Rehilade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Kas oleme juba jaanuaris ja jajaa? Tegelikult mina tulen muinasjutte vestlete dünastiast. Et kui minu ema oli veel noor, siis ta elas teises linnas, siis ta elas tuule Linnes siis oskas ta väga hästi muinasjutte rääkida igasuguseid lugusid ja ta oli väga ilus lauluhääl ka. Siis kusjuures tol ajal, kuna ta oli ka väga nägus neiu, siis oli tal iga päev kosijad kohe. Akna all seisid kõik rivis. Ootasid, millal siis saab? Tulebki sisse mõni noormees ja minu ema küsib tema käest. Kuule, aga räägi nüüd, üks lugu ka. Ja noormees klingutab. Punastab, püüab midagi meelde tuletada, mida tema ema või tema vanaema oli talle kunagi rääkinud väiksena. Ja siis hakkab midagi jutustama. Minu ema kuuleb, natukene heitleb no olgu, aga laula nüüd mõni laul ka, järg õhku. Läikeid küll mõni kuulsam laul, siis laulan sinuga tagasi. No ja noormees kratsib kukalt, püüab laulja häält välja pigistada, laulab siis. Ja mina, ema, eks ta kuulab natukene ja siis ütleb kohe õlgu, aga lähme parem teed jooma ja siis ta juba. Ta on juba laud kaetud ja võtad kohe pirukaid ahjust välja ja kooki vaarikatega ja panen peale ka sama varri ikka õiget tuulasama varri. Jaa, Tuula präänikut on kindlasti laual ja siis hakkab postitama noor noormeest igasugu põnevate hõrgutisega ise aga igasugu imelikke küsimusi küsides ei taga, kes kuu peal elab ja mis muusikat merepõhjas tehakse, et kust me tuleme ja kuhu me lähme? Noormees, hämmendatuna, vot tema tuli siia, kus ja mul oli selleks naist võtta, mitte selleks, et isegi rääkida. Ja millest veel. Aga minu ema kuulab teda, käsi kusagil muudkui kuuleb ja kuuleb, mõnikord ütleb mõne sõnaga vahele ikka kainelt ja hea huumorimeelega. Nii jõuabki õhtu kätte, nii et samovar on juba ammu vees tyhi ja siis hakkab minu ema noor meist tagasi koju saatma, annab talle präänikuid kaasa, aga oma get ei anna. Ja järgmisel päeval jõua, järgmine kosija tulebki. Ja niiviisi oleks ikka edasi läinud, kui et ühel päeval tuli minu isa. Aga vot minu isa, tema on hästi iga valmis ja tema oskab hästi palju muinasjutte, diad väga palju laule ja julgeb laulda ka ja teab hästi palju luule peast ka. Ma ei tea, isegi mitte pole 200 300 võib olla mitu 1000 luuletust, täitsa peast pikki luuletusi ka teab. Ja siis tuligi minu isa, aga minu isa tema kutsus. Brigaad kaasa, nii et niikaua kui minu isa rääkis minu emale lugusid laulistele, laule ja luule ja luuletusi, kala seest, pandi hingekarjane nad paari. Nii et alles teisel päeval märkasid minu emaid, temast on juba mehe naine saanud ja alles viiendal päeval. Siis läks preester tagasi lõpuks koju. Ja nii see oligi, et alles teisel aastal märkas minu emaid, vaat nüüd elame Eestis, et tal oli hästi hea meel selle üle. Ja viiendal aastal sündiski neil väike tüdruk, väike tütar, kes Biska hästi varakult pille mängima ja rääkima ja erinevates keeldis ka, nii et võimalikult paljudele inimestele ikkagi neid lugusid rääkida ja pajatada. Ja see vist olengi, mina, niitsin siis. Selline lugu. Aitäh sulle ja tere päevast. Kaunis raadio, kahe kuulaja. Alustame rännusaadet, reispass, mina olen juhtilised tõrkin ning teile rääkis oma loo antropoloog, muusik ja multiinstrumentalist Polina Tšerkassova. Poliina teekond on suurepärane näide neist avaratest võimalustest mis meile selles pidevas muutumises olevas maailmas avanevad. Ja kuhu üks antropoloog Meie dünaamilises skulptuuri ruumis välja võib jõuda. Poliinan olnud õppejõud nii Tallinna Ülikoolis kui nüüd kunstiakadeemias omandab praegu antropoloogia doktorikraadi. Kuid enne ja eelkõige on meie tänane kallis külaline elukutseline ehk professionaalne muinasjutuvestja. Ta esineb nii konverentsidel kui lõkkeõhtutel kuulajaks kord lasteaiamugulad, kord Teslad korgidega hullavad start-uppereid talle andnud välja kolmes keeles audioraamatuid, mille katkeid mängime teile ka täna. Ning eks ole ju igasugune maailma vahendamine reisil, turunduses ettevõtluses, raadiosaates tihti just lugude konstrueerimine, nende jutustamine, aitäh sulle kallis kolida, et tulid külla ka reispassi saatesse. Tere ja aitäh, kuid see-eest. Ma olen siin saates ka tihti rääkinud noh, Lõuna-Ameerika kontekstis maagilisest realismi, seda meil täna ka üks märksõna, aga see ei tähenda ainult muinasjuttu ja, ja fantaasiat ikkagi realism on ju, et, et tihti on see ka tajuda lihtsalt vaevumärgatav nihestamine, aga ma küsin hakatuseks algatuseks, kui palju on sellist nihestatud vihestatust selles isiklikus loos, mida me just kuulsime. Selles loos see lugu täitsa täitsa tõsine lugu ju, täitsa tõeline Lugusama sama tõsi nagu see mina siin istun. Ja et see ongi puhtalt elust enesest võetud. Ja tõepoolest räägibki, sellest räägib paljudest asjadest minu jaoks, sellest kust ma tule niitelt saite teada, et näiteks kõik mu juured on hoopiski tuulast pärit ja ja sellest, et mina sündisin juba Eestimaal ja, ja sellest, et minu vanemad on väga head jutuvestjad, et saite hästi palju informatsiooni tegelikult selles loos ja ma arvan, et natuke naeru ka sõita. Sest eks see on alati nagu sildub meie vaatamisest meie tähelepanust, et kuidas me võime ühte või teist lugu rääkida. Tegelikult see elu, mis, milles me elame, Ta on, ta on imeline tunne, imesid täis ja võib-olla jutuvestjad kindlasti kirjanikud ka kindlasti Lõuna-Ameerika kirjanikud oskasid lihtsalt seda tähele panna ja, ja selles selliseid lugusid teha, kus Sa kuulad, justkui see ongi, see ongi see ongi täiesti dokumentaalne lugu minu elust. Toeta, kui palju selline selles on, selliseid väikseid detaile, mis on natukene kulla ka veidrad imelikud, panevad Teitur imestama kord kord naerma ja eks ma sellepärast ma räägingi lugusid alates lapsepõlvest. Ja siis, kui ma olin alles veel täitsa väike, siis mulle meeldis lugusid kuulata ja õnneks mulle räägiti ja väga palju muinasjutte ja ka ilukirjandust, kaaluaid, heiteid. See on tõesti tore. Päris väiksena, et võib-olla viie aastaselt juba olen läbi kuulanud tongi Hoti. Teisi suuri teoseid, aga mulle Ta meeldis jutustada, mulle rohkem meeldis, kui ma kuulsin midagi ja siis ma kuidagi lasin seda lendast läbi ja siis ma jutustasin teistele, kassisime alguses minu vanematele, siis minu sõpradele hoovis siis pärast mõnikord ka koolikaaslastele. Et jutustamine oli kuidagi kogu aeg osa minu elust. Ja selline materjali endast läbi laskmine ja elu endast läbi laskmine. Ja siis pärast selle kirjeldamine. Jaa jaa, selle üle mõtestamine. Mõtisklemine. Me ei räägi tänases saates konkreetselt ühestki sihtkohast ja me ei, me ei pea kima noh, reisimisest kui sellisest, me oleme rohkem hõljuma seal kuskil kuskil tajude piirimail, aga sellegipoolest ma igaks juhuks, et ulatuvalt mainin ära, et sa oled aasta otsa elanud Türgis ja seal ka üksjagu enne seda pärast seda käinud ja võib-olla põikame täna veel korra kuhugi võibolla Iraani-Prantsusmaale kuskile Käisin Keenias ka uurides siis ma võin öelda, nii et tegelikult ma usun, et on hästi palju reisijaid, kes ka kindlasti ka siin sinu saates on käinud, kelle Nende geograaf on palju laiema ulatusega kui minul, et ma kindlasti ei saa öelda, et ma olen nagu nii mitmes pallis maa riigis käinud, aga mis võib-olla minu reisimist puudutab, siis mulle alati meeldis reisida väga aeglaselt ja nii nagu ka antropoloogia on hästi aeganõudev protsess. Et sest tutvud ja selle, nende inimestega, selle kohaga see kõik võtab hästi palju aega ja see usaldus ja ja, ja mulle meeldis väga reisida haiglaselt, tegelikult enamus minu reisidest olid seotud kahe asjaga, kas need olid kui lühemad reisid, siis nad olid seotud minu kontsertidega, kus ma käisin alguses enamasti muusikuna ja siis pärast juba tõstjana hiljem või siis pikaajaliselt, reisid olid alati seotud erinevate projektidega, mida ma tegin uurimisprojektidega uurimustöödega, mida tegin pärast, kirjutasin. Ja ma olen sinuga täpselt samas samas paadis, mis puudutab maailmatundmist, et ma ei ole ka kunagi kunagi arvanud, et ma suudan käia, ega noh, olen siin saates miljon korda öelnud, et ma ei tegele templite kogumisega rumisega passi, et teinekord teinekord mõnes kohas veidi kauem aega veetmine annab seda, seda sügavust, samas oli, on mul üks ja, ja sõber, kes ütles, ütles mulle selle peale õpetaja Herbert murde, ta, tema on see, kes Texases ma ütlesin, et me oleme sinu nagu noh, umbes samas paadis, et, et me käime, ma käin seal oma Peruus ja Amazonases, sa käid seal teksased, et umbes, et kaevad kogu aeg vagu sügavamaks, antropoloogid meid kiidavad selle eest ja siis ta ütles, et ta ütles, et põhimõttekindluse ja arengupeetuse vahel on samuti väike, õhkõrn. Ja mulle meeldib natuke Cavelduma reisimise kohta, et mina olen erinevate maadeavastamise ja sellised nagu uute sihtkohtade valiku juures, mina olen Monogamne. Kui mina käisin Türgis, elasin aasta aega Türgis, siis ma pärast umbes neli-viis aastat ma pärast seda kogu aeg tulingi sinna Türki tagasi Istanbuli, teiste piirkondadesse, Lõuna Türki ja konjasse. Ma ei, ma ei, ma ei suutnud mujale reisida, sest see oli minu tähelepanu, nagu see oli, see oli minu jaoks nagu teine kodu. Ja nüüd, kui näiteks nüüd mul üks Pille õpetaja ühe nagu muusikainstrumendi õpetaja elab Kreetal siis ma nüüd käingi mitu suve järjest ainult Kreetal ja mujale Sist, sest seal on minu õpetaja ja, ja niiviisi see kujuneb, et ma isegi ei mõtle selle peale, et nüüd võiks nagu koja mingit muusse kohtleminna midagi avastamine kuigi jah, mulle meeldib ka see lihtsalt. See, kuidas sa kujunes. Ei, no aga kui juba jutuks tuli püsima seal Türgis natukene oletame, et ma tulen sulle külla ja ja vii mind ühte hetke. Ma ei tea, Istanbulis mägedes metsas mere ääres ükskõik, mõtle, mõtle, mingisugune. Ja noh, mul veel nii palju taustaks ütlen tavaliselt lepile selliseid hetki võib-olla isegi kokku, sest muidu on selline, et räägitakse anekdoot, aga praegu ma panin selle nii-öelda viskasin nagu vett, kui sa kujutad etteheiteid lihtsalt mingit momenti, võiksid mulle kirjeldada, mida ma enda ümber näen, mida tunnen, mida nuusutan, kus me oleme. Okei, mulle väga meeldivad sellised rännakud, kunagi veel salvestasin eraldi helisid selle eest, et mulle väga meeldis, noh, kuna ma olen muusika, siis mulle väga. Ma alati panen tähele helilist ruumi ja kunagi salvestan helisid reisidelt, nii et, aga praegu, kui mul meilile helisid ei ole sellist hilijategraphedaga, siis kõik sõnadega kirjeldan siis mina kindlasti võtaksin sind Istanbuli lennujaamas vastu. Sõidaksime rongiga Istanbuli lennujaamad seal päris kaugel ja juba tunneksid, kui sa läheksid lennuki pealt maha, siis sa juba tunneksid teistsugust lõhna, sellist niux soo, soolõhna ja õhu õhul on teine paksus minu, ma olen nii-öelda, et õhk on seal kuidagi paksetel tõesti lähedki rohkem jõudu selleks, et liikuda läbi ühe ruutmeetri õhku Istanbulis kui näiteks siin, ma ei tea, kas see on seotud Põhjamaade ja lõunamaadega, aga ma olen täiesti veendunud selles, et õhulongi teine paksus ja teadlased, palun, palun ärge vaielge minuga sel teemal. Ja siis me läheksime Istanbuli kesklinna ja siis tegelikult me jääksimegi siin natukene sellise dilemma juurde Sist Istanbulis ei ole, kesklinna Istanbulis on mitu keskust, mis mu vahel hästi tähtsad ja kannavad sammast kultuurilist tähtsust ja ja informatsiooni ja rolli. Ja siis me rääkisime erinevatesse kohtadesse erinevatesse keskustesse, kindlasti ühiskond, äri, see on ida pool, noh, siin idarannikul nende selle bosporuse idarannikul. Ja siis, kui tuleks minaritelt, tuleks anna maas, siis ehk siis ei saanud türgi keeles kujuson kutse palvele, mida tavaliselt esitatakse viis korda päevas, enamasti live'is ja see on hästi, been, pikfraas, muusikaline fraas, kus on hästi palju veerandtoone, mis kõlab hästi imelikult ja mida mees laulab nende oma pingete jõu nende tipppingutuse juures, siis jääksime korreks seisma, kuuleksime seda muusikat, seda, seda pal kutset palvele ja peaksime rohkem jõuda kohale selles hetkes, sest Islangule neil kõige hellid minu jaoks selle läheb hästi palju muusikuid ja mis on, võib-olla meie jaoks üllatab sind väga palju tänavamuusikuid, iga nurga taga on keegi ansambel. Meil siin mängitakse Santuuri, seal mängitakse mustlasmuusikat, seal on Balkanimaade muusika, siin on keegi, kes kohe inimestest lihtsalt tavalistest inimestest, kes lähevad mööda, kohe lööb tantsuga kaasa, keegi mängib tarbukad, sellist valjukõlalist trummi. Ja siis seal on igal pool on värske saia lõhn, kuna need on sellised ümmargused hitid, sellised SMIT on selline ümmargune, sai seesamiseemnetega mul kohe sülg hakkas jooksma selle peale. Ja, ja siis pärast seda, kui sa tunneksid kogu seda helide kakofoonia, ilusat harmoonilist, kakofoonia, ilusat harmoonilist ebakõla siis me läheksime puuri peale ka puur on selline praam, ajalooline praami, selliseid ilusaid arvulised praamid mil, kus on hästi šeff töötada, laboritöötajad on omaette, seisneb nii-öelda cast'is või selline seisev D-grupp siin ühiskonnas need mehed, kes töötavad nendel nendel raamidel ja neutraamida nagu busside asemel selleks, kus, kus sul on vaja Phosphorus ületades Phosphorus jookseb täpselt linna keskeltläbi. Ja siis me läheksime järsku selle selle praami peale selle puuri peale võtaksime kanget musta teed pisikestest klaasidest, mida ühe Liiraga tol ajal sai soetada, nüüd ma paar aastat ei ole seal käinud, nii et ma ei tea, võib-olla natukene kallimaks ja istuksime koos ilusale välitekile ja siis me kuuleksime seda vaikust, ehk siis sellisest suurest kakofoonia ja mürast. Järsku me sattuksime täielikus merevaikusesse sellesse kohta, kus on tõesti võimalik lihtsalt olla lainete vahel, võib-olla me näeksime delfiine, kui oleksime väga õnnelikud, kindlasti hästi palju kajakaid meie ümber, aga siis oleks täiesti selline noh, selline inimhelide vaikus, laua puur natukene annab sellist mõnusat mehhaanilist heli natuke juurde, aga see ongi võib-olla Istanbuli võlu, et sul on seal nii palju ilmnevad helilisi keskkondi, tahad, mine mine vaiksemasse kohta, tahad, mine muusika keskele ja siis pärast ma viiksin sind sööma, siis ta ütles, et Türgi sööks nagu, mis on nagu tehakse Türgis ka kindlasti seal see on omaette teema, see on selline hurmav hõrgutiste pidu, et sellest tuleb eraldi rääkida. Okei, võib-olla jõuame seda teha, ma ei teagi, kuhu need siit järgmisena hoolimata sellest, et, et sa oled harjunud lugusid jutustama, siis sa ütlesid, et noh, me leppisime kokku, et meil ei ole siin saates struktuuri me läheme vaatame, kus see, kus meid lihtsalt kannab, et mis sa arvad, kas me räägime praegu sellest Prantsusmaast ja ühel hetkel mängime siis laulu asemel. Muinasjutt. Ma ei tea, võib-olla, sest noh, kui me saime nüüd sinuga enne kokku korraks, siis, siis siis ma natuke jõudsin rääkida ka ja ma olen hästi-hästi meeliseid, kuna seal on selline kogemus Lõuna-Ameerikast, millest mina olen ainult unistanud, ma ei ole kaisisesel kordagi käinud, ma ei ole kunagi ookeani ületanud, ületanud. Ja aga mulle väga meeldib Lõuna-Ameerika kirjandus ja seesama maagiline realism, milles juba natukene rääkisid alguses. Sest jah, kui me sinuga rääkisime, siis mulle tundub, et tegelikult see noh, nägemine, see, see viis, kuidas mina näen maailma, kuidas püüan näha maailma, sest eks ka meie meie meele, et nad ka mõnikord nagu tahavad puhkust ja justkui nagu tahavad kõige mugavamasse kohta minna rutiini minna, et oleks iga päev turvaline ja lihtne. Tegelikult Eestis on selle hästi lihtne nagu kohad kogeda, sest Eesti on väga turvaline, et selles mõttes meil on väga vedanud, et me elame nii turvalises kohas, kus on nii, kõik on, ongi nii turvaline ja kui me korraks hüppan tagasi Istanbuli juurde, ongi see, et võib-olla see võlu Istanbuli võlu oli minu jaoks ka see väike kaos. Et istun õige kaos ja korra selline tasakaal, et näiteks kui sa lähed kaugemale juba sinna ida poole, näiteks Aasiasse juba näiteks India poole, see kaos läheb palju suuremaks, kuni sa jõuad Indiasse. Ongi praktilises üldine šokk ja suur kaos ümberringi ja, ja siis on palju raskem kuidagi seal oma tavalise eluga jätkates. Sa, sa pead minema india elule üle nii-öelda aga Istanbulis oligi õige tasakaal sellise korra ja kaose vahelisest mõnikord mulle tundub, et üks asi, mis meil on natukene puudu mõnikord, kui sa tahad, et sinu meeled oleksid ärksamad, kas sa tahaksid, et näiteks sinu loomingulisus, töökus, sinu produktiivsus? Vohaks siis sul Vaines turgutada, seda teeb väga hästi selline väike kaose moment, kus sa tunned, et su elu ei ole tegelikult väga turvatud, no lõpuni näiteks Istanbulis on, kui sa vaatadki Istanbuli üldse nagu Türgi muusika videosid, mida mina olen ka teinud, kui seda sellepärast, et mina tegin seal oma välitööd ja tutvusin ikkagi väga-väga sügavalt selle kultuuriga, ma vaatasin kah muusika videosid, mis lihtsalt telekast jooksevad. Tegelikult iga viies lüüriline laul räägib hoopiski sellest, kuidas näiteks keegi saab surma autoõnnetuse käigus ja siis ma küsisin inimeste käest, nii, paljudel inimestel on juhtunud peres, et keegi satub avariisse ja, ja ja siis see ongi nii, et liiklus palju tihedam ja ja inimestel ongi palju hullu nende ohtliku mingile äärel võime nii-öelda. Ja siis, kui seal tekib selline tunne, et tegelikult noh, see on kõik selle nagunii turvaline elu, milles me elame, me tegelikult loodame, et järgmine päev tuleb ja me jälle läheme tööle, kõikjal jätkub samamoodi, aga keegi ei garanteeri seda. Et selles seisneb ka hästi suur võlu. Ja seemnemeeles teebki meeli, kui oli kohe palju erksamaks ja sa hakkad tähele panema asju enda ümber, sa hakkad kuidagi võib-olla neid rohkem väärtustama, ütleme võib-olla et jah, selline viis vaadata asju, märgata asju, see tema maa siis hakkasingi endas nagu arendama juba väiksest peale alguses mitte teadlikult, siis pärast juba teadlikult. Ja siis ma olen hästi kindel tegelikult, et nüüd, kui me räägime Lõuna-Ameerikast, nüüd me räägime ka Istanbulist, Dirgistid on ikkagi meie jaoks siis eksootilised kohad. Aga tead, mina jõudsin selleni, et meil tegelikult on võimalik ka osata märgata kummalisi asju ja ja imelisi asju, millest võib päris palju lugusid rääkida ka siin meie meie ümber. Et siis meie sellises noh, klassikaliselt öelda siis läänelikus ühiskonnas. Ja, ja võib-olla siis oleks inimene sild selle Prantsusmaa looga vahel, et kus ma olen Prantsusmaal ka kunagi lühikest Välitorit teinud. No ühe suvepikkust, mis seal on nagu hästi-hästi lühike aeg tegelikult kohal olemiseks ja sellest rääkida. Sa võid korra mainida, mis väli, tööli, mida sa seal Istanbulis tegid? Ja Istanbulis ja hästi ei mõju. Sa juba mainisid seda siis siis seal tegelikult õlal. Ja see, see välitöölisi juttudest jälle hästi palju helide ja muusikaga ja see oli seotud ka Suhvide traditsiooniga suffide kogukonnaga, Istanbulis ja konjas. Supid on siis islami müstiline ordu, kes on tegelikult ametlikult Türgis keelatud med. Sufismi ametlikult Türgis praktiseerida, nagu ka Iraanis näiteks. Aga siiski seal on hästi palju praktiseerivaid ja perekondi, selliseid suuri sufistlike dünastiaid, kes elavad Istanbulis ja mitte ainult Istanbulis ja see on hästi huvitav, et Dirgi, kui sa lähed Türgis, kus sa lähed Istanbuli, siis sa näed väga paljudes kohvikus võttes ja restoranides on ees selline kuulutus, et täna õhtul meilon sufidans, tulge vaatama ja siis kindlasti selline valges riides tervisepilt, kes pöörleb. Tegelikult turistid turistidele müüakse küll suppide nii-öelda tantsu, aga ametlikult on see keelatud. Sellised paradoksaalselt kohad. Jah, ja siis ja see oligi minu Välide ja. Ma lühidalt lühidalt hästi, põgusalt ma neid tantsivaid tervicheid niipalju kui noh, jääb kuskilt videotest silma on ja ma saan aru, et nad keerutavad ennast kuskile transsi selle, et kas see, miks ta keelatud ongi, sellepärast et ta on nagu umbes nagu noh, igasugune, mingid Elloveeritud meeleseisundid on, on, lähevad tabunimekirja, et sellepärast No tegelikult on seal, see oli pigem rohkem poliitilisem otsus, sest kui me seal ata türgiahelad umbes aastal 1920 25 ja see oli seotud ka maaomandiga, sellepärast et selleks ajaks oli suvi, perekonnad olid hästi sushi dünastia, need on enamasti dünastia ja nad on väga-väga rikka dünastiaid. Nüüd, kui me räägime nüüd 19. sajandi lõpust ja Ottomani impeeriumist, siis neil nendele inimestele nendele dünaistidele kuulus hästi palju kuulus hästi palju vara. Ja siis kui Atatürk tuli, siis ta, ta teostas oma reforme ja siis aga vaates, et on rohkem vahemaad riigile ja selle maaomandiküsimuse ümber tegelikult pöörlaski ka see ka see küsimus ka, et mitte ainult mis ei olnud puhtalt poliitiline, religioosne küsimus, aga eks ongi nii et väga tihti religioon, poliitika, majandus on omavahel niivõrd seotud, et me tihti kui ei jõua isegi sellele mõelda. Ja, ja kindlasti selline vaimne aspektile ka selle juures, aga siis me juba läheme juba jää, jäämegi siia rääkima šiia ja sunni islami kohta, et sellest eraldi saate teema. Ja või paksude raamatute tervete sajandite, aga okei. Põmm, proovime siis kuidagi kontsentreeruda, meie hakkasime sealt Türgist mööda mingit silda jõudma Prantsusmaale, mille lõpuks tahtsin ma mängima panna sinu muinasjutu Indiast. Ja nii kummaline teekond. Et see ei ole seotud praegu siin lennukite ja mingite kaartidega Aga see ongi see jutu Westmise ja muinasjutte vest, mis võlu, et tegelikult teeb jutuvestjad, ta saabki panna sind väga erinevatesse kontekstidesse ja siis tavalisest hüppamegi ühest kohast teise. Pigem, mis on palju tähtsam see nende sisemine seisund, milles mida üks või teine muinasjutt toeta või üks või teine lugu toetab. Nii et jaa, et kui ma hakkasin lugusid rääkima, siis minuga hakkasid juhtuma väga imelikud ja imelised asjad. Et väga tihti näiteks oma reiside ajal järsku tuli minu juurde mõni inimene, tulebki minu juurde, mõni inimene läheb, et tead, ma tahan sulle midagi rääkida, mul on üks lugu. Ja mõnikord on sellise täitsa võõras inimene, mõnikord ta rääkis seda mulle isiklikult, mõnikord ma lihtsalt sattusin sellesse sellisesse kohta, kus räägiti lugusid ja niiviisi ja need lood on minu jaoks hästi hästi kallid ja väärtuslikud. Mõnikord minu käest küsitakse ka, et kus need lood tulevad, mida sa jutustad või millel milliseid sa erilisemad plaatidele nendele heliraamatutesse paned. Siis tõesti mõned lood tulevadki raamatutest. Sest nojaa, noh, suur suurem osa folkloorist ongi nüüd juba omal ajal olid kirja pandud ja kas lühendatud või mitte, see on juba teine küsimus. Aga ka väga suur osa nendest lugudest ongi ongi sellised, mida kuulsin otse inimeste käest ja see on minu jaoks nagu eriti väärtuslik. Ja näiteks ükskord ma olingi Lõuna-Prantsusmaal Eesti pisikeses külas asjana omaette jutt ka, et mis küla külas oli see, mida ma seal tegin, ma tegin seal välitööd jällegi seal hästi lühike projekt ja ma uurisin seal vist teie kogukonda, vaid tegeleks selle kogukonna elu ja praktikaid. Aga see oli vägivallatu elu kogukond, üks hästi kinnine kogukond, mis elas Lõuna-Prantsusmaal Montellieris nimmi vahel mägedes, kõrgel kõrgel mägedes kuhu oli hästi raske rongiga jõuda ja siis sa pidid pärast selles rongijaamast veel tükk aega jala minema ja rong käis ükskord päevas, ainult nädalavahetusel üldse ei käinud ja ja siis seal kõrgel mägedes metsade vahel elaski selline kogukond, mida asutus kunagi üks mahutama kandi õpilastest, kes tuli jala Indiast tagasi Prantsusmaale, et selline lugu. Ja, ja siis selles kogukonnas elab mitu põlvkonda inimesi, see on hästi kaua nagu toiminud kogukond üle 60 aasta siis nüüd 80 aasta võib-olla täpselt Peaks vaatama ja selles selles kogukonnas elasidki inimesed, nii nagu enne seda aega, kui tule, elekter enamasti ei olnudki elektrid, kui mina tulin, siis nad otsustasid alles, kas meil on vaja elektrit, köiki või hele, vaja ikkagi otsustasite elektri kasvaks siis köigil jõudis elekter, kõike muid töid tehti ilma elektrita põlluharimine, neil olid hobused, kui ka õhtul, kõik olid küünlavalguses oma tubades ja tegelikult see kogukondade hästi populaarne, sinna tulid prantslased terve Prantsusmaa lihtsalt suveks nii-öelda vabatahtlikeks, tegid seal tööd ja elasid värskes õhus, seal ja internetti ei mobiiltelefoni levi, mis on Prantsusmaa kaupade ja see ei ole Eesti, see on Euroopa. Saksamaal on siiamaani ka paljudes kohtades sama sama mure, kes ma olen tuttavate muusikute juures käinud ja kus me oleme kontserte andnud koos, et ei olegi internetis veel Saksamaal igal pool lihtsalt pead otsima tõesti. Prantsusmaal samamoodi ja mägede sündit ei elektrit, mobiiltelefoni levi ei olnud internetti ja kuidas inimesed rõõmustasid, mida nad tegid siis õhtuti, õhtuti, tegelikult paar korda nädalas. Nad läksid ühte kõrval külasse, kus oli selline külamaja või väike kultuurimaja kus Ellenit, küünlavalges kõik aknad olid lahti, tsikaadid siristas, silistasid veel väljas ja nad tantsisid kohale tulid paar muusikud, näiteks keegi akordionimängija, keegi viiulimängija ja nad mängisid tantsumuusikat ja kõik selle kogukonna elanikud, noored vanemad, nad lihtsalt tantsisid enamasti paaristantse. Ma ei ole kunagi elu sees isegi mõelnud selle peale, et kui rasked need Prantsusmaa rahvatantsud on. Õudne. No okei, valsist no võib-olla saan natukene aru, aga nüüd Mosurkad neid keerulisemaid, neid teised tantsud, Need on tõesti rasked. Ei, ma ikkagi proovisin ikkagi lõng kaasa ja niisiis veel hetkel muusikud jäid vait ja kõik kõik tantsijad teatasid, istusid maha lihtsalt sellest tantsusaalis, kõik istusid maha potsti seal, kus nad siisid, imi ostsin ka maha suvalisse kohta lihtsalt samas kusel seltsid, kas kõik istusid maha ja mina tegin ka, sest noh, kui sa oled nende teiste inimeste juures võõras kloostris siis pead tegema ikkagi nii nagu ka niimoodi, et ikka Eesti singa maha vaata, mis, mis toimuma hakkab, kui ja kusjuures üks hästi tähtis asi veel. Et mina üldse ei osanud prantsuse keelt või ma oskasin natukene ja kui ma Eestis seda õppisin, prantsuse keelt õppisin, siis mulle tundus, et ma oskan seda, et ma juba saan hakkama sellega, et ma saan inimestest aru, ma sain oma õpetajast aru, aga siis, kui ma tulin Prantsusmaale, ma sain aru, et ma ei saa mitte midagi aru siis see keel, mida õpetatakse koolis, eks ole, tihti on hästi lihtne, siis kui sa lähed sinnamaale, kus inimesed räägivad kiiresti nagu mina praegu siin kus inimesed räägivad, nad neelavad alla sõnu. Ma ei saanud lihtsalt, ma teadsin, et peaksin ja natuke veel. Ja õnneks selles, kuhu kogunes, oli yks inimene, kaks nooremat inimest, kes oskasid inglise keelt, ka ülejäänud ei osanud. Ja siis mina pidin nende tõlget kasutama kogu aeg. Palusin, et nemad tõlgiksid mulle ja mõistsin maha, seal saalis vaatan ringi, et kas minu sõbrad on lähedal, kes saaks mulle tõlkida kui midagi hakkab pihta, et ma tahaks ka aru saada, sest need on minu ümber, olid sellised keskealised ja vanemad prantslased, kes kohe mitte keegi ei osanud inglise keelt. Ei olnud minu, kõik minu sõbrad oli hästi kaugel ja siis tuleb sinna saaliks eakas mees, hästi väikest kasvu, hakkab midagi rääkima ja ma saan aru, et nüüd hakkab muinasjutt rääkima, et ongi jutuvestja, kes tuli spetsiaalselt selle õhtul, et rääkida ühe loo. Ja ta räägib ja mull kui juttu on õudselt kahju, et mõtlen, nii kahju, kindlasti tuleb mingi eriti äge lugu, selline lugu, mis sellises keskkonnas ka tallis on pime, sume, lõunamaine öö, tsikaadid ja küünlavalges tahaks niivõrd aru saada sellest, aga ma ei saa aru. Lihtsalt, sest no ma ei oska prantsuse keelt nii hästi, ta räägib veel mingis oma murrakut ka seal mingeid lõuna prantsuse mingi eriline viis, kuidas ta räägib seda. Ja ma vaatan, ümberringi ei ole mitte kedagi. Siis ma kuulangi kuulen juba, vehkisin käega, et noh, mis seal ikka lihtsalt kuulan seda muusikat ja ma kuulen siis ma ühel hetkel saan arvata, et ärgu saan aru, et millest jutt käib. Ja samas ma saan aru, et see ei ole võimalik, sest ma ei oska prantsuse keelt nii hästi. Ei, ma ikkagi kuulan edasi. Ja siis mul juba joonistuvad mingid keeldid silmade ees, mis tavaliselt juhtub siis, kui sa saad aru loostiaga ikeseks testi, mõistad, mida räägid. Ja siis, kui see läbi sai ja kõik inimesed Taksutasid, tõusid püsti ja muusikud hakkasid jälle mängima, algas uus tants. Mina olin nagu, nagu transis. Nii ületatud. Kohe tormasime sõprade juurde, kes olidki uhkesti saali teises nurgas. Võtsin neist käest kinni jätsin, kuulge, kuulge, oodake. Mul on vahelile rääkida, millest see lugu oli inglise keeles loomulikult. Et kas see oli nii, kas lina ja kas oli nii ja ma jutustan ümber seda, millest ma nagu sain aru kuidagi ja siis ma vaatan, kuidas minu sõprade silmad laevu suuremaks ja suuremaks suurem. Nad küsivad minu käest, kuidas sa said sellest aru, sul on võimalik, lihtsalt, sa ei oska, see oleks, ta räägib väga keerulisest, ta rääkis väga keerulises keeles, ta rääkis praegu kirjanduslikus prantsuse keeles, kuid see ei ole võimalik. Said sellest aru? Siis pärast ma hakkasin mõtlema, et kas ma trikitan neid, kes ma tegelikult oskan prantsuse keelt. No tõesti, kuulajaid ei oleks abi palunud kui. Ühesõnaga, et jah, et ma ei ole selline inimene, kes hästi kergemeelselt usub igasugustesse asjadesse ja hästi kergemeelselt kohe läheb minemistikaga kaasa, hõljub kuhugi eemale. Ei, aga ma tean, et selles elus on meil tõesti mingit helised murrakut, mis toimuvad meie tähele pannes toimises. Võib-olla ajas eneses sulle ka aeg, ei ole lineaarne, nagu meie mõtleme. Kui seal toimuvad sellised imed ja sellised kummalised kohad, et ma ei juhtu nii kergelt müstikasse. Aga ma tõesti võin, ma tean, ma tean, et elus on imesid ja meil on võimalik tajuda palju rohkem, kui me oleme tegelikult harjunud tajuma. Aga kuidas seda teha, et meie taju, taju läks laiali ja tegelikult nüüd see muinasjutt, mida see prantsuse vanameelsel rääkis, nüüd see ongi see muinasjutt, mida ma salvestasin oma esimesele audioraamatule Iiemmessaudi raamatusse. Tegelikult säiliks india muinasjutt, mida ta rääkis ja ma ei ole seda kordagi rohkem pärast seda kuulnud. Nii et mina jutustan seda nii, nagu mina kuulsin seda sellelt prantsuse vanamehelt Lõuna-Prantsusmaal sumedel, lõunamaisel ööl sellises prantsuskeeles, mida mina ei osanud Ja see ongi täpselt see, et noh, millest me tegelikult saadet alustasime, otse samase maagiline realism on mitte muinasjutu sees, aga just sellest taju nihestuses, mismoodi sa ühel hetkel avastad, et vau, ma sain sellest keelest aru ja siis järgmine hetk, see aken jälle sulgub, on ju ja, ja imeline siis sinu vahendusel jõuab see lugu nüüd järgmise seitsme ja poole minuti jooksul. Kuulajale paneme siis ma ei tea, silmad kinni ja ja. Kes roolist ei pääseme, palun? Ja ja näpuotsad kokku? Mitte roolis. See on siis, kui inimesed oskasid leile otse jumala, kes nälja elasi siinses mees nimega raada korda aastas sellisel ööl siin nagu tena asusta teeli India kõige kõrgema mäe poole ja ronis tippu puhtada ja vestelda jumalad. Millest võisid nad rääkida ikka kõiges selles ilmas ja sellest väljaspool ja muidugi ilmast ka. Ja nii lähedane raada selle mäe poole asus veel varakult teele, et mitte hiljaks jääda, kõnnib, rõõmustab peatselt kohtumisele ja laulab laulukest. Demodeerib kivisest kõrbest läbi raade vaatab ühe kivi otsa seisab jõgi ühel jalal, teist jalga keris enda alla kael helmeid, täis-is on kõhn ja veidi roheka näo värviga, sest sööb ainult kõrbedaini. Meelideerib päevad ja ööd, otsib õndsust. Eksilm kinni, teine aga lahti, vaatab Ki läheb mööda, mõni inimene, kellega saaks juttu rääkida. Näeb Meraadad, hüüab bee mürada. Tule siia, räägi minuga, kuhu lähed. Ja raada vastab talle. Lähen kõige kõrgemale tipu jumalaga vestlema. Jõgi rõõmustab, sirutab esinud jalga. Kuid Tore, mine küsi jumala käest ühte küsimust ka minu jaoks. Küsi, mitu elu veel tuleb mul siis ta siin kõrbes mediteerida, enne kui ma saavutan õndsust hästi aastat närade kesin ja räägin sulle pärast. Ja läheb edasi. Ta näeb ja läheb ning Ühe külakese serval vaatab hiiglasuur põld on tema ees täis pisikesi rohelisi idusid. Piloodi kuku. Ja yks kõhn maamees kastab igat idu, kanna pettuma, turiel ise sigi täis. Roskusest ajal hingab kõik õrnalt naeratab selle idude mere üle. Ta näeb, Meraaded sirutab väsinud selga ja ütleb perena raade kõhu lähed. Jaanerade vastab talle, lähen kõige kõrgema mäe tippu. Raadioole hea, küsis jumala käest midagi ka minu jaoks? Küsib mitu elu, veel tuleb mul töötada enne seda, kui ma saavutan õndsust. Hästi, ütleb merale. Käisin ja räägin sulle pärast ja läheb edasi. Ja mitte hiljem, kui peoleo oma laululepetest ronista India kõige kõrgema mäe tippu ja nagu iga aasta saida seal jumalaga kokku millest võisid nad rääkida ikka kõigest sele silmas ja sellest väljaspool. Ja muidugi ka parimast riisi keetmise viisist. Enne kullikud tulin raadele meelde ka jugi ja maamehe küsimused. Ta esitas neid jumalale ja said vastased aga hommikul asjus raadiot tagasi teele. Kuni järgmise aastani. Ta läheb ja läheb ning jõuab kilisesse kõrbesse, vaatab siis kivi peal, siis mõjugi ühel jalal, teist jalga, keris enda alla mediteerib, otsib õndsust, nii et higi tuli eksildel kinni, teine lahti. Vaatab, äkki tuleb mööda mõni inimene, kellega saaks juttu rääkida. Näetneraaded, bee, Narada, tule siia. Kas jumala andis sulle vastust küsimusele? Ja lastest jumala ütles, et sa saavutad õndsust kahe elu pärast. Oi, mis siis hakkas, see jõgi kukkus pikali maha, nuttes hakkas veerema mööda maad ja karjuma, oo, miks sa jätsid mu maha, eks pean nii kaua ootama, mõju, praktiseerin, medideerin ja ta karjus veel palli, mida ei hakkagi siin kordama. Tuli nii lohutav, närade ei saanud enam kuidagi teda aidata. Ei öelnud midagi muud teha, kui minna edasi. Edasi jõudis raada ühe külakese serva hiiglasuure põllu äärde, kus kuivema seest piilusid arvutud väiksed rohelised. Hidud vaatab seesama maamees tuv täituma turiel ja kastab igat idu. Ja naeratab õrnalt, vaatab seda rohelist Liidude merd. Ta märkab, Naraadade hüüab eelnerada. Kõle siia. Kas jumal andis sulle vastust minu küsimusele? Ja alustab Meraada. Jumala ütles, et sa saavutad õndsuse nii mitme elu pärast. Kui palju siin suurel põllul on rohelisi idusid ilmumas. Tõstis käed taeva poole ja hüüdis rõõmsalt käe. Nii mitu elusid veel saan ma veel teha oma rõõmsat tööd kastes ja kasvatades saaki oma lähedaste jaoks jälgida, kuidas ilmuvad rohelised idud siin kuivas kõrbes. Me oleme ennelik äitäh. Ja selsamal hetkel saavutestantsuse. Kallis raadio kahe kuulaja koos Polina Tšerkassova, aga oleme me rännakul siin-seal bosporuse väina all, praamiga Indiaalsest mäe otsas, gurudega Jaagus kõikjal see lugu külas siis sinu plaadi pealt või audioraamatust, kuidas sa, sa, sa üldiselt oled n või enne, kui sa neid plaate välja pigem ikkagi Laivar või noh, kuidas ma ütlen, artist või lai kartis, et kuidas see suhestub selle plaadiga, et seal oli sinu jaoks nii-öelda lükkad oma lood laia maailma. Aa, seal hästi huvitav, huvitav küsimus ka sellepärast et noh, loomulikult juttu Eestile ja ma olen alati vaja kontakti kuulajatega ja selle kohta eraldi huvitav teema külasid ja tegelikult, kui mina räägin lugusid, siis alati mulle tundub, et mitte ei ole nii, et minu kuulajad kuulaja kuulavad ja mina räägin, et pigem on nii, et mina kuulan kuulajaid. Ehk siis see tähendab, et mina püüan ennast häälestada kuidagi selleks, et tunnetada, milliseid lugusid ma pean rääkima, et siis on ka üks minu põhimõte, mis on väga hästi praktiline ka põhimõtteid. No kunagi ei tea ette, milliseid lugusid ma hakkan rääkima, ma olen proovinud teha nii, et mul läks ka minu elu oleks palju lihtsam. Kui ma saaksin ette valmistada lugusid, hästi neid harjutada mida iganes, Krest tulengi nagu näitleja tulengi publiku ette ja siis ma räägin ja vot, aga nii tavaliselt tehakse. Ja mõnikord see mõned kontserdikorraldajad, kes näiteks mind kutsuvad kuhugi esinema, siis mõnikord ütlevad, et kuule, aga kirjuta ka sinu Traklist Kust hakkad rääkima ja tihti ütlen, et ei saa, ei saa, see ei ole siis päris see siis nad ei sünni niivõrd nagu sel hetkel, et ja mul ei ole ta kava ees. Ja Mul on hästi vaja seda kontakti kuule, et tegelikult ka praegu näiteks raadios ma võin lihtsalt kujutada ette, et kes on raadio kahe kuulajad ja, ja kus nad võivad praegu neid kuulata ja ja lihtsalt pakkuda neile. Meie vestluste ajal jätkub ja sellist soojust ja rõõmu tänasesse päeva. Aga, ja siis ühel hetkel. Ja siis ühel hetkel ma tundsin, et mul on nii palju lugusid ja mul on hästi palju muusikat ka ja kui ma räägin ja mängin, siis minu võimalused on piiratud, siis mina saan, mängin ainult yhte pilli korraga. Mõnel juhul seal kahte pilli korraga mängida. Efektne etteaste aga siiski, aga minu peas kõlab palju rohkem asju minutit peas kõlab nagu terve ansambel, seal on juba valmis haranžeering hästi palju viise, hästi palju muusikat, mine peas ja mul alati kahju, et ma ei saa seda kõike kuulajateni Kuledele näidata. Et lasta neil kuulda seda, millest, mis minu käes kõlab. Ja siis mul tuligi selline mõte, et salvestasin audioraamatuid sest ka väiksena mulle väga meeldis neid kuuldemänge kuulata Finüüride pealt, meil oli hästi suur Vi nööride kogus, siis olid need võimsamad kuuldemängud, kus terved orkestrid tegid muusikat, saateks professionaalset muusikat, mitte ainult sind, plom kolm duuri. Ja, ja siis ma arvan, et see väga, mis, ma loodan, et see arendaski minu, minu maitsed minu muusikalist maitset ja siis ma proovin siis mõtlesin, et noh, proovin ikka, teen, avaldan üht raamatut ühte audioraamatut CD kujul siis nii Eestis, nii eesti kui ka vene keeles, et need on identsed laadid. Muusika on sama, kirjutasid muusikat, nende lugude juurde ja ma läksin stuudiosse ja salvestasin ikkagi jutustasin, aga aga stuudios ja see oli teine uudis, päris palju julgust, siis mina ei teadnud, et ma ei teadnud, kes hakkab neid lugusid kuulama, millises seisundis nad on, kuidas need lood hakkavad neile mu ja ma ei saanud tagasisidet, otsest tagasisidet kuulajatelt. See ju nõudis minult hästi palju julgust seda teha, aga siis üllatavalt Ruja ja rõõmustad tuli hästi positiivne tagasiside nende plaatide kohta nende vähemalt selle esimese minu proovi heliraamatu kohta, mille nimi on helisevad muinaslood. Kusjuures suureks üllatuseks oli nomineeritud ka Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiale. Õnneks preemiat ei saanud, aga siis oleks ka natuke igavaid, kui kohe esimene asi saabki preemiad. Aga eks. Ja kirjandus, eks ole, et mind minu jaoks oli üllatav, et et siis õlist nagu kirjanduse aastapreemia, sellepärast et jutu vestlemine ongi kirjanduse kõige vanem žanr. Jutt ristin ongi kirjandus ja see tunnustus, et see ei ole selline trükitud raamat. Et see oli tunnustus kogu selle žanrile, esiteks ja kogu audioraamatute nii-öelda maailmale teineteiseks. Sest see ei, see ei ole selline raamat, nendest saad lugedes, raamatuid saad kuulata. No siis loomulikult inimestelt tulnud tagasi tuli hästi tore ka, et kes rääkis, et laps jäigi kuulama või siis keegi räägib, et tagaistmel autos kogu aeg vaikus. Suured inimesed ka täiskasvanud mõnikord kirjutavad, et ka elu raskematel hetkedel kui nad saavad näiteks kuulates siis järsku ka kõige kurvemat mõtet, mõnikord lähebki nagu mujale lähevadki eemale, siis tuli teine plaat, mille nimi on. Kui me suureks saame, siis tuli kolmas linnu lood. Kui nüüd hästi läheb, siis ma loodan, et mul peaks valmima sel aastal veel, eks audioraamat oli hästi äge teema ja meister Raivo hakkamegi stuudiosse salvestama. Jaa. Et see on tore, et mõnikord ma ei saa igale poole ise tulla, aga siis saavad, et inimesed, kas lapsevanemad või siis lihtsalt täiskasvanud inimesed, kellele Kavilbule poole lapsi saavad seda mängima panna ja kuulavad neid lugusid kuulavad seda muusikat ja lõpuks seal on kogu see muusika, mis minu peas mängis. Estonias ma salvestasin, tikib pille järjest, alguses näiteks mängisin bassi, siis pärast mängisin selle peale veel järgneb järgmist pilli, siis kuulasin kõrvaklappidest ja salvestasin peale veel ühte pilli. Ja lõppude lõpuks kõlab nagu ansambel siis mõnikord keegi on küsinud minu käest, et kuule, mis ansambel sul seal tagataustal. Jaa ja minu tähtis ongi minu jaoks ongi tähtis see, et kuna ma tunne neid kultuure, tunne neid kohti, neid maid, kus need lood tulevad, siis ma alati püüan siis läbi muusika läbi helide inimestele nagu sisse panna nende sinna nagu sisse viia sellesse kohta. Ja loomulikult, kui mina oleksin ise kohal ja loomulikult kuule, tuleksite minu vastas, saaksid teistsuguse kogemuse, seda näeksid mind, nad näeksid minu miimika, et nad tunneksid nii-öelda minu energiad ja seda aurat, need nad kuulaksid palju rohkem selliseid vahelugusid, mida ma ei saa päris nagu mõnikord plaadile panna. Aga see on ka omaette kogemus, et ei tunne ja mul on hästi hea meel, et need plaadid tulid välja. See oli teistsugune. Mul on kahju, et kuulaja ei näe praegu neid sädemeid, mis praegu mustlastüdrukul silmadest välja pilluvad, aga ma võin kinnitada, et siis on. Ja nüüd ongi nii, et märkamatult on esimene tund tiksunud täis ja, ja siinkohal jätame Me kuulajaga täpselt üheks nädalaks jumalana selleks, et kohtuda uuesti ja siis hakkame rääkima, meil on siin veel asju rääkida küll, mismoodi märgata lugusid, mismoodi leida üles muinasjutt teel koduuksest bussipeatuseni. Võib-olla jõuame natuke sügavamatesse teemadesse, vaimne tervis, suremine mida kõike. Aga lõpetuseks mängime lihtsalt. Kui nüüd esimene laul mängis meil failis, siis viimase loo mängime lindi pealt, selle nimi on, mis ta nüüd on, koolibri Varobei. Selle nimi on koolibri. Ja, ja, ja teate, mis, teeme nii, et et need, kes kuulavad meie saadet podcastis või siis, kui te kuulate laivis, siis võite pärast panna peale podcasti või minna raadio kahe kodulehele, paneme sinna otsa veel ühe muinasjutukingitus. Et kohtuda uuesti nädala pärast. Suur tänu, kallis kuulaja, et oled meiega. Saade on reispass, külas on Polina Tšerkassova, mina olen, nimetasin, tõrkin. Värske, vaba on raadio kaks ja just. Räägin sulle ühe õige tavalise muinasjutuna sest pole midagi tavalisemat kui elu ise. Ja samas polegi midagi, imetabase nad kui ellumise. Lapsed on nii lühikest aega laps. Venemaa titterele Sknoogute pinglikesene aga homme näed, et ta on juba suur ja täiskasvanud. Ja nii ongi kõigi lastega nende täiskasvanuks saanud endiste lastega. Nad lähevad oma teed. Vallutame Merisid tegema avastusi, kirjutama raamatuid, uurima maailma, looma oma elu ja otsime õnne. Täiskasvanud otsivad kõiges unne, aga lapsed leiavad kõige siin. See on see, kui vip jalutada hoovis nii palju, kui süda ihkab ja rõõmustada vihmase ilma üle, sest lõpuks võib lihtsalt kodus istuda. Siis on see kõik hiilgud ja vaata tall telesse selleks, et maa ei paistaks ning kujutate ette, et sinu ümber Miksnes taevas. Seega ei taha, et ema jaoks korjet Aaselt kõiki lill. See, kui istud trepil ja tellid, et kõiki trepikojast sissetulevaid. See, kui ronid vanaema juures maakades katusele, istud seal ja vaatad kiikrige kaugusesse. Lapsepõlv on see, kui tahad kutsuda oma sünnipäevale kõiki kilekoeri ja kasse ning ühe parima suure. See, kui sa esimest korda nägid, kuidas kedagi solvati, sul veri keema hakkas ja hõimud kaitsesid teda emaga teisi su perest kriimustustest puhtaks ja rääkis, et kakelda ei ole tegelikult hea mõte. Pill on see, kui maailm oli arusaarest. Sa teadsid hästi, mis on hea, mis on halb. Imp teadsid oma südames, et on olemas headus ja kurjus. Seega selle tundes, et vanemaist, heasüdamlikumad inimest polegi olemas, vanaisa liiga hea, aga tema vastu tundsid sa juba siis Aucartest nõkse pilves, kui isa on veel noor ja tugev. Ja kui tahaks nutta igatsusest, kui ema poole lähedal siis saame me tasakesi täiskasvanu ning samm-sammult, igatahes ja Lenindame linnukestena vanemad kodust välja. Ning siis ikkagi võtt ei tähenda mitte vähem huvitav vahend. Sest teisi ka seinale mitte vanus ega Parli jäljed põskedel, samuti mitte bassihäälsed vestlused ega huulepulk, käekotis, rääkimata ülikooli diplannast. Täissiga on soov anda kõik oma lähedased minu jaoks. See on vastutus oma sõnade, tegude ja isegi mõtte, teist, mis kõige tähtsam teiste inimeste eest, kes vähendamine. Me kõik oleme kellelegi lapse. Ja me kõik, vaatamata vanusele, tahame vahel, et keegi võtaks meil käest kinni, ütleks, ära karda. Ma olin seal uskuda teineteisesse, olla Teed juhtivaks majakaks, soojenevaks peenikeseks, üksteise päevade Seenvest kõige tähtsam, mida me saame oma elu jooksul teha. Aga lapsepõlv, siir?