Aparaadi juures Jaak Johanson. Ja neljas kord koos teiega kuulata üles leitud vinüüle. Laul kevadele Tuudur Vettik, rahvaluule laulis Jaan Tombi nimeline kultuuripalee poistekoor. Nonii, poistekoor kui kultuuripalee olid Jaan 1000 nimelised, praegune Salme kultuuripalee, aga kõik muidugi teadsid seda. Koori Uno Järvela poistekoori nime all. Ja eks see ole salalik võimalus nüüd ka iseennast sellesse saatesse laulma sokutada. Ma arvan, et see salvestus kuigi plaadi pealt on seda jälle peaaegu võimatu leida, peaks olema kusagilt 67.-st 68.-st aastast ühe poole peal on poistekoor ja teise poole peal on Heino Kaljuste Ellerheina lastekoor. Ja eks tahaks meenutada siin teisi dirigent aida, Tederit ja Gunnar lossi. Kümneid aastaid, aga see oli selline lugu on kõikide seekordsete salvestustega, et siia igale ühele tahaks. Tund aega juttu juurde rääkida, nii et ma räägin ühe jutu siia ette korraga ja siis teen korraliku playlisti ja paremini lobisen liiga palju, ainult seda, et, et kõik need plaadid on tõesti sellest ajast minu kooliajast, siis kuuekümnendad, seitsmekümnendad natuke, võib-olla 80.-te algust. Selles saates kõik eestimaised salvestused. Ja neid võiks olla palju, palju, palju, palju rohkem, selles mõttes ei ole see midagi. Esindusliku, need on lihtsalt need mis on alles jäänud ja mis muidugi on kõik osa koolist Minujaoks. Oleks kindlasti ja enamusel nendest plaatidest on plaadiümbrisel. Nende. Sõrmejäljed, kes selle plaadi peal, noh, eriti need, kes loevad aga ka mitmed need, kes mängivad. Et siin on need pruskonnad, sellised sõpruskonnad nagu leegahjus ja ja Hellero ja veel järgmise salvestuse kohta tahaks öelda, et siis Ellerheina Kammerkoori, Ingerimaa õhtute esmaesitlusel. Ma mäletan, et ma olin Estonia kontserdisaalis ja see tunne on siiamaani väga-väga meeles ja just see, et kõik need nagu Hortus Musicus nagu ka tegelikult Järvela poistekoor ja et need olid sõpruskonnad Ja sellisel moel, mingil kombel tolles väga kummalises ajas hoidsid Eestit olemas. Ja et kõigis nendes neljas saates olen ju kuidagimoodi ennast letti ladunud küll kurioosum. Ta küll kõige lemmikumad asjade kaudu, aga võib olla ka kõige tähtsamad asjad on ikkagi meelega jäänud mängimata ja võib-olla ma olen lihtsalt jälgi seganud. Sest eks kõik see mis on muusikatööstus ja plaatide tegemine, on osalt see, mida nimetatakse soussel. Insineeringuks oli sellel ajal ja on ka nüüd vaatamata siiruse puhangutele, mis seal sees esinevad. Ja sellega olen. Mingil moel paljastanud selle osa sellest, kuidas minule mõjus, kuidas mind õpetas või kuidas mind hävitada. Tas võiks öelda, aga, aga jah, et panen nii-öelda playlisti üles siis kodulehele või kuhu, kuhu vaja, kus siis kõik saab täpselt ära toodud, kes, mis laulu laulab, mis pilli mängitakse, kes mis luuletust loeb. Ja nõnda edasi. Elagu vaba Eesti. Vana vägev käikekasseil luurai jällegi Mei sähku laps, Kuura jälle lüüakse sur, rõõmsaid lapsi, kallatakse maha kallist napsi, pilatakse kauneid pildi, vaipu, kiidetakse hangeldaja taipu, süüdatakse ketserlikke oode, rikutakse rikkaid kunstipoode. Lühidalt kõikvõimas, küps ja mahe. Kannab mõnitavad silti. Pahe. Selles kirju silmast taevas aita, võib nii kergelt leida, mida laita. Tantsulaidavad Kell saapad, narrid, kanged vürtsel hetkel mao katarrid viiulit. Kell sõrme otsas villid maalikunsti, kellelt tuhmid, prillid, mõõka, irvitavad nürid, käärid, värsked noorust hambutud. Me käärid, kes ei tunne mee ja pipravahet. Muidugi Bergsus maitses pahet, süvalõhuta meister maalid saagu pantonist, õllesaalid, hävingu tules nagu koli, templid, aarded, kõik, mis ükskord oli külvata kui teisi Roose, palme, luuletajaid, loogu, teisi salme. Üks on kindel. Mõttelemis vahene. Paradiski tundub kehv ning pahened. Kuna sinu lapsed igatahes päike, pärleid leiavad Kapliimsess pahes. Minu hambad peavad kõike Ingvariks Jan mandli piimaks paljul lootes palju maitstes mõtte vürtsiseks saab viimaks kõrgel vildakas mansardis, kärjemeest ja kullast lausa. Kirjutan ehk Eesti e-post paastudes onu Oris kausa sametist paraadi kleidis kortsus põsine roosad krohvi vahin kullipilgul alla, juues leiva juurde kohvi. Ningmann närin ruttu, nutan kuuldes uue ajal hõiget. Hambad muidugi on valed, aga pisarad on õiged. Kohe-kohe ja, ja oma karja oma oma orjahoiud. Ega sae musta mulla peale ja, ja i karja Järvirge. Lepi Klepisti vam Lynni Ainaadoni, et ta mees tuha tõttu ei söögi söögi, kodugethermaid, Kädi, Metkemaga, Koidu oma äri püssi, sähvaka troostaja kõvem viima koos sääsemarjast Suur Karese karjak, kullakene orjad. Et enne oligi õdagu ime luina skoda ootele, mama, skoda ka. Punaseks, kuna skari koda tule, tule, tule maasia omama ja. Kõigil imesid ime minnu, tarre käsitarre, tarre käsi sinna ei söö siis tütrekene maitsvaks metsamarja lad. Me oled sa oled sa väga väsinud oled Pole tra säärane. Sinna, eks sinna varra ületaijaid. A. Ära tulin ära teie linnades alevikes ja külades. Tulin ära teie igikorraliku tühja-tähja töö Raekoja kella juurest. Astusin välja teie argielu rütmikast rutiinist. Mis minust sai. Metshaldjas läksin Jänekiks. Uitan Rututa metsades ringi nopin tuntud ja nimeta lilli, räägin iga loomaga tema keeles ja ainult emaga emakeeles. Ujun ojast jõkke ja jõest järve säästes nii enda kui teie Narva. Aga kui keegi teie seast julgeb tulla Muri jõgisoo, tema sulgeb. Järv tõuseb trikki, mets muutub, vanglaks ja välja ei saa. Aga kui ükski teie seast tahab jääda mu juurde? Rajaks saab raba pea padjaks, tuuled, sammal käib, tekiks ja asemeks maa. Üks korralik pere ei taha, et minnakse salaja. Siis lõunat ei saada, teha liha, kooke ja kala ja. Mu isa läks kodunt välja 10 aastat tagasi. Ja seniajani pole ta saabunud tagasi. Ta mõnikord ilmub mulle ja me valu on väga suur. Ta tahab midagi öelda, kuid näeb, et ma olen suur. Ta näeb, et ma olen vana ja ainult vaatab, nii et ta nägu näen jahtuvana ega saa seda tagasi. Mu isa, mu armas isa, kes ikkagi valvad meid. Palun too meie majja tasa oma metsade salateid. Ja mõnikord ilmu mulle, kui kurbus on liiga suur ja taha midagi öelda. Ära näe, nagu oleksin suur. See oli nii, mu koolivennad läksid ja läksid samuti kõik kenad kooliõed üht üsna pikka treppi mööda üles, kus puhkes palavus ja kestendasid käed. Kui mindi üles, nägin sadu sukatrippe, pea alaspidi, kui seal rippusin. Ei, mitte trepi peal, vaid allpool treppe ja teiste minnes kaasa. Rappusin. Nad tulid altpoolt, panid pisut imeks ja mõned mõist valt arvasid, et näib kas tagantjärgi keegi suudab mõista, mil moel mu jalad trepi kinni jäid. Mind polnud, aga ikka mahtusime kõik pidusaali, kus siis amort post tõi tädide käest väikseid tähekesi, kus seisis õige mitu õpetust. Kõik lapsed esinesid vahel sekka tädi, kel oli poeg, üks Eevald paganiini. Too koukis taskust martsipani pudi, et sekka mätsida kollast plastiliini. Siis tekkis saali silmapilkne vaikus. Kui lonkav näärivana meelitati sisse ja tehti laulu Antid sellofanist pake, kust näha võis, mis pandud paki sisse. Siis tädid esinesid kõige rohkem tädi, kel oli poeg, see paganyinjevalt. Kui viiul läbi oli sisse lükkas onu üht preemia apelsini suuremat kui see vald. Ka alla tuldi sama treppi mööda pea alaspidi, kus ma rikkusin. Ma olin lugenud, et trippujaid ei lööda, kuid pudenema siiski kippusin. Üks vintis füüsik katlamajas passis kui manomeeter näitas plahvatust ent katlakütja süsi juurde tassis, et mitte unustada muistset kohustust. Kui pidu läbi oli, kustutati tuled, kõht veidi valutas ja väljas 100. lund. Ja ma ei valeta, sest vastikud on valed. Kõik oli natukene hästi õnnestunud. Enne õuna kinni hoidmas puust õhuakrobaat, teise suust külma kartma diat, jahtuvast kileest, hapuarga, lahtuvastki meest enne seda naist ja seda meest nelja käega kinni hoidmas kuust, aga kuu on auke täis, kui juust varju peitu, kui mille eest jälle algan, mõtlemata muust enne õuna kinni hoidmas. Puust hobune ei taha vallarees metsnik metsast pargivaht alleest. Üks saab sooja viinast, teine teest, mõni lapsest, mõni koerast truust, aga koer on pulstunud kirbutuust varju peitu pakk kui mille eest pintslisse kantslist püssist käsipuust, tuules taevast, kurgede Kluk, luust alpinistid, köiest, helmed, keest, pimekepist kepi kaudu teest, kes saab marksist tuge kesku eest. Näe, kuis rõõmu tundes rändevoost hoiab liha kinni, valgest luust varju peitu, pakku mille eest? Ei ma enam saagi mõelda muust enne õuna kinni hoidmas puust ujujat, kes haarab kinni veest põgenedes uppumise eest. Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere. Me hoiame nõnda ühte ja läheme läbi mere ja läheme läbi mere, mis tõuseb me vastu ja läheme läbi mere ja muud me ei vaja tuge ja muud, me ei vaja tuge, kui üksteise selged õlad ja muud me ei vaja tuge kui ühised rõõmsad võlad, kui ühised rõõmsad võlad, mis üheskoos tuleb meil kesta, need ühised rõõmsad võlad. Neid meri ei saa meilt pesta. Ma tahan su rinna kaudu ka tuult, mis sind riivab mõista ja tahan su kanna kaudu seal maal, millel seisad, seista seal Maal, millel seisad, seista ja mõelda kõigile maile see maa, millel seisame, seista on antud armastajaile. Sa armasta siis minu silmi, kui nendes on maailma taevast ja laula vaid seda mu salmi, mis sõlmub mu südamevaevast, mis sõlmub mu südamevaevast, kui aiman tundmatuid ohte, see salm on mu südamevaevast. Kas oskame hoida kõiki? Kas oskame hoida ühte kui heitunud mesilaspere, kas oskame hoida ühte ja minna nii läbi mere? See. On omakorda. No aga ma Meimavaadid. Tuul pärna ja joodi. Toolema õlule. Kogul vääre looja, loodud. Uus, et ikka tooli Kiika ja sina laksud meie lauda ja meie lauda. Ei ta ei saagi kaagindaa, ei ta nõus lauda. Luus nõuda ande ta väärispuupuuna. Või ilma sünnibiini me siis on märu Malluunime kui ilm asünnipi neeme ja siis on tema roomaluu. Tänasest sirget suuremas, jätkas lapikad kangemmas, tema tilkagi sirgub suuremas, jätkas lapikad kange maas. Õpetaja kantsli pääl, kuulutab sel rahval seal siis Betaaljaka Lepääl kuulutab sel rahval Sa oh jätkema luu, VIPid ootab põrgus kooleebeeii jätkema. Luulein peid ootab kõrgus kooleebi. Oh ärge uskuge Maalehe, kõik see põrgu poole, koolebaiko, ärge muulskem vaale köikse põrgu poole koolebay. Vaat siin on mees, kes põrgus käinud ja peenar au ja ilu näinud, vaat selline mees käis-põrgus käinud ja teeme Haulja ilunälg. Ei põrgu poole, kaugel meist, käiti aasta ehk polder põrgu poole, kaugel meist käitina aasta Aedpol täis. Kui sõidad peeni, koormatkuusisotti, oled põrgus, sous, kui sai tape nüüd koormatkovs, isotte põrgu, sous saldooleb vastu kuldne loss ja lossihoidjad, koer ja kass saldooleb vastu kuldne lots ja lossihoidjad, koer ja kass. Seal laulvat linnud, piigad, kohus, kui me keha ja lehekohus seal laulvat Linnutee, Gazpowskoime Haajal. Seal on ka kuulus laulukoor ja nende hulgas vana hoor, seal on katuurus laulukoor ja nende hulgas vanakoor. Seal on ka hiilustanglus ajal kui Viljandi kreisis Liivimaal, seal on ka ilus, ta on sul seal kui Viljandi greidis Liivimaal. See kurat on üks kuulus mees temani. Beiblides koorat on üks kuulus meeste nali, seisab piibli Kuura poole laita mees, tema liiga helde söödasesse koorad poole laita mees, temal liiga helde söödad. Neljanda mad viis piira Jaldu neljanda Eesti rahva luua. Kui see jaapan hulluks läinud, ei tema teadnud, mis tema teinud. Kui see jaapan hulluks läinud, ei tema teadnud mees tema teinud veeneteisveevee asütid ja vedas välja, saatis venega Keysweeveeaa tööd, teed ja väe, tema välja saatis. Akkase õpeta omade taguulut aastal selged, söövad A kaasab petama Teeda, kuulutatav selgelt saada meiega Me Dalia Ismail siin. Kui Roosi meiega hädaliale Marsi roosile maha jäid, meist õed ja vennad kurvast. Leganna rauda, vaske ja meene olivad ske, mõtle kanna rauda, vaske, raanid seljas kuulipauna sisendina. Vallemmer, kui sauna seda Nizzeljas, koolid, Paulaasisemenoll, märkuid, aunas. Need öö, Moskva nagu smil, Jendralvas, tollile, meie ö Moskva Vienna, kus need kindral vastu duelli soovis ja tee peale on kuuskatu randi soovist ja teedele on, kus kõik too on, teed on jälle MUU liit saada neid uhkes tehtud. Poolene tuulid saad, olid uhkest tehtud, need veel õnnepoolene. Key võib randaabelt piima üülita on riigei, kui randaabelt laadima söölita on. Seal nii kaua ka ei saa, kui see päike oli tõusnud, seal me kaua ka ei saa, kui see päike oli tõusnud tundjagagi Ryboysiti Leicale õuna ei tahapoole tundidega keeri poisid keele ikka lõuna pool. Aga viinamarju sööma jaapani poiss vitavamale viinamarju sööma, jaapani poiss ta tervitama. Tänapäeval on hulluks läinud jalgadest oi kui midagi ilma teed ei käinud. Füüsik need ripu, jalad pikki Atlejeviku ja värvitud. Nii old preilid käinud. Ja olnud slaidil lõpujalgu. Lapsena televisiooni ei pruugi siin ka vene raha. Oli elu, kui pliiatsijooni, ei palju seal värvi sees. Oli elu kui pliiatsijoonis. Et palju seal värvi sees. Ja õhtuti valutas mul kuni õlad jäid, häbi, kallenn. Seal kohtasin neidude neelu. Meie vahel, ent midagi jäi. Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu. Sest valguse kätte ta jäi. Nüüd ta jälgi seal majas ei leidu, sest valguse kätte ta jäi. Et kultuuritulla allermada järgneda või uued tuuled Enn annavad tunda meda sajandil. Meile tõi. Pill meile tõi. Lapsena Televisioonis. Kui mängisin kaamera ees, oli elu, kui pliiatsijoonis. Ei palju seal värvi sees. Varade juures oli Jaak Johanson ja saadet kokku panna aitas Helle Paas. Ja viimased kõlanud laulud Paul pinnalt Benno Hansenilt, eriti Juhan Viidingut võiks olla pühendatud Eesti laulu lõpp voorudele. Vaatan siit klassikaraadio aknast otse mere poole ja üks helerohelise pepuga laev sõidab siit Skandinaavia suunas. Hoogsalt ja meiegi saate lõpp võiks jääda kuidagi kuidagi lahtiseks. Siin on vinüül noore Prein rannad, bee mängitud Johann Sebastian Bachi iga. See on siis, kui ta oli Tallinna riikliku konservatooriumi viimase kursuse üliõpilane ja võiks jääda mängima meie seltsi kapridža armsa venna ärasõidu puhul. Siibe moll masoor. Siit võiks lugeda harioosumis jutustab, kuidas sõbrad meelitusi puistavad, et ainult reisimõtted maha jätaks. Ja nüüd maalitakse ta kujutlustesse igasuguseid ära, rääkimata juhtumeid, mis teda võõral maal oodata võivad. Sõprade ütlemata hale nutt ja kaebamine. Aga kui sõbrad näevad, et kõik jääb nii, nagu on, tulevad nad kõik temaga üheskoos jumalaga jätma. Ja viimased kaks osa postipoisi aaria ja fuuga, mis kõlab täpselt nagu postisarv, aga eks paista, kui palju seda veel saatesse mahub. Igal juhul helgete kuulmisteni.