Mistina kõik kuulnud, näinud, ei suuda ütelda, kuis valu viskab Farju, kuis muudab näo ta. Juba üle 10 aasta oleme kuuldemänge ja kirjandussaateid teinud ilma Leo Martinit. Ta tundub isegi natukene uskumatuna, et nii pikalt oleme hakkama saanud ilma temata. See tähendab ilma pea režisse ritta. Pärast rasket, 1970 kolmandat aastat, kui suvel hävis tulekahjus raadio kaheksas sõnalis kunstiliste saadete Foonika ja stuudiod ja novembris surile teen, võis arvata, et ongi raadioteatri lõpp. Aga siiski kollektiivil jätkus jõudu ja meelekindlust, et uuesti jalule tõusta. Ja et me seda suutsime. Selles oli suur teene ka Leo Martinil. Tema vaim, mis oli täis energiat ja töötahet, oli meisse püsima jäänud. Ja seda vaimu tunnetame meie tema endise töökaaslased veel praegugi. Raadiokuulajatele jäid aga päranduseks Leo Martini käe all valminud kuuldemängud. Milles siis väljendus Leo Martini käekiri töös autoriga toimetajaga, näitlejaga, heliloojaga helirežissööriga, et kuulajani tuua kirjanduslik materjal, pakkuda talle kunstiline elamus raadio kaudu? Koostöös autoriga pööras ta kõigepealt tähelepanu sellele, et selgelt välja tuua näidendi mõte, see, mille nimel on lugu kirjutatud ja mida sellega tahetakse ütelda. Eriliselt huvitas teda tükki sündmustik. Selle teravdamist pidas ta kuuldemängus isegi vajalikumaks kui näidendi juures, mis mõeldud teatrilavale. Ta nõudis teksti eredust täpsust, jättes armutult välja iga liigse sõna fraasi, mis võiks segada kujutluspildi tekkimist. Iga teksti parandus tehti selleks, et kuulaja fantaasiale rohkem toitu anda. Näitena sellest, kuidas Leo Martini lavastatud kuuldemängud kohe esimestest sekunditest peale kuulama panid olgu algus katkenud, Raimond Kaugveretükist 60 minutit. 60 minutit langetavad mõnikord otsuse selle üle, mis oli selle üle, mis on Aga seda peaks teadma. On uus aasta. Lõppjaam helistab kella. Ja trammivagun sõidab. Et inimesed teavad, te olete ju peal mingi ukse vahelt ära need vead, jumal ära tunnen täit juba. Seal, ärge lootke seda pahad ja ei looda, aga. Minu sõber, sulgege uks, palun. Ja neid lehti nagunii üks minut hiljem välja Juusku rutlemini, kui peale tahab saada. 1961.-st kuni 1972. aastani töötas Eesti raadio kuuldemängude vanemtoimetajana. Veronika Kruus. Üks tähtsamaid töölõike raadio näidendi kontsele toimetamine, autori keele sõnavara, stiili tundmaõppimine, tüübistikkuja olustiku selgitamine. Missugune osa on režissööri selle töö juures konkreetselt teie koostööst, Leo Martiniga? Leo Martiniga oli väga hea koos töötada. Tema. Kles kaua käsikirja juures ja kui ta oma tööga lõpule jõudnud, lihtsalt tuli toimetaja juurde tutvustas oma mõtteid ühtlasi ka osatäitjaid. Ja alles siis, kui ta oli kõik arvamused ära kuulanud ja läbi arutanud, siis asustada töö kallale. Ta töötas väga innukalt, väga hasartselt, eriti meeldis talle originaalidega töötada. Ja õnneks meil tol ajal oli ka väga palju originaali, esiteks me korraldasime mitmeid võistlusi ja teiseks laekus neid ka peale selle ja tuli juurde uusi autoreid. Ja see oli temale nagu mingi Rõõm, mingi pidupäev, kui ta sai originaali kallale asuda. Aga peale selle muidugi ka teised kuuldemängud, mida me saime väljastpoolt näiteks väga palju sotsialismileerist saadeti neid pakkide kaupa. Ja sealhulgas leidus tõesti huvitavaid üksikuid kuuldemänge, mis teda ka väga ja väga kaasa haarasid. Kellega meie kirjanikest Martin töötagi, kui ta tegi väga paljudega, kellega ta nagu rohkem kokku puutus. No siin võiks nimetada kaugveri siis uutest autoritest, kes juurde tulid, Hans Laansalu Aime Maripuu tuli meile ka Jüri Tuulik, kes nii väga kohe leidis ennast siin ja väga palju häid asju meile aeg-ajalt ja järjest ikka või jaa, väga paljudega tal oli nagu kontakt tollal täpselt nagu ei oskagi öelda, kellega rohkem, aga, aga võib-olla kaugveriga kõige rohkem. Kas Leo Martin tõi omalt poolt ka tekstidesse midagi printsipiaalselt uut? Või tõi äkki uue tegelase hoopiski siis ei, seda ei saaks öelda muidugi kui oli noh, päris nii algaja autoriga tegemist, siis tal mõned soovitused olid ja eriti võistlust kuuldemängude puhul, aga põhiliselt suhtlust, vaid ka väga suure pieteeditundega autorisse ja ka autor talle nii-ütelda istus siis seda enam, ta püüdis vägani täpselt tema mõttekäiku ja tema kavatsusi jälgida ja täide viia. Ja tollal oli meil nagu eriti kavatsus kuuldemängule kui iseseisvale kunstiliigile nagu rohkem tähelepanu tõmmata ja teda selles suunas ikka rohkem ja rohkem kinnistada meie kultuuripilt. Ja sellest oli Leo Martin väga haaratud, ta üldse oli väga suur kuuldemängude entusiast ja peab ütlema, et ta kogu oma ning loomingulise energia rakendas siin raadios ja just selles suunas. Varem oli kuuldemängudes väga sageli esines jutustaja, kes nii-ütelda andis vahetekste, selgitas sündmusi, üleminekuid. See oli enamasti sel puhul, kui oli tegu proosateosteni ütelda kohandusega. Aga seoses sellega siiski püüdsime kuuldemängu iseseisva kunstiliigina välja arendada ja just nimelt originaalkäsikirju lavastada siis sel puul Leo Martin samuti leidis jutustaja kui niisugune ta ei ole nagu päris õige kuuldemängust, see toob lihtsal niisukese eepilise momendi tihti näitab ka võib-olla teatud abitust. Ta ei ole žanripärane ja selles suhtes muidugi tema kuuldemängudest üha rohkem ja rohkem. Me näeme, kaob jutustaja, see tähendab, näitas just tema kindlat suunda ikka rohkem ja rohkem eripära žanripära saavutada ja leida siin nii-ütelda õige lähenemisviis. Kas muusikalistest kujundajatest, heliloojatest, kellega ta tööd tegi? No meil oli nii, kui oli originaalkuuldemäng siis telliti ka väga sageli originaalmuusika näiteks inimesed sõdurisinelis Kuusbergi romaani Enn Kalmu kaks mina järgi seal telliti Boris kõrverilt originaalmuusika ja nii väga mitmel puhul. Nii et see muidugi oli ka väga oluline ja, aga noh, meil olid omad koosseisulised heliloojad, kes kujundasid Heino Jüri salu ja Jaan koha. Ta on väga palju lavastusi, sealhulgas ka muusikalavastusi on ta jäädvustanud ja nende puhkudel ta muidugi tegi see seade, kui oli tarvis seda kohandada raadiole, siis noh, võiks öelda, et tema oli nagu selle raadioseade autor, iseloomult olim, Leo Martin väga õiglane. Aga sealjuures peab ütlema ka, et kui ta ikka midagi nii tõesti tõesti leidis, et see temale ei sobi, siis ta võis olla väga äge, väga järsk, ta võis ka kuri olla, aga see läks tal tule. Ja samas oli ta jälle nii sõbralik ja leebe ja ja mõistev, aga noh, teda, tema karakterit tunti ja teati juba, et see on nii nagu välk selgest taevast, mis Rutrutugav. Põhjalik ja täpne oli Leo Martini režiistsenaarium. Juba enne proovide algust. Näitlejatega võis lugeda tervet kuuldemängu helipilt tee, kus peale autoripoolse teksti olid kirjas ka muud tegelaste omavahelised kõnelused. Ära märgitud intonatsioonide, visanud stseenid, muusika ja vajalikud helitaustad ja akordid. Loomingulise õhkkonna lõi Martin töös näitlejatega lauataguste, proovide ja lindistuste ajal. See väljendus ehk eelkõige selles, et ta suutis näitlejaid viia just täpselt niisugusesse meeleollu nagu seda kuuldemängu sündmustik nõudis. Atmosfääritunnetus oli Martini kui režissööri üks tugevamaid omadusi. Näitlejatest, kes tema lavastatud kuuldemängudes rohkem mängisid, võiks nimetada Heino mandrit, Ita Everi, Rudolf luudet, Olev Eskola, Rein areni. Aga nende kõrval kasutas Leo Martin ka näitlejaid, kellel oli väga vähe või üldse mitte kogemusi töös mikrofoni ees. Järgnevalt kuulame katkendeid 1967. aastal lindistatud kuuldemängust. Kolm paberist roosi, KUS Olev Eskola ka mängis koos üks tolleaegseid debütant, et raadioteatris liine Orlova Te olete praegu 30 kolmekümnekraega. Te olete elus nii mõndagi näinud, eks? Prügilast sammalt ja õpilaskond ülistus. Te kutsute nädala lõpuks tütarlapsi külla ja võõrustajate neid. Kui kõik ei lähe teie soovi kohaselt, siis saadeti nad viimase bussiga koju tagasi. Peaasi, et eile oli meeldiv pärastlõuna. Võib-olla sõidad öösel veel paadiga järvel ja hommikuks on kõik unustatud. Kas te lähete kõigiga laadale ning annate neile märgi, laskmises võidetud kolm paberist roosi? Ei, tehke mulle vähemalt sedagi heameelt. Valetas täna oli see esmakordse. Kuigi nad on paberist, pean meeles, et ma räägin mõtetes Mis meil muud üle jääb, küll lobiseda. Millal minu buss läheb? Pisut on üht-teist. Kujutlesin Tiit suhtuks teistsugusega. Kuuldemäng on teater, mis tänu helilindile püsib läbi aegade tavatses Leo Martin öelda ja seepärast suhtuste suurima tähelepanuga heli salvestamisse. Tehniliste võimaluste avardumisega oli ta üks neid entusiaste, kes tundis huvi stereo kuuldemängude tegemise vastu. Nii valmiski 1970. aastal koostöös heliinsener Hannes Valdmaaga. Meie esimene kuuldemäng stereos Käru Leo Martini eksperimentaatori vaim tõmbas ligi noori proovima oma kätt raadio residentuuris. Asistentidena olid alguses tema juures nüüdsed režissöörid Härmus, Aarma, Astrid Relve, Einar Kraut, tee teised. Leo Martin lavastas ligi 250 kuuldemängu, näitlejana tegi ligi 150 rolli. Oli üks vaiksemaid perioode minu elus. Naised, töö, millele ma olin antud kogu oma jõu oli ideaalselt korraldatud. Inimesed, keda ma juhtisin, armastasid mind isegi haige süda. Minu ammune vaenlane ei teinud viga. Rahu, kogu senise elu tulemus, rahu mis oli saavutatud kümnete aastate tööga. Imeilus aeg oli saabunud vanadus, aga jõudu oli veel küllalt. Auahnusega ei häirinud enam ammugi. Palun rohkem vaja aitas sellest, mis oli.