sai riigi kunsttööstuskoolile, oli 23. saanud siis sellisel kujul, nagu ta oli aastani 64 68, veel 64, ma mõtlen, sellepärast 64 toimus esimese järgu juurdeehitusse, 68.-ks ta oli lõpetatud ja siis aastat 70.-te ehast, et alguseks sai ka vana maja rekonstrueeritud ja juba järgmine järk selline kuju, nagu ta praegu veel näeb, lõpetati 74. aastal praktiliselt 60.-te aastate algusest, kuni 70.-te keskkeni oli pidev juurdeehituse ja rekonstrueerimise periood meil. Kuid praegu meil oleks vaja veel 50 protsenti juurde. Ikka vähe. Kõige vähem kunstikultuur on väga paljutahuline nähtus. Me võime minna kunstinäitusele ja analüüsiv teoseid, vaadata neid väljaspool autoreid ja ajastut. Kuid me teame samal ajal, et selles taustaks, kus ja kuidas nad kujunevad on õpetussüsteem, haridussüsteem on kaadrid, on kogu selle süsteemi organisatsiooni juhtimine. Seepärast tuleb tänase kunstielu mõistmise juures lähtuda just nendest töödest, mida on tehtud Erki baasil. See on uue kunstnike põlvkonna nüüd juba mitme põlvkonna ellu saatmine. Aga selleks, et kunstnik ellu saata võimalikult täisväärtuslike ette valmistatud, selleks on vaja ennekõike kaadrit. Eakad ja poliitika on kõige tähtsam kaasaegses kõrghariduse süsteemis. Me oleme püüdnud valida sellise kaadripoliitika, meie õpetajaskonnas oleksid loominguliselt võimalikult aktiivsed inimesed. Kuivõrd see meil on õnnestunud? Võiksime öelda, mitte mitte halvasti, võib-olla võrreldes teiste liidu kunsti kõrgõppeasutustega. Me oleme kindlustanud meie loominguliste liitude juhtkondade osavõtu pedagoogilisest tööst küllaltki suurearvulise edasi, meil on õnnestunud arhitektuuri alal kohakaaslast tena, haaratotüürile juhtivaid arhitekti projekti instituutides, tuleme sellega saavutanud niisugust Eluja ja hariduse parema seostamise just praktikute kaasatõmbamisega pedagoogilise protsessi. Ja kui nüüd võrrelda võib-olla meie pedagoogilise kaadri kvalifikatsiooninäitajad, siis öeldakse üldiselt, ta on pidevalt paremuse suunas liikunud. Meil on praegu 17 professorit, 37 dotsenti 25-l õppejõul on teaduste kandidaadi ühel doktori nimetus ja muidugi potentsiaalseid doktor, et meil on terve rida. Kümnenda rin sooblil valmiski, see tööjõu Tallinna kindlustas, et mis me oleme juba raamatulettidelt kätte saanud. Ma mõtlen siin Jaak Kangilaski, Leogeenssi Boris Bernsteini, kes on oma töödega potentsiaalsed doktorid ja võib-olla mõnigi teine, kes siin ütlemata jäi. Kuid kunstiõppeasutustes üldiselt on doktorikraadiga õppejõud. Kuid tähtsamad muidugi uue noore kaadri valik. Praegune kõrgem Atestatsiooni Komisjonipoliitika ei ole kõige soodsam kunstiõppeasutustele sest siin on nagu mõõdupuud. Potentsi omavaid inimesi tõmmata oma lõpped õpetajaskonda ja on tehtud muidugi erand. Rahvakunstnikud tehnilised kunstitegelased saavad teatud staaži omades eelisjärjekorras siis nimetusi kuid on unustatud välja teeneline kunstnik näiteks tehniline arhitekt, nii et vahel lihtsalt puht niisugused väikesed bürokraatlikud veakesed mõnes dokumendis, mis vahel teevad takistusi meie kaadri edutamisel. Teil on võimalust. Olnud tutvuda kõigi meie teiste vennasvabariikide samasugust õppeasutuste tööga kui nüüd nende taustal võrrelda, milles on meie õppeasutuse eripära või milles on kasvõi meie mõned spetsiifilised tugevad küljed, omasti traditsioonid. Meil on üldiselt jah traditsioonilised kõrgkoolide diplomitööde näituse tühised ja nende arutelud sest Nõukogude Liidu kunstiakadeemia on ju oma metoodika nõukoguga. On kohustustes metoodiliselt juhtida kunsti, kõrkab õppeasutuse ülem ema ja selle tõttu meil on võimalus regulaarselt võrrelda oma saavutusi. Võiksime paarisõnaliselt öelda, et me oleme võib-olla reaaltarbekunsti aladel väga väljapaistval kohal. Arhitektuuri alal on näiteks iga-aastased üle Lif diplomitööde konkurss, ülevaatused, mida korraldab Nõukogude arhitektide liit. Siin meil on alati toonud kas esimesed või teised preemiat, nii et selles mõttes oleme kah paremate arhitekti ettevalmistavate kõrgkoolide tasandil juba kasvõi see fakt, kui vajutakse Nõukogude Liidu rahvamajandussaavutuste näitusele kunstiharidust esindama kas kahte või kolme kunstikõrgkooli, siis nende hulgas on meie istud alati olnud. Ühtegi aastat ei ole vahele jäänud, nii et kahe kolme parema hulgas. Me oleme juba paarikümne aasta jooksul näitus praktika kaudu olnud. Ja võib-olla see on ka tõendiks või tagatiseks, et liiduvabariigid püüavad oma kaadrit meile ette valmistada. Mõtlen tarbekunsti alal, siin ja ruumi on seal all Läti, Leedu ja nüüdisMoldaavia kõikidel erialadel. Asjaolu, et neil on ka sotsialismimaadest suunatud õppima Mongooliast, on meil pilt tarbekunsti erialadel terve rida noori spetsialiste. Praegu on meil jällegi kaks stažööri Soomest maali ja graafika erialal ja õpib üks ruumikujundusest kuvate maalast. Ja need on huvitavad näitlejad ja need viivad mõtte väga keerukale probleemile. See on kunstikultuuri rahvuslikkusele sest teame, et kultuur on rahvuslikes avarale anda internatsionaal kui möla, mingit tugevat traditsiooni. Need on küllaltki sageli tugevad rahvuslikud traditsioonid, aga kui te nüüd töötate nii laia esinduskonnaga teistest rahvustest, teistest kultuuridest Ja muidugi, meie nõukogude kunstile on alati rahvuslik piiratus olnud võõras ja sellepärast internatsionaalne kasvatustöö on ideaalne meil korraldada niisuguse palju rahvusliku kollektiivi puhul 12 aasta jooksul õppinud 25 eri rahvusest õpilast saanud ettevalmistuse samal ajal, aga me püüame kõigile teistest liiduvabariikidest tulnud noortele sisendada mõtet, et on vaja rahvakunsti sügavaid juuri tundma pidanud. Sellest ajendatuna on meil korraldatud ka õppeekspeditsioonid Nõukogude Liidu väikerahvuste etnilise kultuuri tundmaõppimisele. Üliõpilased Leedust, Lätist tavaliselt mõõtmispraktikad, et rahvakunstipärandit uurivad oma etnograafilistes muuseumides. Tuletame meelde kasvõi mongoli üliõpilaste diplomitöid nahk Eestis. Nad arendasid oma rahvusliku ornamentika alusel kaasaegseid vorme. Ja see kõik on nagu iseenesest mõistetav, see on nagu meie meie ühelt poolt vastastikune rikastamine Nõukogude palju rahvuslikus kultuuris, teiselt poolt ka põhjalik oma rahvakunsti tundmaõppimine misel juhtaks. Jah, päris õigusest, nemad õpetavad ka meid, oma siinolemisega, oma tööga, oma traditsioonidega, see on ju selline lakkamatu läbikäimine, tudengite vastastikune koostöösuhe õppejõududega ja kõik muu. Kas jätkub jälle suure organisatsioonilise töö kõrval ka aega endale õppejõuna tegutseda? Ja mul on vajalik koormus olemas. Omada eelist nagu õppi jõudki pikemale puhkusele. See on jah, mitte 24 või 40 kaevad 40 kaheksapäevasel puhkusel kuid muidugi koormus ei luba alates seda puhkust kätte saada. Selles pole küsimus aga noortega otseselt kontaktis olla, pedagoogilist tööd teha, see on lihtsalt vajalik. Kõrgkoolijuht ainult administraatoriks jääb. See on siiski raske, minu meelest need otse peab olema üliõpilastega kontaktis. Sel aastal on mul siis üksteisest semestrist kursus juhendada, jah, Kirgiisias kasugulov. Ja nüüd ehk olemegi küll tõsi, ringi mööda ja kaudseid probleeme ja teisi probleeme analüüsides jõudnud tegelikult põhiprobleemi juurde teie elus, mis peaks garanteerima teede, teie psüühilise tasakaalude ja rõõmu ja rahulolu, see on ikkagi loominguline töö. Kuidas loomingulist tööd kõige sellega, millest nüüd oleme rääkinud, ühendada ja sobib. Tahtsime kahtlemata on perioode, kus jäädi võlglaseks enda ees selles küsimuses kuid arvesse võttes, et tuleb kunstide akadeemiale aru anda oma loomingulisest tegevusest, siis longus tegevuse plaanima ikka iga aasta olen täitnud ka mõne materjali üle viinud viimastel aastatel praegunnist mul lõpetamisel graniidis. Kolleeg Jarno skoobi portree viia marmorisse, tema ka nii seotud inimene oli säini ühe losseerida, eks ei tulnud, nii nagu ma tahtsin veel külma veel kipsis, töötan edasi saame võib-olla pronksivariandi paremini, kui olime armunud. Looming on tõesti see, mis annab rahulduse, kui oled väga väsinud päevatööst, siis jäi skulptuuri kallale, just ei jõua minna, siis ikka midagi kavandad või võtad isegi Oliver viidi natüürmorti tähendab, peasid olla mingisuguses pidevas kontaktis. Teisiti ei olegi mõeldav, selle juures. Olgu öeldud vahele kuulajale, kes ei ole just lähemalt tuttav kunsti kultuuriprobleemidega. Jaan Vares on üks meie omanäolisemaid portratiste väga selgepiirilised kammerliku oma portree loominguga. Nimetaksin varasemat töödest kas või Leo Soonpää, Günther Reintorfi Lenini portreed, kuid neid kõike võiks viiega ühe nimetaja alla, milles peab peegelduma ka meie tänase vestlus. Kas karakter need on psühholoogilised portreed, see on inimene ja tema sisemised tagamaad. Võiks öelda, et üks kõige raskemaid valdkondi kunstis Jah, kahtlemata sunnib mind minu praegune tööpost tegelema just sellesuunalise loominguga, olgugi, et mõtted on ka mujal kavandanud väikese kodulinna Valga jaoks ühte kavandit rahvaste sõpruse monumendile, kus arhitekt Jyvaskyla, aga see kõik võtab veel aega. Portreežanr on niisugune, teda saab siiski võib-olla lühema ajavahemikule mahutada ja juba antud situatsioon, milles töötama, sunnib mind leidma just niukseid tsüklilisi võimalusi oma tööde viimistlemiseks lõpetamiseks. Tsüklid nende viimistlemiseks, kuid ilmselt pidev periood ja vaatlusinimeste jälgimine et nende karakteri jooni tundma õppida nende psühholoogiat, selle iseloomulikke momente tabada võiks öelda kõikide tööde juures ilmselt käib teil taustsüsteemina pidevalt ka see mõttetegevust. Ja muidugi, ja väga palju peab ka lugema. Nii et mitte ainult konkreetse kitsa piirilise erialaga, vaid väga palju peab. Siiski ei saa nii maailmakirjandust kui ka kunstiajaloo neid momente, mis on vajalikud erialale vastavalt tuleb tundma õppida. Ja ma peaksin, mul on ka vedanud kunstide akadeemia mul võimalusi mõningates välisreisideks, ma mõtlen siin kunstide akadeemia silla aba meelikat Roomas, kus mul võimalus oli 34 päeva olla ja töötada, see on kõik vajalik, tunnetada paremini maailma kultuuri paremikku ja leida sealt uusi tugipunkte. D ja omaloomingulisi Credosid viimistleda, sest lihtsalt reprode kaudu midagi analüüsides sellest on vähe. Lugemine, see oli nagu nüüd täiesti üllatuslik moment, sest võiks mõelda tõesti läbi silma peab käima kunstiloome, protsess. Mul on niisugune tunne, et meie noor kunstikaader on hakanud rohkem huvi tundma just niisuguste probleemide vastu. Keele tundmaõppimine võiksime isegi. Viimastel aastatel hakkab eriti meid rõõmustama, et konkureerime vabariigi teiste kõrgkoolidega nii keele olümpiaadidel kui ka referatist töödega filosoofia või partei ajalugu kui ka poliitökonoomia alal ja päris edukalt on toimunud mingisugused nihked. Niisugust intellektuaalset huvi on hakanud meie majas võtma kindlalt ja vajaliku kohta sisse. Et mitte ainult kitsas erialane probleem ei ole kõige tähtsam, vaid see alus, millelt ta peaks välja kasvama, peab olema tunduvalt laiem. Selge, ühesõnaga intuitiivne inspiratsioonile toetuv loomeprotsess saab siiski esile kerkida ainult intellektuaalselt avaralt baasil. Ja mulle tundub, et seal mõnikordki alahinnatud olnud. Ja seda me püüame nagu nüüd juurutada. Teie jutt viiski mõtte ajakäigule ja muutustele selles ajas sest tõesti, nende aastatega, mis te olete nüüd kunstieluga seotud, on väga palju muutunud, üks juba, mida praegu nimetasite, aga eks kogu kunstitasand kunsti ja rahvasuhted, kõik see on teisenenud ja arenenud. Jah, need on nagu täiesti uued kunsti elad, ma mõtlen siin tööstuskunsti disaini, nagu me armastame lahendatud teda öelda, see on juba näete kunsti ja tehnikaühendus. Tähendab siin paratamatult on vaja täiesti uut suhtumist areneda täiesti uutelt alustelt kompositsiooni õpetamine värviõpetuse uutelt alustelt, siin on vaja ergonoomikat, kombinatoorikad, siin on vaja palju paremini tunda tööstust. Tööstuskunst on mingil määral olnud Pärniks, mis ka klassikalise traditsiooniliste tarbekunsti erialadel on toonud palju uut sisse. Selles osas on Kunstiloome on mõeldamatu mõttetu tarbijata. Mida intellektuaalse täiuslikum kunst, seda suuremat, et asjatundlikkust nõuab see ka tarbijate. Kui te nimetasite alguses kunstipropaganda nädalaid, mida teie käima panite siis on ju seega üks valdkond, mis peab rahvakunstimõistmise taset tõstma. Ja muidugi, kunstipropagandanädalate kasutegur on kahepoolne, ka noored, kes otseselt suhtlevad eriti koolides Rivo noorsooga, kus on küllalt suur praegu kunsti praegus sest ei saa kuidagi rahul olla olukorraga, et meil lõpet kuuenda klassi kära, kunstiline kasvatus. Minul veel vedas, meil oli keskkooli lõbulasin 46., kuid ma ei pea seda õigeks mitte. Sest see, et kunstil kasvatuse lõpeb, kuuendaska. Kuna sest joonistamise õpetamine see joonistamine praktiliselt paneb inimest mõtlema siin ühte asja vaadates ja teda läbi konstrueeris joonistuste, näeb seda asja hoopis teistmoodi, tähendab, siit võivad saada omale alust tulevased konstruktorid, insenerid, mitte ainult kunstnikud ja niisugune kunstiline kasvatus, seda veel laiemas mõttes, sest nagu meil praegu tehakse siin reas vabariigi erikallakuga koolides, seda on vaja nähtavasti rohkem juurutada ja nähtavasti on vaja tuld arstliku kooliprogramme siiski ümber vaadata, kuidas kasvatuse sisseviimise osas kuni lõpuklassini välja, nagu seda muus. Aeg ja ka uurimused näitavad, et noorel põlvkonnal on tõsiselt suurenenud huvi humanitaarteaduste humanitaaria probleemide vastu, sealhulgas siis ka kunstikultuuri vastu. Jah, muidugi jutus jäi võib-olla intellektuaalne liialt kõlama, unustasime, nii mõnevõrra kuivalt arvutades seda kontsert muidugi peabki mõjuma emotsioonidele, tähendab kui ei ole seal emotsioone, kui ei ole niisugust sisemist kunstilist laengut sellel, kuidas ka ei korraldaks oma protsessi. Me peame siiski niukse emotsionaalse laengu loomingulisesse protsessi väga kindlale kohale jätma, konstrueerides puht intellektuaalselt midagi nihukest, isegi kunstnikku inimest ei saa, siiski tähendab selle mingisuguseid rahvarietile mingisuguse kindla mudeli järele ehitusest iga kunstnik on siiski unikaalne modell praktiliselt ja sellepärast individuaalsete omaduste arvestamine õppeprotsessis jäänuks tähtsamaid momente, aitäh kunstikõrghariduse juures. Sellepärast pedagoogi osa on erakordselt suur ja peab olema. Aga psühholoogia peab olema, inimestetundja ei seisa kunstnik muidugi. Noh, aga teil on sellest ka väga head võimalused tudengikaadrit valida, sest konkurss on teile ju hirmus. Kumb on meil tõesti kõrgem vabariigis, aga olemasolev vastuvõtusüsteem, mis kehtib kõigile kõrgkoolidele nimel erialaeksamid ja kirjand deviisi all, tähendab, me ei näe, keda me hindame, vaid hindamiskomisjon hindab ainult töid, teadmata, kas need tööd on saavutatud töövõidu alusel või on loomulik anne. Nii et mõnigi kord võib-olla võib juhtuda, et sajaprotsendilist garantiid ei ole, et me oleme kõige andekaima kontingendi valinud? Seda tõendab, et vaatamata suurele konkursile meil on siiski olemas oma väljalangevuse protsent kusagil kaks, kolm protsenti siiski. Jah, aga see on ka peaaegu, et paratamatu, sest kunagi ei või inimese sisse nii sügavalt ette näha, et teada, mis on tema arenemispotentsiaalid, võib kindlaks teha ainult tema hetkeseisule. Ma ütleks seda ka, aga siiski võib-olla erialaste tööde lahtine hindamine, tülikam jäi väldiga massiliselt saabuvaid kaebusi, võib-olla rektori nimele. Tõde võib-olla annaks siiski nii objektiivsemalt komplekteerida? No ootame võib-olla eksperimendi korras kord kunstide akadeemia kokkuleppele niukses otsas. Kõneles emotsioonidest, ta on üpris selget Karentoril, endale on vaja ennast maandada. On vahesuhete emotsioonidega, loodusega, kunstiga, kirjandusega ja kuulajale võin öelda, et aastate kaupa parimate talviste suusatamise aegadel Vivian varastika Kääriku lumistel radadel kohata. Ja nüüd meil on veel omal väike baasikene muuksis, kus need on ka suusarajad seal on selline spordientusiast, andsid, kes sõidavad siis mootorsõiduki tagant rajad sisse ja neid andmeid siis juba kaks võimalust, pealegi ärikuga oma väikemuks baas. Ja aga kuidagi oskama seletada seda, et te olete olnud või ma ei teagi täpselt, kas olete praegugi veel Eesti NSV vära palli föderatsiooni. Jah, ma olin mõned aastad, kuid ma siiski päris rahul ka, kuidas neil on korraldatud organisatsioonilised, meie sporditöö ja praktiliselt ma mõnevõrra protestiks isegi läksin ära föderatsioonist sest ma leian, et meil peaks olema meie spordikehakultuuritöös nähtavasti see püramiidi alus palju tugevamini üles ehitatud, kui on meil püramiidi tipp, sellepärast nii mõnelgi alal me ei saa korralikku järelkasvu ja lõppude lõpuks kunstnikuna ei saa ennast killustada nii paljudele ühiskondlikele ettevõtmistele, ma olen püüdnud jätta omale need ühiskondlikud tööd, mis on ikkagi rohkem seotud eriala ja majaga. Niisiis, kui ma ühiskondlikus korras vabariigi näitagitatsiooni kaugõppe kooli juhin, see on seotud muidugi nagu rohkem meie maja ja me teile raiuda oli raske ja see on neid juba kuus aastat, on niisugune ühiskondlik töö v sõprusühingu liinis tegevus, sest meil on jube arendada teiste maade kõrgkoolidega suhteid ja kunstiasutustega, need on nagu rohkem seotud siiski erialaga. Aga sporditegevuses ma olen püüdnud siis tähelepanu rohkem, nii oma instituudile pühendatakse areneks, võtan hea meelega osa ikkagi meie massspordiüritustest rahvaspordipäevadest ja ega siis aktiivsed sportima ei ole kunagi teinud. Aga aktiivselt osa küll olen võtnud üliõpilasena isegi kehakultuurikollektiivi esimeheks, nii et sealt nähtavasti mingisugune side siis tekkis. Miks mendiks Erabelile tratsioonidele valitseda, ma isegi tean. Nonii, kerge käega lubasin ja mõnevõrra siiski hakkas see tegevus meeldimine, päris ausalt tegutsesime ja ma usun, et nüüd kaaslasele ratsioonil töötab hästi. Niiviisi mikrofoni ees vesteldes ja kuulajal lihtsalt kuulateski tekib juba pilt inimesest tema karakterist, sest vestluse toon rahulik, kindlameelne ja kogu teie juttu kuulates võib päris kindlasti öelda, et te olete küll palju tööd teinud, kui te olete osanud seda teha, olete rahulik ja õnnelik, kas teil vahel ka muresid ancaste vahel kuunetule, et ikka juhtub see keeld? Asja juure, ma olen noortele püüdnud ikkagi sisendada ühte, kõige suurem vaenlase vaenlane kunstnikul üldse ongi rahulolu sellest momendist, kui näiteks kunstnik oma tööga rahul sellest momendist enam ei ole kunstnik ja see on vist nähtavasti paratamatu. Kuid puhkust ja tööd tuleb osatav vaheldada. Ja sellepärast peab kõik tegema selleks, et uni oleks rahulik. Tähendab, tuleb püüda oma päevaplaanid nii ülesanded täita. Järgmisel päeval siiski see võlg, mis enda ees on loominguga paremini täita.