Teatrikunstnikutee on üks eriline töö selle poolest, et tööta tasa kallal mõtled loodia, ehitad teda, siis on esietendus siis veel hulk etendusi, siis ta läheb vahepeal kas paremaks või halvemaks või tuhmub või hakkab rohkem särama ja siis lõpuks on see osa ära mängitud ja see tükk oma aja ära elanud. Laval tuleb hüvasti jätta selle osaga, mis on tehtud. Ja kindlasti kõik osad ei saa ega võigi meelde jääda üksikasjades. Aga mingi mälestus ikka kunstniku hinge, neid ma tahangi teilt küsida. Eesti NSV teeneline kunstnik hilja varem, kas kollantai osa? On teil selliste hulgast, mis jäävad meelde? Kahtlemata seepärast, et et seni on tulnud mul tegemist teha pika dramaturgia, aga aga seda ei oskama senini pidada dramaturgiaks. Kuigi ja ma olen teda mänginud mitte küll väga palju. Seepärast, et mulle assistendid, nii nagu neid nimetab siin Mati Unt oma näidendis lõpetasid kooli, läksid tusse teatrisse, siis tulid uued assistendid. Ja üks neist võeti kroonusse. Ja jällegi me ei saanud seda mängida ja nõnda tekkisid väga-väga pikad pausid ja pikkade pauside järel seda väga rasket rolli. Niimoodi väga harva mängida oli, oli väga-väga raske, tekkis juba, noh, lihtsalt niisugused võõrad, valed pinged, tekkisid hirm noh, kasvõi teksti pärast juba, sest et teksti on ju väga palju. Ja see ei ole dialoog, see on puhas monoloog otsast puni. Elen Izone küllastatud informatsioon ja arvud ning just nimelt just nimelt noh, lausa lapsepõlvest kuni 46. aastani on praktiliselt nimetatud etapid tema elus kõik aastaajad, kõik kongressid agitatsiooni, turneed, maad, kus ta on käinud, kus ta on esinenud ja seda kõike niimoodi emotsionaalselt edasi anda, et sellest ka inimene välja tuleks. Vaat seda oli tõesti-tõesti väga raske. Aga mul on lõpmata hea meel, sellepärast et esiteks ma õppisin tundma Est imelist naist. Ja muidugi ka sellepärast on hea meel, et ma sellest erilisest materjalist siiski suutsin mingil määral midagigi inimestele temast edasi võib-olla, et anda kas või huvi tekitada selle inimese vastu, kes meile üldiselt on kui nimi. Ta, aga tegelikult ju võõras materjali temast on ju väga vähe, nii nagu Mati Unudki oma näidendis ütleb, et et temast on väga vähe kirjutatud vähem kui paljudest mitte millegagi silma torganud isikutest. Seda teatriõhtut kirjutades nägin Mati Unt kohe teid silma ees selles rollis, jah, ta siin oma tiitel lehelgi on kirjutanud nõndaviisi et kollane tain Mati Undi dokumentaalnäidend Ksenja varemile. Nõnda et seda ta jah, nagu minu jaoks kirjutas. Ja võib-olla et ta on nüüd pettunud, et ma seda nõnda vähe mängisin ja, ja kuna see tükk niimoodi seiskus vahepeal, siis siis ma tundsin, et ma ei suuda püsida vormis, lihtsalt jah, ikkagi üksinda laval, kuigi need noored assistendid, kes luulet vahepeal esitavad jah, lavalise liikumise juures toeks on seal asju kätte oletavad või. Aga see on ikkagi üksi kantud, püksi mõeldud, terve see inimese elulugu ette ja tahapoole vaadetega. Aga öelge, kas teil meeles on või? Noh, saite teada, et niisugune töö ees seisab mida te siis teadsite kallanud päist ja mida te ikkagi veel juurde lugeda või uurida sai? Muidugi, juhatasin ma temast, noh niipalju kui reainimene ikka teab, et ta on revolutsionäär ja Lenini kaasvõitleja ja ja hiljem diplomaatia, aga inimesena vaata ta loomulikult ei tundnud ega teadnud, siis lugesin ma seda nii, et oma neer ja siis revolutsionäär, Tripoonia, diplomaat ja vot nende järgi kuidagi tekkisid nagu käärid selle loetu ja selle materjali vahel, sest mulle tundus, et sellest nendest raamatud, sest noh, sai palju huvitavama ja parema pildi nagu inimesest ja tema arengust kui selle materjali põhjal mis oli antud. Aga see on kaval materjal nagu hundimaterjalid, kõik on erilised materjalid või ei olegi ju lõppude lõpuks võimalik ühe õhtu jooksul ja ühe näidendiga edasi anda seda elu, mida on elanud tõepoolest selline suur inimene, kui oli kallal. Ma palusin teil ühe katkendi välja valida, mida te teda meie saates esitada. Narva sõidust ja sellepärast, et see oli praktiliselt kah esimene episood selles näidendis. Ma ikka ei saa teda nimetada näidendiks. Esimene episood, kus ma kuidagi nagu hakkasin mõistma väga täpselt seda rolli, selle rolli arengut ja suutsin sellega panna ka uskuma näidendisse Kaarin Raid, kes oli lavastaja juures konsultandiks mängides talle ette selle, selle katkendi niimoodi Salme tänava garderoobi pingi peal tegi tema suured silmad ja ütles, et oi, oi, kas tõesti noh, kui nii, siis võib-olla tõesti tuleb siit midagi. Mingi võtme ja ah, see on kuidagi noh, niisugune koht, kus inimene nagu saad nägijaks ja murdub või muutub teiseks silmitsi kokku sattudes tõelise eluga, sest noh, lõppude lõpuks oli kollanta ju aristokraat ja palju tema siis küll nägi seda elu pahupoolt. Aga seal oli tema minu kujutluses vähemasti korraga nagu paduvihma alla ja kus enne seda kõik see, et, et midagi tuleb muuta, midagi tuleb teha, vabadus anda ja niimoodi kõik need olid, olid toredad sõnad. Aga vat sellest hetkest tõepoolest muutus tõeliseks vajaduseks tema jaoks muuta midagi ise teha. 1896. aastal sõitsime mehega meie sõbra ja minu sõbrannaga Narva. Mul mees ja ta sõber pidid konstrueerima uue ventilatsiooni Kreenholmi manufaktuur ile. Võtsime uisud kaasa. Me kelgutada mõtlesime lumistel väljadel. Lõunatasime hotelli kaunis saalis, kus mängis orkester. Ja Straussi ja Tšaikovski helide saatel arutasime, kas tehnika võib inimkonda hädadest päästa. Mu sõbranna kahetses, et industrialiseerimine hävitab looduse ilukosed likvideeritakse nagu seesama narva koski. Mina jälle ütlesin, et vene rahvale tuleb anda vabadus. Mees vaidles vastu. Ütles, et vabadus tekitab ainult kaost, et on tarvis tugevaid, kuid muidugi õiglaseid seadusi. Järgmisel päeval läksime vabrikut vaatama. Õhk oli seal tolmune, palav töölised olid kirjaoskamatud, palk oli väike. Üle kolme-nelja aasta ei pidanud keegi vastu. Kõige hirmsamad olid aga tööliste kasarmud. Tubades olid voodite asemel kaltsudega kaetud laud, narid segamini, magasid vallalised abielupaarid. Õhk oli raske täis mahorka ja väljaheitehaisu. Märkasin üht poissi, nii minu pojaga, üheealine, kes lamas mängijate keskel. Kummardusin, et vaadata, mis temaga lahti on ja. Teised lapsed ütlesid, et ja mõnikord surevad nad ka päeval. Jätkel kuus tuleb tädi ja viib ta ära. Ma läksin hotelli tagasi ja ütlesin oma mehele, kes tahtis mind operetti vaatama viia et niimoodi ei saa elu edasi kesta. Pärast seda hakkasin uurima Marxi lisaväärtuse teooriat ja Lenini artikleid. Ma läksin tööle õppevahendite muuseumi, hakkasin käima parteikoosolekutel täitma väiksemaid ülesandeid. Ja 1898. aastal ilmus trükist esimene artikkel märksistlikus legaalselt ajakirjas haridus. See artikkel käsitles Tubro juubovi pedagoogikat. Aga kas teie jaoks, kui te hakkasite tema lugu lavale jutustama, oli mingisugune noh, vaieldamatult esikohal olev joon midagi, mida ta kõige tähtsamaks pidasite, et vot seda pean täna ma tahtsin lihtsalt teda näidata, noh, mitte niisuguse meile juba filmidest jaa, lavastustest tuntuks saanud revolutsionäärina naisena, kellel on see nahkpintsak seljas ja revolver külje peal, vaid ta oleks inimene, jääks inimeseks ka ka sellistel hetkedel, kui ta tõepoolest noh, on võitleja võitleja selle sõna otseses mõttes nakkuste satub silmitsi sõjaga ja et ta jääks lahjaks, ikka naiseks. Ka punane roosa, neid sulges laud ja keegi ei tea, kus anda haud. Tõepoolest, ta juhatas kehva meest ja rikkad ta täpsid selle eest. Need Bertalt Brechti read on noorsooteatri kavalehel, kui muusika kutsuks väikesesse saali vaatajaid etenduseks aladki teie roosa? Kersti Kreismann, kas on mingi vahenäitlejatöös, kui astud lavale niisuguse inimese rollis, kellest tead, et ta on tegelikult elanud ja olemas olnud? Mitte kirjaniku vaatekoht? On küll, ma tean, et väga paljud teatriinimesed eitavad üldse sellist ajalooliste kangelaste ajalooliste isikute laval kujutamist. Mina küll leian, et kui on elanud mingi huvitav inimene, siis kasutada küll kujutada laval mis peaks selg saama need printsiibid, mille järgi teda laval ette kanda. Mina oma Rosa Luxemburgi tegemise puhul, kuigi ma uurisin tema elu ja ja tööd küllalt põhjalikult. Siiski ma püüdsin mitte kujutada ajaloolist isikut, tähendab täies tõepärasuses. Mind huvitas selle naise juures rohkem selline inimlik külg ja, ja võib-olla isegi eelkõige naiselik külg temas. Minu meelest on väga võlu selle materjali juures see, et seal on võimalik. Tehtud on ju tegelikult väga väike valik tema mõtetest ja töödest ja kirjadest ja ei saa ju selle lühikese etenduse põhjal mingit kujutluspilti või ülevaadet tema kohast antud ajas ja ka tänapäeval, aga aga saab küll aru, peaks saama aru. Kui põnev naine oli Rosa Luxemburg temasse maht, kuidas selle võitle mõtleja töötaja kõrvale nii palju unisust, ilujanu ja arusaamist loodusest ja kunstist ja see lavastus valmis iseseisva tööna, mida see õieti tähendab? Ma arvan küll, et näitleja ei saa ilma lavastajate töötada aga selle mononäidendi puhul juhtus nii, et ta oli lihtsalt väga kaua mu käes ja ma uurisin teda ja ta sai järjest Korcuraltki mulle nagu lähedasemaks ja ühel hetkel oli ta isegi nagu peaaegu pähe jäänud ja siis tuli nagu tahtmine. Publikuga jagada. Ja küllap vist tuli natuke hilja juba mingi kindla lavastajaga tööd tegema hakata selle materjali puhul, sest siis oleks tähendanud seda vist, et oleks vist pidanud midagi ära hakkama lammutama, mis juba oli liiga kindlalt kujunenud, ei oleks tähendanud uue lavastuse tegemist. Kas midagi muud peale selle dokumentaalnäidendi teksti enda tega lugesite. Natukene jah, oli võimalus veel lugeda lisaks Gruusia Luxemburgi kirju, mida selles valikus ei ole. Ja sõin natukene isegi juurde pandud näidendi algtekstile. Sest et selle kompositsiooni on koostanud poolan näitlejatar Slovskaja enda tarvis. Ja ta mängis seda, võib-olla see andis ka mulle mingil määral julgust temaga ise töötama hakata ja ja võib-olla sellepärast. Ta tõesti tõmbas mind ka, et et seal oli koostanud sihuke näitleja, merede näitleja tundev inimene. Armastus on vist viimane jõululaupäev, kui me koos ei ole. Suudlen sind miljon korda väga armsa kirja ja kingituse eest. Sõnaraamat. Seletasime kõige julgemad soovid. Mul on tunne, et ma ei ole saanud raamatut, vaid kinnisvaramaja või krundid. Kuidas mulle oma kirjaga rõõmu valmistasid. Lugesin seda kuus korda. Kallis, kas sul ei ole tunne, et kõik, mida ma teen, on tehtud, mõeldes ainult sinule? Cum artiklit kirjutanud mu esimene mõte, see valmistab sulle heameelt. Kui ma oma jõuskahtlemine töötada ei suuda, siis närib mind ainult üks mõte, kuidas sinusse mõjub. Aga kõige suuremat rõõmu valmistas mulle sinu kirjas see koht, kus sa kirjutad, et oleme mõlemad alles noored, jõuame ka oma isikliku elu korda seada. Armas, kui sa ainult oma tõotust täidaksid. Oma tilluke kord, tere. Omame del oma raamatukogu. Vaikne järjekindel jalutuskäigud kahekesi, vahetevahel ooper, väike, väga väike tutvusring. Suvel korda aastas väljasõit maale, kus me ilma igasuguse tööta lasklane. Aga ikka tilluke tibatilluke lapsuke. Kas ei ole kunagi mitte kunagi lubatud? Kullake, tead, mis minuga jalutuskäigu ajal juhtus? Korraga seisis mu ees kolme-nelja aastane ilusas kleidis väike blond tirtsuke, kes mulle otsa vaatas. Ja äkki tuli mul tahtmine see tirts ära röövida temaga koju põgeneda ja tahtsin ära peita. Kas ma tõesti ei saa nendele kunagi last? Tunnen ennast juba vanane ja olen juba inetu. Kui sa jalutama lähed, kõnnib sul käevangus näotu naine. Või see doktoritöö ära teed? Minuga elama hakkad ja me mõlemad tööd saame, siis alles tuleb meil ideaalne elamine. Ühelgi paaril maailmas ei ole nii palju vajalikke eeldusi, õnneks kui meil ainult veel pisut ja taheti meie mõlemi poolt. Ja siis oleme, peame olema õnnelikud. See kuju on ikkagi inspireerinud siis niimoodi mitmeid inimesi. Ja arvatavasti see lühikene teatriõhtu ei jäta külmaks, meie vaatajad ka, olin ise saalis ja aeg lendas kiiresti. Ei olnud igav, ei pidanud pingutama. Mida võiks ju mõelda, et monotüki puhul võib väsimus tolle tähelepanu langeda, kuna laval siiski on kogu aeg ainult üks inimene, minul on ainult muusika. See on ka kusagilt nagu natuke partneri ja natukene sihukeseks lõõgastus momendiks, vahel ka kohati ja selle muusika. Kuulge, te valisite ka nii ise enam-vähem küll jah, väikeste nõuannetega ja kuidas sellele kõlited just maaler Mahleri sümfoonia, Mahleri muusika kõlab teises osas ja minu meelest sobib ta väga kokku selle tunnetusega, milleni on Rosa Luxemburgi jõudnud. Olles vanglas. Siin ma ei oskagi enam kuidagi, see, ma olen nagu sai hästi varakult välja valitud, algul oli isegi mõtteta külaks kogu aeg kogu teise osa taustaks, aga ta oleks nagu hakanud segama. Aga printsiibil on ta küll valitud teise ossa niimoodi, et ta peaks nagu mulje jäämata, kõlab tõesti kogu aeg ja toetab seda Rosa Luxemburgi mõtteti aga ta lihtsalt vahepeal hajutatud ära. Esimeses osas. Oli nagu raskemuusikat leida tükk aega oli mõeldud Rahmaninovi, aga lõpuks otsustasin ikka antud muusika kasuks ja mulle tundub, et esimeses osas, kus Rosa Luxemburg alles hästi noor ja tal ei ole veel nii poliitilist kindlat platvormiga, ei ole ta ka inimesena veel täielikult välja kujunenud, siis nagu see muusika peaks ka natukene seda kas või klektikat kajastama. Ja ta on ka kasutatud siis ka rohkem niisugust lõikude vahe tegemiseks või siis mingi mõtte aktsendi lõpetamiseks. No aga kui esmakordselt keegi seda muna tükki üle vaatas või nagu endale tundus juba etuvaid, võib seda näidata mõned vaatajale või kuulajale kuidas siis oli, kas oli ka mõni niisugune koht, mis mis ei olnud nagu välja tulnud või ilmus küll selline viga, milleks ma olin ette valmistatud ja milles kindlasti on ka selle etenduse suurimaid vigu, tähendab just see puudub ju tegelikult dialoogirežiimil, millega režissöör näitlejaga tegeleb tavaliselt ja ja ei näe ennast kõrvalt. Kindlasti on palju ülelibisemise ja võib-olla isegi sõnade tegemist, selle asemel. Et noh, ma ei tea, seda on raske väljendada, aga mina kuulan huviga. Mulle netiterminal võõrad näiteks dialoogi reži, saan sellest nii aru, et nad ei ole kellegagi dialoogi pidada dialoogi pidada kujuteldava partneriga kõige suurem. Niisugune etteheide või, või küsimusmärk oligi siis, kui ma näitasin mõnedele sõpradele oma seda tüki puudus adressaat. See tuleneski sellest, et üksinda põhiliselt tulin seda teinud. Ja ma olingi üksinda, aga pärast esimest läbimängu juba läbimängu ajal ma tundsin, et on vaja partnerit, aga ma ei olnud veel kindel, kus see partner tegelikult peaks olema. Sest monotüki puhul jah, tõesti, peab siis vist valima, kas on neljas siin ja mängid üksinda nagu täiesti üksinda või on täielikult kontakt saaliga? Minu meelest seda materjali saab teha ainult tihedas kontaktis vaatajaga. Kas on nii, et mõnel õhtul on laia tänava väikeses saalis parem sõber vastast kuulamas ja mõnikord üks kõlbsena? On küll. Ikka näitleja tunneb etenduse jooksul, et täna oli hea etendus ja hea publik ja mõnikord jälle halvem. Selle etenduse puhul olen ma küll selles suhtes eriti tundlik ja eriti rahulolematu iseendaga, kui ma ei suuda realiseerida seda, mille poole teel ma olen, sest et see etendus ei ole kunagi veel valmis olnud. On olnud mõned õnnelikud etendused ja. Sellistel kordadel olen ma siiralt sügavalt õnnelik olnud tükk aega järele. Kungi jõuab mahe tuulehooge silitama juukseid. Ahvatleb mind taas kuhugi kaugele, ma ei tea isegi, kuhu. Elu mängib minuga alalist peitusemängu. Ühtelugu näib mulle, et minus ei ole keeluelu, ei ole seal, kus olen mina, vaid kusagil eemal, kaugel. Kodus Varssavis uskusin kangesti, et too tõeline elu peidab end kusagile kaugele meie hoovi katuste taha, sest peale küünituma tema järele. Aga ta peida vendika kuhugi katuste taha. Lõppude lõpuks käis minuga alatu mäng. Tõeline elu. Aga jäi sinna uuema. Eile õhtul oli mul siin tore teatrietendus. Märkasin oma asemel läbi akna roosat valgust, mis mind täiesti hämmastas. Sest taevas oli üleni hall. Ma läksin akna juurde tardunud seisma. Taeva täielikult hallis üks luisuses seisis idas nii ebamaiselt suur roosa pilv. Nii eraldi, õigesti omaette nagu naeratus. Nagu tervitus tundmatust kaugusest. Kui on olemas selliseid värve, selliseid vorme, siis on elu elamisväärt, kas pole tõsi? Kevad minuga alati imet. Mida kauem ma elan, seda teadlikumalt sügavamalt elan ma üle kevade imet. Siis suve siis sügise oma igapäev on mulle imetore ime vabaltväljadel ringi kolada või siis tänavatel aprillis-mais peatuda iga aiakese ees vahtida rohelisi põõsaid, seda, kuidas iga lehtend isemoodi seada, tõepoolest mulle üheks toredamaks elu naudinguks ma ihalda, mitte midagi muud. Mind piinab ainult üks asi, ma pean nii palju ilu üksinda kandma. Ma tahaksin paljust üle müüride karjuda. Vaadake ometi seda imetoredat päeva. Ärge unustage seda isegi siis, kui olete väga kinni oma toimetustes isegi siis, kui kiirustate pakilise asja pärast. Ärge unustage tõsta teadet, heita ruttu-ruttu pilk sellele tohutule hõbedasele pilvele ja sellele vaiksele taeva ookeanile, milles te ujute pange tähele seda pärnapuu kirglikkust, hingusest, rasket õhku, seda sära ja seda ülemust just sellel päeval. Sest see päev ei tule iialgi tagasi. Toon teile kingitud nagu teie jalge ees lamav õitsev roos mis ootab, et teda üles tõstaksite huultele suruksid.