Lugupeetav raadiumikuulaja täna hakkame üheskoos lehitsema raamatut, kus on kirjas palju sündmusi ja arvukalt nimesid sündmused ja inimesed, millel ja kellel on olnud etendada otsustav osa eesti rahva saatuses. Me hakkame üheskoos lehitsema Eestimaa kommunistliku partei ajalooraamat. Vot see ei ole raamat harilikus mõttes, kuigi ka selles on oma peatükid ja leheküljed. Kuid ajaloolise ülevaate kõrval on meile hulk kohtumisi inimestega, kes on olnud tähtsate sündmuste vahetud tunnistajad. Me liigume sillal, mis seob minevikku tänapäevaga sest ilma minevikku heitlusteta ei oleks rõõmsat tänapäeva meie saatesari. See on lugu kangelaslikust, võitlusest ja selle sangaritest. Oh, kui pikk on pime ööuni kadunud laugelt. Kas see kuma koiduviir silmapiirilt kaugelt? Weilon pime, aga nüüd, kuni hakkab koitma, pangem lambid põlema, pangem leegid Loitma. Aeg oli tõepoolest lambid põlema panna, sest ühtäkki oli palju muutunud. Pikk uneaeg oli otsa saamas. Seda tunnetust kannavadki Roletaarse luuletaja sajandi alguse värsid. Mis oli siis muutunud? Vaatleme Eesti linnavaateid keskaegsetel gravjueeridel. Pole tähtis, mis sajandiga on tegemist. Pilt muutub vähe, ikka ühtmoodi, sihvakad kirikutornid tähistamaks paiku, kus inimesi hirmutati ja lohutate jumalaga. Ikka need kõrged katuseviilud, millal kaubeldi, tehti käsitööd ja elati, kuidas keegi sajandiks tardunud elulaadi kõigutasid vahetevahel üksnes epideemiad ja sõja katsumused. Nii oli linnas aga maa, mis sealgi, tus, vast ainult pärisorjast, talupojakoormused. Mõisahärrade kasvav ahnus kergitas neid nagu pärmsaiad haiglat. Astumist 19.-sse sajandisse eestimaal nagu ei märgatudki. Kui midagi tavalisest erinevat, oligi siis ainult Napoleoni sõjakäikude kauge kaja, millest siin hilinemisega osa saadi ja mis mõneks ajaks kaubandust kitsendas. Kuid 20. sajandi algus ei olnud märkamatu. Tõsi küll, sajanditevaheline piir, selline, aga seekord jäi siiski mõndagi olulist selle piiri taha ja ees ootas märksa suurem ja tähtsam. Selja taha jäi, võiks öelda üsnagi tormiline sajand, mis meie oludes tähendas kapitalismi hoogsat pealetungi rebenevatele feodaalsuhetele. Pärisorjus maal vaheldus teooriusega ja sealt edasi sai Eestimaa Põllumeeste jõukam kiht juba päris põllumeesteks. Linnades varises senine käsitööndusliku tsunftikord, andes aset kapitalistlikule ettevõtlusele. Kultusehoonete sihvaka gootika kõrvale kerkisid suitsused vabrikukorstnad. Senistest linnamüüridest väljapoole hakkasid laiuma hallid ja troostitud tööli Sagulit. Rahvas hakkas liikuma mitte sellepärast, et kaua kestnud sunnismaisuse lõpetamine oleks äratanud just nagu mingisuguse liikumiskire. Ei elu sundis maaproletariaadi puudus elatusvahend maa. See olukord sundis teda tööd otsima ja kust mujalt kui linnast võis ta seda leida. Vabrikukorstnad peibutasid aga vaid ühest orjusest, teise. Linna mindi ka varem, aga harva ja salaja mõisniku toorusest pagedes. Isegi paradoksina kõlas keskajal ka juriidiliselt põhjendatud väide. Linnaõhk teeb vabaks. Linna õhk ei teinud vabaks. Linn haaras töölise oma raudsete käte vahele kuid linn pakkus ikkagi tööd. Töö, aga alati leib, on elu. Üht niisugust linna minekut kirjeldab Juhan madalik romaanis Waba riik. Viimaks hakkas ta eraldama linna torne, kuid see oli veel kaugel sinises taevaviinas ja suitsupilves nagu õhupeegeldus. Mida lähemale ta linnale jõudis, seda kurvemaks muutus, maastik, liivakünkad, kõle meretuul ja kidur rohutüügas, vaesel pinnasel. Justkui polekski siin kevadet. Kui liivamäed ja linna tornid veel lähemale jõudsid, siis harjusta silm juba selle kehva pildiga silmad kylasid ringi, otsides vabriku uusi püstitavaid hooneid või midagi niisugust, mida isegi vaevalt oskad kujutleda. Aga näe seal paremat kätt, maantee ääres ongi kokku veetud maa ilmatud virnad, kive küll valgeid, küll punaseid, küll raud, küll paekive telliskive ning šamott ja lubjahunnikuid nagu lumekuhja, kollaseid liivahunnikuid, siis palkide, laudade, prusside, talade aampalkide pindu, teie liistude lademed. Oi kui suur töö, imestas Ants. Igatahes nii ulatuslikku ehitustegevust polnud ta varem näinud, seda suu ammuli tõmbas. Mitme ruutkilomeetrine maa-ala oli kaetud ehitusmaterjaliga ning küntud vundamentide kraavistikuga. Paistis, nagu oleksid maavärin üle käinud ning tuhandeid maju laiali puistanud. Kõike seda imetledes oli ta jõudnud raudtee tamini, mida ta samuti imetles siit edasi Lasnamäele, mille veerult avanes avar ülevaade all trükitavaile, madalaile, puumajadele, lagedaile, väljakuile, kapsaaedadele ja heinamaa tükikestele, kus kasvas mõningaid Remmelgaid ning leinapajusid ja kus karjatati linna lehmi. Paar pikemat korstnat ajas paksu tahma ja Ants vaatas neile nüüd ülalt alla sest see vabrik ja need korstnad, mida tema läheb ehitama, tulevad mitu korda pikemad ja ajavad mitu korda rohkem tahma alla. Vaimustatud esimulje, mis mõne päevaga ähmus pika tööpäeva rühmamistes. Esialgu olid mõtted maal, olid aastaid maal. Kui palju oli neid maalt linna tulnud töömehi, kes lootsid kopikat kopika kõrvale korjates ükskord välja lunastada endale oma maa. Aga kes jõudis sinnamaani arengu paratamatu seadus vormis maa kehvikust, tööstus, proletaarlased, muutes tema mõttemaailmahinnanguid ja suhtumisi, ülekohut, oli ta kogu oma eluaja tundnud. Nüüd aga hakkas mõtlema, miks see nii on, kas see peab nii olema? Vastust leida ei olnud kerge. Kuid oma koha tunnetamine tuli koos klassiteadvuse süvenemisega ja see sundis mõttekaaslasi ühinema. Alguses diviisilised kontakti otsimised, siis järjest organiseeritum koos tegevus. Ja siis ei olnud enam kaugel see päev, kui leiti tee töölisklassi võitlus, parteini. Võitlus kodanluse vastu kujunes elu vajaduseks meie või nemad. Meie tahame elada. Nemad soovivad meile surma. Meie püüame üles tõusta. Nad rõhuvad meid alla. Meie tahame valgusti õhku. Nad pimestavad ja lämmatavad meid. Meie otsime tõde. Nemad petavad meid. Meie nõuame õigust. Nad teevad meile ülekohut. Meie äratame uinujaid, Nemad uinutavad äratajaid. Meie kihutame. Nemad rahustavad, nemad kisuvad tagasi, meie tõmbame edasi. Nad meelitavad meid lubadustega. Meie ei usu neid. Nende päralt on minevik, meie päralt on tulevik. Nemad surevad. Meie elame. Meie ja nemad töölisklass ja kodanlus meenutasime seda klassid tunnetuseni jõudmisest põgusalt Eestimaa Kommunistliku partei 60. aastapäeva künnisel. Kuid töölisklassi organiseeritud revolutsiooniline võitlus algas ammu enne seda sügispäeva 1922. aastal algas aastakümneid varem ka võitlus parteiorganisatsioonide sünd toimus juba sajandi alguses. Kas saab asetada kusagile konkreetse ajamärgi, millal pandi esimesed kivid, võitlus partei alusmüüri, Eestimaale? 1901. aasta märtsis sai Tallinna sandarmi ülem salajase kirja tihvlise praeguse Tbilisi kolleegilt teatega, et Tallinnat tuleb Kaukaasias tasumiselt streigiks Ta ja, ja töölisringide asutus ja endine twitteri tööline, kellel aga Venemaa pealinnas elamine keelatud. Kirjas soovitati tulija kõik sammud range valve alla võtta, sest polnud vähimatki lootust. Too oma meelt parandaks meedia, mis näoga ülem sander seda kirja luges. Kuid erilist innustust see tekitada küll ei võinud. Tallinn tööstuslinnana oli kiiresti arenema hakanud. Töökäsi nõuti järjest juurde. Enamik nendest tuli küla kehvistu hulgast aga oli tulijaid mujaltki, eriti läheduses asuvast Peterburist. Aga nende hulgas oli mehi, kellel olid jõudnud juba revolutsioonilised ideed ja kes ei mõelnudki neid siin vaka all hoida. Sandarmitele tekitas see loomulikult rohkesti muret ja see mure aina kasvas. Ja nüüd siis veel mees lõunast ilmselt suurekaliibrilist hulgast. Kes oli see mees? Ajaloo kandidaat Erich Kaup. Tuli seekord politsei valve alla seal 1901. aasta aprillist alates, et Tallinnasse, kus ta töötas esialgu Voltas hiljem raudteetehastes kuni 1009 neljanda aasta alguseni, mil ta järjekordselt arreteeriti. Kalinin. Vaatamata sellele, et nafta ei osanud ju eesti keelt leidis siin peagi omale ustavaid abilisi põrandaaluseks tööks. Just nende seltsimeeste abil asus Kalinini organiseerima põrandaalust revolutsioonilist tööd. Kalininil olid juba suured kogemused nii inimestele lähenemiseks kui ka konspiratiivseks tegevuseks arhiivilindi vahendusel meenutus tema omaaegsetelt töökaaslastelt Gustav kaldalt ja Karl Rohtmaalt. Tema kõrval töötas ükstreiunud Veski ja selle kätte ta tõi õhukese paberi peale trükitud Iskra. Ja, ja siis ta ütles, et vaata, loe ja annad edasi, aga Veski ei oska vene keelt, siis see tehnik tiir peale, siis ta andis selle kätte, see tõlkis ja siis andis lugeda, grupis oli meil mitu. Aga liidud. Isegi see käis nii kaval filmi ettevaatlikud olema, et Me ei tundki ühte teist teinekord jah, ja see oli märgusõnadega pidime siin ettevaatlik olema, et mitte sisse terve tehase kohta oli 40 inimest, kes olid tähendab otsekohe salakuulajat vaid selle eest palka. Ja kes viisid kõik viimase kui sõna viisid ära tehase direktorile ja siis olime sunnitud seda põranda all oleva kaks-kolm korda see isik nägi, et ma kellegiga ühe ja selle sama mehega rääkisin, siis ta püüdis teada saada meie kõne sisu peale nende salajaste. Nuhkide peale nende olitses sandarmid. Ja siis Kalininpolitseis ikka selle eest, kui lugeda annates, istuge edaspidi tagasi. See asi käis kord kolanud, siis oli üks teatud koht ja Sänna põranda alla peidetud ja siis ikka sai sealt võetud ja tagasi viidud jälle nii edasi, teatud isikud ainult. Kalinini mõjutas kogu aeg, ma mäletan seda asja, kui me käisime seal Volta juures kõik koos, kui ka nahakoe tuli juba inimesed, erksamad kaliinil olid sidemed, olid olemas selleaegsete tööstustega ajad tehasega, mis siin olid. Ettekanded sandarmi valitsusele ja korraldused ülem sandarmilt. Diviigetelis leiti treipinkide vahelt lendlehti Iskrast välja kirjutatud tekstidega. Volta tööliste hulgas on rahulolematust märgata sellest peale, kui treial Kalinin sinna tööle asus. Jälgida hoolega kõiki, kes treial kallininiga läbi käivad. Võtta vaatluse alla kõikvõimalikud teed, kustkaudu treial Kalinin välismaalt Iskrat saab ja kelle kaudu ta neid levitab. 1904. aasta veebruaris Kalinin arreteeriti ja saadeti Olonetsi kubermangu asumisele. Viimast kokkupuudet kaliiniliga meenutab tema töökaaslane Eduard Pärdi. Tulid käskjalg järele kulturist ja kutsust, kuuturi. Tema läks. Ja siis tuli käskelt uuesti butistama pinsaltki naela otsast, siis olid kõik töö juures riided. Riidehoidu ei olnud viis tema pintsak jäära. Ja siis ta enam ei tulnud. Me räägime ainult eemalt, kui ta läks omaette, vaadatus seal kummalgi pool üks random paljastatud. Kõik teised uksed peale väljapääsu ukse olivad lukustatavad, tema segadusse ei sattunud. See oli tema Ali harilik käik, mida ta ise ainult teadis mitmendat korda ta käis. Ta teadis ka, millega see lõpeb. Ta teadis muidugi, millega see lõpeb. Vangla väljasaatmine. Ta teadis ka seda, et ükskord tuleb aeg, millal see võitlus lõpeb töörahva võiduga. Aga kas Tallinna sandarmeerial ülem võis nüüd, kus Kalinin jälle luku ja riivi taga rahulikumalt hingata? Vaevalt küll. Kalininist siia jäänud jälg oli selleks liiga sügav. Aastail 1000 901902 tekkisid Tallinnas esimesed tööliste põrandaalused, marksistlikud ringid ja 1902. aastal lühendati need ringid Kalinini otsesel juhtimisel ühtseks ülelinnalisteks Tallinna sotsiaaldemokraatlikuks organisatsiooniks. Kusjuures tuleb kohe öelda, et Tallinna sotsiaaldemokraatlik organisatsioon oma tekkimisest peale oli Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei üks kohalikke organisatsioone sest selle tähendab organisatsiooni loomise aeg oli periood, mil Lenin ja Venemaa marksistid võitlesid uut tüüpi Töölispartei loomise eest Venemaal. Järgnevalt luuakse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölisparteiorganisatsioonid Narvas ja Tartus 1903. aastal. Tänu just sellele, et olid tihedad sidemed ülevenemaaliste revolutsiooniliste keskustega, kujunesid ka Eestis organisatsioonid algusest peale, kui uut tüüpi töölispartei. Kohalikud organisatsioonid. See oli partei sünd, siitpeale võime rääkida eestimaa Boltševikudest. Siitpeale hakkas eesti bolševike mõju tööliskonnas järjest kasvama. Ja Kalininil Me peatusimegi veidi pikemalt sellepärast et ta seisis Eestis töölisklassi võitlus partei hälli juures, Kalinin oma suurte kogemustega kiirendas revolutsioonilise liikumise edasiarenemist organisatsiooniliselt tugeva bolševike võitlusgrupi loomise näol. Eesti Parempoolsete sotside liider Mihkel Martna on kuskil mõtisklenud. Need olid kummalised sidemed, mis siin tekkisid. Kui Moskva töörahvas võttis 1905. aasta detsembris kätte sõjariistad, läksid ka Tallinna vabrikute töölised sõjariistadega välja. Nad läksid maale mõisasid valutama, tegid seda koos talumeeste ja sugulastega. Ka hiljem oli nii tarvitses vaid Peterburis streik lahti minna, kui see oli juba järjega ka Tallinnas. Just nagu üksteise mõtteid loeti. Ei telepaatia see ei olnud sotside liidrile oleks tõepoolest nende sidemete olemuse mõistetamine üle jõu käinud kuid need olid olemas ja toimisid edukalt. Tuleb vaid ära märkida mõned olulised tunnusjooned, mis eesti bolševike organisatsioone algusest peale iseloomustasid. Need organisatsioonid tekkisid internatsionaalsetena, haarates kaasa eri rahvustest töölisi. Teiseks iseloomustas neid organisatsioone tugev klassi solidaarsus. Peterburi tööliste väljaastumisi toetati koheselt omalt poolt, et nõrgendada Charismi jõudude vastuaktsioone. Ja nõnda oli see korduvalt, oli ka suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni päevil. Vladimir Iljitš Lenin pani suurt rõhku revolutsioonisündmuste arenemisele Eestis Eestis kui Petrogradi vahetule tagalale kuulata. Raske oktoobrikuu keskpaiku toimus põhjapiir panna, see on Venemaa põhjapiirkonna nõukogude kongress ja oma killas selle kongressi delegaatidele bolševikele Vladimir Iljitš Lenin. Kirjutas. Asi seisab ülestõusus, mille võib ja peab otsustama Piiter, Moskva, Helsingi, Kroonlinn, Viiburi ja Tallinn. Ja eesti bolševikud eesti töörahvas täitis auga temale pandud Lenini lessate. Muidugi ei suutnud sotside liider kõike seda mõista ei suutnud mõista, et eesti bolševikud oskasid edukalt ületada rahvusliku piiratuse ning nägid selgesti oma osa ja vastutust Venemaa töölisklassi üldises vabadusvõitluses. Suure tähtsusega oli asjaolu, et eesrindlikud leninliku ideed sai testitöölistele operatiivselt kättesaadavaks. Kui näiteks mai alguses 1912 hakkas Peterburis ilmuma bolševistliku ajaleht Pravda siis järgnes sellele veidi rohkem kui kuu aja pärast eestikeelne ajaleht kiir. See väljaanne pidas järjekindlalt kinni Pravda joonest Lenini joonest. Rohkesti avaldati sellest tõlkeid Pravdast, eriti Lenini töödest ja väga palju ühist, oli mõlema väljaande saatuseski. Reaktsioonijõud püüdsid korduvalt bolševistliku ajakirjandust hävitada, meenutab kiire toimetuse liige August koni. Nii ka narvagi otsekohe rahalised trahvid oli 32 korda ja kiirnimetas endid uuesti ümber viis korda Narva kiirtöö ajal ja nii edasi, aga mis puudus kiiresse siis, selle kiire konfiskeerimine ei takistanud peaaegu laialisaatmist, sest kiir saadeti Jamburi kreisi Jamburi linna ja seal hakati teda eesti keelest vene keelde ümber panemat kuberner strahviks ja see kestis paar nädalat. Kontoris hoidsid seal tingimata mõnikümmend eksemplari, nii et siis, kui tuntakse konfiskeerima, ikka midagi on, võiksin tuua, teeleb niiskase. Näituse kiires ilmus Villem Buki laul lühidalt. Kui tööline saaks töö eest täielist tasu, siis peremehel polekski temast midagi kasu ja Shandern valitsusse tsensuur nõudsid, kas streigile kutsumine ei ole seal otsa? Strateegilist kutsumist ei olnud ja siis oli igaüks omamoodi teda ümber pannud ja siis vaiasid ligi kuu aega, kas trahvida, vannita? Rahatrahv oli siis kas 200 500 rubla, kaks-kolm kuud vastutava toimetaja kinni istumisega vanglas, et sarnase kõrges trahvide maksmises kiire raha ei olnud, siis mõnikord istus kaks, kolm vastutavad toimetajad korraga vanglas. Tsaarivalitsuse ajal loeti lehe väljaandmine eraettevõtteks nii nagu poe avamine, kus oli üks vastutav isik ja see vastutus selleks oli võetud peaasjalikult Kreenholmi töölised ei anna. Teadsite, et nendel tuleb kinni istuda, üleüldse oli, sai kannatada selle kahe aasta jooksul. Kiirel 19 korda vastutavat toimendused. Kiirt loti ja toetati, ehkki võimud pidasid klaperjahti ja kodanlus ajalehte poriga loopis. See oli possevistlik visadus, millega rahva hulka kanti tõesõna. Felix Seržinski kirjutas kunagi Kommunismi ideed on tõrvik, mis süütab inimeste südameis võitmatu tule ja energia. Et see nii on, seda kinnitavad ka Eestimaa Kommunistliku partei pikad võitlus aastaks.