Et naljatatud, et töötava rahvahulgad oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud Eestis tööliste ja talurahva Nõukogude loomi. Sellepärast pidin mina ettepaneku kuulutada Eesti vabariik sotsialistlikuks nõukogude vabariigiks, kus poliitilise võimualuse moodustavad tööliste ja talurahvanõukogud, kus kõik või Eesti sotsialistlik Nõukogude vabariigis kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja kõnelemas Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni ja järgnenud ajaloolise otsuseni läbi käia veel üks teelõik Eesti töölisklassi võitlusteel. Meenutagem ja mõelge. Tänase päeva pidulikult erutavas õhkkonnas, kus meie mõtete keskmes on valimised ei tohiks ülearune olla ka ekskurss nendesse aegadesse, kus mõistel valimised oli sootuks teistsugune tähendus kui praegu. Küllap vanema põlvkonna inimesed mäletavad hästi valimisi kodanlikus Eestis kus demagoogiliste lubaduste tulevärgis püüdis üks erakond teisest üle pakkuda. Aga kui siis lõpuks riigipiruka juurde saadi, unustati kõik välja arvatud oma taskuhuvid. Kogu see kära käis demokraatia sildi all nagu looti demokraatia kaitsmiseks, sedagi, et töötava rahva tõelistele esindajatele tehti igasuguseid takistusi jõudmaks riigi ja kohalikesse organitesse ähvardustest, oma volilistest õiguste piiramisest ja laimust kuni otsese terrorini. Mida kodanlik-demokraatia lubas vabalt rakendada töötava rahvaesindajate puhul seda peeti nii loomulikuks, et näiteks isegi pärast sõda emigratsioonis olles ei väsinud endised kodanlikud tegelinskid taga nutmas nende jaoks õndsaid aegu, kus rahvas olevat vabadel valimistel vabalt saanud oma tahet avaldada. Metse nutulaul muidugi imestama ei pane, sest kodanlus on oma klassi huvide kaitsmisel alati spekuleerinud rahva vaba tahtega mille sirmi taga pole aga tegelikult midagi muud kui vale ebaõiglus ja vägivald rahva tõelise tahte üle. Kes vähegi on süvenenud valimiskampaaniate probleemidesse praeguse aja kapitalistlikus maailmas võib tõmmata selge piirjoone kõlavate fraaside ja jõhkra tegelikkuse vahele. Niisiis, kuulaja loal pöörame ajaratta korraks aastakümnete taha nendesse aegadesse, kus võimutses kodanluse vägivald ja kus töörahvas pidas mehist võitlust õiguse eest olla ise oma saatuse peremees. Kodanliku Eesti vabariigi esimene põhiseadus hakkas kehtima 1920. aastal. Toonased juhtivad poliitikategelased ei jõudnud seda oma lapsukest ära. Kiitagi tõmmati paralleele teiste maade põhiseadustega ja leiti, et meie oma on ikka see kõige demokraatlikum. Vast ainult Šveitsi põhiseadus pääses sellele kuidagimoodi lähedale. Mida siis trumpidena välja pakuti. Esikohale seati see, et põhiseaduse järgi puudus Eestil riigipea. Kogu võim oli koondatud sajaliikmelise parlamendi riigikogu kätte, kes valiti proportsionaalse süsteemi alusel erakondade nimekirjade järgi. Riigikogu pädevusse kuulusid seadusandlus, eelarvekindlaksmääramine, valitsuse ametisseseadmine ja tema tegevuse kontrollimine, kaitseseisukorra väljakuulutamine, välislepingute ja teiste tähtsamate aktide kinnitamine ja nõnda edasi. See, et valitsuse juhti nimetati mitte peaministriks vaid riigivanemaks, lisas tema põhikohustustele ainult mõningad esinduslikud funktsioonid. Seetõttu osutus võimalikuks, et kolmeks aastaks valitud riigikogu ühe koosseisu tööperioodi jooksul võis riigivanem ja sellega koos ka valitsus mitu korda vahetuda. Selle puhul on kirjas isegi rekord. Kõige lühem aeg ühe riigivanema ja valitsuse võimul püsimisel oli 48 tundi. Kogu seda perioodi, millal kehtis esimene põhiseadus, iseloomustab äge erakondadevaheline võitlus riigipiruka pärast. Selles võitluses domineerisid muidugi mõjukad parteid nagu põllumeeste kogu pätsiga eesotsas Tõnissoni Rahva Erakond, Martna ja rei juhitud sotside partei ja 1925.-st aastast peale ka asunike riigirentnike ja väikemaapidajate koondis ehk rahvasuus lihtsalt asunikud. Nemad, siis mängisid omavahel mängukord vestmann peal ja piibeleht all, kord piibeleht peal ja vestmann all. Kui mõni erakond pääses võimu juurde, oli tema toetajate seas kära kui palju. Ega muidu liikunud rahva hulgas sotside võidu puhul pilke sall. Nüüd riik on meie meierei siiski riiki juhib meie rei. Siin kahemõttelisust ei olnud, riik oli tõepoolest erakondade tegelinskid lüpsta ja võimu juurde saamises nähti esmajoones isikliku kasu saamise vahendit. Vanema põlvkonna inimesed peaksid mäletama harju pangaga, Krügeri spekulatsioonidega ja sõjalaevade müügiga seotud skandaalseid lugusid, kus rahva vara kadus karistamatult saamameeste taskutesse. Kuid need olid üksnes markantsamad lood. Vargused ja spekulatsioonid käisid kogu aeg põhimõttel, et senikaua, kui oled võimu juures, on riigi kaugas sinu taskus. Me nimetasime siin suuremaid erakondi, kuid valimiste ajal klopsiti kokku kõikvõimalikke nimekirju, et aga kuidagimoodi pumba juurde saada. Eriti nimekirjade rohked olid kohalike omavalitsuste valimised. Oskar Luts loetleb ühes oma hõletonis mõningaid nimekirju. Esiteks, vürtspood, nikud, kes kodus leiba teevad teiseks, kes leiba ei tee. Kolmandaks, kes kauplevad piimaga. Neljandaks, kes piimaga ei kauple. Viiendaks, kes annavad võlgu? Kuuendaks, kes võlgu ei anna. Esiteks, rüütajad, kes maksavad teiseks rüüpajad, kes ei maksa. Kolmandaks need, kes teiste kulul Uipavad. Neljandaks rüüpajad, kes seisavad oma jalgel. Viiendaks Riipajad, kes tarvitavad. Nali naljaks, aga kogu see pillerkaar täis rahva arvel ja mis seal imestada, kui siis tekkisid Mikko Märdi jorami taolised riigivõimus osalejad, kelle ainuke tarkus seisnes oskuses vastase erakonna meestele aisaga kurku sõita. Hinnates kodanliku valimispraktikat, kirjutas peatoimetaja Harald Tammer Päevalehe juhtkirjas kuuendal novembril 1930. Kuus proportsionaalse valimisviisi puhul on erakondade olemasolu suhteliselt hõlpus. Rahva ette seatakse valimisnimekirjad, kus mõne kaalub kaja nimeka riigitegelase turjal viiakse parlamenti rida vanglaraudu kis endast kujutavadki erakonna, ilma, et neil tarvitseks oma isiklikku väärtust seada rahva hindamise kaaludele. Rahvahinnang oleks viinud meil riigikogu päevil olla mõnegi mehe suhtes otse masendav. Kuid lahtede vast ei saadud. Serveeris nagu automaatselt riigikogu 16 sisse ja kasutas neid mõnususi, mida pakkusid vastavad seadused. Sedalaadi rahvaesindajaid ei olnud meie riigikogus just mitte väga vähe. Kõlab väga tõelähedasena, kuigi juhtkirja autor kasutab oma väiteid Pätsi soovitatud isiku valimise põhimõtte üles kiitmiseks. Pätsi ja Laidoneri diktatuuripäevil, oli vaja teistsuguseid valimisi, mis kindlustaksid võimul olnud ladviku positsioone. Ka töörahvas saatis kõigi raskuste kiuste oma esindajat kodanliku parlamenti. Tõsi, esimesi valimisi asutava kogu valimisi 1919. aastal boikoteeriti kommunistliku partei üleskutsel, lassid töölised valimiskastidesse nõndanimetatud risti löödud töörahva nimekirja. See on Nende revolutsiooni võitlejate nimekirja, kes olid hukkunud kodanluse terrori läbi. Iseloomustades esimesi valimisi kodanlikus vabariigis, kirjutas Viktor Kingissepp oma raamatus iseseisvuse ikke all. Verekoertel lambanahas oli ja on piiramatu sõnavabadus, töörahval oli ja on samal ajal piiramatu oigamis vabadus. Kõigil töörahvavastastel erakondadel oli ja on piiramatu trüki Vabadusristi löödava töörahva trükivabadus elutseb kusagil põrandaaluses urkas meie partei salatrükikojas. See iseloomustus on paikapidav kõigi valimiste puhul, mis kodanlikus Eestis aset leidsid. Niisiis asutava kogu valimisi boikoteeriti. Kuid 1920. aasta novembris toimunud Eestimaa Kommunistliku partei esimesel kongressil otsustati esimese riigikogu valimistest osa võtta hoolimata valgest terrorist lühiülevaade riigikogu valimistest. Esimestel riigikogu valimistel 1920. aasta novembris esines Eestimaa kommunistlik partei Tallinna ametiühingute kesknõukogu nimekirjaga mis sai valimistel 25000 häält. Riigikogusse läks viis töölissaadikut viie kuu pärast, märtsis 1920. Ükskõik need saadikud arreteeriti ja mõisteti sunnitööle. Täites Kominterni kolmanda kongressi otsuseid, läks kommunistlik partei teise riigikogu valimistele 1923. aastal. Töörahva ühise väerinnanimekirjaga, mis sai ligi 44000 häält. Riigikogusse valiti 10 töölissaadikut 1924. aasta jaanuaris. Kõik need arreteeriti ja mõisteti sunnitööle. Kolmanda riigikogu valimistel 1926. aastal esinesid kommunistid Eesti tööliste partei nimekirjas mis sai üle 30000 hääle ja kuus saadikukohta. Enamik kommunistliku partei soovitatud tööliskandidaate arreteeriti valimisteel. Neljanda riigikogu valimistel 1929. aastal sai Eesti tööliste partei üle 31000 hääle ja kuus mandaati. Teiste hulgas läks riigikogusse neli kommunisti. Ükski neist ei saanud tegutseda oma volitustega. Buli viienda riigikogu valimistel 1932. aastal sai pahempoolsete tööliste nimekiri ligi 26000 häält ja viis kohta. Kaks selle nimekirja järgi valitud pidid peatselt arreteerimise ohu tõttu Eestist põgenema. Töölist saadikuid ei päästnud isegi parlamendiliikme puutumatus. Kodanusel oli tarvis nende suud sulgeda, seepärast hüljati kõik seaduste garantiid. Teise riigikogusse kandideeris töörahva ühise väerinnanimekirjas Mart Kangur. Töörahva ühise väerinna taha koondunud töölisorganisatsioonid asusid juba valimiseeltööd tegema kohe 23. aasta algul. Mind seati ülesse Pärnu valimisnimekirjas, muuseas töörahva ühise väerinnanimekiri oli üle-eestimaaline ja tema oli nii-öelda registreeritud Nummert ajal. Me saime Pärnumaal üle 10000 hääle siis saime, läks Pärnumaalt kolm meeskonnas riigikogu sisse. Ja siis läksid seal ja Andrea reisinud Viljandis ja mina 23. aasta valimistel Pärnus, Tartus, Narvas igal pool töörahva ühise väärna nimekiri. Riigikogu valimistel ja sügisel. Linna ja maakonna nõukogude valimistel sai vähemalt üks kolmandik rohkem häältest ja ei, ma ei kahtle, et kui kui kaane kord oleks andnud võimalust meil kaks-kolm aastat rahulikult töötada, et need tagajärjed, mis meil Pärnumaal 100 neuroska mujal saanud ja me oleks juba kipun valimiste kaevud oli juba nende võimu kallal. Muidugi me teame, et siis kui juba läks nii kaua, siis võid jõu tarvitusel ja löödi laiali, pandi kinni ja nõnda edasi. Ja nagu säilima, tehti valimiseelne selgitustöö. Muidugi oli Tõõra öise väärinal väga raske teha. Sellepärast ega kodanesed näiteks Pärnus ja ka Tallinnas ma võin siin tööliskeldris oli, mäletan, et ega siit korralikumat suuremat saali, et kus Sahha korduvalt läbi viia, seda juba kunagi ei saanud. Tuli teha töölisühingute kitsastesse ruumidesse väiksemat koosolekud ja suurem osa selgitustööd tehti, trükiti töörafühise väärina platvorm 12 nõudlusega levitati, viidi seda ametiühingute kaudu igasse töölisperekonda, aga vahel õnnestus ka mõnda väiksemat saali, mõnda kinosaali. Kui ametiühingutel nii raha oli üürida ja seal koosolekut läbi viia, et kõik see suur osa propagandatööst sündis just töölisühingute restoranis organisatsioonide kaudu nimekirjade esitamise ja propaganda selgitustöö juures muid takistusi testiga kanalise valitsuse poolt meile suuri takistusi. Näiteks kaks nimekirja tarina nimikiri ühise väärina nimigi tühistati, samuti tühistati ka Virumaa nimikiri hääli selle tõttu ei saanud Tallinna töölisest küll häälest hääletasid protestiks omatehtud valimissedelitega. Aga no see saadikute baasi Riigikokku või ei andnud. Ma sain veebruari alul 20 aastat vanaks. Jemend võeti sõjaväkke aega teenima. Ma sain muidugi algul ikka Pärnus Pärnu tegelastega kellelegi seltsis, seal võitlesime murru ja Aabelsi ja kummiga saime ikka. Käisime kasarmus vaatamisi, pidasime nõu, kuidas seda valimise läbi viia. Ja kui see Pärnu diviisi tollane diviisi ülem kindral ees lugessest arutas, kohe kasarmu ja määras, et mind ei tohi kuskile väljalaske ja olin kaks kuud Qasem arestis, et ma kuskil ei pääseks välja, ei kuskil nõupidamisel tega. Nelegi siia pärast fabritseeriti veel nagu ma oleks ohvitseri ähvardanud, vabritseeriti veel polgu kohtus protsess ja mõisteti mind üheks kuuks sõjaväe türmi, aga Pärnus sõjaväe türmi ei olnud, siis istusin kolm nädalat peawaysvee jale eladel. Nii et minul isiklikult kalasid valitsuse armust võimalust ei olnud selgitustööst osa võtta. Aga sellegi peale vaatamata ja ikkagi me saime Pärnumaalt kõige rohkem hääliga ja vaatamata selle peale Tallinna ja Virumaa nimekirjad tühistati meil siiski terav. Ühise ülejäänud valimisringkondadest oli Riigikogus 10 meest, nagu hiljem ju novembrikuus oma valimistel selgus. Me saime kanistri 16000 hääle eeruvatele 12, seltsi meil oleks seitse kohta rohkem olnud, 10 asemel oleks meil riigikogus 17 meest olla. Ja nüüd siis veel sellest, millega see lugu lõppes. 21. jaanuari õhtu 1924 sel õhtul, kui Lenin suri selsamal õhtul eesti kodanlus kell seitse õhtu, et üks tunni aeg igas pooled lisaks üksteisele edasi ütelda. Linnade vahel parandati üldine rüüstamine, üldine arreteerimine, piirati töölisühingute kohalikud nii-öelda ruumid sisse. Ja nuhid ja politsei võttis aktivistid kinni. Ei aidanud segada, et riigikogu liige kord oli ju riigikogu, riigikogu võis oma üldhääletusega riigikogu liikme välja anda, kui ta mõni mõni kurjategija, mõni mõni röövel või mõrtsukast liigelda või ükskõik kui me olime juba kinni võetud ja olime juba istunud vangimas seal nädal-paar, siis alles tuli riigikogu kodanele riigikogu ja tegi tagantjärgi otsused välja anda. Seda riigikogus tähendab. 1938. aastal kehtestati uus põhiseadus ja mindi üle ka uuele valimissüsteemile isikuvalimistele. Erakonnad olid suletud, ainsa organisatsioonina oli lubatud esineda Isamaaliitu esindavad nõndanimetatud rahvarindel. Kuid ka opositsioon tegutses teiste hulgas. Kandideerisid riigivolikogusse töötava rahvaesindajat. Anname sõna ühele nendest Aleksander Aabelile. Valimistele minek oli raske. Sellepärast et uus valimisseadus oli pant. Paljud antidemokraatlikum, kui oli olnud eelmine valimisseadus uue valimisseadusega Panka 200 krooni, mida ka siin polnud väike raba Deurafeliner, maksta tuliku, olgu ta siis veel 150 allkirja. Selleks, et esindaja saaks valimisõigust, oli kitsendatud. Minul oli valimistel esimene võrdlemisi võrdlemisi rasked, sellepärast et juba esimesest päevast külma esimesi valimiskohviku minuga radormil välja kuulutas. Siis Tallinna-Harju prefekt keelas selle ära. Siis mina astusin mitmeid samme. Külastasin Dali, Harju prefekti. Külastasin siseministri abid, külatherensiigaa, politsei, valitsused, rektorid, et selgitada, mille pärast mul pole antud õigust esineda õigust oma valimisplatvormis õigitamiseks nagu seda võimaldab kehtiv konstitutsioon ja valimiseadus. Siht toodi mulle igasuguseid põhjendusi ette. Mina olla mõni aasta tagasi. Kõik oli sel ajal siis poliitik ja politsei poolt kirja pandud ja kõik need materjalid olid, olid, olid laual ja öeldi, et mina olen rikkunud valitsuse kodurahupoliitikat ja rõhuta klassivõitlust pikkade kaupmeeste peale paar kihti niikaua, kuni jõudsin. Usaldusmehel, lubati korraldada kaks koodlikud. Kuid nii, et mina ise sõna seal võtta ei tohi. Ühelt Monika kõneles selleaegse ametiühingu liikumise tuntud tegelane kuskil pärn Pärnus kõnetooli. Mina asusin tema kõrvale sinna istuma. Kui koosolek lõppes, küsitlesid keskelt. Et kas saadikukandidaat Aleksander Aben ise ka Sulo võtab. Politsei eeskätt muna ei tohtinud võtta sõna, sellepärast sisuliselt kurg lõpetatud. Aga rehve kehtrit vastate? Tema ei tohi sõna võtta, sest et peaminister Eenpalu Vastutab mina muidugi ei tohtinud midagi. Kui see usaldus, mis kuulutas kuusiku lõppenuks, siis ta ütleb niiviisi, et saadikukandidaat vastab teile õues. Ja nööril kooslik lõppest läksime rahvast, kes oli ikkagi õõs juures, siis mina teatasin. Olukord on nii ja nii, et minul ei ole lubatud kõnelda. Lisame siia, et neljandal juulil 1939 mõistis Tallinna sõjaväe kõrgem kohus oma otsusega riigivolikogu liikme Aleksander Aabeni viieks aastaks sunnitööle. Karistuse kandmisest päästis Aabeni kiire põgenemine Rootsi. Need kaks lugu, töölist, saadikute saatusest, kodanlikus Eestis olid tüüpilised lood. Võib arvata, et nooremal kuulajal tekib küsimus kas oli siis üldse tarvis saata töölisesindajaid parlamenti, kui neid ähvatasid repressioonid. Sellele võib vastata ainult ühtmoodi. Kindlasti oli tarvis. Partei pidas väga oluliseks Parlamendi tribüüni ärakasutamist kodanluse rahvavastase poliitika paljastamiseks. Seda ka tehti järjekindlalt senikaua kuni kodanlik politsei võim ei olnud töölist saadikute suid sulgenud. Töölist saadikute esinemised leidsid alati ulatuslikku vastukaja ja see aitas rahvahulkades selgitada kommunistliku parteipoliitikat. Niisugune oli kodanliku Eesti tegelikkus, mille ülisüngeid toone ei mahenda karvavõrdki. Demokraatia siltide kõlavad fraasid.