Eligaja tere, head kuulajad. Sel nädalal keskendub heliga ja suuresti kunsti, heli ja ruumi sümbioosile. Käime Tartu kunstimajas nelja autori ühisnäitusel hargenevate helide aed ja Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses Kaupo Kikkase pildi ja helirännak kul Ansel. Teisi teemasid on ka arvestamisel on Raivo Tafenau ja Tallinna kammerorkestri uus album, desseim diferences ja oodatud sündmus. Ludwig van Beethoveni ja August von Kotzebue muusikalise näidendi kuningas Stefan esmaettekanne Eestis. Viimasest alustamegi heliga. Reedel, 12. veebruaril jõudis Eestis esmakordselt tervikuna lavale saksa näitekirjaniku estofiil ning Tallinna kutselise teatri ühe rajaja August von Kotzebue ja Ludwig van Beethoveni koostöös valminud muusikaline näidend kuningas Stefan. See on loodud 1811. aastal Pesti teatri tellimusel. Nüüd, 210 aastat hiljem tõid teose Estonia kontserdisaalis ettekandele Eesti riikliku sümfooniaorkestri ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia Sümfooniaorkestri muusikud. EMTA lavakunstikooli 30. lennu üliõpilased ja Eesti filharmoonia kammerkoor. Dirigendipuldis oli Olari Elts, lavastas lavakunstikooli tudeng Martaalide Jakovski. Ulatusliku õhtu esimeses pooles kõlas Zoltan kodaya ferenduslisti loomingu kõrval esiettekandes ka noore Eesti helilooja Madli Marje kildemani uudisteos. Talland Pyond teispool siinpoolsust, mis inspireeritud Robert Falcon Scotti juhitud Terra Nova Antarktika ekspeditsioonist. Sellel kontserdil käis dirigent ja laulja Risto Joost. Kontserdisaalis istuda on väga eriline, tõesti, oli tunda ka publiku seas elevust ja sellist mingit pühalikkust oli minu arvates tänasel kontserdil juures. Ja see näitab minutis, kuivõrd oluline on meil kultuur tervikuna, et kui me sellest kas või hetkekski ilma jääma, siis see annab inimest sellises igapäevases toimimismehhanismis väga selgelt tunda, midagi on puudu. Ja mul on väga hea meel, et inimesed julgevad tulla kontserdisaale, kõik käituvad vastutustundlikult eesotsas Olari hertsiga ERSO peadirigendiiga, kes on lihtsalt minu arvates kõige geniaalsema inimesi, keda mul on au isiklikult tunda. No tänane kontserdikava kommertsehe näide sellest, kui kunstiline juht on lihtsalt vaimustavat ideedega, mis ei ole pelgalt säravad, vaid on ka sügavuti läbi tunnetatud. Ja minu arvates kogu see kontekst suurepärase katsepuu näidendi taustal on lihtsalt vaimustav. Selliseid asju peaks sündima rohkem. See kooslus kahe poolega kava täna oli nii terviklik ja samas nii mitmekülgne ja täpselt ütleme sellise oma pikkuse iseloomus, iga number sai täpselt selle aja, mis tal vaja tavalise ja pääses esile ja ükski ei jõudnud jõuda sellisesse faasi, kus oleks hakanud mõte uitama. Ma ei oleks suutnud keskenduda ja selles mõttes oli nii ütleme esimese kodaigalanto tantsude selline karakter ju juba sissejuhatavalt ette vaatav ja, ja kui lõpuks siis kuningas Stefani kõne kuulsin emakeelselt, siis kõik need, need kaared jooksid kokku ja selles mõttes on aplari on vana ju ka uuele loomingule nüüdismuusika hai, et eriti nüüd selles koosluses ERSO ja siis Eesti muusika ja teatriakadeemia ühistööna tundub üliloogiline, et seal on üks esiettekanne ja mina ei olnud selle noore daami heliloominguga varem kokku puutunud, et oli selles mõttes hästi huvitav, et kui hakata veel selliseid sügavamaid hoovusi selles kavas otsima, siis kõik olid nii peenelt omavahel seotud ja ta tasakaalustus Beethoveni tead väga hästi, et seda kõlamaailm oli täiesti teine ja jah, seal lume peal täpselt neid sõnu ei mäleta, Annotatsioonis helilooja ise kirjutas, milliseid hoovusi ta üritas tabada ja need kõik olid tegelikult, et seal väga selgelt esil. Sest tegu on professionaalse heliloojaga ja müts on tähtis mulle isiklikult aga maru igasugusel kuulajale, et selle, selle vormitaju on, on selline, mis kütkestab ja hoiab kuulajad selle muusika kujundi või mingisugusel konkreetsel juhul hoovuse juures. Et ma arvan, tajub väga hästi ja, ja ütleme, need elemendid, mida ta oli kasutanud, arvestades et seda eesmärki, mille ta ise püstitas, siis ütles, oli väga meisterlikult tehtud, et nüüd väga hea meelega kuulaks tema teisi teoseid, et milline see tema käekiri on. Selle õhtu kõige ulatuslikum teose fookuspunkt oli ikkagi Beethoveni ja Kotzebue ühisel muusikalisel näidendil kuningas Stefan. See oli teose esmaettekanne tervikuna siin Eestis. Miks on nii, et sümfooniaorkestrid ei võta kuigi sageli selliseid muusikalisi näidendeid, oma kava või kas sinu hinnangul võiks sagedamini juhtuda, on seda keeruline teha? No meeltes tänane õhtu näitas suurepäraselt ära selle formaadi sellise erutava ja paeluv konteksti. Esiteks ilmselge on see, et professionaalse orkestri ja Ülikooliharidust pakkuva institutsiooni koostöös võiksidki just sellised suurepärased konstallatsioonid aset leida, ehk siis see, et meil on Eesti muusika ja teatriakadeemia, ma ei tea, kas ta on kunagi tulnud sellisel moel enda ERSO koostöö projektil esile, et see oli nii fantastiline ja saalis oli ju väga palju teatriinimesi, mida tavaliselt võib-olla isegi ei märka seepärast, et kõigil on kas etendused või, või nupukavad oma tööst, eks ole. Aga noh, siin oli kõik paremas mõttes tekitatud kooslus, mis inspireeris kõiki, esiteks, et selliseid asju peaks tegema rohkem ja ilmselge on ju valik ehk siis muusikaga kasuks, mis toetab näidendi dramaturgiat. Nii et selles mõttes oli see geniaalne valik ja otse puu kontekstis on see eesti ja saksaliin ju teada, aga samal ajal ma paljud seda teadvustasid, aga ma usun, et see formaat võib saada jälle populaarseks seepärast, et ma arvan, et sümpaatia ma pakun seal minu isiklik tunne, aga sümpaatia publiku hulgas sellise formaadi vastu oli väga suur ja hästi tähelepanuväärne, et pehmem on ju teisigi näidendites kirjutatud muusika, illustratsioone, mis on muusikaliselt väga rikkalikult ja tõesti seal on fantastiline muusika ja kütkestav ja võib-olla isegi ularitusega minutis. Intervjuus, et Beethoven sai kasutada selliste liiget, mida ta oma sümfooniat ei kasuta. Ja seda on kuulda, et esiteks see päris viimane lõpu kooriub, on peaaegu mõjus kergelt Ungari pärasena ja Olari andis ka seal selles mõttes hea tempolise tõukena koori saksa keelele niimoodi hagu, et seal peaaegu meenutas ungari keelt, et kõige paremas mõttes, nii et seal on lihtsalt temperament ja karakter nii hästi kooslumile. Me tahaksime väga kiita meie esinduskoori. Eesti filharmoonia kammerkoori minutis oli suurepärane artikulatsiooni muusikaline väljendus ja juba meeskoori ava tapmist. Et siin Olari poltidega peene vihjena lisaLoonamist naeran pikantsemat valikut ei saa olla peadirigendi poolt vihjemaks sellele, et võib-olla vääriks skulptuur spordiga kõrval samasugust tähelepanu, mis võib-olla on peidus veelgi suuremad võidud ja dopingut ilmselgelt siin tarvitada on väga keeruline vaielda selle teosega varem kokku puutunud see oli, ütleme niimoodi, et number omal kohal. Ei, sa suusarada, see on nagu need on kaks sirge nagu kultuur ja sportimine, lõikumist me alati ootame. Ja ütleme nii, et loodame, et lähemal ajal kah saate kultuuri toetamine riiklikult motiveeritud olema ja esitamisele tuleb Sibeliuse püksiks Ugala. No see on igaühe enda valik, aga Ma julgeks väita nii nagu on muusikute elus ja omas ajas teatud arvamusliidrid omas formaadis ehk siis läbi muusika, nad väljendavad enda kaasaegset ja praegu eksisteerivat energiat ja arvamust siis läbi uue muusika tellimise ja tegelikult repertuaarivaliku ja ka nende sotsiaalsete sõnumit, et me saame tegelikult juhtida ühiskonnas olulistele küsimustele tähelepanu ja kaasata publikut sellesse loomeprotsessi kõige paremas mõttes ja ja täna juhtis, eks ole, 250 aastat vana Beethoven iga samal ajal läbi, eks ole uudisteose esiettekande, et võimalusel peaks seda kindlasti kasutama. Ma ei usu, et nüüd poliitiliseks peaks minema, aga ma arvan, et kultuur ja muusika ja kirjandus on ju alati olnud kaasaegselt oma olemuses, isegi kui tõlgendatakse möödaniku. Niiet ma arvan, selline ühiskonnakriitilisus emailis muide selle peale mõtlema. Hästi huvitav on mõttes eesti muusikaloos praegu ajajärk, kus minutes kõikide muusikaorganisatsioonide eesotsas on inimesed, kellele kaasaeg läheb väga korda ja mingisugune sõnum eksis Olari ERSO ees Tõnu Kaljuste Tallinna kammerorkestri ees ja, ja ka nüüd Eesti filharmoonia kammerkoori ees. Eks ole, Arvo Volmer rahvusooper, päris Kaspar Pärnus minul olla au Vanemuise muusikajuht ja kindlasti mul on, teeb elu läinud korda see muusika ja muusikute, selle, mis ta praegu sellel hetkel loome, nii et see on hästi huvitav, tegelikult seal on selline ajajärk minu arvates, et inimesed võtavad seda väga isiklikult ja igaüks tahab midagi öelda selles ruumis klaase ja jällegi meenutus tohutult sümpaatne, et seda ei tehta ka ERSO näol või Olari näol vastu rinda tagudes Paide muusika- ja kunstijõud, suunata tähelepanu olulisele. Kui kuldne võru puudutas mu meelekohti? Ma tunnen, kuidas mu rinnus hõõgub. Selles on ettekuulutuse vaim. Ma näen, kuidas langeb loor, mis varjab kauget tulevikku. Eli kaja. 12. veebruaril Estonia kontserdisaalis toimunud õhtust rääkis Risto Joost. Nüüd suuname pilgu näitusesaali, räägime kunsti heliruumi sümbioosist. Tartu Kunstimaja suures saalis on kuni 21. veebruarini avatud nelja autori Timo Tootsi, Aivar Tõnsa, Eike Epliku ja Tenko ühisnäitus hargenevate helide aed. See keskendub heli, muusika kogemisega seotud aja ja ruumi keerdkäikudele. Näitust külastas kunstikriitik Indrek Grigor. Näiteks tekitab küll elevust, aga võib-olla need põhjused on natukene nagu äraspidised või noh, ühelt poolt on siin mingisugune isiklik kontakt, et kui me Lõuna-Eestist räägime, siis Cybaanil kõva helikunstnike identifitseerib ennast Tartuga ja, ja siin Tartu lähistel Moks residentuur, Jon kri sünnitus tegutseb juba üle 10 aasta, et grusiinid nagu tema Eesti kunstimaastiku jaoks ongi üks olulisemaid selliseid helikunsti maaletoojaid. Tema omal ajal tegi ka selle kunste erinumbri helikunstist ja et siin on ka natukene sellist identiteediküsimust, miks helikunst elevust tekitav. Aga on ka üks teine natuke kummalisem põhjusata, seda tahaks kuidagi edevalt väljendada, aga tegelikkus on siis selles, et Saksa keeles on hea sõna murust näed vaatamisi, kuidas tõlgitakse, ma olen mitu korda mõelnud, et üsna lihtne ja eestikeelne tõlge saksa keeles on sõna music Panause. Minu jaoks on, heli on lihtsalt väga keeruline ja helikunsti näitus, sellepärast tekitab mus teatavat sellist nagu kihku minna, nii. Eks ma siis nüüd lähen ja vaatan, tahaks kangest osa saada, et, et helikunst ei ole ka just kõige sellisem pea voolulisem asi, mida galeriides näidatakse minna, sest noh, Eli eksponeerimisega on ka hästi palju siukseid, tehnilisi probleeme ja nii edasi ja ja heli võiks kui selline ei ole just tingimata selline kõige popim formaat. Et seal on oma teelt Arsust, et loomulikult on vaja minna, osa saada, aga teistpidi on, on seal minu jaoks ka ikkagi kogu aeg see, et no nii, et ma nüüd võtan ennast kate ja siis nüüd lähen niimoodi tõsise näoga, lähen kohale nii ja üritan siis nüüd nagunii aru saada. Ja siis kogu aeg on niisugune hirm, et. Selle ühisnäituse autorid on väga erinevate valdkondadega tegelevad inimesed ühelt poolt eks ole, Timo Toots, kes uurib sellist tehnoloogiat, et ühiskonna looduse seoseid Aivar Tõnso, muusik, Eike Eplik, skulptor, installatsioonikunstnik ja Tenko siis videokunstnik. Et kuidas sellel näitusel see erinevate Meediumite segunemine toimis. Puht nii, nii autoritena võrdlemisi heas tasakaalus siis tekkis igast huvitavaid küsimusi provokatiivset küsimusi lega koosluse kokkupanemise seisukohalt, sest jällegi ka selle helikunsti eksponeerimine ei ole alati see nii lihtne küsimus sest näiteks kohe ka küsimus näiteks heli materiaalsusest on ju, et noh, et kui selle helikunstiteooriat nagu vaadata või kuidas selgunud retseptsioon käib ja mis on nagu need tüüpilised troobid, millest räägitakse, siis üks probleem on selles, et helil justkui nagu keha ju ei ole noh, et misasja sa seal galeriis nagu näitad et mingi asi kuskil hõljub, et, et see on nagu tühisopp tuba, elu, et noh, mis mõttes nagu. Ühesõnaga, kui sa tood selle helikunsti sellisesse keskkonda, kus inimesed on väga harjunud midagi nägema ja ennekõike nagu visuaalselt kogema siis on noh, väga oluline küsimus on kohe, et kuidas inimestele selgeks teha, et vaata, tegelikult te peate nüüd nagu midagi kuulma ja kuidagi palju lihtsam mulle tundub, on jõuda vaatajani sellises kunstinäituse kontekstis jälle või noh, me räägime ju vaatajatele, kunstisaalist seal on mingi selline niukene normatiivse eeldusega, et noh, mida me sealt siis nüüd nagu tahan ja selles mõttes komplekt töötas väga hästi, et nad ja sealt ukse provokatiivne küsimus on ju, et kas need nii-öelda visuaalselt kunstnikud on, on helikunstinäitusele kaasatud selleks, et noh, et oleks midagi näidata ka ja noh, miskitpidi saadakse sellega seal näitusel väga hästi hakkama. Ühelt poolt ta puht temaatiliselt läheb üsna ilusti sellisesse peavoolu loodus on hetkel väga selline oluline teema, kui kaasaegse kunsti näitasid vaatajaid osaliselt ilmselt ka ka läbi ökoloogia. Aga sealt see inimese ja looduse suhe on, on võrdlemisi pea Eike Eplik näiteks hetkel tal on ka Tartu kunstimuuseumis näituse, tal oli hiljuti siinsamas kõrval Tartu stuudio kõrval Kogo galeriis näitus, kus loodus on väga kesksel kohal, lehe jäid aga samamoodi looduskohal ka Aivar Tõnso muusikas või Tõnson On ka endale ikkagi meeldinud minu jaoks kõige ägedam tema ekspositsiooni kogemus ongi seal Timo Tootsi Vi kodumaajaama, ütleme siis krundi pealt tuli maajaama metsast, kus ta pani kõlarit, pani metsa üles, siis jalutasidki metsas ja kuulasid Tõnso heliinstallatsiooni, et et sa loodusosa on, on tantsuloomingust, on nagu oluline, selles mõttes on väga arusaadav, aga miks sa Eike, Epliku ja suured looduse videote seal näitusel on ja nad annavad talle sellise tooni, et näed siin mullahunniku gene ja ja, ja noh, ikka skulptorina ka töötab näiteks savi ja kõigega, mida me ju nagunii seostame selliste noh, nagu maalähedusega maa materjalid, et nii et nüüd on kõik olemas. Noh, loomulikult need helikunsti näitus, korralikke Arv kõlareid ja sisendist kõlarite juhtmetest moodustatud selline. No see nüüd tõlgendamise küsimus mulle esiropsa tundus, et on nagu jõgi, et selline suur jõgikond, sihuke väike Amazonas seal niimoodi kõigi oma kõrvalharudega, aga samamoodi võiks välja, aga ma ei tea, puu juured või, või midagi muud taolist, mis me siit mööda seda saali põrandat, et ringi jooksevad ja selle asemel, et neid võimalikult kuskile üles lae alla ära peita, et keegi neid ei näeks, siis siis kogu saali põrandal on ka selline nagu struktuur, mis kõiki neid, neid seal rippuvaid kõlareid omavahel seostada. Ühesõnaga tõusu on sellele noh, andnud meile nagu selle konteksti või et noh, et näed, et nüüd seekord ei pidanud metsa minema. Nüüd ta tõi meile metsa justkui sinna Tartu Kunstimajasaalidesse. Ja noh, muidugi ütleks niimoodi, et kui teil on vaja sellist vaata tajat haaravat kasutajaliidest või et kui te tahate, et inimene kuidagi sekkuks teie teosesse te tahate, et see sünniks ja, ja pakuks ka vaatajale elamuse, siis noh, paremat valikut ka Timo Toots seda teostama on väga keeruline leida tema toodsale Tõnso nende heliklippide miksimise jaoks tehtud pulti. Ta oli ikkagi nagu fantastiline selline tõeline geneetiline kunsti, kõik elab sellest, et kuskil on see punane nupp litsakas punast nuppu vajutada. Nüüd oli veel parem, nüüd oli nagu mitu kangi, mitu puu, väike displei täitsa reaalselt nägid, mis siis nagu juhtus sellest, et sa Po keerasid. Et miskitpidi võiks siis öelda, et see oli sihuke kergelt nagu pedagoogiline selline laud sellistele palausenitena nagu mina, kellel noh, kõrvadega ilmselt nagu üldse midagi ei kuule. Et need, kes ei suuda ruumi saduda, mida nad selle Timo Tootsi koostatud puldi vahendusel siis nagu saalis teha saavad selle heliga nendele oli ka sihuke ilus ekraanikene. Nii et sa ikkagi ka täiesti visuaalselt nägite, mida see heli sinu ümber teeb, et kuidas ta liigub, kui lai, kui kitsas, kui pikk noh, et milline on selle heli, ruumiline iseloom ja kuidas ta seal ümber sinu on? Et tegelikult võiks isegi öelda, et nad näitusekülastaja, kui ta sinna saali tuleb, puldi taha maha istub, et seda on sisuliselt nagu jumala nagu valib, sealt said valida kuni neli tantsu sellest klipikest panna võib-olla ka väikse tausta siis sa said nagu kogu seda loodust enda ümber kontrollida. Näituse tegijad ise on rõhutanud, et selle kõige keskmes on varjatud kujul ka aeg aja ja ruumi keerdkäigud. Kas sinu ajataju kuidagi avardus selles ruumis olles? Ma pean möönma, et minu jaoks see näitus oli palju rohkem ruumiline kui ajaline või noh, just see, et kui ma siin soojenduseks ütlesin, kuidas üks helikunsti probleeme on, see hetk tuuakse nagu sellise kujutava kunstinäitusesaali konteksti, siis inimesed tahavad kangesti midagi näha siis minu jaoks ka see näitus tegi selle heli nagu väga-väga nähtavaks ja seal läbi kuidagi see ruum muutus või noh, ma ei tea, ma ütleks siis, et nagu aeg tehti nähtavaks, mul on selline tunne, et noh, ikka selleks, et aega kuidagi tähistada ongi vaja ruumilisi elemente vä ühesõnaga, alati, kui kuskil kunstilises tekstis on näha, et seal on väga palju siukseid ruumile viitavaid sümboleid, siis tõenäoliselt on sellel kunstilisel tekstil mingi probleem ajaga. Et neil on vaja seda aega kuidagi kontrollida, et probleemid võivad olla erinevad, et noh, et, aga, aga aeg on nagu kuidagi midagi on nagu käest ära. Ja selles mõttes võib su küsimus selle näituse nagu aja aspekti kohta võib-olla nagu täiesti nagu põhjendatud ja ja vot, et võib-olla ma ka siin nagu autoritele tegin liiga, et ma ise selle näituse üle niimoodi mediteerides ei pööranud sellele piisavalt palju tähelepanu, et ah, mis probleem neil siis ajaga on ja tõepoolest, seal näitusel on väga palju ruumilisi detaile, et on karjamaa ja järv ja, ja need mutimullahunnik kukesed ja, ja siis selline hästi ilus nagu graafiline kujutis sellest helist mis seal ruumis nagu ringi liigub nende nende kõlarite vahendusel selja tagant või ette-taha paremale vasakule ja mööda erinevaid trajektoore. Aga ütleme nii, et kui ma nüüd oleks vaja siit niimoodi ad hoc öelda, et mis seal ajaga tehti, siis ma ütleksin, et aeg pandi seal purki. Kasutame seda, seda heli näiteks aja metafoorina, et noh, aeg on ka selline mittemateriaalne ja, ja helile ju ka oleks vaja nagu justkui anda mingisugune keha, et seda nagu paremini tajutav siis aeg oli sinna näitusesaali nagu purki pandud, et oli väga nagu kontrollitud seda olukorras said nupust keerata, et kui kiiresti liigub ja kui suure amplituudiga ja, ja kui peenike või paks ta siis parasjagu on ja said neid erinevaid aegu, kas siis nagu teineteise peale panna, et selline ja selles mõttes võiks siis öelda, et see Timo Tootsi koostatud polt. Et nagu ma ennist ütlesin, et oled nagu jumal, siis mulle tundub, et seal muutub üha pädevamaks nagu kirjelduseks sellele puldile. Et said ka sisuliselt nagu ajas rännata, said aega liigutada ette ja taha ja panna pöörlema. Meie saate järgmine teema on ka seotud kunsti heliruumi sümbioosi ka Tartu kunstimajast, mõned 100 kümned kilomeetrid kaugemal Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses on praegu avatud Kaupo Kikkase pildi ja helirännak ja võib-olla sellest lähtuvalt ma tahaks sinu käest küsida, et kui vastuvõtlikud me tegelikult oleme sellistele erinevate Meediumite sekunemisele. Ehk see taju ole ju ka natukene selline individuaalne kogemus või et olles kirjanik Vladimir Nabokov poeetikaga natuke tegelenud, siis, siis tema oli sünesteetik talle noh, asjad noh, kuidas siis öelda, helid näiteks omandavad värvi ja nii edasi, et see, kuidas meie erinevad tajud nagu peas kokku sobivad, et noh, eks natuke sihuke natuke individuaalne küsimus. Aga noh, ma olen jälle see kunstiteoreetik ma, et mul on see, kes nagu läheb ja siis nagu loebki ja siis noh, peab nagu kuidagi midagi ütlema või ühesõnaga minu peas kõik asjad kipuvad nagu sõnakuju võtma. Mis, ma saan aru, et ei ole ka midagi sellist enesestmõistetav. Et ma hiljuti ühest raadiosaatest juhuslikult kuulsin, et, et isegi natuke rohkem kui 25 protsenti inimesi, et neil nagu sellist sisemist dialoogi iseendaga, nii nagu mina seda endale ette kujutan, et noh, et neil ei olegi, et nende sisedialoog toimib mingisugustel muudel, märksa abstraktsematel viisidel, et ei pea tingimata kogu aeg nagu sõnades mõtlema. Mina kipun hirmsasti nagu sõnades mõtlema ja ja ma pean ütlema, et, et siit ka minu kunstikogemus kipub tavaliselt alati kalduma kuskile sinna, nii et näed, nüüd tulin ka siia, istusin sulle maha ja kukkusin kohe sõnastama midagi, mida noh, et, aga võib-olla ei peakski sõnastama, kuigi siis muutuks jälle väga keeruliseks, et noh, aga ma tunnen, et ma tegin nagu mingi tõlk Teo sellest näitusest rääkides, et ma, ma andsin talle uue meediumi ja vot, kuivõrd mulle kõik need teooriad meelitada ja semiootika hariduselt olen, siis ma ju ei saa loomulikult ütlemata jätta, et hetkeks selline tõlkimine Ühest meediumist teise on see viis, kuidas me uut informatsiooni loome. Kui sa paned silmad kinni, kuulad muusikat. Väga hea. Aga, et kui nüüd lisaksime sinna pildi ka, et kui siin anda nagu see teine teksti kihistus juurde ja, ja nadi kõnelegi nagu ühes keeles nagu kõnevlevadki, nagu erinevates keeltes, et natukene kui erinevate keelte äraõppimine. Et selline erinevate keelte oskamine ja võime neid omavahel nagu kõrvutada, teine teisse tõlkida ja näha, kuidas nad on põhimõtteliselt teineteist täiendama. Et noh, et see on see viis, kuidas uut informatsiooni loome ja nendest keeltest ei pea tingimata aru saama niimoodi, et nüüd on nagu, ma ei tea, pildiline ja, ja siis on heliline ja, või siis on eesti keel ja inglise keel. Et nendega näiteks erinevate distsipliinide vahelised keeled, et, et kui sa võtad erinevate erialade inimesed ja panen omavahel rääkima, siis sealt tihtipeale sünnib noh, nagu mingi uus informatsioon, et kõik saavad järsku nagu midagi uut teada, sellepärast et nad räägivad kellelegiga, kelle keel on nagu teistsugune või kes on harjunud mingisuguste teiste tekstidega töötama, et keegi, kes on lugenud teisi roomama tuid ja kelle keel on lihtsalt seepärast teistsugune, et noh, need raamatuid ja ütleb, et talle sellest, kuidas asjast aru saada. Et mind ka sellepärast see helikunsti asi erutab. Käid ja vaatad kogu aeg nagu visuaalkunstinäitused, aga helikunst on seal selle meie kujutava kunsti välja kuskil sellises nagu perifeerse siuksel piirialal ähmase koha peal, kus, kus on isegi väga keeruline täpselt aru saada, kust eksperimentaalne muusika Sa ei pea helikunst algab või vastupidi, et kus, kus maalt siis helikunst nüüd järsku hoopis eksperimentaalne muusikat, et mulle natukene seal kustuma. Näitusele tundus ka, et äkki ma olen nagu Tiitshi, et et mul on nüüd pult, panin plaadid, panen peale ja siis lükkan heli, lükkan põhja loomulikult ja hakkan nuppe kruttima. Et kas see oli siis nüüd, et ühelt poolt on nagu kineetiline kunstiteos, aga teistpidi äkki ma siis nüüd olingi helilooja seal, et ühesõnaga jah, ma usun, et piiride hägustumine on hea. Aga lühidalt kokku võttes ja puhtkultuuriliselt või kultuurilooliselt on väga viljakas erinevaid distsipliine ja siis ka erinevaid kunstimeediume omavahel liita. Tähendab, võiks muidugi mõelda, et mida rohkem, seda parem, aga jälle on ju kogu aeg on vaja meeles pidada. Kuidas öelda, seda kaost on vaja kogu aeg sama palju, kui kordame. Et nii, kuidas me korrastame kunstimaailma, nii on meil samal ajal vaja, et ta kogu aeg muutuks ka järjest kaootilise maksjad helikunst on ikka hakanud juba täiesti nagu etableerunud, et me siin enam ei ole vaja rääkida mingisugusest kummalisest asjast, millest keegi aru ei saa, et see mingi hops, Kuurne, ma ütleksin, et helikunst on meil juba võrdlemisi selline nagu peavoolu sisse tulnud, mis on ju väga hea on ja see tähendab, et me oleme selle suutnud nagu ära korrastada. Me hakkame sellest väga keerulisest süsteemist nagu aru saama hakkab saama nagu meie omaks, et me võtame omaks. Aga samal ajal on oluline, et kuskil oleks see ebamäärasus nagu ka kasvaks, et me kuskilt teisest otsast unustaksime ära kuskilt lekiks kuskil kasvaks kaos ka kogu aeg, samal ajal aga ütleme vähemalt hetkel ja praegu heli ja, ja sellise kujutava kunsti kokkuliitmine hetkel toimib veel päris hästi, sellise uuel info loomise võimalusena. Rääkis Indrek Grigor. Tartu Kunstimaja näituselt Suundume edasi Laulasmaale. Arvo Pärdi keskuses on avatud fotograaf Kaupo Kikkase pildi ja helirännak on seal, mis räägib fotode kaudu loo inimese suhtest loodusega, üksindusest ja vaikusest. Sellel teekonnal on autori jaoks olnud oluline roll Arvo Pärdi muusikal. Helihämaruse ja fotokunstilabürindis kõlabki Arvo Pärdi teos my hands in the Haylens. Seal kuuldut ja nähtut kommenteerib fotograaf Renee Jakobson. Kui üks fotograaf satub näitusele, kus väga hoolikalt on läbimõeldud nii ruum valgus seal eksponeeritud pildid kui muusik, siis mis on see esimene asi, mida teie märkate sellesse ruumi sisenedes? No eks ikka fotot tõesti, aga sellel puhul oli kohusekomplekt. Ta oli kuidagi nii eriline, et ma ei oskagi kohe nagu välja öelda, et mis on need kõige esimene, ägedam mulje oli juba sinna sõit läbi ilusad maastikud kõndimine Pärdi keskusesse, tolli kestvus, ise imeilus, koridoris jalutab Arvo partise ja räägib, et Tõnis Kravitz on kohe sinna tulema, see juba see tuleb selliselt arendatud meeleolu ja siis, kui sa astud sellisesse näitus ruumi, kus enne ei ole nagu olnudki selline tiine mustad seinad, labürint ja, ja siis need vägevad pildil on siis see on kõik lööb esimese hooga kohe ikka täitsa tummaks ja see ka, et sa saad seal täiesti üksinda olla. Ei ole mingeid muid segajaid, ainult pildid ja muusika, see imeline kogemus. See vahele võib kohe öelda, et seal on viie minuti tagant tulevad või noh, see aeg on viis minutit, mille järel tuleb juba järgmine on seal veidi väike, aga teisest küljest on muidugi kui seda pikemaks venitada, siis ei saaks nii palju vaatajaid seal käia. Et minule jõudsid küll järgmised juba järgi, aga noh, võimalus on alati ju teised mööda lasta. Aga tegin aga mida ma tahan kindlasti öelda, et kui te käite seal kahekesi, siis vaadake rahulikult ja mõelge ja imege seda venda sisse, aga seal kohapeal arutage see kõnekõmin. Jah, tahtsingi selleni jõuda, et tegelikult näituse autor Kaupo Kikas on selle näituse tutvustuses väga selgelt andnud nagu juhise. Ta soovib, et inimesed osaleksid rännak kull ja seda just ühekaupa, et sisenedes siis sellesse labürinti ja saades sellise personaalse segamatu kogemuse. Ei olnud just see, et olin nagu valmistunud, et ma olen seal üksi ja saan täiesti rahus vaadata. Lihtsalt väike märkus, et kui te tahate kahekesi käest kinni seal käia, mis seal ikka, aga mõõdetage siis veidi hiljem. Muuseas, kui sageli juhtub, et selliseid fotonäitusi sümbioosis muusikaga tehakse? Eks neid ikka on midagi ikka aeg-ajalt taustal mängib ja, aga midagi nii ühtset ja kokkukõlavat pole küll praegu, et nagu nagu seina tuli. Kas nad tõesti sooviksid kaupa naise ka ju tegelikult muusiku taustaga ja suur Arvo Pärdi joosta ja tema sõbraks nimetada. Lähedases isikust on väga palju pildistanud dance. Täitsa andis kokku sellise väga-väga uhked Järvikuja. Seal on nii palju muljeid koos, no muidugi see seos Anse laadamisega. Püüdsin selle aspekti natuke kõrvale jätta, ma Diana Adamsi piltide kaupu, eelmisi töid, tahtsin näha just Kaupot selles elemendis, nagu ta seal on täiesti must-valge-halltoonides pildid, muidugi ta on saanud tugeva inspiratsiooni Jansa laadamsest sellest loodusest ja tahtsin näha just seda, tema nägemust sellest maailmas, kus ma õnneks ka ise olen käinud samadel radadel ka kapoga koos. See andis nagu selliselt lisa, vaata mulle, et kuidas siis kaupa kõike seda nägi, jäädvustasid, mida te sellega öelda tahab? Aga kas neid Ansel Adamsi enda fotosid Ameerika maastikest oli lihtne kõrvale jätta või tekkis mingi visuaalne paralleel? Mingil määral? Ka aga ma käega kramplikult pritsi mitte sellele mõelda, et, et jälgida raudselt ikkagi Kaupo enda loomingut ja kõike seda, mida sa selle nende piltidega öelda tahtnud ja kuidas ta siis muusikaga sidunud, sest ka Adamson ju põhimõtteliselt selle oma loomingu muusikaga see tunnetus. Ja, ja kui nüüd rääkida jah, mustvalgetes piltides, siis lihtsalt pildistan ka kontsertidel väga tihti loodust ja mind. Tee paneb nagu imestama või punasuurt aukartust nende ees, kes loodust oskavad ja tahavad ja suudavad mustvalgena kujutada, võtab nagu suure tüki ära, aga samas selle ühe tüki mine sunnib vaatama siis midagi muud, võib-olla need vorme võib-olla leiab mingi mõte, mida siis pildi tegija on seal taga näinud. Millise fotodes tegid? Neid oli õige mitmeid, no kindlasti need kohad, kus isegi viibinud olen väga meeldejääv, akvaata seesama mustvalge jutu jätkuks saab riskipointi pilt, mis on tegelikult tohutu värvide mäng, seal on need maastikuvormid, erinevad erinevad kihid ja, ja see imeilus heinad, põnev, see mustvalge tekitas täiesti teistsuguse kujutelma ja need vormid hakkasid mängima ja see oli väga põnev, mina poleks julenud seal riskipointi pilti mustvalgest jääta. Aga see oli vägev, aga mis tegelikult kõige võimsama mulje jättis? Minule oli Spilt nimega vandekohus, kus Kaupo seisab, täiesti alasti, selline ma olen nende kivistunud nii-öelda nägude ees ja ütleb, et mõistke kohut või võistki mind õigeks, et siin ma olen. See pilt oli minu meelest kõige mõjusam. Et üks aspekt veel selle näituse puhul, et mul on selline omapärane isiklik, siis mulle sugugi ei meeldi, kui loodusfotograafid vahel ise oma looduspildi peale ronivad nagu teeb seda kuidagi odavamaks või sellises kitsi liikumas, aga aga selle näituse puhul no seda küll öelda ei saa, et Kaupo seal nende piltidega on alasti midagi halastuse vastu ka piltidel. Et see, selline täielik enesemaailma avamine teistele, mis oli väga tugev sümbol nende piltidega. Siin seda seda häirivat küll ei kogenud, kuidagi vastupidi see väga tugevalt eriti just selle pildi puhul, mida ma siin mainisin. Kogu seda näitust, seda rännakut disArvo Pärdi muusika ja see teos, mis seal sellise järjestikku luubina külas oli mehhaatsinud Haylens, mu süda on mägedes. Kuidas muusika nendesse fotodesse ülekandes? Ei vastupidi, et kas näiteks teie fotograafina kujutletega ette Arvo Pärdi muusikas mingisuguseid konkreetseid värve? Olen küll sõnast eetika, kuidas see eesti keeles on mitmed Tallinna, et, et kui ma kuulan muusikat, hakkavad mingid pildid silme ees käima piltide vaatamisel tihtilugu hakkab mingi muusika mängima, et muusikavalik oli hiigelhea, sest et see kallima süda on mägedes, on ju tegelikult vägagi loodusest inspireeritud ja klaas väga hästi kokku. Et minu jaoks oli see kogemus seal kõik nagu film ja filmimuusika filmimuusika kohta öeldakse ja kui see ei sega ja, ja siis on nagu tähele ei pane filmi vaatamisaega, siis ongi hea muusika ja kui sa ära võtta, siis on nagu tühi auk, siis on nagu pool läinud ja või siis vastupidi, et kui sa hakkad seda spetsiaalselt kuulama, seda muusikat siis panna, et oh kui hea muusika tegelikult kogu see näitus oli sama lugu, et see oli nii harmooniliselt kokku kõlama ise oma mingis suures naiivsuses oleksin võib-olla valinud sinna Ühe teise ühe oma lemmikutest advokaadi loomikrose Spiegel hiigelmis oleks olnud niisugune noh, kuna see näitus on ka nagu mitmekordne peegeldus, eks ole, Adamsiga ja Kaupo Kikkase vahel vaataja ja puhub sisemaailma ja seal ta kunsti vahel. Aga noh, see oleks otsene ja nii on olnud ja ma olen täiesti eriti rahul selle muusikaga, mis, mis laupa sinna valis, et, et see, kuidas imehästi kokku Aga kaupa valitud muusikas oli tekst, kas see Jakenud eilegi? Ta ei ole ju, ma olen nii keskendunud ikkagi pildile ja siin tekkis sama filmi efekt, et muusika ei seganud. Ta täiendas ja ma olen seda lugu venna ju kuulnud püüdnud seda teksti mõista, aga, aga seal ei, ei, selles mõttes küll. Et oleks seganud, see oli väga-väga harmooniline kooskõla fotokunsti ja muusika kunsti vahel. Kas fotograafia on muidu selline ala, kus töötamiseks on vaja vaikust? Ma ei tea, kuidas kaupa, eks ole, oma rännaku ettevõttes, kes tal olid, kõrvaklapid peas ja muusika kogu aeg kõrvus helisemas või? Ei, ma ei pannud tähelegi, vähemalt siis, kui me koos käisime, noh, looduses on omas helid ja minu arust on võrdlemisi tobe looduses käia kõrvalt klapid peas ja oodata podcasti või muusikat või mida iganes. Loodus seal on ka vaikus, on imeilus muusika või siis kõik muud helid, mis looduses on linnu loodus ja kõik loodusest kõneleb mõnes endale klapid pähe ja ma arvan, kopaga ei tee seda kuulata ja see annab lisainformatsiooni ja inspiratsiooni piltide tegemisele looduses. Capaniisa rõhutanud seal seda ilu mõistet, et seal hästi põnev teema ja see on mind paelunud. Väga põnev oli eelmine aasta Tartus festivalil intervjuud distsiplinaar, kus selle üle kõvasti arutleti seal ilu ja koleda mõiste, mida ja salvestada, et selline klassikaline ilu, mis on hästi harmooniline ja esteetiline ja kaunis, vaadata, et see on mõnes mõttes nagu natukene, mitte põlu all, aga seda loetakse nagu veidi madalamast kultuuriks või selliseks mitteni hinnatuks, et millest see kõik tuleb, et selle näituse puhul puhas ilu oli kõik olemas. Mitme asja kombinatsioonina. Väga huvitav nüanss oli ka see, et Kaupo Kikkas tõi selle ilu mõiste ja, ja iluga seotud küsimused välja alles näituse kõige lõpus sellise niveldav viimane must sein seal, kus ta ilu üle arutles, justkui võttes siis sealt vabaduse enne ennast selle veel häälestada. Jajah, just just kogu selle muudemaatikas Adamsiga seotuse ja halltoonides pilti sai nagu ette kätte. Aga jah, see ilu üle arutlus nii kaupu kui Arvo Pärdi poolt oli tähtsam lõppakordina. See pani tükiks ajaks mõtlema ka peale näitust, et oh, ma elasin seal, ma käisin üleeile seal terve eilse päeva veel nagu selle mõjuvad täna. Mulle veel meenlased Kaupo ise on öelnud, et ta tahtis justkui jätkata sealt, kus hansa lademes siis pooleli jäi. Oma teekonnal, kas tal õnnestus sisse. Küllap õnnestus silmad juba ka tehnilised vahendid ja võimsamad need muidugi ainsale Adamsi fotod selle aja tehnikaga, see on täiesti uskumatu, millise tulemuse saavutanud, aga aga Nad olid, need siiski ka pead kaob. Mu pildid on meeletult kõrgel fototehnilisel tasemel tänu muidugi tema kunstnikuloomusele, aga mõnes mõttes tänu suurepärasele tehnikale. Niimoodi tehniliselt on seal muidugi edasiarendus kas nüüd puht loominguliselt või selle kauni ja põneva looduse nägemisest, küllap seda ka seda on veidi raskem hinnata, et noh, loodus on suures osas, mida ta on pildistanud, on õnneks säilinud üpris sarnasele, et kui meil on maailmas siin väga suured muutused toimuvad ja, ja peaaegu surev kristlane katastroofi äärel seisame, siis õnneks need sealsed maastikud on kaunikesti sarnased olnud. Et võib-olla ehk mõnekümne aasta pärast võtab veel teinegi fotograaf selle rännaku ette huvitav, mis muusika siis taustaks? Ja kas see loodus siis ikka on samasugune? Kaupo Kikkase näitusest Ansel rääkis Renee Jakobson helikunstilabürindist nüüd aga edasi heliplaadi juurde. Ehk eesti jazzihõngulist albumit kuulasid Ivo Heinloo ja Priit Pruul. Eelmisel aastal ilmus Raivo Tafenau ja Tallinna kammerorkestri ühine plaat mille nimeks sai seim difrentsis. See plaat salvestati 2020. aasta veebruaris ja lõplikult valmis plaat siis oktoobris. Raivo Tafenau ansamblis mängisid klaverit Joel Remmel, trummar Ramuel, Tafenau bassil, Heiko Remmel. Löökpillide taga oli Ricardo padja ja veel tegid ansamblis kaasa mõnedes lugudes tenorsaksofonist Siim Aimla ja Raul söötja bass, annetil Meelis wind ja muidugi Tallinna kammerorkester Risto Joosti dirigeerimisel. Plaadi lood, välja arvatud ühe loo kirjutanud Raivo Tafenau, mis ongi selline läbilõige Raivo Tafenau loomingust erinevatest aegadest. Ja seda plaati kuulas muusikakriitik Priit Pruul. Millised esmamuljed selle plaadi kuulamisest, noh nagu sa juba jõudsid ka mainida, siis see on mõnes mõttes, eks ole, sihuke läbilõige just Tafenau enda loometeest, et võib-olla muidugi oleks tahtnud ka ühe loo saada akordionil, eks ole, aga see, millest see plaat, et koosneb, ma arvan, et see on selline noh, mõneski mõttes best off, eks ole, niisugune kokkuvõttev album, Kammerorkestri lisandumine, noh, esmamulje, kui ma panin selle peale, hakkasin kuulama, siis esimene märksõna, mis tuli kuidagi Silmet, on filmilik ehk et keelpillid kuidagi loovad sellist hästi filmiliku õhkkonda, et sul hakkab seal nii-öelda filmi skoor kohe nii-öelda silme ees jooksma, eks ole, et aga üldiselt ma arvan, et see on väga hea plaat, et näiteks nendele inimestele, kes võib-olla vajavad sellist sissejuhatus džässmuusikasse, et ma arvan, et on mõnes mõttes selline hästi pretensioonitu väga kergesti kuulatav, hoomatav, arusaadav, ta on selline. Ma arvan, et üpris selline populaarne plaat kui niimoodi võib nimetada ja Tafenau looming Tafenau helikeel on ka ilmselt äratuntav, et ta on ise öelnud, et tema jaoks on meloodia kõige olulisem ja absoluutselt noh, nii-öelda kõik teemad, meloodiad tekib ikkagi pidevalt see tunne noh, arusaadavalt ka, kuna see on nii-öelda kogumikplaat varasemast loomingust, siis sa oled neid lugusid varem kuulnud ja ma ilmselt olen, eks ole, ja, ja paljud inimesed samamoodi, et see tuttavlik, kus on ka üks asi, mis sealt kindlasti läbi kajab. Kui sa oled neid lugusid varem kuulnud ja sul on kõrvus võib-olla natukene segase varasem helipilt, siis kas seal on midagi uut su jaoks? Noh, selles mõttes teemad tulevad alati tuttavad ette, et kammerorkester annab muidugi sellist nii-öelda kaalu. Arranžeeringuid on hästi tihedad, on ainult tasuline hulk pille nii-öelda automaatselt juba juures, et raske on niimoodi kohe võrrelda. Noh, muidugi asja nipp on, ema oli hästi selline nii-öelda traditsioonilises mõttes nagu bossalik, onju et nüüd siin pole vokaale. Ja noh, millest on ka nii-öelda plaadi nimi saanud, on täpselt sellelt samalt Aitsioonid pani emaplaadilt, onju, mis oli toona meeletult populaarne ja ma arvan, et kõikvõimalikud erinevad raadiokanalid mängisid seda, eks ole, ja eks nad saavad ikkagi uue kuueonju, et muusikat ka arenevad ja, ja arranžeeringuid muutuvad, et aga see on mingisugune nii-öelda läbiv joon või tuttavlikku suust läbi teemade ikkagi jääb. Mind hakkas ennast nagu huvitama, et jah, ma nagunii-öelda kuidagi kukla ajus taipasin, et, et see on kogumikplaat, on nii-öelda läbilõige Tafenau varasemast loomingust ja, ja siis ma natuke hakkasin lihtsalt vaatama, et mis lood kuskil varasemalt, et on kõlanud, eks ole. Ja ausalt öeldes mind kohe albumi esimene lugu Soinin, kindla Shedus, selles mõttes nagu kõnetas, et ma olin raudselt kindel, et ma olen seda kuulnud ja ma ei suutnud tuvastada, kuskohas ma üpris lihtlabaselt tegime Google'i otsingut ja sain aru, et 2016, kui kümnendat korda jagati džässiauhindu, siis Tafenau toona sellel galakontserdil mängis. Võib-olla just see teemakäik ja lugu ise ilmselt jäi kuskile ajusoppi niimodi, et nüüd kuulates tundesse, mis ma olen seda varem kuulnud ja ma ei suutnud kohe nii-öelda automaatselt panna nagu näpu peale millal ja kus, et sellist mõnusat äratundmisrõõm on aga ka sellist, mis paneb sind mõtlema või meenutama, et kus sa oled neid asju kuulnud. Palun. Ma olen pisut püüdnud võtta kokku seda ka, et iga saksofonimängija on muidugi omaette karakter, on ju, et noh, ilmselt saksofonimängijad võib-olla isegi rohkem kui, kui mõned teised muusikud püüavad otsida seda oma tooni oma oma saundi on ju, et noh, võib-olla on asi ka selles, et saksofoni teinekord väga keeruline kitarrimehed saavad kasutada kõikvõimalikke erinevaid efektiplokk muid nii-öelda abistavaid vahendeid, noh, rääkimata sellest, et kitarre on ju meeletult modifitseeritud, onju, aga Tafenau, ma arvan, et Eesti saksofonimängijatest Tafenau on täiesti nagu oma sound olemas, et on äratuntav. Ja seesama album on ka tegelikult sellel märkusele omamoodi selline testament, eks ole. Aga nii, et kui vaadata nagu maailmapildis, siis kindlasti on tuntavad noh, ma ei tea, tõesti David Sandroni mõjutused minu poolest võib-olla Maicel brekeri 90.-te alguse teemad, et need mängivad kindlasti iga muusiku loomadel rolli. Need, teatavad eeskujud ja, ja see, mida kuulatakse. Kuidas üldiselt selline džässansambli-ja orkestri kombo sulle tundub, seda on ikka tehtud aeg-ajalt ja ütleme, kontsertsituatsioonis võib juhtuda ka seda, et noh, ma ei tea, ükskõik kumb, kumma siis nagu üle mängib või ühesõnaga, et kuidas dünaamika seal on noh, mulle endale tegelikult patiseerib, et ma tean, et noh, mõned inimesed võivad arvata, et noh, see on selline selline odav trikk ka, onju, et nüüd võtame orkestri juurde ja teeme vastavad arranžeeringuid, aga, aga tegelikult see mõjubki sümpaatselt ja, ja võib-olla see iseenesest aitab ka pisut rohkem sellist nii-öelda improvisatsioonipõhist või džässmuusikat siis populariseerida. Ta muudab kuidagi sele noh, see aste nii-öelda džässikombost, orkestreerinud muusikani ta muudab selle kuidagi kuulajasõbralikumaks, et ma usun, et inimesed on, on sellele kuidagi vastuvõtlikumad, samas ka see materjal peab olema kuidagi rohkem selgemini kirjutatud, üles kirjutatud, eks. Ja muidugi et noh, kes kandis on see rohkem see selline hetk element, spontaanne, aga orkester ta täpselt saama selle? Ei, absoluutselt, et ma saan aru, et see iseenesest dist olid salvestatud kõigest paari päeva jooksul ja, ja tegelikult juba ju eelmise aasta algusest lihtsalt siin ta välja tuli. Aastalõpuossa lõbus, eks ole, ja ta oli ka üks neist plaatidest, mis olid muusikaauhindade jagamisel nii-öelda selles kategoorias kandidaatide seas aga siiski veel võrdlemisi värske plaat. Ja bändis mängivad ka ikkagi, kes on Tafenau ka varemgi koostööd teinud. Muidugi, eks Eesti selline džässiskeene ongi mõnes mõttes küllalt kompaktne, et oma karjääri lõpuks võid olla üpris kindel, et sa oled peaaegu nagu nii-öelda 80 protsendi tegutsevate džässmuusikutega ühel või teisel areenil koos mänginud. Ja noh, Tafenau on, muidugi ei olnud ka hästi, hoitakse kameeleon, eks ole, et, et on tegelikult ju katsetanud väga paljudes erinevates žanrites olnud siis Saidmann või stuudiomuusik kaasas, et, et selles suhtes on, ma ütleks hästi universaal jällegi Niukest Friidi avangardi ta ei ole vist ei olnud? Jah, see vist on ta katsetamata, aga noh, mine tea, võib-olla läheb aeg edasi ja näeme seda käes, eks ole. Aga siin on veel tegelikult natukene ka teiste muusikute panus selles mõttes, et Siim Aimla, Raul Sööt. Ma mäletan, et kui neil oli kontsert ja me tegelikult selle kontserdi salvestasime seal kontserdil Mustpeade majas oli paljuski seesama materjal, siis seal rõhutaski Tafenau just seda, et tegelikult, et need on küll vanad lood, aga et neil on tehtud uued seaded ja et Siim Aimla, Raul Sööt on need seaded teinud ja noh, me teame ju Raul Sööt suurepärane arranžeerija, Siim Aimla samamoodi. Nii et see ei ole ka üllatav absoluutselt, et ja, ja noh, muidugi see mängupanus ka, eks ole, et mitte ainult oranzeerijatena, et kui ma ei eksi, siis seesama sõim difrentsis pala, millest me juba rääkisime, et minu arust see on nagu väga kihvt, just, kuidas seal tegelikult saksofoni mängivad unisoonis teatud osades, et see loob jälle selliseid uusi ja mõnusaid värve juurde mulle endale tegelikult jäi kõrvaga pala Irish kohvi, mis algas just nagu eesti rahvamuusika Pala ja siis vahepeal seal orkester mängis sellist iiri ma ei oska öelda, siis kumb, kas see oli siis džiid või Riil või midagi sellisteks iiri stiilis, millega see pealkiri viitab, et kuidagi see tundus mulle, sellel samal kontserdil just väga selline kuidagi ehe orkester kuidagi sai nagu lahti oma sellisest klassikalisest nagu koolist nagu nii-öelda mängisid sellist rahvamuusikat, mis on tegelikult ju väga tore, kui professionaalsed muusikud teevad ma ütlengi, et absoluutselt ja, ja noh, ma arvangi see Tafenau, nii-öelda muusikaline mitmepalgelisus kõige paremas mõttes on tegelikult see, mis on seda, seda võimaldanud teha, et ta ei ole ennast kuidagi pidanud mingist loomingust või muusikast paremaks ja see on, ma arvan, nagu positiivne, et ta võib mängida, on nii-öelda sendilt nagu lihtsaid asju või siis ka keerukamaid asju, orkestreerida asju, et eks ta on ju ka Estonian Dream Big bändis ju aastaid kaasa löönud ja noh, see ongi täpselt selline muusikalugemise kunst, et mitte noodilugemise, vaid vaid muusikalugemise kunst art ja vilumus mängida erinevaid asju ja, ja see oskus ilma, et see tunduks kuidagi kummaline või, või nii-öelda karakterist väljas. Heliga ja selleks nädalaks lõpetab saate tegi toimetajad Johanna Mängel, Ivo Heinloo ja helioperaator Katrin maadik. Soovime teile ilusat nädalavahetust ja inspireerivaid muusika- ja kunstielamusi.