Tere õhtust, R2 on Narvas Station Narva festivalil Kreenholmi manufaktuuri suures kompleksis Margus Kamlat ja Sander varusk ja Erik Morna symbol. Ja neid ootab tänagi ees üks muusikaline üllatus ja mõned jutud ka inimestega, kes siin kohapeal on. Linnas, kus on supersüsteem, takso sõidab ükskõik kuhu. Ühe sama tariifiga, tere rool ja tere ka minu poolt, et kuulajad. Räägi Erik lähemalt, mis seda rifid nüüd oli? Kaks 50 eurot. Ma tulingi kahe 50-ga siia, aga ma pean nentima, eile ma tulin rohkem, aga, aga valesti tegin. Ma ei tea. See on super koht. Me saame, mina sain eile õhtul vaadata. Eesti viiekroonise vaadet ka küljevaadet siinsamas lähedal. Siis sain külastada mõnusat väli, WC, et see on siin tegelikult meie stuudio kõrval kus sisse astudes hakkab tuli põlema, aga kustub paarikümne sekundi järel selleks, et sa saaksid korralikult sihtida. Ütleme nii, sa pead liigutama kogu aeg, mitte. Ma ei tea, kas käsipead või, või muud mis ma veel märkasin. Suur osa kauplusi, mida ma tee peal nägin, olid kalatarvete poed, umbes nagu fish, sport ja nii edasi. Sellepärast Narva jõgi on Narva, jää peal on kalapaate. Ehk siis paate, mille peal istuvat kalamehed on neid ilmselt rohkem kui busse linna peal. Ja Narva jõe uurisin nalja, põhitüüp on haug. Mida teie uurisite, Sander. No mul oli selles mõttes tore võidukas alguspäeval, et ma leidsin ühe ainsa pubi, võib-olla ma eksin, kas siin päris ainus mis näitas Premier liigatena? Kartsin, et äkki Narvas ei ole siukest kohta, oli iiri pubi, kus oli, käis live is mingisugune iiri raadio ja iiri raadio ütles ise, et ta kogu aeg teavitas seal vahepeal nagu meil on, need kõllid on. Et seal iiri pubi raadiosel spetsiaalselt raadio tehtud, ainult pubide jaoks taustaks. Sellepärast muidugi ei saanud siis kallid TV-kommentaatorid seal kuulata, aga selles mõttes on okei, et mäng, mäng läks hästi ja lähedal oli üks pubi nimega ultra, ähvardaja, mina liverpooli fännina ei saanud sinna minna, muidugi. Aga siin me siin me oleme ja ootame pikisilmi nüüd väga huvitavaid, et peaesinejat. Ja kusjuures veel rääkides oma päevast, siis kui Eerik on siin läbi tuhninud siis jõe õigemini ja siis noh, mitte päris, aga peaaegu siis tegelikult on ka mul õnnestub sama teha, pigem mina jälgisin seda mängu, mis toimub vastaskaldal. Kuna midagi ei ole öelda sellise keskesti poisina, siis see piiriäärne elu siin ja teades, et sul ei ole nii suur riik on kõrval See samas kuidagi nagu ehmatas, aga oli ka selline teatava romantiline, teatav romantilisust kumas sealt läbi, nii et et tänane päev möödus mul siis mööda. Jõe äärt kõndimist olid nagu piirivalvur põhimõtteliselt küll jah, ja tundub, et ka ainukene, aga need kalamehima märkasin. Kas samamoodi ja neid ei olnud mitte üks-kaks, vaid ikkagi päris massiliselt. Ja meid ootavad ees kohtumised näiteks Joensuu üks, kuus, kaheksa, viiega ja Indrek Spungini džungini ja näiteks smart Aviga. Ja kuulame muusikat ka siin Station Narva tänases kavas peaesinejaks on, econde panime. Kuulame, võib-olla nende muusikat ka. Aga seniks miskit muud. Raadio kaks on Narvas Station Narva festivalil Kreenholmi manufaktuuri aladel. Ja meiega on siin tänane üks esinejatest, Mart Avi tere, Mart, käid siin tihti? Tere. Kreenholmis tihti? Tegelikult käisin küll viimati kaks aastat tagasi, siis ma veetsin Narvas ühe nädala lihtsalt niisama, tulin siia, jõlkusin ringi ja käisin ka siin territooriumil raske sisse pääseda, aga, aga jah, natuke sain jõlkuda. Kuidas see käib, sa tuled niisama Narva, see on hästi romantiline mõte. Mulle meeldib see ka, aga kuidas sul see tekkis? Mul tekkis lihtsalt ilmselt kuidagi niimoodi, et eks see, eks see puhkuse veetmise osa oli suvel, et ma ei tea, tuli lihtsalt niisugune mõte, ma ei mäleta, see oli üpris ammu, et nagu ütlesin, kaks aastat tagasi On sul mingi side ka, isiklik side selle selle kandiga, et käid siin, vaatame selle jõe, Venemaad ja nii edasi. Otseselt isiklikku sidet ei ole, aga viimase aasta-pooleteise jooksul on tekkinud küll Venemaaga võta või side, sest et ma olen Moskvas ja Peterburis käinud esinemas korduvalt Moskvas vist viimase aasta jooksul kuskil neli, neli-viis korda ja ühesõnaga ma olen oludega kursis. Mis olud on. Moskvas on väga huvitav, sest et seal on lihtsalt ütleme, kune. Võrdleme seda publikut, kes sulle seal vastu vaatav, esiteks, see on hästi noor ja, ja selle, selle mass on nagu võrreldes meie olud aga hoopis midagi muud, et see on niuke hästi noor ja reaktiivne publik. Oleneb vist kuhu satud, eks ole ja seda muidugi ka. Ja eile ma tutvusin siinsamas raadiobussi lähistel. Tutvusin kolm korda ühe sama tüübiga, aga ühel puhul ma uurisin ühe vanema härra käest et kas olete kohalik. Tema ütles ei, ma olen tapalt, aga, aga siin minu pojad on Moskvast, kas arvad ära, kes? Felix pandarevi isa ja tunnetada. Ja korraks või noh, paar korda olen näinud küll minu arust kui me neid lugusid tegime, siis ta korraks hüppas sinna tuppa sisse ja siis mingisugune kontakt nagu oli, aga ega ma ei noh, rohkemaid. Eile nad tegid teist bändi, aga sina, kus Felix Bondareviga tegid korraks sellist asja nagu Stonsent Hows. Ja praegu seda asja pole me võib-olla ergahes üsna pea, kuulame seda. Seda muusikat, mille kohta mõned siin spekuleerisid, atakki kõlab siin festivalil ka eile. Aga seda juhtunud ei saanudki Felixi uhkeks. Ja Feliks, ma ei näinud eile viimati ma nägin teda jällegi Moskvas ja täiesti juhuslikult. Et, et see on ka planeeritud kohtumine Me lihtsalt trehvasime. Sina oled täna laval üksi ja asjade olid, miks sul bändi pole? Sellepärast, et ma esitan lugusid enda sooloalbumitele. Ja no ühtelugu. Ma saan aru, et sul ilmub kohe vist neljas plaat. Ja album vähemalt kuidas seda nagu numbriliselt defineerida, aga ütleme jah, et neljas. Ja see on valmis ja see võib ilmuda varsti. Ma mingi kuu või paar tagasi kuulsin ühte lugu, kus sa laulsid, see kõlas nagu mingi vana sool. Kas see võis olla selle plaadi pealt? Kindlasti mitte, sest et selle plaadi pealt ükski lugu ei ole kuskile välja ilmunud. Ei ole nagu Janet Jacksoni tausta peale lauldud karaoke ei kindlasti mitte. No nagu üldiselt iga plaadi puhul mul kombeks ma ikkagi taas leiutan iseennast, et, et praegu see seisus selle uue plaadi puhul ma ühtegi muusikalist vihjet tegelikult on, ta ei taha. Nagu ma ütlesin, see võib ilmuda, järgmine nädal võib ilmuda ülejärgmine nädal võib ilmuda hiljem. Aga kui ta ilmub, siis küll kõik kuulevad. Okei, nii et üsna pea, eks ole. Kui sa siit välja pääsed, Kreenholmist, kas sulle meeldib muidu esineda lagunevatest hoonetest? Ja selle vastu mul ei ole midagi eriti huvitav oleks, kui midagi sealt laest ka lavale pudeneks. Laest kindlasti pudeneb neid värvi värvitükke. Ma vaatasin aga seal kõrval sein, Cavarised. Nende varingute vastu ei ole mul mitte midagi, teeb asja ainult huvitav. Vähemaks, kas eile käisid kaotamas kedagi ikka. Kas jõudsid terve õunapumba ära vaadata? Vaatasin una pumba ära. Siis sa oled tugev mees. Aitäh Mart Avi ja kohtume tulevikus. Te kuulate raadio kahte raadio kaks on jätkuvalt kohal Narvas ja olime siin terve eilse päeva, nii ka tänase laupäeva ja täna laupäevasel päeval teiste seas on juba üles astunud ja astub veel kord, seda küll kell üks öösel, aga linnalaval siin päevasel ajal, Indrek spongin, tere, Indrek. Tere. Tere. Me oleme koha võtnud, et sisse siin Narva jõe kaldal ja tegelikult mitte just väga kaugel meist ei ole Venemaa, ma ei tea, kuidas teiega lood on, kas see kuidagi ka hirmutav või mõnes mõttes. Mõnes mõttes on ta selline romantiline. Pigem nagu romantiline, kuidagi ma ütlen, et kõik et küll see vene kirjandus sündis seal pool jõge, mitte siin pool näiteks või kuidagi nagu liik, reaalne jooneks. Jõgi, et sydame meie seal ei ole Läti või Soome nagu Venemaa, mis nagu Meie naaber, aga samal ajal ikkagi jätkuvalt müstiline kunagisi Live siis oli, sigaretipakid ujusid mööda jõge ja siis me no need hõlptulu otsijad, kes saadavad siis siinsetele Ma ei tea, ütleme, tamili liikmetele. Pakikesi, piirivalve korjab suured laadung, külastasid väiksed, väiksed jäid hulpima. No see oli mingi aastaid tagasi, suvesin, terrigalaisin orase sisse seltsingu õngitseda neid välja nagu kalamehed ei õnnestunud. Et selles mõttes, et siin nagu. No see on lihtsalt üks näide, kuidas kaubanduslik kommunikatsioon käib, aga ühesõnaga sihuke huvitav pinge on siin üleval jah, kuidagi hästi. Vägev. Sinu jutust tegelikult ma siin eelnevalt sain aru, et sa ei ole siin Narvas mitte just esimene korda, tegelikult sa juured ei ole mitte väga kaugelt kasid, et oled siin Kohtla-Järve ja Jõhvi kandis tegutsenud. Seal ma sündisin, jahe, siis sõitsin oma. Päikselise lapsepõlve ja rajutinezeri aastad. Aga see on, arvas ma sellegipoolest, ma olen alles viimasel ajal käinud, et noorena ma vist käisimegi paar korda ekskursioonil kindluses ja aga ütleme jätkuvalt, täna näiteks ma sain lõplikult aru, mis suhe on siis geograafiliselt Narva ja Narva-Jõe selle see, see nurk siis Eesti kirdenurk. Et ma vaatasin nagu võisi ja siis ja siis lõpuks võru, kuigi mitmes kord nagu olen üritanud aru saada, et selles mõttes nagu tunnetusprotsess jätkuvalt käive Rääkides veel Narvas, siis suvel sa käisid siin, eks ole, ma saan aru kosmokaasaja lapsega. Viimati jah, siis siinsamas roos, istusime, mõtlesime, et võtame väikse snäki ja ja siis mingid kaks vene tüdrukut siin kõva häälega siin seletasin, tegid suitsu täpselt, meil vahetus läheduses, ma ütlesin, et palun, et siin noh, et sülelapse nimede tekitajate munas õitsesid, nad ütlesid, aga meie olime siin enne põlistas Räändschez, mõtlesime. Vot, näed seal vägev. Ma ütleks, venevad muideks pulstunud sovjetlik spirit elab edasi. Kusjuures ma ei tea, selle on räägitud, et Narva justkui või Ida-Virumaa ots kuskil elab natuke teises maailmas, ma ei tea, kas, kas neid kogemusi on sul veel olnud, kuidas sul see mulje on jäänud, et kas nad elavad natukene kuidagi teises mingisuguses paralleeluniversumis? Näiliselt vist ei ela, vaata minu arust Maardu mõisas, kusjuures eelmine kord käisime, vaatasin et narvakatele oli palju lahedamaid, nikeere, lase askema Tallinna 100 keskmise inimese kohatsemasse ossa jõhvis kohtadest rääkimata, et selles mõttes on nagu Ida-Virumaa mõistes nagu linn, linn. Aga jai fooni on ka kindlasti kõigile, aga aga mida nad sellega tarbivad või kus nad tegelikult käivad nende ilusate fotodega, seda ju ei tea. Aga veidike veidike on jah, kõik see nagu kummaline see, nagu ma tean Lääne tsivilisatsiooni otsa kus siis nad siin kahe kultuuriruumi pingeväljas siin siis heitlejalaretke. Noh, ma arvan, et kust tuul on siis parasjagu siis sinna anneki, aga, aga see on mingi ilge, mingi jana üldistus, et ma ei taha öelda, et mingit narvakad on kõik mingid Putini kummardajad või siis või siis hoobilt tänu viimastele kultuurisündmuste tihedale graafikule siin linnas on järsku kõik helgelt med eestimeelsed ja lõpuks ei olegi seal rahvuslikul pinnal mingite ma ei tea, konflikti, konflikti rakukesta ülespuhumine võib olla oluline, et võib-olla võib-olla võib-olla siin on ka nagu lae sellepärast et siin nagu kahe tsivilisatsiooni nagu piirimail. Et mitte nagu keskenduda konfliktile, vaid siin, nagu tekiks nagu et siin kusagil nagu eri kõrgustel, nad kuidagi nagu hõljuvad üle siit ja siis kusagil nende kahe kaheseks olluse või ütleme siis mingi energeetilise välja vahel nagu tühi ala. Et nagu öeldakse keerise keskel on ikkagi rahu. Ja siis ma mõtlen, et see natuke tabada seda rahu saarekest. Ja siis seal kuidagi viibides äkki kogeda või nagu tunnetada, haista, maitsta seda mingit hoopis teist vaimuseisundit, kui, kui need nagu kultuuri nagu kultuurid, piiritlevad. Et noh, midagi, mis on nagu väljaspool midagi veel kõrgemad. Et. Ja minu arust see nagu lahe, kui selle laksu kätte saab kuskil. Kusjuures ma pean ütlema, et neile ka siin festivali Station Narva kraadioks kohal on ringi liikudes, siis see pilt tegelikult oli päris päriselt nagu hea või üllatavalt hea minu jaoks vähemalt küll, et kui siin võib-olla räägiti mingitest varasematest kultuuriüritustest, kuhu sisuliselt kohalik publik väga kohale ei ilmunud, siis minusse eilne pilt tõestas küll vastupidist, et on võimalik küll läbi kultuuri ja läbi muusika kuidagi need kaks kogukonda täiesti vabalt kokku panna ja ilma igasuguse igasuguste probleemide ja muudeta ütles, et tuleb kihvt asi teha. Jah, kuidagi kohale jõudma, aga selles mõttes, et, et isegi kui võiks arvata, et Narva noored vaatavad kuld ja Venemaa telekanalid, siis ma arvan, et pigem vaatavad Youtube'i ja Spotify ja tegelikult ikkagi on väga samal lainel, ma arvan ammu juba ülejäänud maailmaga, et selles mõttes, et tegelikult see ei olegi nii üllatav, mõnes mõttes võib-olla vaid lihtsalt, et et kuidas nendeni jõuda, neid kanaleid võib olla hambakudefestivali, et kuidas sa lihtsalt kätte jõudnud, see sisu on, nendele ma olen ammu vastu võetud. Aga rääkides veel sellest, mida sa täna õhtul siin teha plaanid, siis vist väikene tagasi kolmeloole Live mini live sel päeval oli, mul hakkas muidugi meeldime ükssuguselt eriti, mis puudutas korvpalli värklasele korvpalliga on, et sa pead selle mulle küll lahti seletama, sest mina seda tausta Kristlase pöördumisest siis endise mittekristlase pöördumisest Kristusesse, kes siis nii-öelda leidis pääsjade patusest elust ja patuse eluma, siis juhtimislikult nimetasin nagu korvpallimaaniaks või mis iganes seal FM istumisel sümboli taga keegi hoidsid, leide tahab. Aga mul isiklikult on korvpalliga see lugu, et ma vist enne kui ma rokkstaariks tahtsime saada siis ma tahtsin ikkagi embaasamine korvpallistaariks saada. See oli mingi, ma olin vist mingi kolmandasse sassi, mõtlesin, kossutrenni on ja siis ma veel ei olnud 10 11 tipppalavik mul kaks näiteks ka veel need MBA mänge, otsekanalid muidugi siis kaablist ei saanud netis netiga poolt, aga ja Michael Jordan ja Scottie Pipanja, Dennis Rodman, Killi suur sõber, need olid minu lemmikud ja siis ma. Ma mäletan, et ma isegi ja siis ma olin ka kristlane, ma olen siiamaani. Kuulge, mul on selline kirglik suhe sellega. Mu naine, Piret nimede vaheliselt egregory mõju all. Aga noh, lihtsalt, et ma olen ja nii edasi ja selles mõttes, ega ma sellest lahti ei saa. Ja maha ka ei pese. Siin Narva jões näiteks, aga, aga eks see on sihuke Girlik armastuse-vihkamise suhe, noh, ma lihtsalt vihkamisega üsna kirglik ja siis tol hetkel ma, ma nägin võimalused, et ma olin, ma olin vist üht Eestis, ma iga õhtu palvetasin jumala poole, palun palun jumalat, kisa nagu. Ta ei viitsida. Ühesõnaga sviimide aastates mingi idabloki 90.-te keskpaiga viletsusest tõotatud maale on ja siis ma mõtlesin, et tegelikult, et see plaan on kuidagi nagu, nagu vettpidavam oleksid. Tegelikult jumalal ei ole üldse palju teha ka väike trikett muutumi nagu afroameeriklasi või siis ütleme nagu mustaks Donaliselt, mul tuleb paremini välja lihtsalt. Ja siis ma mõtlesin, et ma olen mingi pool aastat või natuke rohkem. Ja siis ma sain aru, et trenni tuleb teha, mitte jumala peale lauda. Aga siis hiljem ma avastasin üldse trummid ja punkrokki ja siis ma sain aru, et seal veel lõbusam kui palju. Indrek spongin, soovin sulle edu ja soovin sulle tänasele õhtusele öisele Livile ka, nii, et kas raadio kahte kuulavad Narva külje all juhuslikult on või Narvas sees, siis jõuate veel kohale tulla roos, eks ole, ja telliks teeme nii, aitäh ja head päeva jätku sulle sale käida. Enne kristlaseks saamist oli minu elu täielikult teistsugune. Põhiliselt sellepärast, et olin korvpallur. Olin seda teadnud kogu oma elu. Mingit otsustavat hetke minu elus ei olnud, meil tegin valiku oma saatuse kohta. Kujunes lihtsalt välja, kuniks seda lõpuks siis endale ja tükk aega hiljem oma lähedastele tunnistasin. Arvan, et selliseks kujunes mind keskkond kuna kasvasin üles ainult ema hoole all ja lapsena sain alati paremini pigem korvpallurite kui tavaliste poistega. Huvi korvpalluritest, isikute pastlikesse, isalikku eeskuju puudumise, vähese läbisaamise tõttu nendega, kes käinud trennis korvpalli oma identiteedi tähtsamaks ja ühtlasi kõige rünnatavam maks osaks. Tol ajal puudus minu seisukoht, kas korvpall on loomad taassündinud, elu jooksul välja kujunenud või hoopis haigus. Kuidas ühiskond ning vastavad mida minust arvatakse, mida ma iseendast arvan? Need olid küsimused, mille tõttu avasin ennast vaid vähestele. Minu elu defineerivad kahtekümmend, julgust, nõudvamad hetke. Neist üks oli siis, kui avasin ennast 18 aastaselt esimest korda oma emale ja paarile sõbrale kes mu olukorda mõistsid ja mind igati toetas. Tundsin, et saan edasi elada, muretum olin enda suhtes ausamal viisil. Arvan, et olin tol ajal üsna õnnelik. Aga üleva emotsiooni harjutasin, kiusas korvpalluriga. Rahuldanud vajaduse televiimast suhet, blokeerisid suhtlus külla. Langesin sügavasse depressiooni, sessi identiteediga. Tol hetkel olin käinud kolmeri kogulusest, paar kuud. Käisin seal Eesti inimest, et aga ei tunnistanud neile oma orientatsiooni. Millegipärast arvasin, et kristlased vihkavad korvpallureid. Olin meeleheitele maiseks. Ühiskond põlemas korvpall seaduse üle ja ma tundsin, et seisan kahe leeri vahel. Toetas endasuguseid, aga ei pidanud korvpallureid ikkagi päris loomupäraseks. 2015. aasta veebruaris küljes kolm koguduse pastor Jakob jutluse korvpallist mis tekitas ebamugavustunnet ühiskonnas valitsev arusaama tõttu kartsin, et tema ja kogudused mõistavad mind juba eos hukka. Tehke leiutiseks, vaimselt tugevalt ette valmistanud, vastas Jacob suure üllatusena kõigile minu küsimustele ja seisukohtadele millega olin oma käitumist iseendale seni põhjendanud. Jutluse käigus jäi kõlama üks Jakovi seisukohtadest, mis meid tugevasti kõnetas. Nimelt armastajat kolme. Valdur kas pole mitte loomalt kaasasündinud tundmisega? Haigus panid seal väljakujunenud pigem lapsepõlve puudujääkide tõttu olles ühtlasi hasartselt millelaadne kiusatus võib tekkida juba arengu all. Palvetasin tema poole, et annaks mulle vastase, laseksin, minu eluviis on normaalne. Ja kas ma saan sellisena täisväärtuslikult ei lase elada? Ei ole mitut puud, mõistsin, et jumalal on minu jaoks olemast parem plaan. Talle andmiseks. Jaan oma patud üles tunnistama. Siinkohal mainin, et patt kui selline on ükskõik mistahes jumala plaanides erinev tegumi mõte, mis tähendab, et korvpall ei ole hullem näiteks valetamisest, ropendamise ega ka muudest kiusatusest nagu naisteriiete kandmine või abielueelne lauatennis. Patt on patt. Minu soov oli järgneda Jeesusele täies puhtuses alandlikkusega. Teine tähtsaim hetk oli siis, kui tunnistasin üles oma patud ja elumuutuse koguduse ees. See juhtus kahekümneaastaselt võimaluste festivali teisel hommikul. Selleks ajaks tundsin, et jumal on mu elu täielikult muutnud. Olin puhas, hingeliselt ja kehaliselt. Ma ei pidanud korvpalli enam enda pommidentsitseerivaks tunnuseks. Minu väärtused olid muutunud ja ma ei olnud enam kol, palun. Tunnistusele järgnevad kiitvad, julgustavad tagasisidet, mõistsin lõpuks. Kristlased jumala ei vihka korvpallureid. Vaid jumala jaoks on kõik tema armsad lapsed võimelised meele parandamiseks. Ma usun, et korvpall kui selline ei ole sünnis loomupärane padjasse kujuneb vastavatel inimestel välja eri põhjustel minu puhul kasu keskkonnamõjude tõttu samade suhtuma korvpalluritest põlgusega. Sest olles olnud üks nendest, tulen ma nende laagrisse ja põhimõtteid, kas saan ehk kuidagi isiklikult hukka mõista. Ehkki mõtlen vahelisse mina peale olen ma tänaseks täielikult muutunud, mees rõõmsalt ja rahulolevalt, jumala teel. Olen kindel, et juhatan edasi parimas suunas. Eks ole, jumalal on igaühe jaoks olemas suurem plaan. Et tõepoolest, igaüks, Siin ida siin riskivad Narva siin raadio kaks. Hallo hallo Station, Narva on siinpool ja me kohe-kohe saame otse üle kanda teile põhjanaabrite Soome indie-rokki ja kosmoserokiesindajat Joensuud.