Laialdaselt töötava rahvahulgad oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud Eestis tööliste ja talurahva Nõukogude loomist. Sellepärast küsin mina ettepanek kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigid, kus poliitilise võimualuse moodustavad üldja talurahvanõukogud, kus lõid Eesti Sotsialistliku Nõukogude vabariigi, kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja kõnelemas Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni ja järgnenud ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Meenutagem ja mõelgem. 1940. aasta juuni alguses mõni nädal enne revolutsiooni sündmusi kohtusid kodanliku Eesti riigi ja haridusjuhid traditsiooni kohaselt keskkooli lõpetanutega. Suu pruukiaks oli seekord peaminister Jüri Uluots, kes pühendas oma kõne noori ootavale tulevikule ja nende endi osale selle kujundamisel. Esinemise mõte oli selles, et noori hoiatada ja manitseda. Ärge jumala pärast kipuge kõrgkoolidesse või linnaametitesse, see ei anna teile midagi. Minge maale, õppige maatöö ära ja hakake seda armastama. Sõja jätkudes jääb linnas tööd järjest vähemaks. Maal seevastu ei saa töö kunagi otsa ja kellelgi ei tule tühja kõhtu kannatada. Eesti rahvas on talupojarahvas, keda maa on alati ligi tõmmanud ütleb eesti rahva tarkuski, põllumees, põline rikas. Loomulikult ei jätnud kõneleja mainimata, et see on väga austatud presidendi isiklik soo ja nõuanne. See pidulik vastuvõtt muidugi ei kujutanud endast olulist ajaloolist sündmust. Meenutasin seda vaid sellepärast, et valitsuse juhi kõnes kõlas kontsentreeritult ja ka viimast korda see noot, mida kodanlik propagandapasun oli juba aastaid puhunud. Maa- ja põllumajandus, see on pääsmine. See on Eesti rahva tuleviku alus. Seda rõhutas palju kordi oma esinemistes, kas Isamaaliidu täiskogu kõnetoolis või maanoorteorganisatsioonide suvepidustustel ka riigipea isiklikult. President kiitis maarahva tervet vaimu ja kainet mõistust, mis ei luba tal iga tühise raskuse üle nuriseda. Aga mõnikord oli ta kuri, kui maa noored kippusid linnadesse ja hariduse juurde. Ja presidendi sõna seadmistest kasvasid välja propagandamasina spekulatsioonid eesti rahva hinge ja vaimulaadi ümber, mille iga kant pidi tunnistama selle talupoeglik päritolu. 30.-te aastate lõpuajakirjanduse järgi oli külaelu lausa idüll. Küllap see võiski idüll olla nendele suur põllumeestele, kelle perekonnapilte ja suurejooneliste talumajade fotosid üksteise võidu avaldasid kõik ajalehed, ajakirjad, eesti küla. Tegelikkus oli hoopiski maarahva enamiku raske võitlus igapäevase leiva pärast ja see võitlus toimus teravate klassivastuolude õhkkonnas. Peaminister manitses noori maale põllumajandusse minema. Objektiivselt võttes polnud sellel puhtpraktilisel soovitusel vigagi. On ju noorte tööjõu rakendamine põllumajanduses aktuaalne ka tänapäeval. Aga kas Eesti põllumajandust toonastes oludes üldse vajas lisatööjõudu? Püüame sellele küsimusele vastust leida. Koos Eesti NSV Teaduste Akadeemia majandusinstituudi põllumajandusökonoomika sektori juhataja majanduskandidaat Jaan Sepaga. Kodanliku perioodi lõpus elas maal ligemale kaks kolmandikku inimestest ja nendest põllumajanduses oli rakendatud 495000 inimest. Sealhulgas aasta läbi töötajaid oli 363000. Nendest oli palgalisi 63000 ehk 13 protsenti. Nendest arvudest võime järeldada, et maal oli tööjõudu küllalt. Ma sirvisin huviga põllutöökoja aastaraamatut aastatel 1939 40. Seal on väga huvitav moment selles mõttes, et kui hakatakse rääkima tööjõust, siis tullakse alguses järeldusele, et meil on põllumajanduses tööjõupuudus. See oli kunstlikult välja mõeldud tees, et tuua odavat tööjõudu eeskätt Poolast ja Leedust juurte ja sellega halvendada veelgi meie põllutööliste olukorda. Kompletiseerigem 1939. aastal töötas Eesti põllumajandusse umbes 4800 väljast sisse toodud põllutöölist ja välistöölisi toodi siis ikka vaid sellepärast, et takistada maatöölisi, energiliselt nõudmast palgaolude parandamist. Välistöölistele maksti omamaistest vähem. Selles samas materjalis mõned leheküljed edasi hakatakse rääkima, et meie põllumajanduses on ligemale 22000 töötajat ülemäära ja ligemale 110000 töötajat on rakendatud puudulikult. Kui võrrelda nüüd näiteks Eesti ja Taani olukorda, siis meie põllumajandustöötaja koormus oli tunduvalt madalam. Näiteks ühe töötaja kohta tuli Taanis hobuseid kolm korda rohkem, veiseid viis korda rohkem lehmi neli korda, sigu isegi 14 korda ja linde 27 korda rohkem, kui oli kodanliku Eesti põllumajanduses. Töötaja kohta ei ole mingit alust väita, et meil oleks nüüd tööjõu puudus olnud. Aga asi on nimelt selles, et nagu kodanlikus ühiskonnas meil oli ju põllumajandus väga diferentseeritud, olid suurmajandid, olid väike, talun talundit. Tööjõupuudus esines siis põhiliselt suurmajandites. Aga Väike-majandites kuni viie hektari suurustes majandites oli tööjõuülejääk marksistliku majandusteaduse seisukohalt. Külas oli varjatud tööpuudus. Me ei saa ju väita, et Taani põllumees suutis Eesti põllumehest lihtsalt rohkem, seal oli masin juba saanud põllumehe kindlaks abiliseks, aga Eestis oli veel palju seda, mis isa isadelt üle võetud. No tol perioodil oli tehnilise varustatuse Tase madal. Muidugi jaa, enamik töid tuli teha käsitsi, kuigi kodanliku perioodi jooksul kasvas põllutöömasinate arv, traktorite arv. Kuid tööpäev jäi siiski pikaks, tavaliselt kuni 15 16 tundi. Hobusemehed nii-ütelda puhas tööaeg kestis 12 tundi, et toimusid põhiliselt hobustega, nagu seesama põllutöökoja aastaraamat räägib, tuli kodanlikus Eestis traktori kohta 800 hektarit põldu ning Taanis 400 hektarit põldu. Kui vaadata nüüd põllumajandustöötajate ja tööliste sissetulekuid, siis põllumajanduses oli töötasu ligemale 40 protsenti madalam, kui ta oli. Tööstustöölistel. Nagu Jaan Sepp juba ütles, masinate ja traktorite arv suurenes kuid mitte nii kiiresti, et see märgatavaid muutusi oleks kaasa toonud. Tehnika oli küllaltki kallis. Levinumatest traktorimarkidest maksis näiteks Fordson 2200 krooni, Heateering koguni 3600 krooni. See oli mõnekümne hektarilise talukoha hind. Kuna ka kapitaliringkäik põllumajanduses on märksa aeglasem kui mõnes muus majandusharus. Helistati ka suurmajandites ulatuslike kapitaalmahutuste asemel odava inimtööjõu kasutuks. Mis aga puutub väikestesse ja samuti osaliselt keskmistesse taludesse, siis neil ei olnud seda kapitali lihtsalt Kustki võtta. Pealegi inimtööjõudu neil jätkus, et isaisadeviisi edasi elada. Mõistesse odav tööjõud oli kätketud tohutu hulk elusaatusi. 1937. aastal avaldas ajaleht Vaba Maa oma 18. märtsinumbris ühe Läänemaa taluteenija kirja, milles oli öeldut. Teenija peab alati tegema kõike seda, mida teevad mehed, ükskõik kui raske see töö ka ei oleks. Kogu veebruarikuu näiteks käisin mina peremehega metsas puid saagimas raiumas. Ega see tänavu üksinda nii polnud. Pidin seda tegema juba esimesel teenimise aastal, mil olin vaevalt 15 aastane. Teisal jälle kangutavad tüdrukud koos peremeestega kevadel põllust välja suuri kivi, mürakaid. Harilikke talutöid tuleb loomulikult meeste kõrval teha hommikust õhtuni. Hommikul enne töö algust tuleb kodus aidata perenaist, talitada loomi. Niisamasugune on asi ka lõunal ja õhtul juhtutse vahest väsima ja hinge tagasi tõmbama. On kohe pahandus lahti. Sõnu, millega sind sõimatakse, ei vali keegi. Meie pool kõiguvad tüdrukute palgad talvel nelja ja kuue krooni vahel, kuusk. Selle raha eest ei saa riiet ega midagi muud, mida noorele inimesele tarvis. See kiri oli Läänemaalt, aga võinuks olla ka Viru või Pärnumaalt, Võru- või Viljandimaalt. Töö ja palgaoludes suurt vahet ei olnud. Teenijas rahva ekspluateerimine läks nii äärmusesse, et võimud olid lõpuks avalikkuse survel sunnitud vähemalt niisugust nägu tegema, et tahavad olukorda parandada. Mis sellest välja tuli. 1938. aasta novembris esitati riigivolikogule arutamiseks põllutööliste seaduse eelnõu. See eelnõu kutsus esile ägedaid vaidlusi. Eriti teravalt kritiseerisid eelnõu puudusi töötava rahva ühtlusrühma saadikud. Aga paika panid seaduse niisugused mehed nagu Saaremaa suurtalunik ja vallavanem Aleksander rei, kes riigivolikogu kõnetoolis ei säästnud sapi teenias rahva arvel. Mis nad nurisevad? Nad peaksid peremeestele tänulikud olema ninaesise ja peavarju ees. Ja seadus tuligi niisugune, nagu seda tahtsid rei Benno Jürima ja teised, kes muude ametite pidamise kõrval olid ka suurtalude omanikud. Kui varem oli fikseeritud, et põllutöölise tööpäev võib ulatuda 11 12 tunnini sellest muidugi kuskil kinni ei peetud, siis uus seadus andis peremeestele õiguse nõuda töölistelt 13 14 tundi tööd päevast. Kui varem ei lubatud lapsi alla 12 eluaasta rakendada palgalise põllutöölisena, siis nüüd määrati selleks piiriks 10 eluaastat. Seadus andis peremehele õiguse jätta töölisele palk välja maksmata. Töötülide puhul pidi esmaseks vahendajaks olema vallavanem, tavaliselt suurtalunik. Võib arvata, kelle kasuks Aleksander rei taolised arbiitrid otsuse langetasid. Võib-olla tahtis peaminister sel kevadisel pidulikul vastuvõtul keskkooli lõpetanud telejust niisuguseid töö ja elutingimusi soovitada. Kodanliku Eesti ajakirjanduses oli Eesti põllumajanduse tulevik sagedaseks arutlusaineks. Kumb on õigem, kas eelistada suur või väikemajapidamist? Argumente esitati mõlema võimaluse kasuks. Veel 1940. aasta kaheksanda mai juhtkirjas deklareeris rahvaleht. Individualism, mis kannab meie rahvast, kannab eriti just meie põlluharijad. Tema tahab oma maad, aga mitte teise sulase kohta. See eestlaste individualism sundis sotsialistide maaseaduse vastuvõtmisel loobuma suur maapidamise mõttest ja lubama mõisadele mõõdurihma peale tõmbamist. Sama individualism sundis TÖÖ erakonda lahkuma põlise rendimõttest eraomanduse kasuks. See individualism püsib eestlase juures ka praegu ja seepärast nõuab tema hingelaad oma talu oma majapidamist. Püsima saab jääda põllumajanduses vaid väike põllupidamise Aade. Ametlik seisukoht oli otse vastupidine jätkab Jaan Sepp. Ja rääkida üldse agraarpoliitika suundadest, kodanlikus Eestis, siis oli see suunatud põhiliselt ikka suur talundite edasiarendamisele. Väiketootjad jäid abist ilma, loeti, et suurtootmises suurt Alundites on tootmine, efektiivsem, tööjõu kasutamine efektiivsem ja kuna meil oli vaja kaubatoodangut ekspordiks, siis ka oli suund. Sellele andsid põhiliselt eksporttoodangu ainult suur talundit ja eksporttoodangu osatähtsus pidevalt kasvas. Ja kui alguses oli põhipartneriks meil Inglismaa, siis viimaste aastate jooksul orientiiriti täielikult fašistliku Saksamaale. Meie agraarpoliitikud väitsid murega, et eksporttoodangu hindu ei määra mitte meie, vaid ostja ja need pidevalt langesid. Aga et ots otsaga välja tulla, siis riik oli sunnitud eksporttoodangule juurde maksma ja me ju teame, et kaubatoodangu tantsid põhiliselt suurtootjad. Ühesõnaga need soodustused läksid kõik suurmajandite käsutusse. Muidugi räägiti sealjuures kogu põllumajanduse abistamisest stabiilsuse taotlemisest kogu põllumajanduse jaoks kuid võis ka selgesti läbi näha, et kõik kokku oli vaid üle jõu elamine. Muide, selle mõtte ütles 1939. aasta maikuus majandusteadlaste seltsis esinedes otsekoheselt välja riigi teraviljasalve direktor, endine minister, erialalt agronoom Jaan hünerson. Me kuuleme oma kronoomidelt põllumajanduse toetamise kohta tihti kaalutlusi, sellega tuuakse raha, maale, tõstetakse põllumajanduse ostujõudu, hoitakse kokku välisvaluutat. Üldrahvamajanduse seisukohalt pole neil kaalutlusi laga mingit väärtust, sest kui ühte kohta raha ja ostujõudu tuuakse, siis peab seda teisalt ära võtma. Kui küllalt juurde maksta, siis võiksime banaanegi tulusalt kasvatada. Suur põllumehed olid Pätsi Laidoneri fašistliku režiimi peamine sotsiaalne baas ja nende huve ei saanud arvestamata jätta. Seepärast pididki väike põllupidajad ja suur osa keskmikestki riigi abist suu puhtaks pühkima ja omal jõul läbi tulema. Mõningate abi püüti leida ühistegevusest, mis kolmekümnendail aastail maal hoogsalt edenes. Kuid lõpptulemusena lõikasid igasugustest piima, muna v ja masinaühistutest kasu ikkagi suur põllumehed, kelleta ühistegevus läbi ei saanud ning kes oma kauka jõuga pöörasid siingi asjad oma tahtmist mööda. Et mingilgi määral tööviljakust tõsta, olid ka väiketalupidajad ja keskmikud sunnitud muretsema moodsamaid põllutööriistu ja rajama uudismaad. Kuna kapital selleks endal puudus, tuli teha pangalaenu. See mässis nad võlapuntrasse, kus sageli enam väljapääsu polnud. Seetõttu näiteks ainuüksi 1938. aasta jooksul läks oksjonitel müügile 1434 talu kohta, millest 42 protsenti olid kuni 10 hektariga väiketalud. Siit jätkab nüüd Valga kodu-uurija, Eesti NSV teeneline õpetaja Alex Valner, keda on huvitanud Valgamaa ja eriti Karula valla agraarolud. 1939. aastal lasevad su palga oma iga põllumajandusliku tulundusmaa hektaril pikaajaliste laenude näol kohustusi keskmisest 147 krooni 41 senti. Ja kui lisada sinna juurde ka veel lühiaegsed pangavõlad. Kuna nad juba 169 krooni 16 senti võlga aga mida 169 krooni tähendab, tähendab seda hektari Läsured võlga tasuda, tuli igal majapidamisel ärevil kaks keskmist lüpsilehma. Ja kas kõigil nendel majapidamistel siis lasus võlg peaaegu kõikidel sellepärast, et terve ridamajapidamisi oli asundas kohad, asunikud lasus ju ehituslaen maa ostuvõlg, mis puutega rublade järel arvestati. Ja peale selle majapidamise no sisseseadmiseks oli tarvis ka ju muretseda loomi ja muud põllumajandusinventari ja peaaegu mitte ühtegi majapidamist ei olnud kellel ei oleks tegemist olnud kas siis pikaajaliste laenudega või isegi lihtsalt lühiajaliste pangavõlgadega, aga lühiajaline pangavõlg oli ju kõige korra, sellepärast et selle protsent oli kuni 12 ja näiteks Karola vallas igal aastal protesti läks 40 kuni 50 talupoja vekslit lihtsalt läbi sõitma, et tähtajaks neid tasude ehk pikendada. Pole põhjust arvata, et Valgamaa ja Karula olid erandid. Oksjonihaamer, kõlksus Eestimaal igal pool ja ostujaol olid enamasti suurtalunikud, et oma maavaldusi soodsalt laiendada. Aga moodi läks seegi, et rikkamad kaupmehed, töösturid, riigiametnikud, pangadirektorid ja teised soetasid endale neil aastail talu ja andsid selle rendile. 1939. aasta lõpul oli niisuguseid talusid juba ligi 19 ja pool 1000. Agarad maa kokkuostjad olid baltisakslased, kes selleks said toetust Berliinis asunud koloniseerimise keskuselt. 1939. aasta sügiseks oli sakslastele üle läinud juba üle 60000 hektari maad. Mis parata, niisugune oli kord juba valitsuse agraarpoliitika ja pole vist enam põhjust kinnitada, et Eesti põllumees oli põline rikas. President armastas oma demagoogilistes esinemistes rõhutada maarahva tervet vaimu ja kainet mõistust, mis aitavat maal säilitada. Kodurahumaal ei olevat soodsat pinda klassivõitluseks. See oli vaid soovunelm. Eestimaaproletariaadi ei pannud millalgi relva maha, ikka ja jälle tekkis siin ja seal uusi parteikollektiive nagu 1932. aastal Jõgeval rajatud Jaan Kreuksi nimeline parteiorganisatsioon. Või järgmisel 1933. aastal Viljandimaal ellu kutsutud Suur-Kõpu parteiorganisatsioon. 30.-te aastate alguses elanes tegevus maa töörahvaühingu kohalikes osakondades. See ühing oli maatööliste ameti ühinguline organisatsioon, kes ühendas pealepalgaliste põllutööliste Cabopse kraavi ja metsatöölisi ja kohati kuulus sinna isegi keskmike. Eriti aktiviseerunud ühingu tegevus pärast neljandat kongressi 1933. aastal. Millal üleriikliku maa türafa ühingu uues juhatuses said ülekaalu pahempoolsed sotsialistid eesotsas Aleksander Aabeni, Aleksander Jõeääre, Oskar Pärna ja teistega. Uue juhatuse energilise organiseerimistegevuse tulemusena kasvas kiiresti ühingu liikmeskond. Maatöölised hakkasid järjest aktiivsemalt võitlema oma õiguste eest ja tugevneva fašismi ohu vastu. Loomulikult ei saanud see meeldida kodanikele võimudele ja tagajärjed ei jäänud tulemata. Kuid nüüd sõna üleriikliku maa töörahvaühingu selleaegsele esimehele Aleksander Aabenile. Pärast Pätsi Laidoneri 1934. aasta 12. märtsi riigipööret pandi. Ja see niisugune segane olukord kestis terve ühe aasta, kuna ikkagi organisatsioon tajate vabandust ei antud siis mina selle üleriikliku Matheri ühingu keskjuhatuse esimehena Mina esitasin siseministrile memorandumi milles näitasin, et maatööliste ametiühingute tegevuse keelamine on kehtiva põhiseaduse vastane tegur. Ühtlasi saatsime oma memorandumi ka Päevalehele ja Vabamaale, kui Tallinna suurematele ajalehtedele. Et ükski ajaleht ei tohi avaldada seda teadet, et maa tööli tamme tüütu tegevus on meil keelatud. Muidugi niisuguse olukorraga ei saanud leppida ja tuli asuda astuda mitmesuguseid samme olukorra parandamiseks. Omalajal. Kaebus tuli arutamisele Genfis, alamkomisjonides ja ka rahvusvahelise tööbüroo saatis siia oma esindaja, Taani Tööandjate liidu esindaja Müller. Kodanliku võimuesindajad ei kutsunud mind seal nõupidamisele, kust võtsid osa. Ja see esindaja oli teatanud, et tema esitas nõudmise, et mind kui kaebuse esitajat kutsutakse koosolekule tegelikult teda ei tehtud, läks edasi veel paar kuud ja siia saadeti Keenia raudkübara esindaja põlvkonnast võimuri juhataja, püülow, Kapi lohk pidas nõupidamisi sotsiaalministeeriumis minister kase juures. Kuid ka sinna mind ei kutsutud ja neil olid piinlik kutsuda sinna nõukus valeks kõnelnutab seal kohal olev maatööliste väikimate poja esimees. Maandi oli püüdnud näidata, et Meie maatöölistele siiski organiseerimise tegevusvabadus olemas sel teel, et asutatud maatilistlejevaikama piirdekoda. Mis sistliku ta tegelikult oligi. Kodali kõiklikkujad, poolriiklik, avalik-õiguslik asutus, juhatus, mitu valitsuse poolt määratud isikut koja valimiste eel Edgar koda ära kasutada, kuna ametiühingud olid ametil kirjatud. Mina saatsin salajase ringkirja kõigile endiste maatööliste ametiühingute juua juhatustele ette. Nemad võtaksid pea valimistest osa ja see aktiveeri oma kandidaadid. Kuigi progressiivselt inimesed elamust ei saanud. Esimese koja juhatuse valimisel aga siiski. Ka esimese koja tegevuses nõuti korduvalt ja korduvalt maatööliste ametiühingute tegevusvabadust. Aga koja teisel valimistel juba valiti isegi koja juhatuse enamus ja koja esimees valiti progressiivne maatööliste ametiühingu tegelane Juhan Post. Kõigil selle kooslikul nõuti ameti TLT tegevusvabadust, kodanliku võimud kõige viimased kokkuvarisemise päevani. Kodanlik valitsus. Maatööliste ametiühingu tegevusvabadust ei andnud. See episood iseloomustab kujukat, et maatööliste näol oli Eestimaa kommunistlikule parteile olemas tublid abilised, kes visalt võitlesid töörahva õiguste eest. Revolutsioonilistest sündmustest ühinesid maatöölised kogu proletariaadi ikka kindlaks liiduks, et üheskoos üles ehitada uus vaba ühiskond.