Tänavuste some riiklike preemiate nimistus leidsime ka Eestimaal teada-tuntud Eva Lille nime. Temale määrati riiklik preemia Eesti nõukogude kirjanduse soojendamise eest. Teadaolevail andmeil on see sõjajärgsel aastakümnel esimene tunnustus eesti kirjanduse tõlkimisest soome keelde. Hiljaaegu oli Eva Lille suvisel Eestimaal jälgis ka peksa ühingu kultuuri, seminari loenguid. Seal me temaga jutujärjele saimegi. Kas sa mäletad, millal sinu huvi Eesti vastu üldse? Kas jah, ma mäletan küll väga hästi mäletan, ma hakkasin õppima eesti keelt Helsingi ülikoolis 60.-te aastate algul, ma ei oska isegi seletada seda mikspärast, aga mul oli valida kas soome keel, soome-ugri keeled või läänemeresoome keeled. Siis ma valisin eesti keele meresoome, keeled oma erialaks. Hiljem ma sellest küll loobusin. Selles mõttes ma hakkasin soome kirjandust õppima põhiainena, aga huvi eesti keele vastu, nagu säilis Kirjanduskeel, eks see tõi siis ka sulle lähemale eesti kirjanduse. Kindlasti, jah, ma olen hakanud kirjandus väga lähedane. Ja millal su nagu esimesed tõlkekatsetused eesti kirjanduse valdkonnas algas? See hakkas vist 65. aastal ja täitsa niimoodi juhuslikult oli kiiresti vaja saada üks lastenäidend, Robot Dropbox, Boris kabury näidend lastenäidend soome keelde ja kaks nädalat oli aeg. Ja siis minu käest küsiti, et kas ma seda tõlkima ütlesin. No ma võin ju proovida, siis me tegime seda kahekesi, leinan Ivangaga ja nädala ajaga tõlkisime selle näidendi mõlemal esimene tõlkeproovi ja väga huvitava kahe kuu aja pärast tuli järgmine lastenäidend ja ja nii see siis vähehaaval hakkas. Ja tänaseks võime siis kokku panna päris pikka reivikirjanikke kellelegi tega, seal kõigiga, oled sinasõber ja kelle loomingut oled sa siis vahendanud lahe, teisele poolele. Tõesti, kui nüüd arvestada, nüüd on juba 16 aastat esimese eesti näidendi tõlkimisest, siis nende aastatega olen ma tõesti väga-väga panin juba tõlkinud Ma olen väga palju tundnud huvijuht näidendite vastu ja ma olengi tõlkinud Enn Vetemaa, kaks näidendid, Püha Susanna ja, ja siis selle teine osaga Peeenneteks Eduard Vilde tabamata ime ja pisuhänd, minu tõlgitud. Neid näidendeid on vist kokku juba nii 15 umbes, ma ei ole lugenud küll. Aga siis muidugi mu tähtis raamat mani. Mõtlen oma tõlkija teel oli Lennart Mere virmaliste väraval. Sellest ma olin väga sisse võetud, see oli mulle väga raske töö. Seda ma tõlkisin umbes nii 76. aastal vist. Ja pärast seda on läinudki nagu see tõlkimine mulle. Ma ei saa öelda, et põhitööks, aga tõlkimisega veedetud aega on läinud järjest suuremaks, ma ikka rohkem ja rohkem teen tõlketöid. Nüüd alles viimaste aastatega. Ma olen tõesti nagu märganud, et mu põhihuvid on tõlkimise juures, kuigi ma muidugi teen ka päris tööd. Johnson, ma olen selle töö kaudu jälle seotud Eestiga. Ma olen reisibüroos tööl ja organiseerinud kultuurihuviliste inimeste gruppe Eestis. Põhiliselt Tallinn. Jah, jutt oli Lennart Mere loomingust. Kes me kirjanikest on pakkunud veel ja kellegi loomingut, tõlkimine sulle kõige suuremat rahuldust, huvi ja võib-olla ka kõige raskemad pähklid tundunud. Vilde näidendid olid rasked tõlkida ja need olid huvitavad ka klassikat ma ei olegi rohkem tõlkinud, ma olen ikka pidevalt tõlkinud praeguse aja Nõukogude Eesti kirjandust. Üks väga lähedane kirjanik Arvo Walton, kelle novelle ma olen natuke tõlkinud Lennart Meri, et tema virmaliste väraval ja nüüd tema uued raamatut, mis praegu on käsil. Aga siis ka veel Mati Unt ja tema sügisball, mis oli nagu mu viimane raamat, mille ma tõlkisin, see ilmus küll juba möödunud sügisel. Aga seal see töö, mis tõi sul otseselt siis selle riikliku preemia Nojah, Mati Undi raamatu vastuvõtt on Soomes üldised olnud väga hea Coheni, kui ta ilmus kohe, ilmusid väga kiiresti retsensiooni kõikides suuremates lehtedes, väiksemates lehtedes ka, aga kohe nii kahe nädala sees ja väga pikad retsensioonis. Põhjalikud ja mitte ühtki niisugust negatiivset hinnangut ei ole. Mati Undi raamat Soomest saanud. Jah, aga ta jälgib pidevalt eesti kirjanduse olukorda, kuidas tema tänast seisu hindad üldse, kui sa võtad Alaskas neid oma Soome Kirjanduse ja tunnetades maailmakirjanduse üldiseid arengutendentse ja jooni? Soome kirjanduses on tükk aega olnud romaan ja niisugune realistlik, lai suur romaan. Aga Eestis jälle on lühivorm. Mul on niisugune tunne, et eesti eesti novellid juba ajaloolist aasta sajandi algul ka olid need, mis suunasid seda kirjandust uuele teele. Uued suunad lööd ikka niimoodi lühivormis läbi ja praegu ka. Siin on ilmunud kõlaid, suuri romaane ka näiteks Jaan Krossi ajaloolised romaanid. Aga tüüpiline Eestile on see lühiromaan, lühivorm, isegi nii lühike vorm, et, et sellega on raskusi. Näiteks praegu mul on tahtmine tõlkida kakskolm raamatut soome keelde või kaks, kolm lühiromaani, aga nad on liiga lühikesed, et nendest raamatut saada. Ja novellikogude vastu jälle Soomes ei tunta nii palju huvi. Inimesed tunnevad huvi küll novellide vastu, aga kirjastused ootavad ikka romaani romaani. See tuleb just sellest, et Soome kirjanduses on see põhi põhivorm on ikka romaan. Nüüd siis veel luule. Eestis on praegu väga kõrgetasemeline luule ja seda eesti luulet praegu ju tahetaksegi avaldada Soomes, et eesti hoonest luulest ilmub antoloogia aasta või paari jooksul. Mis on nüüd endale nüüd konkreetsemalt sporterezon, mille juurde sahtame lähemate aastate jooksul taha tasuda ja nagu kokkulepped olemas? Esimene töö praegu on eesti kirjanduse ajalugu mille tahab avaldada Soome Kirjanduse selts. Huvi niisuguse ajakirjanduse ajaloo vastu on aga suur. Sellepärast et meil ülikoolides õpitakse eesti keelt ja selle juurde käib ka siis väike kirjanduse ajaloo kursus. Nii et õpperaamatuks põhiliselt on vaja seda. Siis ma loodan kohe sügise alguses ma saan kätte siis uued käsikirja Lennart Mere raamatu viimne ookean mis ilmub esimesena siis soome keeles. Soome kirjastusveeline Djöös on tellinud Aabeeenny kaudu selle raamatu ja seda oodatakse praegu juba huviga. Soomes. Siis Lennart Mere Hõbevalge kohta on tehtud leping. See on siis juba nii, järgmise kevade suvetöö ja näidendeid on terve aeg, juba lasteraamatut oleks ka vaja teha, nii et töötan küll ja huvi. Kõigepealt paistab, et Soomes on huvi eesti kirjanduse vastu, praegu. Jah, oma käe seal ola eesti reisi ajal sa elasid aktiivselt kaasa ka väikse ühingu kultuuriseminarile mida uudsa nendest kohtumistest ja loengutest endajaks sammudest. Ma saavutasin väga palju peksa, loengud olid täiesti suurepäraselt ja, ja kõik see programm, mille peksa oli korraldanud mulle isiklikult, see tähendas muidugi seda, et ma sain ükskord ise olla turist ja mitte grupijuht. Ma saan ise nautida, küsida ja pärida. Väga huvitav oli, mulin muidugi Kihnu sõid, see andis mulle väga palju. Ja praegu. Ma tean, et ma tõlgiks palju paremini selle Mark Soosaare Kihnu naine, selle filmi, millega ma nägin õudset vaeva 74. ja viiendal aastal, sellepärast ma ei osanud tõsis kihnu keelt. Praegu juba hoopis teine lugu. Ja siis tutvumine Ellerheina kammerkooriga oli ka väga huvitav, Nad laulsid, Veljo Tormise ingerilauludes oli mul tõesti elamusele past, lauldakse soome keeles. See oli nendel väga ilusti tehtud. Meil iga päev on olnud mingisugune teema. Üks väga huvitav päev minule, kui eesti keele õppijale oli see keelepäev siis olid meil väga kõrgetasemelised loengud ja tutvumine siis ka keeleinimeste kah, näiteks Paul Ariste rääkis meiega ja siis mulle jäi meelde Mati Hindi ettekanne Eesti keele ise Äravisusest. See on mul pidevalt meeles Manimondi. Arutan endamisi seda, seda iga päev neid mõtteid, mida tema kandis ette. Ja siis peale keelepäeva on meil olnud mitmeid huvitavaid kohtumisi pagunsti ansamblitega. Igor Tõnurist on meil esimestel päevadel olnud pidevalt saatjaks ja, ja tema juhendamisel. Me oleme küll õppinud ehitama eesti rahvapille ja küll laulma eesti regivärsi ja küll küll tantsima. Nii et labajalavalss on selge.