Möödunud nädala kultuurisündmuste hulgas oli keskseks Eesti NSV Kinoliidu viies kongress. Sellest on juttu olnud meie informatsiooni saadetes ja ajalehtedes algava pooltunni jooksul. Meenutame kongressi sõnavat. Aitäh nagu kinoliidu juhatuse esimene sekretär Kaljo Kiisk oma aruandekõnes rõhutas, on meie filmikunst saanud rahvusliku kultuuri vajalikuks osaks. Kui eelmine kongress oli sunnitud tõdema, et Eesti mängufilm on hall ja seisab paigal siis nüüd on meie mängufilmid hakanud äratama tähelepanu ka väljaspool meie vabariiki. Eesti mängufilmi vaieldamatu edukäik seostub eeskätt humanistliku orientatsiooniga inimese kuju loomisel ja temast saatuse elu ning tegevuse kõigi ilmingute interpreteerimisel. On loobutud inimese ühekülgsest käsitlemisest abstraktsete ideede ruuporina, sotsiaalse funktsionärina. Inimest vaadeldakse biosotsiaalse terviklikkusele, mis võimaldab realiseerida lavastajale, operaatoril, näitlejal oma isikupära, Takad filmidele, psühholoogilise eheduse püstitatud probleemide kaalukuse. Inimene, tema mõtted, teod ja läbielamised on muutunud filmides tõstatatud küsimuste mõõdupuuks ning mõistagi selle kunsti igavese mõõdupuuõiguste taastamine on tõstnud filmide problemaatikas esikohale. Sotsiaaleetilised küsimused. Nüüd on omandanud võrreldes varasemate filmidega hoopis suurema kaalutluse, mida näeme eriti selgelt ajaloo murdelisi perioode ja sotsiaalseid ümberkorraldusi käsitlevates filmides. Nimetatud püsiteemad on iseloomustanud stuudio repertuaari nii kuuekümnendatel kui seitsmekümnendatel aastatel. Ometi oleme pärinud revolutsiooni võitlejalt, usu ja meelekindluse ohvri ja otsuse teo ja tagajärgede inimliku hinda kangelaste subjektiivsete läbielamiste näol alles viimaste aastate filmides. Seda tegi Matti hunt filmistsenaariumis Surma hinda küsi surnutelt. Toimusid Aigar Vahemetsa, Tõnis Kask kaheseerialise mängufilmis kaks päeva Viktor Kingissepa elust. Seda päris oma kangelaselt rahva õpetaja Bernhard laikmalilt Soosaar filmis jõulud Vigalas. Humanistlik tendents on ainult liha ja vere sotsiaalseid ümberkorraldusi teostavale positiivsele kangelasele, kelle vabastasime Eesti kino algu, päevikuid, kellestki maatilisus oli meile sedavõrd muret valmistanud. No võrreldes kasvõi Tõnu kargi mängitud giid Paljasmaad tuulte pesas või siis haaralt tuvikesed kuju, ideaalmaastikus, kolhoosi esimehe raadiga, filmis jäljed, nimetatud kangelaste saatus koolis üks ja see sama aeg kõik kolm eelistasid saatusele ja asjaoludele vastuhaku, kõik nad uskusid tulevikku ja võtsid enda kanda vastutuse ühiskondliku missiooni täitmisest. Järelikult võiksid kangelasest kujud olla ekraanil lähedased. Haabule faktid säilitavad hoolega nende päritolu ühtsust, kuju lahendused mõõdavad aga käidud tee, pikkus, elu ja kunsti, sealjuures filmikunsti paralleelset arengut. Kuni plahvatuseni, mis valgustab elu aktiivselt kujundavate kangelaste tiit, paljas maagia haaralt tulikese kuju, inimliku soojuse sümpaatia, ustavuse, isiksuse ammendamatusega. Kas ei ole meie filmikunsti suurimaks saavutuseks see, et sotsialismi ehitav kangelane omandas meie filmis eheda rahvalikkuse ja rahvusliku karakteri tüüpilisi jooni? Tuulte pesa erakordse üleliidulise menu taustal võime kindlalt öelda paljasmaa ja Jüri piiri kokkumäng tõi lisa meie filmikunsti niisuguste filmikangelaste galeriisse mida esindajat Mihhail Uljanova mängitud legendaarne kolhoosi esimees Mihhail Solovjovi romaanide eeskätt ülesküntud uudismaa, ekraanikangelased ja paljud teised. Ja selle nimel seltsimehed tasust tööd teha. Lavastajate kaadri noorenemine, lavastuse improvisatsiooniline, mänguruum, mis annab näitlejatele võimalusi ennast avada, need olid, tunnustavad alla kriipsutused. Kaljo Kiisa ettekandes Küll aga pole ikka veel selget kirjanike ja filmistuudio vahekorrad. Sellel peatus Vladimir Beekman. Aastate jooksul eesti filmi arengut tähelepanelikult jälgedes onul tänaseks kujunenud kindel veendumus et eesti kirjaniku fikseerunud seisund filmikunstis ongi igavese debütant joon. Paar-kolm õnnelikku erandit välja arvatud ei ole ükski tuntumaid proseistedest aastate ja koguni aastakümnete jooksul vabariigis oma esimesest filmist kaugemale jõudnud. Küll aga pole kaugeltki kõike esimesele katsele asunud sedagi sooritanud. Kui nimetada mõnda autorit, siis näiteks nii Jaan Kross kui Enn Vetemaa on kumbki näinud ühe ainsa oma proosateose kriseerimist. Mats traat, Jarmo Valtovega pole sedagi. Nende seos filmiga on jäänud veelgi kaudsemaks. Muide, kaks viimast on peale kirjanduslikku koolitusi hankinud tarkuse lisaga filmialalt, nii et neid ei peaks kohutama. Koguni toob paljukardetud ja palju kurdetud filmi spetsiifika tont, kes kogenematu lihtkirjanikke kui pähkleid krõpsutab. Kuid ka nemad on saanud vaid suurivaevu, sfääristinaadioriteerida teiste autorite originaale kanaliseerida straat Veera Saare ja Walton Bornhöhe abiga. Miks on olukord pikkade aastate jooksul kujunenud nõnda, et kõige sagedamini just omanäoliste probleemi rikaste kirjandusteoste stsenaariumid? Variandid leiavad tagasilükkamist samal ajal kui paljude kirjanduspildist jälgi jätmata kadunud raamatute järgi kirjutatud stsenaariumid hoopis hõlpsamini läbi läheb. Kas mitte sellepärast, et mõned filmitootmise toimetuskolleegiumi on võtnud endale söhatuse, kehtestada filmile isesuguseid kirjandusele esitatavaid tootuks erinevaid ideelisi, kunstilisi kriteeriume? Mingit loogilist alust selleks mõistagi pole olemas. Paistab, nagu oleks keegi lihtsalt kuskil toimetajaid eksiteele viinud. Viimases hädas viidatakse kinokülastuse statistikale, meil on nii massiline auditoorium, see teate, esitab erinõudeid. Vaadeldav hetkeks seda väidet lähemalt. Kas peab see tähendama, nagu loeks kirjandust valitud vähemus, mingi eliit, kes keerukamaid probleemidest õigesti aru saab ja autori poolt mõeldud järeldusteni jõuab? Filmivaatajate suurele hulgale, aga pole see hoopiski jõukohane, kui teos ekraanile viia. Minu meelest on säärane oletus õige kaela murdes. Kui me tema varjugi sallime, tähendab see filmikunsti degradeerumisest ajaviite tööstuseks filmi vaatemängulise külje vohama löömist sisulise külje, Arg minu sügavat veendumust mööda peavad ideelised kunstilised kriteeriumid kogu meie kunstis olema ühtsed. Ei ole ilmselt õige alahinnata ka filmivaatajat ja arvata, et niipea kui mõni keerulisem ainekäsitlus valusam probleem ekraanile pääseb nii kõnnib vaataja poole filmi pealt saalist välja. Muidugi mõni kõnnib, aga siis on see ju niikuinii juhukülastaja, kes kinno vihmavarju tulnud. Meil pole mingit põhjustada taganud. Leidub ju ka seesuguseid lugejaid, kes sisutihedama raamatu poole pealt käest panevad ja kellelgi ei tule nende pärast mõttessegi lihtsustatud kirjandust tegema hakata. Aga kui see juhukontingent välja arvata, siis nähtavasti on filmikunsti vaimsuse tõusu seisukohalt äärmiselt oluline pakkuda järjest suuremale publikule järjest rohkem mõttetoitu ning niiviisi täita olulist missiooni vaatajaid kasvatamise vaimselt rikastades. Nimelt seepärast pean ma ebanormaalseks olukorda, kus Eesti kirjanik on vabariigi filmikunstimängumaadel mõistetud olema igavene debütant. Temalt võiks nõuda ja saada enama, ta on selleks võimeline uskuda. Võib muidugi eksitada isepäise küsimusega, kas ongi mängufilmile tingimata tarvis kirjanduslikku algust. Kas ei saa film edukalt läbi ka ilmakirjandust? Muidugi saab. Loomulikult saab siis, kui ta ise loob endale algupärase kirjandusliku alus ja Antsis. Hea film kasvab ikka ja alati välja tugevast dramaturgiliselt baasist ükskõik täiesti ükskõik, kas on see võetud juba olemasolevast kirjandusest või loodud dramaturgi andeka autori poolt spetsiaalselt antud filmi jaoks. Aga kui me tahame heaperemehelikult suhtuda oma rahvuskultuur ja mängufilmi arengu huvides ära kasutada, neid rikkusid, mis, kui uskuda mõningaid nõudlikke hindajaid on juba talletatud meie kirjandusse siis nähtavasti ei jää meil muud valikut, lihtsalt ei jää, kui, kui ühendada oma jõupingutused autorist kuni vabariigi kinokomiteed kõrgemate ametnikeni, et ühisrindes kõigi meie käsutuses olevate vahenditega kaitsta oma õigust omanäolise filmikunsti edendamisele. Sõna- ja pilk võiksid tihedamini ühe laua taga istuda küll ja filmgi peaks olema lihvitud kunsti sõnumi tasemele. See oli ka rezisoleva Neulandi mureks. Kui mõelda positiivse üle, mis seal kahe kaugesse vahel olnud, siis kõige hinnata vahepeal meie kinomaine paranemist tähendab siiski tundub, et elanikkonna hulgas Eesti rahva hulgas reisides maal ja näidata sama filmi võib tajuda, et meid võetakse vastu juba võrdseid kunstiinimesi kui võrdseid kunsti tegijaid, test teiste Eesti staažikate, vanemate väljakujunenud kunstiliikide seas. Meie kino läheb nagu laias laastus öeldes kahte rada, üks süvauurimine ja soosotsiaalseid probleeme küllaltki halastamatult teravalt ja kompromissitu välja öelda. Ja mulle tundub, et selles suunas all määratuid, edusamme ja, ja toredaid töid teinud nii söök, Maran, puks, Soosaar. Teiselt poolt ikka väga palju on halli keskpära kohmakad, fikseerida püüdu isikupäratut, sotsiaalse hoiakute loomingut ja mis veelgi hullem, mis on nüüd jälle muutunud tendentsiks sallakeerivad, idealiseerivad, uinutavad suitsutavat päevaga ajalistele hüüdlausetele baseeruvad ja loosungeid halastamatult, eks pluateerivaid. Ja ja ikka jälle anname filmid inimesteta. Ja veel kurvem on, kui me seda kõike teeme ja kaitseme ennast propaganda ja sotsiaalse tellimuse loosungi all. Mulle tundub, et mitte ükski riik ja siinjuures ka nõukogudeliik ei anna raha andetute konjuktuurselt kinorullide loomiseks. Eriti need filmid, mis kannavad poliitilist iseloomu mis esindavad propaganda. Philine need filmid peaksid olema lihvitud kunsti sõnumi tasemele. Möödunud kongressi otsuseid sirvides hakkavad silla järgmised sõnad. Kinoarstide peatähelepanu peab olema koondatud kaasaja teemade käsitlemiseks meie ajastu tõeliste kangelaste karakterite kunstilisele lahtimõtestamisel, kinolinal. Otsustavalt tuleb lahti öelda keskpärasusest hall, sest staabist ma ei saa siiamaani aru, kuidas saab käsitada kaasaja probleemi kaasaega ilma probleemideta ilma vastuolu tõttu. Ma ei kujuta siiamaani ette, et on mõeldav kunstiteos, kus konfikteeruvad omavahel hea ja suurepärane. Mulle tundub, et me ei tunne oma kinopublikut, et me alahindame teda, kui arvame, et kinopublik ei mõista, et ta ei saa aru. Ja ma arvan, et pole ühtegi probleemi millega me suudaksime meie kinopubliku ajada segadusse. Sest et elu ise on teda õpetanud ja elu ise on teda kasvatanud. Inimesed tulevad kinno ikka põhiliselt kahel põhjusel kas saama meelelahutust või siis soovist kantuna, et nendega räägitakse tõsiselt nende tõsistest reaalsetest muredest ja rõõmudest. Ja on väga kahju, et neid mõlemaid soove Neuma kinopildis eriti mängufilmipildis veel rahuldada ei suuda. Huvitav on märkida, et rahva hulgas liikudes, eriti maal sõites võib tihtipeale kuulda väljendust, mida öeldakse meiegi artistide kohta ja meie filmide kohta seal öeldakse niimoodi, et see on nii nagu kinos. Aga mis on nii, nagu kinos see juba oluliselt erinev elust. Ja see on, vabandage, siis võib-olla teravavõitu väljendust vale. Siit jälle hämmeldus ja järeldus, kas ei oleks ülim aeg visata kõrvale vaatuslikud maskid ja tuua ekraanile elu ja tuua, et need probleemid, mis olid kõige rohkem pigistavad? Mis on mahtunud kino kongresside vahelisse viide aastasse, sellest alustas oma sõnavõttu staažikas filmirežissöör Leida Laius. On olnud palju rõõmustavat. Kuid millise hinnaga see on saavutatud. Ta jätkas. On teada, et me võime luua ükskõik mida ja meil lähkas võib-olla ka ei tea kui väärtuslikku, aga kui see jõua sihile see jõuab vaatajani, siis kogu meie tegevusel kaob mõte. Ja vaat seda momenti tahaksin Dima puuduta. Üks asi vabariigis. Mulle tundub, et isegi vabariigis kusagil need inimesed, kellest oleneb meie filmilevi siiski suhtuvad ka meie oma vabariikliku filmi kui tavalisse ritta, mis peab mahtuma sellesse aja mõõtu, mis on üldse filmile eristatud arvestamata üldse. Et võib-olla siiski Eesti film vajab kuskil nagu teistsugust suhtumist midagi. Tallinnas Tartus esines näiteks Kõrboja peremees alla nädala ekraanil ja vaatamata korduvatele kirjadele publiku poolt siiski ekraanil uuesti. Rääkimata sellest, et tagantjärgi esineb väga palju nõudmisi ja soove inimestelt filme näha, mis on kord juba ekraanil olnud, tagasitulekut ei ole olnud ja vaevalt seda kunagi saab ka olema. Kui ei hakka siiski teatud perspektiiviga plaanina, nagu juhatuses meil juttu oli, et kas ei tasuks luua üks kinoteater, mis oleks kordusspinni kinos. Aga see on vabariigist nüüd üleliiduliselt. On teada, et üleliiduliselt, eriti kui siin vabariigis veel ta ajakirjanduses kuskilt tutvustust leiab juba filmi tegemise ajal siis üleliidulisel ekraanil on määrav filmi menule reklaam ajakirjandustribüün. Ja tõepoolest ei saa ehitada nagu ettekandes öeldud, et meie filmid on pälvinud suurt tähelepanu üleliidulises ajakirjanduses. Aga millised filmid leiavad selle tähelepanu ikkagi põhiliselt need filmid, mis on võitnud preemiad ja juba võitnud, tähele pannud? Õnnelik on see, kel on vähe vajadusi. Meil on palju vajadusi, seepärast oleme tihti tüütud, ütles oma sõnavõtus režissöör Rein Raamat, kes soovis lastele oma kino multifilmide kino. Jaan Ruus nõudis ilusat kino- ja filminäitamise kultuuri. Meil võiks ju olla üks ilus puhas, kaunis esietendus kino või siis nii-öelda heade filmide kino, mille kohta sobiks kasutada tõlkelaenu Kinoteater. Kui see meil oleks, kas saaksime selles näidata ka Eesti filme? Ma kahtlen. On tuntud lause Haavend Soa vaatalybelli filmi kohta ei saa seal ümber sõnastada, sest ladina keeles puudub sõna film. Võib küll öelda, et filmide saatus on veel kurvem. Filmikunst on üldse ühepäeva liblikas. Ükskord me teda vaatame. Kiirelt jookseb sisu, endal sageli päevakajaline. Järgmisel nädalal on ta ekraanilt kadunud. Välismaa filmidel lõpeb litsentsi tähtaeg, meie omad käiatakse näitamisnormi piirväärtuseni ja kantakse siis täiesti seaduslikult maha. Filmi elu on hetkel teavet kui soomuslaev Potjomkini. Pärast esilinastust mõne aja pärast uuesti taati ekraanile lasta ei olnud enam laus originaalnegatiivi. Mõni aeg tagasi oli ta võrdlemisi pessimistliku seisukohal oma sõja ja rahu restaureerimise suhtes. Ei olegi vaja kaugemale minna, sest meie oma filmikunst hakkab otsast hävima. Elus sita originaalheli ei ole enam, järjekord on valgus koordis käes. Ja mõned päevad tagasi palus üks arhiivitöötaja mulle öelda stuudiote direktorile, et kui nad soovivad, et värvifilmist midagi järele jääks, peaksid nad tegema igast värvi filmist mustvalge. Jah, sest värvifilm hävib, kaob, laguneb, haihtub mitte nüüd hoidjate arhivaaride süü tõttu nagu elutsüklodellis, vaid objektiivselt loodusseaduste tõttu saame aru. Selles mõttes üleskutse võtta mõni filmiteos riikliku kaitse alla ei olegi sõna mängijaga Kurinalik. Seesama rahvuslik Sylvoteek, mille võiks luua, ei hoiaks ainult filme. Ta kirjeldaks klassifitseeriks, mõtestaks palgaline filmi teada, sest meil seni veel puudub. Entusiasmiga võib ju mõndagi käima lükata, kuid argitöö Onorkidel teistel filmialadel ei keegi töötalist ainult entusiasmist. Enamus näiteks siis kustuvad kirjastusel välja antavaid filmiraamatuid on teaduslikel asutustel teadusliku tööplaanis. See on loomulik ja kohviõhtutega siin asja ei paranda. Aga ikka ja jälle peame tuleva sõna kultuuri juurde, sest eneseteadvus eeldab kõigepealt sõna, filosoofia on sõna, kultuuri, eriharu ja sõna võimaldab abstraktsioon. Ega filmitegijad ilma oma trükiväljaanded ei pääse. Vajale kirjutatud sõnamis mõtestaks, propageeriks, selgitaks ja hoiaks alles, sest mäletate, kui kadu on film? Audiovisuaalsete vahendite pärmitaignale kasvanud noorusele on vaja toeks tarka filmikriitikat. Puškini meil juba on, nüüd peaks hakkama tulema kabelinskid, lõpetas Jaan Ruus oma sõnavõtu. Kõnetooli tuli Tatjana Elmanovitš. Nüüd nagu kuulsin ettekandest, partisaniajad filmiteaduses möödas romantiliselt tahtis sünnipäevad ja me peame siis hakkama filmiteadust tegema. Ja sellega seoses tekib nagu vajadus endale öelda ja mõtestada, mida siis tuleks teha. Fakt on see, et sahtlid on täis ajaloolaste jaoks tööd. Et väga palju on laekunud materjali, mis on täiesti läbi töötamata ja audiovisuaalsed kunstid paljunevad tohutul kiirusel. Et need sinna sahtlitesse tuleks juurde ja selge on ka see, et niisugune fikseerib üleslugemine, mis seal sahtlites on täna ka nagu kedagi ei rahulda. Ma arvan, et me peame tegema nii ajalugu kui leidma selle rahvusliku ülesse. Sest Eesti kino on üks väga huvitav nähtus, keeruline nähtus, sellepärast me oleme kriitikutega sellest palju rääkinud, et ta ei anna nagu alla ka paljude Moskva kolleegidega, et siin on oma väike saladus sees mis, mis ei anna päris nagu hariliku mõõdupuuga välja oma paremates töödes, aga mis on, on ikkagi seni kirjeldamata. Ja algas väike saladuste tuli nagu esile, võib-olla ma tuletaksin kahte filmi meelde, muidugi oli see jääminek ja oli see põrgupõhja. Olid need kaks filmimis äratasid tähelepanu, mida püüti kirjeldada ja omal ajal rahuldasid Need kirjeldused, olid seal ka omad puudused, nad ei olnud ühtlased, nad ei olnud terviklikud. Aga kui näiteks välja võtta seal puhas Tammsaare. Ma olen seda proovinud loengutel, teha Venemaal. Et näidata vanapagana ja pastori dialooge. Need jätavad millegipärast niisuguse täitsa hämmastava mulje. Ta ja kõigil on selge, et on tegemist mingisuguse erilise poeetika süsteemiga mis, mis tuleb selgeks rääkida, selgeks teha ja, ja sellega tulebki tegemist teha. Tatjana ilmanovits kutsus üles otsima, mis on rahvuslik. Lennart Meri seevastu arvas, et seda pole vaja otsida. Rahvuslikus pole stiil, vaid kvaliteet. Kõik, mis on andekas, on ka rahvuslik ning samal ajal ka internatsionaalne. Jätkame katkendiga Mark Soosaare sõnavõtust. Mulle valmistab südamest head meelt. Kongressilt tõsine ja kaine pilk, tehtule ja soov. Et me ikka edasi tõusuteed läheks. Samal ajal te mind siiski väga ettevaatlikuks teatud vaimustus, millega me kõigesse tehtusse ise suhtume. Möödunud sügisel oli mul võimalus olla kümmekond päeva Gruusias. Ja kuna ma saabusin Tbilisi öösel ja Ühtegi aadressi mul ei olnud, kuhu minna, ainuke mees, kelle nimel ma teadsin, oli Sergei Boratsjanov. Siis taksojuht viis mind lihtsalt paratsionovi juurde ja ma jäin sinna 10-ks päevaks elama. Ja selle aja jooksul nägin ma gruusia kultuuri sellisena, nagu ma teda muidu võib-olla ei oleks näinud ja näitasin ka oma filmimaise teha. Ja pärast selle filmi läbivaatust seal geparatsjanov võttis mu tõsiselt käsile. Ütles niimoodi, et teil on küljes väike rahvaviga, et väga vaimustatud sellest, mida te teete ja sellest, kuidas te mõtlete. Ja tõepoolest teil oli hea kunstnik, Wiiralt, aga see ei olnud geniaalne kunstnik, te püüate sellest heast kunstnikust teha geniaalset kunstnikku. Suhtuge rohkem mõõdutundega sellesse, mida te teete. Ja siinkohal ma tahakski soovitada oma kolleegidele, kui on võimalus, võta oma kahe lindifilm ja sõita mõne kolleegi juurde, olgu see Moskvas, Leningradis, Kesk-Aasias või ei taha Kaukaasias ja nõu pidada nii mõnigi värv, nii mõnigi heli, mis tundub meile endile esmaavastuslikuna, on juba mujal olemas. Ja see kõik paneb nagu paik. Väga oluline on situatsiooni kaine ja õiglane hindamine ja kultuuri arengu järjepidevuse tagamine. Ma usun seda, et et filmikultuur saab areneda terviklikult siis, kui on tagatud kõigi žanrite ja, ja kõigi võimaluste ja kõigi Otsnike otsingute väljaarendamine ja neid otsinguid ei püüta kärpida ega maha raiuda ega peatada. Filmikultuur vajab hapnikku, vett, soojust, valgust ja armastust. Filmiloojate ühismureks, millest palju räägiti ka kongressil on filmi valmimisega seotud tehnilised raskused. Puudub ajakohane portatiivne sünkroonaparatuur, aegunud on kaamerad, helitehnika. Filmilindi kvaliteet on madal. Praegu, kus efektiivsus ja ökonoomika igal pool päevakorral takistavad vananenud normid kohakaasluse kasutamist. Seal, kus saaks hakkama 15 mehega, on platsil 40 meest, ütles filmioperaator Arvo iho. Režissöör. Operaator Rein Maran tundis tõsist muret selle üle et tootmisbaasi nõrkus võib järgmisel kongressil panna meie kinost rääkima. Kui raskelt haigest palju räägiti ka filmispetsialistide järjepideva ettevalmistamise vajadusest. Kuulame Rein Maranit. Kas tegemist on lühiajalise tähelennuga või järjest enam kinnistuva protsessiga, sõltub kõigepealt meist endist tegijatest ja stuudiot juhtivate töötajate loome ja tootmise strateegia, taktika õigsust. Ei ole võimalik planeerida loomingut ja loomingu edukust. Son tõsi. Kuid on võimalik planeerida selle edukuse eeldusi. Andeka kenasti professionaali küpsemine on aeganõudev ja keerukas protsess. Selleks kulub pikki aastaid õpingud ja ka praktikat. 10 aasta pärast toimuva loomingulise plahvatuse seemned tuleb külvata ja saab külvata täna. Kas käesoleval aastal õpinguid alustav noor suudab kümnekonna aasta pärast tulla välja värske ja uue erutava tulemusega seda leedia? Küll aga tean, et kui sel aastal keegi teed ei alusta siis teatud arvu aastate pärast uut värskelt tulemust garanteeritult olema ei saa. Kahjuks on meie vabariigi praktikas rida aastaid. Millal need ei astu ükski inimene õppima. Neil on. Jah, muidugi, kõigepealt tihti räägitakse sellest, et filmikunst TÖÖ filmi vallas ei ole enam popp noorte hulgas. Ja see on nähtavasti tõsi. Ja midagi iseäralikku selles ei ole. Eks see ole möödunud peksu aastate vahetu, veidi hilinenud järelkaja. Neil on olemas teatav vähemalt üks võimalus olukorda muuta. Arvan, et meie uus kinomaja muude oluliste tegemiste kõrval peaks tõsist tähelepanu pöörama noortele. Kui 1000-st noorest, kes vaadanud filme meie kinomajas, kohtunud filmiloojatega ja koos nendega arutanud loome probleeme. Väike osagi kaalub tõsiselt tasulist kenasti okkalisel teele. Ja üks neist osutub põhiselt andekaks stsenaristi-ks või režissööriks operaatoriks. On see tegevus ennast õigustanud. Kuid see ei ole ju kaugelt ainukene kasutegur. Nõukogude Liidu kinoliidu sekretäriaat esindas Eesti filmiloojate Kongressil Vladimir nõunus Moskvast. Ta märkis, et noorte andekate filmitegijate juurdetulek nii eesti kui üleliidulises filmikunstis on nagu tõusulaine. Lainel on omadus tõusta ja langeda on sisemine jõud, mis teda edasi kannab. Ja kõikidel koos tuleb hea seista selle eest, et see tõusulaine tühjalt liiva ei jookseks. Pritsmeteks ei põgeneks, ütles Vladimir Nov. Sedasama mõtet rõhutas ka Kaljo Kiisk oma lõppsõnas, öeldes sõidutas, et peame koos hoidma. Meie ühingu nimi on liit.