Ma ei tea, kuidas mujal Läänemaal, kuid Taebla kandi talumehed hakkasid teda 1940. aasta sügisel kutsuma seltsimees Oscariks. Omajagu oli see tingitud tema perekonnanime küllaltki keerulisest kirjapildist see H e r millest oli raske Seer välja lugeda. Teiselt poolt aga oli sel sügisel Tarblas mitu Oscarit tegevuses ja nende vahel tuli vahet teha. Sealsest Pälli küla väiketalupidajast sai alguses rahva oma kaitsemees ja hiljem parteiorganisaator. Teda kutsuti talukoha järgi elmani Oscariks. Haapsalu lihatseltraali töölisest sai valla miilitsavolinik. Seega miilits. Oskar Talumehed kinnitasid, et seltsimees Oskar on uue võimu kõige kangem mees. Haapsalus. Nägin seda kanget meest esmakordselt siis, kui septembri alguses võnt küla Antsu talu õuel ja avaras küünis uute põllutöömasinate näitus ära peeti. Esialgu olin pisut pettunud, eks varemgi oli neid Läänemaa kangeid mehi nähtud kõhukat, maavanemat, kindrali käitumisega kolonelleitnandi, kaitseliidu malevapealikud ja teisi härrasmehi. Lühikest kasvu, kõhn ja prillidega seltsimees Oskar oli kuidagi poisikese rikk kuid ometi dist ta talumehi oma kõnet pingsalt jälgima panna. Eriti elav jutuajamine tekkis eesti inseneri vasarti konstrueeritud kivi puurimismasina juures. Meie poisikesed olime muidugi nina ja kättpidi selle vahva jalgrattaratastele kinnitatud seadeldise küljes kinni. Mäletan, et seltsimees Oskar rääkis sealsamas vaimustatud Nõukogude liidus toodetavatest masinatest ja vastas talumeeste rohketele küsimustele. 1940. aasta lõpukuudel sai teda korduvalt rahvakoosolekutel nähtud ja kõnelemas kuuldut millest ta rääkis, pole meeles, sest mida teadis siis viienda klassi poiss poliitikast aga uue võimupoliitikast jutt oligi. Siis ei teadnud keegi veel Oskarsseeri minevikust midagi. Ei teatud, et ta oli üheteistaastane, kui ta vend üliõpilane kaheksaks aastaks revolutsioonilise tegevuse eest sunnitööle mõisteti. Ei teatud, et oskašeed oli 1929. aastal Läänemaa Õpetajate seminari kolmandast klassist kui punane pisikute kandja välja visatud. Ei teatud sedagi, et ta Tallinnas gümnaasiumis õppides käis ikkagi veel Haapsalus neid pisikuid levitama. Seda aga mäletab teeneline õpetaja Ferdinand Eisen, kes Läänemaa Õpetajate seminaris õppis seerist hiljem. See oli 31. aasta esimese mai tähistamine. Juba enne seda märtsist 1931 toimus Läänemaa seminaris revolutsioonilise hommik kus tähistati Marxi surmapäeva ja kooli orkester mängis internatsionaali. Sellest tekkis muidugi kooli juhtkonnal on suur pahandus. Arupärimised Riigikogus ja kaks õpilast, kes sellega olid eriti vahetult seotud jäeti õpetajakutsest ilma. Sellepärast oli siis esimese mai pühitsemine korraldada konspiratiivsemalt ja ja nii-öelda läbimõeldumalt, kui meie harilikult ringi koos oma ringi koosolekutest teiste õpilaste ees harilikult suurt saladust ei teinudki ja nii, et läksime siis sinna koos lõpule grupiviisi üks kahekesi ja kolmekesi jalutades Uuemõisa raudteepeatuse taha sinna tammikusse. Justkui looduse jalutuskäik. Sellel Kuusakond mäletan, leer oli peamine kõneleja, kõne oli muidugi hästi revolutsiooniline. Üksikasju enam ei mäleta. Teiseks kõnedes ka Artur pist Stahli Hiiumaalt päritud ja juba varakult nisust pahempoolsuses veendunud vaadetega seminarist. Pärast seda laulsime punast lippu seal omaette, nii ringis, mitte just kõvasti, aga nii vaikselt sealt tagasi tulles seminari üle raudtee tee peal tuli juba meie klassi üks kaaslane rattaga vastu ja teatas ja hoiatas, et see kooslukustan kooli juhtkonda keegi informeerinud teid oodatakse koolis ülekuulamisele. Suust suhu jõudsime kiiresti üksteisele anda informatsiooni tagasi tulime ju ka ainult kahekaupa, mitte kõik punt kambas. Et Me räägime, et see oli harilik jalutuskäik, lihtsalt loodusse. Nuia, nii tõepoolest oliiv kooli ukse juba oodati meid, üksikult pandi meid istuma kooli kantseleisse, et me kokku ei saa kõnelda ja esimene nii-öelda kahe õpetaja ees siis ülekuulamisel kõik kinnitasid, et, Ainult looduses käimisega. Mida te seal käisite siis, küsis üks õpetaja, käis ju linnulaulu kuulamas. Üks üleval, kas te ei käinud Mitiseeri laulu kuulamas, aga siiski kõik jäid selle juurde kindlaks. Hiljem kooli juhtkond ajakirjanduses, kus lärm juba jõudis, kinnitas ka, et see oli harilike õpilaste jalutuskäik. Loodus. Nii et juba varakult iseloomustas Oskarsseeri oskus mõttekaaslasi organiseerida. Tahe oma revolutsioonilisi veendumusi jagada paljudega. Nooruses valitud revolutsionääri teele jäi ta alati kindlaks. Läänemaal seminari sulgemist tulime üle Tallinna pedagoog lumi 32. aasta sügisel. Siis kohtasin seeri Tallinnas mitmel korral ta elas kuskil siin Liivalaia tänava kandis, teisel korrusel, mingis puumajas, kus ma tema juures paar korda käisin Seeroli käinud nõukogude liidus. Kõige põnevam, mis meile jäänud. Ta jutustas oma sõidust siis nõukogude liitu ja liidu linnadesse. Sellest vastuvõtust, kuidas nõukogude liidus ehitus uut ikkagi ühiskonda võttis laepalgi tagant välja ühe rulli. Milles oli siidriidel Lenini pilt, mida me siis vaatasime ja mida ta sinna siis Ardunud jälle ära peitis. Jah, see oli Tallinna tööliste esindajana kodanliku Kaitsepolitsei kiuste käinud ära esimesel sotsialismimaal. Pärast seda kohtus ta töölistega jagamaks reisimuljeid ja muidugi mitte kui turist, vaid kui sihikindel poliitiline võitleja. Selle eest saadeti ta sisekaitse ülema otsusega Tallinnast välja. Kui ta varem oli kuulunud noorsotsialistide ühingu pahempoolsesse tiiba, siis 1933. aastal võeti ta Tartus, kuhu ta pärast väljasaatmist elama asus vastu kommunistlikku parteisse. Tema elu Tartu periood oli täis pingsat põrandaalust tööd, mille kõiki üksikasju ei tea mõndagi sellest ajast jõudis ta hiljem jutustada oma abikaasale. Üht-teist sellest on Eugenia Kival praegusenigi meeles. Oli 15 kilomeetrit kaugel, kuskil metsa sees on nendel salajane trükikoda. Kui hakkas pimedamaks minema, siis ta läks sinna, vahel oli niisugune lumi, sinna ühtegi jälge pidi, ei tohtinud käia kartuli uut teed, ütleme minna seal terve öö trükkisid. Ja hommikul siis oli vaja need lendlehed kuskile ära viia siis sõitis tagasi kaks kolm peatust, läks ikka jala oma 15 kilomeetrit, siis istus kuskil, siis sõitusid jagu siis kas vabrikusse või kuskil, kus oli kokkulepe, sandis lendlehtede ükskord oli niimoodi kuskil peatuses Lähen vagunisse, vaatame, üks mees istub kangesti lehte, hoiab niimoodi. Sain kohe aru, et nuhk oli jälil jälle kuidas made sõitsin, sõitsime edasi ega kaugele juba mööda sellest kohast, kus tal oli vaja maha minna. Sõidu ajal järsku tõusin ülesse, peateadvus pidi olema ja läksin tualetti ukse kinni, aga need hirmuga vaatest kadus ära käest ja hüppasid maha. Kaks meest olid üksulisse, keda ta nägi, läksid maha, ütleb siis ma sõitsin kaks peatust tagasi, läksin uusselt ma vaat niimoodi nišš kombinatsioonidega, kõik. 1933. aasta maikuus Oskar Cher arreteeriti ja heideti vanglamüüride vahele, kust ta vabanes 1935. aasta kevadel. Kas see tas vaprat võitlejat? Vastuse sellele küsimusele andis 1940. aasta meenutab põline haapsalu ajakirjanik Karl Õismaa. Väljasaadetuna jo Haapsalus elas ja teda nagu eriti tähele ei pandud, kus ta suhtles oma väikse kitsa ringiga konnaga, kes olid tema mõttekaaslased ja ega ta ei saanudki väga laialdaselt mingit tegevust arendada, sest ta oli ikkagi politsei valve all ju siin. Ja ta töötas oma sugulase juures fotograaf Kalda juures, endise nimega Grünthal. Mulle rääkis üks minu sõber 40-ga sel aastal 41. aastal oli ta Haapsalu sidekontori komsomoli algorganisatsiooni sekretär Eris Terrase. Ta tundis Oskar seeria juba varem enne seda, kui kui nad fotograafi juures töötasid. Ta tõi tihtipeale pilte postile ja nad nagu tundsid 11 ja ja kui, siis pärast juunipööret, kui Haapsalu sellel turuplatsil peeti esimene tõeline miiting peeti siis ta ütleb, et tema oli täiesti üllatunud, kui vaatest see tagasihoidlik ja väga nii sõbralikud naeratav noormees äkki oli seal turuplatsil see peamine kõneleja ja kõige rohkem taimestik, kus ometi võtab see inimene on niisugused, niisugused teadmised nendest küsimustest, mida meil varem nagu avalikult polnud räägitud. Nii sai siis Oskar Cheri esimeseks tegevus Areeniks nõukogude võimu taastamisel Haapsalu ja Läänemaa. Augustis hakkas ta organiseerima partei maakonnakomiteed. Alguses olid nad kahekesi tema ja Eugenia kihva siis veel vilu. Kui nõukogude võim teda määrati kohe sel organisaatoriks ja siis sekretäriks ja tal oli seal mitu ametit, ta organiseeris seal sport ja Rahva oma kaitset ja osubjazzimmi ja mis seal kõik olid, kõik need organisatsioonid tema oliks, üksinda seal siis ta otsis omale neid abilisi ja kaaslasi ja see niimoodi hakkasid siis aitama üks ja teine ja siis niimoodi organiseerista parteikomiteed, kaitseliitlased olid veel kuu aega. Me olime nendega koos seal siis kui meil oli juba rahvast juba oma mõttekaaslasi siis need kaitseliitlased said valmis oma tööga, tegid nimekirjad kõik ja nendel oli väga palju seal varandust ei relvi ja siis kõik need nimekirjad ja kõik see varandus läks siis keskkomitee käsutusse. Päeva läbi tegime tööd, veer tegi oma asju salajas, minule, hommiku andis siis oma portfelli, seal oli ta siis kõik need nelja-viie organisatsiooni paberid, kõik läbisegamini, sorteerin need ära ja panen kõik ära, mina polnud kantselei tööd kunagi teinud, meil ei olnud ju midagi, ei olnud neid papkasid ega midagi, kus neid kinni panna. Ma panin kõik need eraldi niimoodi hunnikutesse õhtut ajas kõikjale portfelli viis koju ja ei võitnud ju sinna jätta kaid, hiiglased olid kõik seal võtmed nende käes ja kõik ja siis tulid need valimised ja siis see maajaotus ja see ümberorganiseerimine kõik siis ta sõitis hommikust õhtuni jälle ja rahvast oli tal alati maainimesed kuidagi usuga lootusega, kes tema juures küll ei käinud, seal tulid vanad inimesed, palusid, vaat nemad teevad remonti, nendel ei ole raha, ei ole ta peetjust, Temael võttis oma palgata ja kas kõik ära keegi midagi tahtis ja abi saada, siis siis selle oma taskust pani kõik hakkama. Ta ütles, et, et põranda all oli palju kergem lihtsam tööd teha. Kuid Oskarsseer rahva tribuunina Ma ei tea, kas ta oli õppinud, hoia tõeliselt olid loodud kõnemees küll ta kõneles nii veenvalt, nii hästi. Ja Ma küll ei mäleta, kas ma oleksin näinud, et seal oleks mingit konspekti ees olnud, vaevalt et seda tal oli. Ta võttis kõigest väga kergesti tuld ja oskas sarkastiliselt pareerida igasugused vahelehüüded ja ja halvustavad ja provokatsioonilised küsimus, et ta ei jätnud ühtki vastamata. Ja kui selle küsimuse juures ilmnes inimesele lihtsalt teadmatus või lihtne umbusk või midagi niisugust, siis ta väga kannatlikult seletas teda, aga kui selles see pahatahtliku ja ja provotseerivad, siis ta vastas vastavalt sellele. Tema üheks niisuguse iseloomuomaduseks oli tema ääretu lihtsus ja ta oskas suhelda kõigiga. Ta oli väga nõudlik, ta oli enda suhtes väga nõudlik ja oma alluvate üldse kommunditsusesse suhtesse üldse kõigile ka nii väga nõudlik. Tormiline aeg nõudis otsusekindlust, nõudis operatiivsust ja veel palju muud eelkõige suutlikkust endast kõik ära anda. Oskažeer suutis seda. Tema juhtimisel sai nõukogude võim Läänemaal tugevad juured alla ja ta ise ka justkui soovis kinnistuda Läänemaale. Aastavahetusel Oscar ja Eugenie abiellusid, mõtlesid oma kodule, kuid aeg nõudis seerilt rohkemat. Veebruaris 1941 valiti ta Eestimaa kommunistliku noorsooühingu keskkomitee esimeseks sekretäriks. See oli tohutu tööpõld, panna komsomoli ja pioneeriorganisatsioonid elama õiget ja mehist sammu astuma. Nii ei saanudki siin elada, koos mina olin veel Haapsalus. Mulle ei saanud inimest minu asemele ennem mind ei lastud sealt ära. Ja nüüd ma käisin siis siin, kui keskkomitee kutsus mingisuguse nõupidamisele võinstruktaažile või midagi, siis olin ma siin ühe päeva, äärmisel juhul kaks päeva ja siis sõitsin Elera ja tema käis Haapsalus siis, kui temal oli asjaajamist, seal oli seal, sõitis seal ringi, et me nägime väga vähe 11. Siis tuli sõda, mis katkestas hoogsa ülesehitustöö. Oskar Seer organiseeris noori kodumaa kaitseks. Vaenlase lähenedes arvati ta tagalasse jäetava partisaniliikumist organiseerima staabi koosseisu. Ja siis tuli see päev, kus Jevgenia ja Oskar teineteist viimset korda nägid. See oli siis, kui hakati evakueerima aktiviste ja nende perekondi Mitut sa pead kohe haka määraseid mas, ma ei sõida kuskile, majan luga siia ei jää sinna ülemistele oli see ešelon siis viis mind sinna ešeloni ja pani siis mind sinna vagunisse, jätsime jumalaga. Ta ütles, et ära muretse, midagi, tead et teed viiakse Uljanovskisse, et sa saad Lenini linna näha ja seal on nii palju huvitavat ja pakkis mulle kohviserviisi ühte kohvrisse. Ja mina nägin, võtsin, need, tahtsid kõik välja mass, kui ma sisa neid siin kasutada, seal pole mul ammugi vaja seal tuletus, sõbrad kõik kokku ja joote kohvi. Mee tuleme paari kuu pärast, ele järgi. Ajame sakslased minema ja. Kõik need Tallootisid varsti. Ja ütles niimoodi veel, et kui sünnib poeg et siis pane Viktor Kingissepa auks Victor nimeks. Faktorid ei olnud, sündis Victoria. Ja edasi, Me teame oskažeerist väga vähe on ainult arhiiviteade, et ta on üheksandal mail 1942 saksa julgeolekupolitsei otsusega surma mõistetud ja otsus samal päeval täide viidud. Me ei tea, missugustel asjaoludel ta fašistide kätte langes, oli see õnnetu juhus või reetmine. Võime olla aga veendunud, et karastatud võitleja ei löönud kartma fašistlike mõrtsukate ees. Talus mehiselt kõik piinamised ja läks surma. Pea püsti. Seltsimees Oskar, oli siis vaid 28 aastane.