Selja taha on jäänud ka väliseestlastega kultuurisidemete arendamise ühingu ettevõtmisel teoks saanud tänavune kultuuri seminar väliseesti noortele. Lõppevat nädalat kasutasid seminaris kid ära veel koos sugulaste-tuttavatega suvise Eestimaaga tutvumiseks. Milliste muljetega asus koduteele Liivi jõe New Yorkist, kes võttis Rexa ühingu kultuuriseminarist osa juba kolmandat korda? Küsisin temalt, kas, kuidas ta tunnetab nende seminaride omavahelisi erinevusi. Ma ise olen teistmoodi, kui ma olin esimesel kahel. Ma arvan, et kuidagi ma olen ära harjunud selle mõttega, et seminar pakub igand kultuurisektorist Eestist väga intensiivse sissevaade selle kultuurielule ja kuidas toimetatakse ühel või teisel alal esimene seminar. Ma lihtsalt vaatasin pealt täitsa ehmunud, et, et niisugune asi üldse toimub. Ei ole harjunud ja teine kuidagi sai selgeks, et niisugune see on ja see on päris loomulik, et on niisugust üritust nagu seminar, niiet see oli ka väga paljud. Mina olen muutunud selles suhtes seminariprogramm paistaksid teda muutunud väga palju aastast aastasse on teisi programme pakkuda kui esimesel või teisel. Mida uut nüüd sinule isiklikult see konnaseminaril andis? Kihnu saarele sõit ja see oli otse alguses ja ma arvan, et see oli õige mõte, sellepärast et meie saime otsekohe sattuda nii ürgsusesse ja siis selles edasi venna. Täna päevade kultuurisektoritega ja eelviimase päeva veetsid seminarist osavõtjad Tartus. Tartu on sinul aga sünnilinn? Jah, ma olin enne Tartus käinud sellepärast. Mul on olnud vaja vaadata, kus palju tulin, kus ma sündisin seal mul ära tehtud, nii, ma sain Tartus vaadata teisiti. Ja meil oli. Keda saanuid Lecordes selle seeme käigus esile tõstaksite, millised loengudel kõige võib-olla kõige rohkem komponeeris oli meie keele kirjanduse päev sellepärast et see oli ka päev, millal kõige intensiivsem loengute kava, kaheksa loengut üksteise järel eesti keele kohta olid esitatud ikka kipp keeleteadlaste poolt, aga ma arvan, et minu kontakt Eestimaaga on peamiselt kirjanduse kaudu. Rohkem olulisemad kui teised päevad. Jalaga oma Diana üldse päris usin ka. Ka jah, aga vaata diaatikale samuti võtan kirjanduse peale, tähendab, kui ma olen New Yorgis, siis ma võin lugeda ja meeles pidada või nii. Kirjades on mulle oluline, Eesti kirjandus on mulle olulisem New Yorgi elu juures, kui Eesti teatas, kui ma olen siin, ma käin hästi palju teatris, kui ma olin New Yorgis, ma käin hästi palju New Yorgi teatris, niiet. See väike Eesti väike Tallinn on, sul on nagu omamoodi puhkusepaigaks. Puhkusepaigaks oleks, kui ma saaksin puhata. Ta on imeline reis fantastilise kohale siin maailmas. Niivõrd erinev minu igapäevasest elust New Yorgis, et ta nagu reis fantaasias. Aga puhkekohana kui nii jah, et hoopis teises meeleolus olla, siis võiks nimetada küll seda puhata küll siin ei saa. Jah, sest ikka on midagi uut huvitavat ja eks aegade jooksul tekkinud ju aga palju tutvuse kontakte meie kultuuriinimestega ja eksa nüüdki leidsid mahti nendega kontakteerumise, eks. Ja ma käisin kunstnik Jüri Arraku ateljees ja kohtasin teda esmakordselt ja ja mõtlesin, et kuidas on niisugune inimene, niisugune haruldane inimene nagu Jüri Arrak jäänud kuidagi ennemalt, kui ma olen Eestis, on nii? Kuidas ma ei ole teda enne kohanud, mis seal tema kunstis nagu võlub. Mis võlub see kaasatõmbav dünaamika, mis on tema kunstis ja olla Tallinnas ja liikuda Tallinnas ja ja tundes linna dünaamikat? Kahtlemata üks elamus. Jah, sa võid nüüd võib-olla võrrelda oma eelmise reisige, kas tundus midagi muutunud selle aja jooksul või kui nüüd eelmiste kordadel silma vaatamise järgi, eks ole, esimene mulje kui linna vaadata, nüüd on hoopis teine, kui mäletan kaks aastat tagasi. Hoopis teiseks linnaga uus ja ilus ja läikiv ja ja väga terve imeliseks kuidagi. Jah, teil on võimalus elada ju hotelli sport, olümpia purjeregati ajal elasid siin olümpiavõistlejad. Jah. Neid on siin sport hotellis meie seminari osavõtjad ja siis meid ümbritseb spordielu päevast päeva hommikust õhtuni kõik toast välja minna, siis on sportlased. Ei tunne, et oleks otse Tallinnas. Aga teave tuleb, filter, mis tunne on nüüd, kui sa tuledele Eesti mulle küll mind nendel oma sünnime radadel. Mis tunne on? Ma arvan, et iga päev on mul erinev tunne, kui ma kõnnin eestimaal eile ma tean, ma olin eriti tujulised vastu võtta kõik, mis võib olla uus ja, ja enne tundmatud asjad ja kõnnisingi mööda Tartut tunnetada, linna, kõndida, inimeste seas, lihtsalt tunnetada, kuidas oleks Tartus olla või elada või isegi eks ole, see fantaasiat oleks masinaid, kuna ma tartus sündisin, kuidas oleks kogu aeg siin üles kasvanud niisugune fantaasia. Ja kas tekib ikka rohkem tunne kui Saviby teksti maletajad, juured on Jon päris sügavalt selles pinnas noh, täna ma vaatan jälle väga objektiivselt, oleneb, kui sügava inimene ise oma juured laseb minna ja ma arvan, et tänavu valitseb niisugune kultuuri matega teatris vaadeldakse klassikuid ja rahvatantsupidu ka iseenesest on tegutsemine oma oma, oma juurte jõul või kuidagi niimoodi, aga samal ajal, kuna see on aktiivne protsessis. Ehk siis, kui inimene laulab regilaulu või tantsib rahvatantsu või või üldse aktiivselt, võtab osa oma oma kultuuris, mis on tema päritolu, see on teatud radadega aktiivne, juurde mulla sisse laskmine sügavamale ja sügava eksale. Jah, eks seekordse peksa seminari eesmärk oligi viia tõid just rahvakunsti teemade kaudu nendele juurtele ikka lähemale ja lähemale ja suureks plussiks oli see, et meil oli võimalik kohata ja tutvuda Igor Tõnurist iga ja tema ettevõtjatega tema väsimatu inimene, kes on ka väga teadlik, ta on ise kõik läbi mõtelnud ja uurinud ja igal Tõnuristi dünaamiliseks sele, selle juurde otsingu- ja igat aspekti, eks ole. Mitte ainult rahvalaul, rahvatants, rahvamängud, aga ma arvan, et teda huvitab iga aspekt meie esivanemate elust. Ja ta pakkus oma teadmisi ka meile edasi sellest. Me tantsisime leegaiusega koos ja saime nendega väga tuttavaks ja nii et see Haimis valitseb Tallinas, kuidas oma esivanemate kultuuriteada, see oli ka meile võimalik kaasa elada.