Palumegi Adelereindorfil meenutada Eduard Taskat Mina pean ennast üheks temani esimestest õpilaste kui ta tuli selleaegse kunstitööstuskooli õppejõuks, tema seal juhatas osakonda või kuidas seekord nimetati töökoda, kus oli köitepapi ja nahatöö algusest nahatööd üldse, kui niisugust ei olda ka, seda siiski Taska otsekohe minu juba seal olles nii õpilaseni organiseeris. Ja see hakkas õige primitiivselt veale katsetati naha peal igasuguseid tehnikaid, muidugi mis Taska ise oli, proovin, lasi siis ka õpilasi proovida. Nii et mina olen selle alguse juures olnud, kus tal omal veel ei olnud töökoda, kus ta oli kuldses koolis õppejõud ja üldmulje, nii palju, kui ma mäletan, see oli ikka ammu juba. Ta oli ka veel küllalt noor ja väga huvitatud ise sellest nahatööst ta siis ise ka veel alles katsetas, tal ei olnud mingisuguseid suuri resultaate veel olnud, aga ta oli proovi teinud ja mina mäletan, kui vaimustatud ta ise oli, ta katsetas, missuguse värvidega, missuguste neid tehnikaid muidugi oli, nii, vanade ajalooliste püüdjate juurde oli tehtud, aga need olid kõik nii unustusse jäänud ja tema nagu neid katsus, nii elustada ja omalt poolt muidugi täiendada ja kõike seda. Ma nii nagu nägin ja jälgisin. Ja minul kui noorel inimesel nii suur austus selle inimese vastu, sest ma nägin tema niisugust suurt armastust oma töö vastu ja vaimustust, nii et peale tavaliste tundidevõimelise ette nähtud oli, tema jäi sinna veel tööle ja ja ikkagi veel võttis, nahad värvis ta kortseldas näide, tegin niuksed Marmureerise mitmesuguste võtetega, nii et selles mõttes ta oli üks haruldane inimene. Ta oli väga majanduslik ka, ta oskas hästi organiseerida, see on ju ka väga vajalik ja selle tõttu ta sealt kunsttööstuskoolist ära läks, et seal oli nii kitsas asi ja siis tolleaegse selle juhatajaga, kuigi ta oli ise tema sugulane, aga nende vaated läinud kokku. Voldemar Päts, tema pani rõhku rohkem niukse kompositsiooni ja paberi peale joonistamise ja paberi peale loov. Aga Taska tahtis otsekohe materjali seostada ja panin väga palju rõhku ka niisugused puhta töö ja nii et et see pidi nagu praktikaga käsikäes. Aga Voldemar Päts, noh, tema kui stiililt sa mees jälle pooldas nihukusteta, küll see tuleb kõik iseenesest, et ennem tuleb õppida, joonistama ja kompositsiooni looma, aga tema nagu ei taibanud seda, et peab käima käsikäes siiski ja peab hästi materjali ja neid tehnikaid tundma. Sellepärast ta siis rajaski oma töökoja ja, ja siis seal rahvast oli. No eks ta esialgu algas ta kapiskut peale, ma ei tea, kas tal oli võib-olla seal mõni 12 20 inimest, kõige rohkem mangarne. Aastatega ta laiendas ja suurendas, sest ta lõi ka välismaaga sidemeid. Ma tean Rootsiga ja Soomega ja tal oli Niukest müügivõimalused sõna, kõik ta laiendas, see asi läks tal väga nii-öelda laiaks. Ta ise küll ütles nii et see kasvab mul käes nii suureks ja et mind rahuldab otsese loovtöö. Aga see kisub kaasa ja, ja noh, majandus on ka väga tähtis, tal oli ju pere ja kõikjal, niiet ta katsus ikka seda majanduslikku ja tal oli selle koha pealt oskus organiseerida. Nii. Teie olite ka tema õpilane, kuidas ta oma õpilastele neid teadmisi jagas, siis kui me koos töötasime, kui tema veel ise ka seal oli tööd. Aga kui ta ära läks, kui ta ära läks, siis meil olime juba natuke nagu paralleelettevõtted, ega ta siis ikka nii muidugi, ta oli ju viisakas, heatahtlik inimene, aga muidugi nagu kõik kunstnikud on, eks ta oli ikka nii teatud viisil ka revanši ei tahtnud. Muidugi ta tunnistas, kui midagi oli hästi välja tulnud ja nii köik, aga et ta nii väga oleksid edutanud ja juhendanud, siis sellest momendist, kui ta kuldsest koolist ära läks, siis ta oli juba omaettevõtte patrioot ja muidugi valvel, et see häästigi edele. Aga mina olen temaga kolleeg olnud ka. Olid ju paralleelselt käsitöö, õpetajate seminari, õpetajate seminari hiljem pedagoogilise instituudi juures oli käsitöö, õpetajate kursused, niuksed, täienduskursused ja seal ta õpetas esialgul tema üksi pärast. Ta kutsus mind ka, püüame, olime mõlemad seal õppejõud ja hiljem, kui tema omaettevõte juba neelas tervendaja energia, siis ta läks sealt ära ja see jäi nagu minu hooleks. Nii et ka seal andis väga palju niisuguseid maitse ja teadmisi edasi käsitööõpetajatele, kes õpetasid hiljem nii raamatuköitmist, pappi, tööd noh, laialt üle maa, igal pool tööd olid kõik juba niuksed, täiskasvanud inimesed, vanemad inimesed, kes olid juba tegelikud õpetajad, aga tulivad ennast noh, nii nagu täiendava sõna ja see võib-olla nendel ei olnud iga kord kutset. Aga siis nad said oma käsitööõpetaja joonistusi, olete kutse ja seal oli ta ka väga tubli õppejõud ja niisama suure vaimustusega. No ühesõnaga, kõik, mis ta tegi, ta pani viimase välja, nii et ta ei olnud niisugune. Või kuidagiviisi niisugune ajas kergelt läbi, seda ta ei olnud ja suur. Oma ala patriootja entusiast.