Heligaja tere, head raadiokuulajad, MINA, OLEN neleva Stein, feld ja tänases heli ka räägime kahel teemal. Esimeseks teemaks on muusikaharidus ja nimelt uurima seda, kuidas läheb muusikakoolidele solfedžo õpetamine ja distants tundma piltide tegemine. Kuidas kama saadud rühmatundidega keerulisel pandeemia ajal ja räägime uuest plaadist, mille on välja andnud Poola plaadifirmatuks. Plaadil musitseerivad Eesti riiklik sümfooniaorkester, pianist Mihkel Poll ja dirigeerib Mihhail Kerts ja kõlavad Rahmaninovi ja Tubina teosed. Plaati kombel teerib pianist Johan Randvere. Dominant nüüd asume arutlema teemal, kuidas on läinud alates möödunud kevadest muusikakoolidel rühmatundide andmine. Täpsemalt on fookuses muusikakoolide solfedžo õppe. Kuidas õnnestub seda ainet distantsilt õpetada ja kuidas on kulgenud õpilaste areng, millised on hübriid võimalused ja millised on kolme osapoole õpilased, õpetajad ja lapsevanemad. Ootused ja tagasiside. Saates vahetavad mõtteid Võru muusikakooli direktor ja Eesti Muusikakoolide Liidu juhatuse liige Piret Rips-Laul Viimsi muusikakooli direktor Urvi Haasma, Tartu esimese muusikakooli õppealajuhataja ja Sander Tamm ja õpetaja Ülle Lehtmäe, Kärdla muusikakooli õpetaja Raili Kaibald ja Viljandi muusikakooli õppealajuhataja ja õpetaja Maarika Reimand. Vestlust alustab Tartu esimese muusikakooli õppealajuhataja Sander Tamm. Esimesel koolil läks väga kenasti otsima õpetajatega omavahel väga tihedalt kontakti, jagasime materjale, jagasime informatsiooni, õpetasime, kuidas erinevaid programme saab kasutada, võib-olla esimese muusikakooli selline suurem arenguhüpe oli see, et me võtsime, ma arvan, nädalavahetusega kasutusele õppeinfosüsteemi stuudium, mis on meil hästi palju aidanud, kõige pingelisem ehk oli võib-olla lõpueksami läbiviimine topeedsas, kuidas saavutada see ajaline piirang, tehnilised seadistused ja samas ka ikkagi nagu järelevalve ei tehtaks nii-öelda üksteise pealt maha v konsulteeritakse ja noh, kokkuvõttes ütlema tükeldate selline reageerimiskiirus ja kohanemisvõime ning tohutu töökus vajavad kindlasti tunnustust. Piret Rips-Laul kuidas läheb Võrus ja teie kui muusikakoolide liidu juhatuse liige, kas võiksite kommenteerida ka laiemat pilti, et mis meil üle-eestiliselt paistab? Kõige tähtsam on minu meelest suure kooli puhul, et tunniplaan peab jääma kogu aeg samaks, et kui on ka distantstunnid tundide aegu ei saa muuta, muidu nagu kogu elu läheb täiesti tagurpidi toimusid samadel tunniaegadel, toimusid mis tahes tunnib ja kasutasime siis jah kõiki võimalikke vahendeid sidevahendeid ja, ja püüdsime õpetajatele toeks olla hooliastusena kenasti läbi, sügisel olime me juba septembris taas distantsõppel paar nädalat, aga väga raske olukord hetkel muidugi on olnud Ida-Virumaal ja Harjumaal, nemad on olnud nagu kõige raskemas seisus, sest meie oleme ikkagi mingil määral saanud pea kas individuaaltunde või siis väiksemates gruppides suuremates kuidagi oleme orkestri laiali laotanud, nõnda et tehakse siis esimesed viiulid eraldi ja nii edasi tšellod eraldi ja kevadel pidime ainult suulised eksamitest. Kirjalikul eksamil on loomulikult see oht, et targemad õpilased saavad ikka neid abitulemusi jagada omavahel Messingeris, kes väga kiiresti Kuidas on Tallinna lähistel Harjumaal siinkandis pigem lood, Urvi Haasma? Meil oli võib-olla eeliseks see, et me olime stuudiumiga ühinenud juba varem ja tänu sellele oli meil ka kõikides klassides olemas õpetajana, arvult rühmatundidega, meil natukene läks aega, nii et esimesed kaks nädalat. Me panime stuudiumis õpilastele ülesandeid ülesse ja siis ootasime nende käest vastuseid ja kahe nädala pärast siis meil hakkas nagu tegelikult Ka rühmaõppena solfedžo s meie tegime kaasolvičoos lõpueksami kevadel ja tegime selle kolainis, sest meil lihtsalt jagasime lapsed laiali ja muusikaloos oli võib-olla natukene keerulisem, seal me võin sihukese päris distants, tunninikus, õpilased oleksid, et aga koos arvuti taga tunnis me kevadel eriti ei teinud, aga oleme seda nüüd teinud küll juba sellest sügisest. Praegu, mis puudutab siis hetkeolukorda, siis on nagu hoopis juba kolmas olukord, see on see niinimetatud hübriidõppe, kus osad lapsed on kodus isolatsioonis ja osad on klassist, õnnis, nii et see seab jälle õpetajale juba hoopis ärgmised nõuded. Seal on vaja siis ühitada see kontakt, metoodika ja distantsõppe metoodika. Aga samal ajal on see nagu natukene ka hea, sest et me saame seda kasutada ju edaspidi, et kui kellegil on õpilasel trauma või mingi kerge haiguseta isa kooli tulla, siis ta saab siiski selles õppetöös osaleda. Ma ei ütle, et see on päris sama hea kui kontaktõpe, aga ma julgen öelda, et me siiski saime sellega päris kenasti hakkama selle olukorraga. Kuidas on lood Kärdlas, Raili kailbalt? Meie kooli suureks plussiks on muidugi alguses see, et meie kool on väike ja ütleme, selliseid kommunikatsiooniprobleeme sai võib-olla kiiremini kindlasti lahendada, kuna meie kool ei olnud ühinenud ei stuudiumiga ega tol hetkel ei olnud ka veel huvihariduse registris võimalik päevikuid täita ja ei olnud seda olemas, siis tuli kiirelt mõelda, mis keskkondade kaudu siis õpetajad tund hakkasid tegema, et samamoodi siis kes tegid Skype'i kaudu ka telefoni kaudu, tehti seal tunde. Nüüd uuel sügisel on olukord selles mõttes palju paranenud, et mina näiteks kasutan Google niit, kes on siis isolatsioonis, saab rühma tunniga ühineda läbi arvuti, samal ajal, kui mina olen siis tunnis teiste õpilastega Maarika Reimand, kuidas on lood Viljandis? Meil on sõitvad õpetajad üle Eesti, nii mõnigi kord oli vaja teha klassiruumist, selline videokeskkond, kus siis õpetaja kodus zoomi vahendusel andis tunde. Õpilane oli oma klassis oma tunni ajal ja just nagu enne koroonat oli see kogemus olemas ja oli ka näha, et tehniline vajadus kasvab, nii et muusikakool soetas endale neli uut kaamerat, et nagu kogu klassi pilke taastada õpetaja näiteks, kes on karantiinis kodus, kõik tunnid toimusid, mida ma tahaksin välja tuua, on see, et esimese klassi õpilastega solfedžo s tegime küll nii, et kuna nad vajasid vanemate tuge, võib olla arvuti käsitlemisel. Et nad tegime koostööd lapsevanematega ja me tegime neid tundega üks-ühele, võib-olla 15 kuni 20 minutit ja see andis võimaluse neid seitsme-kaheksa-aastaseid lähemalt tundma õppida neid individuaalselt, et aidata mõnes mõttes see distantsõppe, nagu isegi tuli kasuks nende õpilaste toetamisel muusika arengut. Ülle Lehtme, mida lisaksite Tundidest nii palju, et just rääkisin Piret kukega, kes on meie solfedžoõpetaja. Tema tõi välja küll selle, et kevadel ikkagi lõpueksamil ilmnes ikkagi osade õpilaste puhul väga suuri puudujääke, eelkõige just suulises solfedžo, sest meil niisuguseid otse tunde kevadel ei olnud, stuudiumi kaudu käis õppimine. Ma tean, et solfedžo ess andis hinnadiktaadi Tyra harjutused ja praegu läheb minu meelest päris kenasti, et need, kes on siis isolatsioonist nagu selle stuudiumi kaudu saavad siis osaleda. Meil ei ole neid otse kaameraga tunde veel tehtud ka meil on, rühmad on hajutatud ja lapsed saavad õnneks käia ikkagi kohapeal koolis muusikaajaloo kohta samamoodi, et mõned õpilased, kes olid ka ennem nõrgemad, siis paraku selle distantsõppega läks neil palju ikkagi kaduma, viinad adusidki ära oma 200-st õpilasest kolme puhul saan sellise näite tuua, nii et ikkagi probleeme oli ka. Kuidas siis võiks kokkuvõtlikult ütelda selle peaaegu et aasta kestnud olukorra peale, et kas see on kuidagi ohustanud ka näiteks õpilaste edasiminekut solfedžo-s või pigem on siiski tasemel jõutud kuidagimoodi sabas hoida, et on siin sellist ohtlikku olukorda tunda? Kõige raskemas olukorras on täna teine klass ja selle tõttu, et see esimene klass, eks ole, juba see pool märtsi kuni kevadeni välja oli väga raske neil ree peal püsida, meie tegime ka individuaalselt väga palju väikeste lastega tööd ja meil on e-kool viis või kuus aastat meie koolis, nii et me nagu kõik info saame edastada lastevanematele ja saame sealt ka saata kodutöid ja kõike muud, et kui see kõik niimoodi jätkub, kui sa nüüd uus reaalsus ja lahendust ei tulegi, et siis on minul tegelikult seal suitsuaineliidu esindajale, aga küsimus, kas me ikkagi päris seda maksimumprogrammi enam suudame täita solfedžo, kohtume järjest vähem nende lastega, järjest raskem on nende laste huvi säilitada. Et siin on nagu palju suuremaid küsimus edaspidiseks, aga hetkel tundub jah, et see teine klass. Nagu kuidagi õnnetu, mina võiks öelda, nii et õnneks praegu me oleme suutnud püsida nii-öelda järje peal, et mis on meie eesmärk on ikkagi laste selline muusikaline arendamine, nagu Piret ütleb, et ikkagi selle muusika juures hoidmine, et kasutada palju sellist, mis on nendele omane, mis on pärit päris muusikast. Ehk natuke teooriat muidugi on vajalik näpuotsaga kogu aeg ju edasi anda, aga siiski, et kui nagu püüdega hästi palju laulda, nendega saab valmistada ette materjale, nii et nad saavad salvestuste järgi ise ka kuuldeliselt treenida oma lauluhäält käele, ulatust ja astmetaju. Jah, et meie õpetamite õpikutega nõudeid vaid, et me läheme samm sammu haaval ja kui see suhtumine nagu õige, siis tundub, et ikkagi jõuab sihile. Peamine, et laps areneks omas tempos, nii nagu see võimalik on. Ma nagu isiklikult ei taju seda huvipuudust või et motivatsioon oleks tohutult langenud, võttes näiteks esimese musta pruuni näite, siis meie lapsed üldiselt peaks minema edasi Elleri kooli. Et Elleri kooli praegu tulnud ka väga palju vastu, kui selliseid avalduste päevasid ei saa nii massiliselt korraldada, siis nad on ellu kutsunud individuaalsed kohtumised saab erialatunde jälgida, saab konsultatsiooni minu meelest selles osas jällegi õpilased, nagu mõistavad seda personaalsust ja individuaalset lähenemist, tuleb juurde. Kui praegust seisu vaadata, siis ei ole nagu väga hull, aga samal ajal mulle tundub, et need tagajärjed ilmnevad mõne aja pärast. Et siiski praegu see distantsõppes olnud eelmine aasta, see võib tekitada siiski olukorra, et tsement, mis sinna vundamendi pannakse natuke lahjem ja nii see võibki puudutada just neid nooremaid klass esimeste teist klassi. Jah, kui nüüd tõesti ükshaaval nendega kõndi teha, siis kindlasti tuleb paremini välja kui rühmaga, sest väikestel lastel on seal internetis päris lõbus ja mõni võib-olla paneb indi üldse ära, läheb üldse siit arvuti tagant ära, et natukene on see õppetöö nagu kontrollimatu mitte ainult kooli poolt ei olene selle distantsõppekvaliteet, vaid see oleneb ka kodus. Seisukorras puudutab nii arvutiparki, kaamerat, mikrofoni kui ka üldse seda kodust elu, vaatamata sellele, et ma väga kiidan meie kooli õpetajaid, aga ma oleksin natukene ettevaatlik sellega, et ütelda, et see nagu ei, ei mõjuta seda edaspidist taset. Et need tagajärjed tegelikult tulevad üsna mitu aega hiljem, võib-olla alles välja, me oleme siiamaani ju tegelikult väga hästi saanud hakkama, aga tuleviku mõttes ma olen ka pisut murelik ja väga loodan, et see olukord ikkagi laheneda saaks võimalikult ikkagi üle minna. Kontaktõppena mis ikkagi tagab hea edu. Ma olen mõelnud selle muusika õpetamise peale distantsi ja mulle tundub, et siin me peame lähtuma hoopis niisugusest vaatevinklist, et muusikatund ei ole tegelikult ju loeng, vaid son, praktikum ja vaat selle praktikumi tegemine läbi interneti ja siin tekivad omad takistused ja omad negatiivsed küljed ja kui me räägime pilliõppes, siis juba kõik see kõla kvaliteedi küsimus, intonatsiooni küsimused, räägitakse, et Skype nivelleerib näiteks dünaamikat ja kõik niisugused asjad see nüüd otseselt ei puuduta. Aga selle praktikumi tegemine niimoodi internetis muusikaõppes, et see ongi tegelikult päris keeruline. Kui me räägime nüüd praegusest olukorrast lähtuvalt, kuidas erinevad koolid on lahendanud siis solfedžotundide läbiviimise võimalusi, teatavasti osad koolid on ütelnud, et see suumi tund siiski ei võimalda lapse arengut kontrollida, me ei tea, kas ta kirjutab diktaati kaasa või mis ta seal arvuti taga täpselt teeb, osad koolid on isegi ütelnud, et nemad eelistaks panna ainult videoülesanded või diktaadi, et õpilane siis tõesti seda kodus teeb ja saadab omakorda oma tehtud töö siis õpetajale vaadata, et see soomis reaalne tunni vaatamine justkui ei olekski vajalik. Lapsevanemad on sellele päris palju vastu ütelnud, et nemad ei oska tegelikult koduülesannetes abistada õpilast eesti keelt ja matemaatikat on kõik lapsevanemad omal ajal koolis läbinud, aga solfedžo kauge vähemus ilmselt, mis oleks siis lahendus sellises olukorras, et kas peaksid olema mõlemad ülesannete pooled, et see ülesannete andmine nii-öelda portsude näol ja nende trollimine või siis ikkagi paralleelselt kase soomis reaalses tunnis osalemine või millise ideaalkombinatsiooni nendes halbades olukordades võiks siis välja mõtelda või välja joonistada? Mina arvan, et juhendatud õpe peaks kindlasti ikkagi olema õpetaja poolt, et ainult ülesannete laadimine ja siis vastuste ootamine ei ole ju tegelikult õpetamine, et siis me paneme õpilasele eriti kui ta noorem aste väga suure koorma ja seda ma olen ka kogenud, et sedasi kindlasti seda teha ei saa, et kui ta nüüd on ikkagi enese isolatsioonis, siis mina tõesti kasutanud hübriidõpet nüüd õpilaselt pingi kaudu ta ühineb tunniga ja siis ka võtan veel näiteks eraldi temaga ühendust ja arutame seda asja, et kas ja kuidas ta sai aru, et ainult niimoodi, et laadida ülesandeid ja oodata siis vastuseid, see ei ole kindlasti jätkusuutlik. Et ikkagi õpetamist ja juhendamist vajab iga õpilane ja tal on ka õigus sellele. Me oleme katsetanud ikkagi sellist varianti oma majas Need tunnid ja minutid ära jagada laste vahel, individuaalselt ega lapsega püüan saada selle 15 minutit nädalasse ma temaga ja tema sageli on tal vanemad ka kõrval ja ma saan talle ära rääkida nagu selle kõige olulisem uue teema ja siis ma saan talle anda mõned ülesanded tal iseseisvalt teha ka edasi, siis ta saadab mulle siiski, ma vaatan, kas tal aru saanud selles asjas üks asi on distantsõppel on hea, et ma olen lastevanematega saanud täiesti isiklikku kontakti, nad on mul Messinzeri sõbrad ja Facebookis ja kogu aeg suhtleme ja me oleme kogu aeg kontaktis ja kui midagi hakkab nagu halvasti minema, siis saab kohe andame. Vaat nüüd on see teema nagu segane lapsele, et me vajame rohkem aega selle teemaga tegeleda, selgeks saada. Isiklik kontakt jäiks, ummi tunnid, hübriidtunnid on olulised meie kooli direktor doono Tamra on rõhutanud, et me üldainetes vähendaksime kodutööde mahtu, sest õpilastel on neid distantstundega. Üldhariduskoolis on muid kohustusi, et sa lihtsalt tõesti koormab väga palju peret, last ennast ja ja muidugi ka õpetajate töökoormus on tõusnud. Viljandi muusikakoolis on leitud võimalus siis need lisatunnid ka kompenseerida õpetajale, mida ta pidanud tegema. Mina välistaksin ka sellise iseõppimise solfedžo ja ikkagi olen kahe käega nende distantstundide poolt on siis nende kasutegur suurem või väiksem ja siin on ka see aspekt, et me ei saa õpetada ainult ainet. Me peame õpetama lapsi, piima, me oleme püüdnud just ikkagi läheneda ka sellele, et lapsel igaks tunniks oleks siiski ka mingi väga väikegi kodune ülesanne, et ei, kaoks ära see kontakt selle Viimse ja selle kohustuse vahel, et see aine oleks kogu aeg nagu pildil, et isegi siis, kui see distantstundjad, noh ta kindlasti ei ole kõikidele lastele sobiv ja ta ei anna seda sajaprotsendilist tulemust, mida võib-olla kontakttund annab, aga lihtsalt, et me paneme kodused ülesanded kuskile kirja, laps ise siis vanemaga õppis. No minu meelest see ei anna tulemust. Väikesed ülesanded muidugi, aga just nii nagu ütles, et mitte, et see oleks kogu õpetuse aluseks, et me ainult ülesannete põhiselt seda last, arendame selliseid pisikesi jõukohaseid ülesandeid, eriti vanemates klassides, kus nad juba valdavad notatsiooni programme, oskavad ise arvutist leida õppematerjali, mida ma neile saadan ja siis sellele vastavalt tegutseda, et seda kindlasti, aga just et see maht ei tohiks olla primaarne ainult selle põhiselt kogu areng käib ja rääkimata pillitunnist, kus näiteks praegult orkestrite töö on meil korraldatud, nii et noh, see on rühmaõpe siiski, kus on väga palju nähtud vaeva, eeltööga on salvestatud sisse kokku loo pillipark või siis kasutatud ka natukene arvutiprogrammide abi, õpilane saab selle faili ja ta mängib siis oma partiid sinna juurde, et pillimängus igal juhul nii palju kui võimalik, siis kõiki selliseid üles andlikesed peaksid jääma. Tahaksin küsida just äsja kuuldust lähtuvalt, et kuivõrd palju, kui me nüüd ei mõtle just sellele koroona poolt põhjustatud olukorrale, et kuivõrd palju on solfiõppesse sisse tulnud eelnevalt selliseid uuenduslikke asju nagu kõikvõimalikud äpid või mingisugused internetis leiduvad abiprogrammid, mis võib olla lapsele on üsna lõbusad või sellised huvi pakuvad, et ta seal lahendab mõnda asja või leiab sealt noote ja seostab neid kuidagi mängulisemalt, et kas sellist asja õppetöös üleüldiselt, et seni on üldse rakendatud. Siin aastal 2005 kuni 2007, meil oli üks ka internetti, kolm programm koostöös Soome muusikakooliga, kes kasutas niisugust internetipõhist õpetust, see oli koore notatsiooni süsteemis ja selle interregirahastusega me siis saime tõlkida selle eesti keelde need õpikud, aga seda me lõpetajad said nagu tunni niimoodi värvikamaks muutmiseks kasutada ja seda sa ikka kasutada siis, kui mõni, kas näiteks mingi töö sai tunnis varem valmis kui teised, et ta siis sai seal arvuti taga teha, täita mingit teist ülesannet. Hetkel me seda enam väga palju ei kasuta, sest aeg on üle läinud, nüüd on igasuguseid teisi võimalusi tulnud ja õpetajad kasutavad ka mitmeid linke, mis internetis on saadaval. Viljandi on proovinud olla ka uuritatud innovatiivne erinevate programmide osas, just et rikastada õpikeskkonda paljusid programme, mida Me praegultki internetilehti kasutame juba varasemalt on olnud käibel, aga siiski mitte nii suurel hulgal kui praegult. Võru koha pealt võin öelda seda, et meie katsetasime kevadel, tore, nyyd see on ka väga palju meid aidanud seal seisus, sellepärast et seal programm ise korrigeerib ära punase rohelise joonega ega kollase joonega, kuidas siis vokaalne partii on õnnestunud muidugi kasutamata teisi programme. Kärdla muusikakoolis, mina võib-olla näit erinevaid mutatsiooni programme, selliseid väikestega kohe ja ka suurematega ei ole nüüd kasutanud, küll aga kasutan, kas siis rütmika ülesanded on võimalik leida Youtube'ist või Tarmo Johannese loodud solfedžo leheküljed õppimiseks, intervallide kuulamised, bega, muud inglisekeelsed leheküljed vanemale astmele, kus nad siis samamoodi saavad harjutada akordide kuulamist erinevates tempodes, et neid lehekülgi on Kärdla muusikakoolis ja mina oma tundides kasutan küll päris palju. Nii et kasutusel on erinevaid variante ja tundub vist, et see ka õpilastele meeldib ja kuidagi on pärit nii-öelda nende maailmast, kus saab midagi arvutisse, siis ka kasulikku ja haridusliku eesmärgil teha. Veel jäi mulle kõlama meie vestlustest siin sõna individuaalsus, et plussina nii mõnigi teist tõi esile sisse klist individuaalse kontakti suurenemist, mida see olukord on tinginud nii õpilastega kui vanematega tegelikult on ju ka unistatud siin erinevatel aegadel, et solfedžotund kui selline võiks ju tegelikult ollagi individuaalne, ta võiks olla nii-öelda pilli solfedžo, kus siis eriala õpetaja kas või näiteks õpetad tahab siis vastavalt õpilase pillist lähtuvalt tema vajadusi ja õppetaset erialalist taset arvestades siis just nimelt talle vajalikke solfedžotarkusi ja teadmisi. Sest väga tihti olen kuulnud ka sellist probleemi. Solfedžotund küll on, õpilane on isegi püüdlik ja saab hakkama, aga ta ei seosta seda õppeainet mitte kuidagi erialaliselt, et need jäävad, et talle nagu kaheks erinevaks maailmaks, et kuidas te seda kommenteeriksite. Ja ideaalne oleks kindlasti individuaalne solfedžo seal koolidirektori selline eelisõigus, et ma tegelikult saan käia ka teistes tundides kuulamas-vaatamas, kui ma lähen nooremate kilbil orkestrisse, ma olen seal nimelt klaverisaatja, ma lähen sinna orkestri proovi nagu uus teos, mehed lähevad noodipuldile, alustan kohe kõrvalt sellega, mis sa helistik, mis on tahtimat ja nii edasi ja nii edasi. Kohenessor seisuga seotud teemad püüab seal natuke tuua sisse solfedžoteemat, samal ajal, et orkestri noodid on seal seitse tundi, siis mul on samad lapsed. Vaatame seda partiid koos, mis helistikus Santaktimad broomi laulda, seda häbista partii juba sealt tulevad tuunika ja dominant ja kõik need funktsioonid tulevad seal näiteks tšellodel kohe väga selgelt esile. Niimoodi tasakesi proovime küll leida seoseid, aga ideaalne oleks väike rühm, jah. Ja individuaalne lähenemine, aga see on luksus. Minul ongi õnnestunud seda luksust kasutada, näiteks minul on vanemas astmes väga väike grupp hetkel ja tõesti näiteks Sorfissana palungi, nad toovad oma lõpueksamikava mõne noodi, toovad tundi ja näiteks südame siis analüüsin läbi harmoonia, panna siis praktikasse, tunnistasin, solfis õppis, saab tegelikult ka omal seda muusika teksti õppimisel pilliõppes tegelikult siis kõike seal kasutada. Ja sageli ongi ahhaa. Ma ei mõelnudki selle peale, et seda nagu ei osata näha. Kuidas teised arvavad? Oleme Viljandisse muidugi kindlasti ka teised koolid on seda teinud nüüd päris mitmeid aastaid juba lasknud tuua oma eriala instrumendi seal seitse tundi aeg-ajalt kaasa, et on nii-öelda selliseid pillitunnis Valfid, kus siis omaenda pilli peal saab üles leida. Selle Šveitsis on käsitletud läbi mängida vastavalt pilliti, siis ühel on üks helistik mugavam ja just erialatunnis kasutusel teisel teine intervallid akordid, samamoodi erinevate meloodia järgi mängimine astmega aju arendamine, improvisatsioonilised võtted ka julgustada ja siduda seda pilli nagu teooriatunniga paremini. Lastele väga meeldivad. Ma arvan, et sideainete sidumine, et see on tegelikult mõlemapoolselt õpetajat, et teha nii pilliõpetaja kui ka solfedžoõpetaja ja täpselt, eks meil ka tehakse neid samu asju. Ja see, et, aga et lapsed ikkagi vahel ei seosta, nad mängivad heliredelit arvesse netis kangulat ja siis ta ei seosta seda sellega, mis on solfedžo aset siin ongi nagu see õpetajate kohus neid seoseid nagu leida nüüd, mis puudutaks individuaalset, solfeedsut, pillipõhist. Ma ei julge praegu selle kohta mingit seisukohta võtta, sest et see muusikat teooria, mis on üks osa solfedžo ja et see on ikkagi niisugune terviklik süsteem, et kui me räägime, et akordionil on kõige mugavam alustada heliredeli mängimisteed uuris, kas me siis saame keetuurist alustada terve selle helisüsteemi õpetamist. Pillidele sobib paremini mängimiseks B-duur. Kuidas me seda siis nagu teeme ja kuidas me tagame, et ta lõpuks ikkagi terve selle süsteemi nagu kätte saab, terve see oli üleval? Võib-olla see on võimalik, aga muidugi see teeb selle õppimisikkagi väga kalliks, kui me teeme igale lapsele individuaalsesse kõikjalt õnni. Ja samas jääb ära ka üks oluline osas Orsesse ostmisel laulmine. Et seda On ju rõõmsam teha mitmekesi koos, kui eksalal. Kuna meie koolis näiteks muusikaajaloos, mina väga palju solfedžo, aga seost on ja kõik need intervallid, akordid, rütmimuusikaga, samamoodi on lapsed oma pille toonud kaasa ja siis, kui meie õpime seal keskaega, siis näiteks mõned täitsa õpetajad võtavad keskaja mingisuguse meloodialõigud itaadiks ja nii edasi ajastute kaupa. Aga ma arvan ikkagi, et solfedžotund peaks jääma eraldi tunnina, kus on ikkagi väga palju just neid komponente, seda teooriat, laulmist kirjutamist, et kui sa hakkad seda pillitunnis tegema sissepilliõpe, kus seda aega ja, ja kõike võtad, pilliõpe on ikkagi eraldi asi, et noh, nad on mõlemad, nii mahukad. Solfedžo võiks ikkagi eraldi ainena kindlasti jääda. Meie koolil näitel, et me tegelikult nõnda, et meie solfedžorühmad ongi seal kuskil viis kuni kaheksa õpilast suured, et ma nagu ei näe seda vajadust ühekaupa õppeks või et, et see ei oleks teostatud Erineva õppega minu meelest, et me ei räägi siin ainult solfedžo õpetajatest, kes üritavad seostada seda siis pilliõppega vaid minu meelest teevad seda ka instrumendi õpetaja päris palju ka ise. Seda on kena kuulda, et sisuliselt väga palju sellele individuaalsolfile siis tegelikult lähenetud ongi ja seda on püütud erialatundide ja solfi ja ka muusikaloo vahel siis tervikuks ühendada õpilase muusikalise maailmapildi jaoks. Kui me nüüd mõtleme sellele, et solfi tase või nõuded üleüldiselt enne isegi kui meil tekkis koroonast tingitud eriolukord et milline see solfi õppekava üldse muusikakoolides praegu on, kas nõuded on piisavad, on nad liiga rasked, on nad liiga kerged? Tihti ju ka kuuleb, et õpilane ütleb, et seal erialatunnis ma võiks sinu käia, aga vaat solfon mulle ületamatult raske või keeruline, mul puudub motivatsioon seda teha. Et kas peaks minema kuidagi lihtsamat teed, et millised on need üleüldised probleemid veel solfedžo õpetamisel, last algastmest siis esimesest kuni seitsmenda klassini. Meil on keeld olemas, mitu suunda, suundadel on erinevad nimed, kuidas me neid nimetame meie koolis, on ta siis tava- ja süvaet siis süvaõpe on see, mis on siis süvenenud õppe, raskem solfedžo ja siis tavaõppe sisse kergem ühe tunniga, solfedžo Need suunad on niikuinii olemas, siis on meil kaks erinevat solfedžo ainekava minu teada Eestis ja siis on peale nende selliste üle vabariigiliste ainekavade on veel paljud koolid, kes on teinud oma ainekava ja lähevad oma ainega pidi. Nii et tegelikult on meil praegu väga suur individuaalsus just seal suitsu õpetamises nagu jällegi probleemi võib-olla üle-eestiliselt, et kui laps läheb ühest muusikakoolist teise, siis ta ju on erineva ainekavaga harjunud ja, ja võib-olla tekitab alguses probleeme. Nii et see olukord, solfedžo, kan, suhteliselt keeruline ja kas ta peaks minema lihtsamaks, aga ta ongi kogu aeg läinud lihtsamaks, et see, mis meie omal ajal eestlast tegime laste muusikakoolis seda ammu enam ei ole. Koolidel on erineva mahuga õppekavad kasutusel ja tingimata üks nendest, minu meelest peaks siis kõik, mis nime ta siis kannab, põhi- või süvaet, see peaks olema kinnitus sellele, et lapsel oleks võimalik jätkata õpinguid keskastmes ja seal kõrval võib olla ka teisi natukene kergema mahuga õppekavasid, mis ei tähenda ka, et võib-olla ka mõni kõrgema mahuga õppekava lõpetanud õpilane saab edaspidi mingil muusikaga seotud ainel oma õpinguid jätkata. Aga just see, kui me räägime meiega kultuuri ja muusika säilimisest, siis nagu edasiõppijate nii-öelda ettevalmistamine peaks olema nagu meie omavalitsuste koolide kohus küll, sest Me kasutame omavalitsuste raha ja meie kuidagi moraalne kohus võiks olla see, et meil oleks selline õppekava olemas. Kas need õpilased kõik lähevad kohe pärast seda meie lõpetamist, muusikat õppima või ei lähe või lähevad hiljem või ei lähe üldse, see on juba teine küsimus, aga et meie valmisolek nagu peaks olema. Viljandis oleme päris palju aastaid tegelenud selle probleemiga tuld, aine saaks lapsele takistuseks pillimängu õppimisel kohandanud muutnud ja asi polegi võib-olla lihtsamaks tegemises kuigi ka lihtsamaks on tehtud, aga just et muuta praktilisemaks kogu see lähenemine ja suhtlemine, siis selles aines oleks nagu lapsele muusikalises mõttes vastuvõetavam. Me ei saa ilmselt enam pikk pikemat aega kurta selle üle, et seal Šveits oleks Viljandi muusikakoolis aine, mille pärast jäetakse pilliõpingud pooleli. Küll aga on esinenud raskusi, see on nii nagu üldkooliski füüsika pärast jääda kooli pooleli, et aga kõigile lastele lihtsalt ei ole, ta võib olla jõukohane alati ja siis me leiame selle jõukohase viisi tõesti suuname ka siis võib-olla kergemale õppekavale on olemas meil ka stuudio praegus üldse solfedžo ei ole, kus saab mängida pilli koos mängutunnis ja areneda sel moel, et valikuid on erinevaid. See sisu, mis meie ainekavas on, võimaldab tõesti tulema ka vastutust selle ees, et anda võimalus edasiõppijatele vastav ettevalmistus saada selle kõrval, et lihtsalt on huvikool paljude jaoks tore koht, kus muusikat, et teha ja pilli mängida, siis nende jaoks, kes tahaksid tegeleda professionaalsel tasemel, on ka olemas vastav ainekava ja see on võimalik. Kui siin oli juttu sellest, et solfi pärast on jäetud, kas siis muusikakool võib-olla pooleli, siis minul on just vastupidised näited kasvõi sellest aastaski tuua, kus on juhtunud nii, et õpilane enam erialatundi ei ole nõus minema, aga tahab tulla ainult solfi tunnis käia, sest seal saab koos teistega laulda, seal on toresena krütmid. Nii et see alati ei ole niimoodi, et see Solstiust kõige raskemaks osutub muidugi seal pigem nooremas astmes, eks ole. Aga üldiselt, mis puudutab õppe nõudeid, noh, mina olen õpetanud aastast 2011 ja olen siis järjekindlalt kogu aeg jälginud, millised on olnud eksami nõuded igal aastal ja tõepoolest siis nüüd on ju drastiliselt ikkagi muutunud. Mina isiklikult püüan kogu aeg jälgida, aga siis seda, et millised nõuded on näiteks kas siis otsa või Elleri kooli, Solsti sisseastumiskatsetel ja lähtuvalt ka nendest siis natukene seda õppekava kuidagi korraldada ja mitte võib-olla nii punktuaalselt jälgida, siis mis on näiteks muusikakoolide liidu poolt esitatud õppekava. Et mina võin rääkida nüüd Eestimaa seda osa, mida ilmselt täna ükski siin klassikaraadios kõneleja vist ei esinda, meil on Eestimaal olemas ka väga väga väikseid muusika poole, kus ei saa võtta lapsi sageli vastu selle järgi, kas ta peab viisi, kui andekas ta muusikaliselt on vait, vastu tuleb võtta praktilise iga laps, kes tuleb üle ukse ja kui me nüüd nendelt lastelt nõuame sama seal seitsat, mida me siis nõuaksime nendelt, kes on saanud katsetel häid tulemusi ja tõesti viisipidajad ja rütmist saavad kenasti aru ja, ja kevad, mis on pulss ja hoiavad seda ja nii edasi, kunagi ei saa ju nendelt lastelt, kes ei ole muskased, nii andekaks ei saa ju nõuda seda süvaõppe programmi, samal ajal väikestes muusika kolides nadi saaga jagada lapsi ava ja süvalasteks, seal on üldse liitklassid sageli seal üldse esimene, teine klass koos ja kolmas, neljas ja nii edasi, et ühesõnaga see Eestimaapilt Väga nõustub üllatada ja, aga see ongi väga erinev ja selleks ongi praegu ju tegelikult väga soodusaegsest. Kool saab teha oma õppekavad ise ja oma ainekavad ka, et siin ei ole vaja praegu lüüa labidaga ei eraldi Põhja-Eestit ega Lõuna-Eestit, et me peamegi töötama nendes tingimustes, mis on ja selle tõttu ei ole mingisuguseid oma nõudeid maja nüüd kergendada, selleks on lihtsalt nagu teine õppekava olemas. Aga ma tuleksin korraks tagasi selle solfedžo vajalikkuse üle. Jah, see on tõsi, et vahetevahel lapsed selle solfedžo küljes on natukene hädas. Ma pisut ütleksin, et see on ikkagi ka õpetajate teha, aga selle peale me praegu ei keskenduks, aga solfedžo on tegelikult üks väga oluline aine üldse ka pilli õppimises ja meie oleme seda praegu oma nahal tundnud. Nüüd on meil seitsmes aasta. Meil oli kunagi siin vallavalitsuse seisukoht, et muusikakoolitunnid võiksid hakata toimuma koolides ja kuna meil valmis üks uus algkoolis ja seal oli palju vabu ruume siis oli niisugune olukord, et me inimesi elab kohatunde tegema ja me alustasime klaveri kõndidega ja me tegime siis sellise õppekava, mida me imetlesime avaõpet, sest seda solfedžorühma õpetajad sinna nüüd selle ühe tunni pärast. Nii ja nagu ei olnud eriti otstarbekas ja nüüd on need lapsed jõudnud meil siis kooli lõpetamiseni, mõned nendest küll on vabatahtlikult ühinenud ka solfedžotundidega, aga need õpilased, kes on õppinud seitse aastat pilli, nendega on tegelikult päris keeruline, sest just need igasugused teoreetilised teadmised, mida nad muidu saavad solfedžo, isegi kui nad ei seosta oma jutu järgi ja isegi kui nad ütlevad, et need seisavad lahus siis tegelikult ikkagi neid teadmisi neil on. Ja praegu on klaveriõpetajatel päris keeruline Nende õpilastega töötada, et jah, nad õpivad ja nad õpivad kuidagi mehaaniliselt ja mõni on natuke rohkem musikaalsema vanad teoreetiliselt ei saa aru nagu, mis toimub. Ma selles mõttes solfedžo kui aine ja nende teoreetiliste teadmiste tähtsust kuidagi ei alahindaks. Noh, võib-olla tooks siia teise perspektiivi, et mul ei ole võrdlusvõimalust, minu tööstaaž õppealajuhatajana üsna lühikene ja, ja samamoodi kasvab täitsa õpetajana, aga ma tooksin siia võib-olla rahvusvahelise taseme nagu Inglismaa ja Hiina näitel, et selles mõttes võrreldes konkreetselt ma mõtlen meie oma muusikakooli õpilasi, siis see tase ei ole absoluutselt kehve. Kui vaadata nagu sihukest globaalset mastaapi, siis tegelikult ei ole meil see olukord nii palju kehvem. Et muidugi aastatega on kindlasti läinud kergemaks, aga turg muutub, et noh, me kindlasti lähtume siin Elleri kooli otsa kooli vastuvõtunõuetest, aga ka need. Ja nüüd küsida, et kui me peame tagama, ütles jätkusuutlikkuse, lapsed läheksid edasi siis järgmise astme koolidesse siis mina nagu tajun siin pigem sellist probleemi, et meie muusikakool on seitse klassi ja keskastmesse saaksid nad minna pärast üheksa. Ehk siis neil tekib nagu kaks aastat siukest eikellegimaal olemas, mis tegelikult mõjub isegi palju kehvemini, kui võib-olla viimased aastad olla siis nii-öelda seal üldklassis. Esimene muusikakool on tulnud üsna palju vastu alati nendele lastele, kes on tulnud kuskilt üle, on elukoha vahetus olnud või, või mingi muu ajutine lahendus, et anda individuaalset solfi tundi, on ka väga andekatele antud kolmas eriala juurde, et selles suhtes neid lahendusi on. Need ei ole küll sellised üle kuulilised minema reklaamime koduleheküljele, palun kui vastab nendele tingimustele, siis saab vaid neid teinud personaalselt. Et mul on tunne, et see jätkusuutlikkuse küsimus kindlasti on sellega nagu tagatud ja võrreldes meie õpilasi siis rahvusvaheliselt, tuues ka erinevaid kontakti, üritusi, erinevaid koosmängu kohtumisi, meie õpilased teoreetiliselt orkestri mängus ikkagi paistavad väga hästi. See on väga huvitav nähtus on Me oleme Viljandi muusikakooliga seda arutanud omavahel, et meie koolis igal aastal või lapsed lähevad edasi, kas otsa kooli Ellerisse ei lähe väga sageli süvalapsed edasi, vaid lähevad just nimelt need seal nõrgema programmi lapsed, kes on lõpetanud meil ühe proteese tunniga kooli ühe erialatunniga ja ühel hetkel tekib siis huvi, et ah, ma lähen muusikat edasi õppima, siis me saame teha neile selliseid järeleaitamise tunde kiiresti ja proovime ennast kuidagi ree peale saada. Ja lähevad nad sedasi muusikat õppima. Ja noh, mis siin salata, Elleri kooli otsa võtavad väga lahkesti vastu, vaatamata sellele, et Todon meil õppinud hoopis nõrgema programmidel ja siit edasi on selline küsimus meil vahest omavahel tekkinud. Aga miks lähevad just need lapsed õppima, kes seal nõrgema programmidel olnud, järelikult seal selts on olnud meeldiv, lõbus, väga palju ei nõuta ja siis ühel hetkel tekkis selline. Ahah, ma olen muusikat edasi õppima. Proovi näide siis sa sisse, Karel, sihuke huvitav asi, ma ei oska sellele täna öelda, millest see kõik tingitud, see on päris huvitav teema. Ma siia täiendan Viljandi poolt, et kuulates Tartu kogemust, et me oleme küll väga õnnelik kool selles mõttes, et me saame võimaldada õpilastel jätkata õpikuid lisaastmes ehk siis seitsmenda klassi lõpetaja, kui ta ka üldhariduskoolis on seitsmest, saab jääda tegelikult lausa kuni keskkooli lõpuni valideski jälle nüüd Kärdla, tsiteerin, mõni võtabki ainult solfedžo. Ja siis me ise oleme pakkunud talle ikkagi koos mängu, kas laulmise või orkestrimängutundi juurde. Nad musitseerivad, väga on saanud mingi asjadest, aruandes on selline selginemine nende peades toimunud, et nad naudivad seda ajaluuaga lisaastmelist ära. Et tegelikult see on suur rõõm, palju suurem rõõm oleks ka sellest, et kui nad jõuaksid sinnamaale mitte vaeva ja nutuga, vaid et see oleks nagu loomulik areng ja, ja neil on võimalik jätkata. Ja tegelikult siis peale keskkooli lõpetamist noh meil on kogemused, et nad lähevad Emptosse ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse edasi. Et see peabki olema ainult keskastme kool ja mõni on ka läinud välismaale. Seda mitte tohutu solfedžotaseme tõttu, vaid justega lastena muusikutena tervikuna on nii laia silmaringiga juba, neil on väga head koosmängu kogemused ja, ja mingid sellised pagasid, mida me tõesti nagu tunnist tundi niimoodi näpuga järge ajades ei suudaks siia lõpetada. Isa aastaid kasutavad paljud muusikakoolid ja tegelikult, eks me ikkagi tegeleme siin individuaalselt lastega. Üks asi on see, mis on nii-öelda reegel ja paberil ja teine asi. Me lähtume lapsest, meil on näiteks päris paljud õpilased, kes on hakanud mängima isa pilli ja on pärast Sahumi jätkata hoopis õpinguid sellel lisapillil. Et niisuguseid variante, et ikkagi tuleb igas koolis ette ja see, et me saame lapsest lähtuda, see on ju tegelikult väga tore. Kui me nüüd hakkame kokku võtma oma jutuajamist, siin on läbi käidud praegu hetkeolukorda, tehnilist võimalust, kuidas solfirühmatund edasi anda ja ka sisuline külg, et millised on üldse tagavad, millised on laste võimalused, millised on nende arenguteed, kuidas nad saavad edasi liikuda järgmisse õppeastmesse. Kui nüüd igaüks teist peaks kas koolijuhina või siis aineõpetajana solfi õpetajana võtma seda vestlust kui või ütlema oma kokkuvõttev või murekoha või siis võib-olla südamesoovi, et mis võiks jääda siis kõlama solfi õpetuse tähtsusest olukorrast, praeguses ajahetkes ja vaatest tulevikku. Võib-olla alustaksin ja tooksin välja lihtsalt kooli juhtkonna liikmena usalduse oma töötajate vastu, kõige paremad lahendused sünnivad ikka omavahel arutades ja, ja ma arvan, et sellises usaldusväärses keskkonnas on meil praegu see kevad seljatatud ja sügisel igasugused ootamatused nagu lahendatud õppekava külmensiina ees, aga ma nagu just nagu soodustaks õpetajal seda paindlikkust ja vabal loovus astuda julgeda, kasvatada sellest välja, kui selleks on vajadust. Aga see selgroog ikkagi ju läheb, et et kas ma pean siis nagu jõudnud ettepoole, võib alati natukene maha jäänud. Et ma saaksin reele tagasi, et julgustada seda paindlikkust ja kommunikatsiooni omavahel ja ühe murekohana ma tooksin välja seda, millest me võib-olla nagu väga pikalt täna ei vestelnud. Et ma tajun nagu siukest uut soovi teenusele nagu e-õpe, mis võib-olla oli väga populaarne mingil ajal EBS-i näite, et üsna rohkelt tuleb viimasel ajal lastevanemate poolt nagu pöördumist, et me soovime tulla veerandi lõpul ainult testi tegema ja me ei soovi käia koolis. Kõige kurvem selle juures on see, et selle taga alati ei ole mingi koguse hirm või koosolemise hirm, vaid selle taga on selline mugavus või ongi nats ongi nagu normaalne. Ma lihtsalt ostad selle teenuse, tulen, näitan oma taset. Et see on üks aspekt ja teine aspekt, mida ma arvan, et koolid peavad nagu väga tugevalt mõtlema, on ikkagi see intellektuaalse omandiküsimus. Meil on õpetaja nii-öelda meie tubades, meie oleme õpilaste tubades väga hoolega käia ringi kõikide videote, kõikide salvestustega. Kas selles osas ma tajun, on tulnud nagu uus selline laviin, et õpilased, kes varasemalt ei pööranud sellele võib-olla tähelepanuga ja lapsevanemad on täna väga teadlikud ja järjest saadavad kirju avaldusi, et kas siis absoluutselt nende nägu ei näidata, et nende nimesid ei presenteerida, mis tegelikult kooli juhtkonda kuuluva inimesena, kes peab tagama, siis hübriidõppe diabeediõpe on ääretult keeruline teha, räägime õpilastest. Mehhiko klassiruumid on pisikesed, see on ka üks põhjus, miks meil on viis kuni kaheksa õpilastele shoti rühma. Et kuidas tagada nüüd see videoülekanne riided vormis, kus ongi praktikum, kus ei ole ainult loengeda õpetaja aabits videos fookuses olla, et näidata, mis klassiruumis toimub, et kuidas neid lapsi siis eraldada, et, et minu jaoks on see tänaseni hästi keeruline on seda arutanud ka linnavalitsuse juristidega, et seda ei olegi täna kuhugi koolile võimalik sätestada, sest huvikool ei ole kohustuslik õppe. Need on võib-olla selliseid kolm mõtet, mis ma tooksin siia intervjuu lõppu. Laps tuleb kooli ja kool on lapse jaoks, meie oleme siis need, kes tõesti püüame seda, kas huvi arendada, säilitada last, arendada ja leida talle temale võimetekohane õppekava või õppevorm ja teeme tööd ka selle nimel, et ikkagi jätkuvalt neid lapsi tuleks õppima. Et seda me märkame. Koroonahirm, koroona probleem sööb õpilaste arvu või nagu huviliste arvu ära solfeedsut, mis on toetavaine kogu üldises süsteemis. Ja on vajalik, aga ikkagi jälle lähtuma sellest, et kõik oleks väga läbi muusika. Tänane laps, tänan, lapsevanem, vähemalt ma räägin nüüd Võru kontekstist ei soovi, et see pinge üldkoolis ja muusikakoolis oleks väga suur, otsitakse järjest lihtsamaid lahendusi, et ühesõnaga meil koolil on siis kohustus ikkagi tagada kvaliteetne õppe, leida siis teistele lastele muusikakoolis õppimise võimalus ja koostöö võimalus lapsevanemaga, kes ei ole enam huvitatud väga sageli sellest, et laps väga palju vaeva näeks. Illi harjutaks kodutöid teeks see väljakutse meil täna on. Me proovime leida häid lahendusi, proovime teha solfedžo õppimise võimalikult meeldivaks, andes ikkagi aeg-ajalt kodutöid ka, püüame ellu jääda, püüame rõõmsaks jääda. Kui küsimus oli solfedžo õpetamisele. Keskendunud siis mina soovin siiski seal seltsi õpetajatele jõudu ja jaksu, neil on päris keeruline ja raske olnud see distantsõpe ja nüüd pensi hüpliinide, see on see, mida pilliõpetajad ei pea tegema. Et üks-ühele seda distantstundi läbi viia on märksa kergem. Soovinson seltsi õpetajatele jõudu ja jaksu ja häid ideid, et kuidas seda huvitavamaks teha ja pean siiski solfedžoainet väga oluliseks. Minu arvates on see aine väga põnev ja seda võimalik õpetada tegelikult väga hästi, et lastel silmad tegelikult säravad, et kui nad nooremas astmes säravad, siis on meie ülesanne nüüd järsku vanemas astmes, kus solk läheb keerukamaks, jääks siiski särama ja ma arvan, et hästi oluline on ikkagi kolmnurgas koostöö, et lapsevanemõpetaja ja laps et ainult laps ja õpetaja tihtipeale võivad tekkida probleemid, aga kui lapsevanema toetus ja kodutoetus on ja huvi on taga, siis minu arvates on võimalik liigutada mägesid Gasolfi õpetuses. Arutluse all oli solfedžo õpetamine muusikakoolides, distantsõpe ja hübriidõppetingimustes ja vestluses osalesid Piret Rips-Laul, Urvi Haasma, Sander Tamm, Ülle Lehtme, Raili Kaidwald ja Maarika Reimand. Laadina. Poola plaadifirmatuks andis hiljuti välja uue plaadi, millel kõlavad Sergei Rahmaninovi kolmas klaverikontsert ja Eduard Tubina kontsert. Tiino musitseerivad Eesti riiklik sümfooniaorkester, pianist Mihkel Poll ja dirigeerib Mihhail Kerts. Plaati kommenteerib pianist Johan Randvere. Ma võin sellest päris pikalt rääkida ja mul on hästi huvitav ülesanne, sellepärast et seal plaadil soleerib Mihkel Poll kes on mul päris lähedane sõber, nii et ma kuulan teda alati natuke kriitilisemalt, sest endale kallid inimesed nende suhtes oled nõudlikum. Ja teisipidi jälle ma julgen öelda. Ma tean, mingis mõttes päris hästi, mis tööta teeb, vaat selline põhjalikkus ja järjekindlus ja sihikindlus minu arust iseloomustab nii Mihkel Polli kui ka Michacertsi kokkuvõttes plaat on igas mõttes päris märgiline, et kaks sellist meest koos teevad selle plaadi ja sellise repertuaariga, mis on noh, Rahmaninovi kolmas eriti just see on ikkagi nagu märg. Seda kaugeltki kõik ära ei mängi. Näiteks suurepärane teos, millega mängida, käsi üle. Mul on üks tuttav, kes on käinud palju rahvusvaheliste konkursside žürii seda kuidagi isegi öelnud, et nende suure konkursidel kõik mängijad finaalis väga hästi. Aga kui keegi mängib see rahani kolmandasse, tervikuna võib mõjuda paremini või nagu võimsamalt või säravamalt kui võib-olla mõni teine. Tore muidugi on ka see, et Eesti muusikat ka salvestatakse. Tuvi ja Konstantin on salvestatud. Paratamatult esimesena jääb pilgu alla see, et seal ongi see meie ERSO kolmas ja need on live-ettekanded. Jah, ma sain aru niimoodi, et proove salvestati ka igaks juhuks, mulle selline lähenemine vaatelt meeldib kõige rohkem minust nüüd järjest rohkem salvestatakse, nii, minu isiklik arvamus on see, et selline salvestamise ma ei taha öelda, kuldaeg on läbi, aga kunagi külm kuuldi ajal, need arenesid ja kuidagi see salvestis oli nii oluline asi siis tänapäeval on see natuke muutunud. Mäletan ühte sama, Mihkel Poll rääkis mulle kunagi esimese plaadi, tegi Davosis küsisin igast asjadelt niimoodi inimlikult ka, et noh, ma ei tea, kas hakkad näiteks palju raha saama plaadimüügist ja mis see kõik tähendab, seal plaat siis Polli ütles, et ei teadnud, et midagi sellist ei saa, pigem läheb sinna raha. Et see on pigem selline visiitkaardid, et see plaat on natuke nagu see, milleks ma olen võimeline tüksungise laini salvestise võlu, kus võib juhtuda igast asju ka seal võib-olla rohkem kui stuudioseinte vahel, eks ju. Aga teine asi on see jällegi stuudios, kui juba salvestama minna suhteliselt tagasivõtmise võimalus, siis tuleks lihvida nagu kõige ilusam briljant üldse, mis siin maa peal on. Aga see on selline keeruline küsimus, kas see on parem, halvem seda nagu võib-olla ei peagi nii hindama ja no ütleme ausalt live mingi värin ikkagi paneb kuulama. Kuidas siis nende teoste esitused mõjuvad, kui hakata seda plaati algusest peale? Kuulame mõjuvad väga hästi. Üldiselt elus on vist niimoodi, et kui me tahame kuulata vene muusikat, Me paneme mingi venelase peale, et võib arutleda, et, et mis see plaat siis nagu maailmapildis siis peaks tähendama, kas ta üldse peaks raputama kõik teised eelmised esitused paigast. Aga ma arvan, et see ei olegi praegu üldse oluline, mulle ikkagi tundub just nende kahe mehe kokkusaamine Misha Kertse Mihkel Poll, nad on ka ju laval palju mänginud koos ja koos õppinud, selles mõttes nad on oma selliste erakordset isiksust ega isikuomadustega just ikkagi see töövõime ja mihklit, ma tunnen paremini, sest mõned aastad tagasi suhtlesime täitsa igapäevaselt, et selline mingi tekstid ruudus või soov minna sügavuti sellega, mida helilooja on mõelnud, et et Polli puhul me ei näe väga seda, et ta läheb nagunii otseselt enda tundega sinna mängima. Et tal on mingi näiteks emotsionaalne koht, siis ta mängib seda 1000 kraadi, emotsionaalselt. Et poli puhul seda ei näe. Mäletan, ma kuulasin seda rahani kolmandat saalist ka ja mõtlesin ka mõnes kohas äkki siin võiks panna, ma ei tea tuure juurde midagi ja nüüd ma kuulasin seda salvestist ja ma ikkagi arvan, et seal on tuure küllalt ja huvitav on ka see, et mingisugused vasaku käe polüfoonia mingid kohad, mis võib-olla lähevadki saalis kõrvust mööda, aga pall mängib seal salvestades, võid isegi võtta vasaku käe eraldi ette ja sa kuuled, et seega kujundatud, et tal on päris võimas hajuma. Jõuab nagu kõikide nootidega põhimõtteliselt tegeleda, palju oma olemuselt on selline, mulle tundub lüüriline ja kuidagi aus ja füüsilised eeldused on ka päris toredad, et ilmselt kui ta läks olümpiasportlane, siis tal oleks mõned medalid küll, et ta on sellesama Rahmaninovi kolmanda ka teinud ju päris ägedaid kontserte ta esimest korda mängis ta juba muusikakeskkoolis ja siis ta on mänginud seda ka Anu Taliga Ameerikas neli õhtut järjest. ERSO-ga on ka minu arust mänginud teda. Erkki-Sven Tüür ütles kunagi Polli selle teise plaadi esitluselt, kogu tüüri looming on sinna salvestatud, tüür tõi eraldi väljale Mihkel Polli kuidagi teksti truuduse või noh, nii täpselt et pall mängib talle ette ja tal on tunne, et noh, ta nagu nool ülitäpset proovinud seda teha, mida helilooja on teinud, et selles mõttes on see üsna suur asi. Tee suhtub orkestrisse ja solisti ja orkestrivahelistesse seostesse dirigendina Mihhail Kerts. No Misha kehtsam kuidagi tuntud sellise väga kena inimesena kogu see tema suhtlusmaneer kui ilus eestikeelsest täiuslikult lauset ma just tegin temaga ühe intervjuu ka siis on nauditav, on lihtsalt kuulata plaati, kuulasin kaatri orkestri klaveri, sümbioos on päris mõnus ja hästi, kõik on seal kohal. Ja kui rääkida natukene lähemalt ka veel veebruarikuu Eesti sünnipäeva lähistel eesti muusikast, Tubinast sellest kontsertiinost Kontsert Hino on vägev teos, jälle oleks tahtnud, Tubin oleks kirjutanud rohkem neid klaverikontserte ka ta muidugi minust ei ole kontsert viinud, on täitsa kontsert, et seal on päris palju mängida ja, ja mis on jälle tore, et ühti, Tubin on siin hästi eesti muusika, aga seal on nagu täpselt samad asjad, mis selle Rahmaninovi ikkagi, kui ma seda plaati kuulan, et ma olen ka mõlemaid lugusid noodiga kunagi õppinud ja harjutanud ja päris täpselt, mis noodis kirjas on, seal plaadi pealt saab seda kuulda ja kuidagi see poldi klaverikäsitlus on ka selles mõttes nagu hästi professionaalne eide udu. Ta kuidagi lahmidel on ikkagi nagu selline ka manuaalne tase, pluss siis eestijaan hinnatud ise vaimset taset. Eriti teise pianistina. Aga tunne on mul, et kuidagi ta saab päris hästi asjast aru ja käed nagu veel kuulavad sõnaga siis ma enne mõtlesin ka ja hakkasin isegi natuke rääkima sellest, et kui me kuuleme vene muusikat, tahaks kuulata vene pianisti, aga siis on mingid muusikat, mis on juba mulle tunne juba ammu rahvusteülesed, et seal võib-olla tõesti seal Rahmanni kolmandas hästi palju venerikkuja kunagi. Andrei Gabriilov, tegin ühe tunni, ma sattusin seal olema ja seal oli muidugi väga palju huvitavaid selliseid noh, mis on hästi toredad asjad näiteks esimese osaleda, et seal pidi olema mingisugune viide kunagisele Moskva värava mingile kellale, mis suleti täpselt sellel kellaajal ja me märkame seda kellaaega ja me kuuleme seda kella ja siis kutsar annab selle piitsahoobi ja siis vanker sõidab minema, niimoodi see esimene osa lõpeb, päris ilus kujund ja kuuled, sa mõtled, oh täpselt väga tore. Ma ei tea, palju see nüüd aitab kaasa, kui sa ise mõtled, esitad muskilsist. Sest kui öelda muusika peale, aga aga midagi ta juurde annab. Aga siin Rahmaninovi, kolmas on ikkagi tänna. Nii maailma muusika, umbes nagu ma tean, et poolakad hästi tahavad, pani endale, aga ikkagi me kuulame arge Richi või Pletnoftis. Vahet pole ju, mis, mis rahvusest ta on, et natukene sarnane on ka selle Rahmaninovi kolmanda ka, et ma kuulan ta orkestrit, kes meil siin mängib Eesti orkester ja, ja mul on absoluutselt päris tunne, ma üldse kuidagi ei kahtle, et ei võiks mängida või siis ma ei tea, äkki meil niikuinii on ka mingi eraldi näiteks toon või kas eestipianistidel on ka oma taan? Ma loodan, et on, mul on tunne, et eestlane on tegelikult päris asjalik. Ehk me ei armasta sellist, võib-olla trikitamise udutamist ja, ja võib-olla vahepeal on meil puudu sellisest venelastel on selline pata, mina jutustan teile seda lugu ja ainult mina. Ja kui see on tegelikult tore asi, mida saalist kuulata vahepeal. Aga jällegi pluss on ka see, et meil ei ole neid asju. Kunagist Peep Lassmanni küsiti mingi intervjuu, tal ei olnud erinevate konkursside žüriis ja siis ta ütles küll, et eestlasel mingi eripära seal olla kui mingi organiseeritus ja sealt kumas mingi professionaalne kiitus. Kui nüüd peaks võtma kop. Koos selle heliplaadi olemuse näiteks kolme iseloomustava sõnaga siis, mis need kolm kõige tähtsamat märksõna oleks, jääks? Jutust kõlama võib-olla kõlab igavalt, aga professionaalsus, mõiski pean, ma mäletan, kui see protsess käis, et mis seal kirjas, oli öeldud kuidagi, et päris kõiki neid klaveripartii orkestri noorte jõudnud pähe saada. Aga see tähendab tegelikult seda, et siis ütleme siis enamus noote, mis üldse seal kõlab ükskõik mis pillid, klaveripartiis olid taks missacertsi peas ikkagi olemas, et see minu meelest on juba väga märgiline, mis mahuga töö on olnud dirigendile, sellega siis rääkimata Mihkel rollis, kes on selline pikk lugu ja nii palju, et nii palju asju, kolm sõna võiks äkki ollagi professionaalsus, tekstitruudus, järjepidevus, et mis on kõige raskem asi saavutada, nemad on selles minu arust päris. Uuest heliplaadist rääkis Johan Randvere. Saate algupoole oli juttu solfedžoõpetusest, muusikakoolides distants ja hübriidõppetingimustes. Mina olen Nele-Eva seda infot ja soovin ilusat päeva jätku.