See on, kui vanas müüris tekib kuskil pragu. Siiralt õppeaja maha ja kuulan aga korda seada maja nii kohtrile vajab. Kõik uueks Kuudabs. Saategi siis oma uue aja. Mina vertult Breht oleneb mustadest metsadest. Ei viinud. 10. veebruaril 1898 Augsburgi. Sealt siia kandis ja keset suuri linnu. Oma ihust mu ema tõi ilmale Telgi lähedal Saksamaa kommunistlikule parteile. Ja surmatunnini jääb metsade külmus minna. Emigreeris Saksamaalt 1933. aastal. Igal pool, kuhu ma lähen, olen ma häbimärgistatud Barakate inimeste silmis. 1936 kuni 39 kuulus Moskvat ilmunud ajakirja sport toimet. Aga paratud klassid loevad vangistus käsku ja annavad mulle peavarju. 1941 sõitsid NSV Liidu kaudu USA-sse ja Pealt 1948 saksa demokraatliku vabariigil. Ütlevad oli põhjust sind minema ajada. Surnud. 14. augustil 1956 Berliinis. Kannavad? Linnud. Inimesed liituvad veel. Metsad kasvavad veel. Põllud kannavad veel, linnud on alles veel, inimesed hinduvad veel. Südamest tulev esimene enne seda olid teised söövad südamesse tuleb, ei ole. Enese tulid teised, seda, mis tuleb. Hea, et nii mis juhtuks, see peab juhtuma, milleks muidu juhtuks? Aastal 39 Poolas vihane lahing käis ja jättis Ülo ja linnad suitsevaid varemeid täis. Õed vendadest ilma jäid sõjas, naistel mehed, seal otsa said. Lapsed tule ja rusude keskel ei leidnud vanemaid. Poolast midagi enam ei tulnud. Ei kirju, ei lehti, ei muud. Aga ida pool kummalist lugu kõneleb rahvasuu. Lund linnale langes ja teedel puid painutas lumekaal. Kui jutt käis, et laste ristiretk on alanud Poolamaal. See, mis juhtub, peaks juhtuma, muutke seda, seal hulkusid näljased lapsed salgas mööda teid ja varemeis küladest juurde tuli teisi näljaseid, äge algema taldrikud, käestatud peljaksis, milleks, milleks neid vaevasid sõda ja lahingud. Tule, möllud ja kanonaad. Nad tahtsid pääseda selle käest ja leida rahumaad. Midagi ei ole hea, mida inimene heaks ei muuda. Oma väikejuht neil oli. Neid minema seadis see. Aga tal oli raske mure. Talle teada ei olnud tee. Ülekaal on tavaline. Õnnetus tuleb, päike tõuseb, inimene murrab inimesi nagu noobaadi. Nelja-aastast seal 10 aastane viis. Kõiges emalik oli talad, tondi teisele, kõik, mida võis, polnud anda tal rahumaad. Seal marssis ühesco, väike juut sametist lapsekraega tema kodus kõige valgemat saia, sõi. Aga tubliks jäi kaua aega. Ülekohus on meil juba tavaline, nagu esialgu. Kõhn, hallis kuues poiss seal käis väljaspool teiste rõdu ja kandis enesel hirmsat süüd. Natsisaatkond oli ta kodu. Päikesetõus ei ole meil paratamatu, kui õnnetuse tulek oli seal, nende seas ka üks muusikamees. See leidis trummi põlenud poest ja tohtis seda kanda. Aga lüüa ta seda ei tohtinud. See võis nad ära anda. Inimene, murrade inimest. Albedeni. Ja oli seal koera kinni püütud, et süüa teda ja sööjana kaasa võetud sest keegi ei raatsinud seda. Kui meie maal aasta lõpeb või mõni töö valmis on saanud sünnipäeva peetakse, tuleb headele inimestele kategooriad, sest meie maa Alo Tammsalu mehed 20 vaja. Ja oli neil seal koolgi ja kuri, väike koolmeister ka. Ja üks koolipoiss puruks lastud tanki peal õppis kirjutama. R A. Seal oli ka üks armastus. Poiss 15 tüdruk 13. Kuskil suletud õuel. Koni valitsus laskis ühe ainsa päeva jooksul uurimised ja kohtuotsuseta 1000 inimest maha nottida. Siis üritan propagandaminister füürerit FC Huateerimis kannatlikkusest tappa. Talunikud ja tema kõne oli nii meisterlik päeval Otsipiti üksnes ohvrite sugulased, võitjad, timukad ise. Ja olid neil ka matused. Sametkraega poisina matsid kaks sakslast ning kaks poolakat. Ta külmunud mullaga katsid katoliiklane. Nats ja protestant panid mulda ta nii nagu komme on. Ja lõpuks rääkis üks väike kommunist sellest, et elavain homme on. Sellest, et elavail homme on. Ja kui ühel päeval ära riigi suurim päev mis olid täidetud Toldvokaadiga, sest tulegi koitis sõja tarvis, siis tõotas register Pekkunutati SKP-s ohutada. Mispeale kõik paljud aplodeerisite, isegi kirstudest olla kostunud käte plaginat. Nii oli neil usku ja lootust aga puudus liha ja leib. Ärge laitke, kui mõni neist varastas sealt, kus sooja ei lastud, neid. Ühest rusudeks lastud talust jahu, nad leidsid siis Üheteistkümne aastane latt põll ees. Küpsetas tundiviis. Tainas oli neil hästi sõtkutud. Tulepuuks tõid nad viimse kui teiba. Aga leib ei kerkinud hommiti. Nad ei osanud teha leiba. Mõnedki kuuluks juba, ütleme. Läks, aga ka päevapojad käinud, et rahvahulgad naeraks terveks. Kus kord oli kagu poolama keskhange tuisanud, teid läksid need 55 ja seal Viimati nähti neid raskel rännakul vastu külmi tuuli, pole sihti neil ja pole kodu. Otsivad nad maad, mis sõjatulekahjudes ei kumaks. Sel südatalvel Poolamaal püüti kinni peni. Ta tuli vist kaugelt, kuid kaelastal papist tahvlikke rippus, seni seal seisis. Palume appi. Teed me enam ei tea. Meid on 55, koer kohale toob teid pea. Ainult talle on teada paik, kui teil tulla on raske, ajage ta ära. Ärge ta peale laske, laps oli kirjutanud need read. Külas loete neid tuisu käes väljas? Sellest poolteist aastat möödas on. Koer oli poolsurnud näljast. Metsad kasvavad jälle põllud kannavad Jämber, linnad ja inimesed hingavad Jemm.