Tere päevast, raadio kahe kuulaja on jälle kätte jõudnud aeg, kus raadio kahe saatekava on jõudnud saateni röster ja mina olen selle saatejuht Brent pere. Nüüd veidi vähem kui tunni aja jooksul saame taas tuttavaks ühe eesti kultuuritegelasega, pigem lähemalt tuttavaks võib öelda ja saada tema elu-olu kohta pisut teada ja lisaks kuulame muusikat, mida ta on siia saatesse valinud. Üks väike mänguke tuleb ka, aga selle juurde me veel alles jõuame. Aga nüüd ega siin tegelikult pikka tutvustust ei ole vaja, et muusik, laulja Hendrik Sal-Saller there there's ära ja saanud kutsumust põnevusega, ootan, kuidas hakad resteriseerima mind üritan, annan endast parima. Kõigepealt üks resteriseeri mere, mis vajab lahendust minu jaoks siiamaani ja ma arvan, et väga paljud. On vaidlemas selle üle, kas on siis mailerist või Smilers? No ma nüüd ütlen, et Smilers praegu täna, et olgu sellel pühapäeval nii grafeissis, enne oli, enne meelest Smilers tuli siiamaani ja esmaspäevast õuest, tead, tegelikult on nii, et suupärasem Christian öelda Smilers räägime niimoodi omavahel. Aga eks ta õige muidugi on Smilers öelda, aga ma ei tea täna nii ja vaatame homme edasi. Kuidas on suurepärane selles mõttes, et iga päev on uus nimi täpselt midagi vahelduvat alati. Aga ma ei tea, kui su enda nime peale mõelda, siis ka Sal-Saller praegu teavad sind otse loomulikult kõik juba, eks ole, Eestis aga kunagi kas oli sellega mingit seletamist ka, et kas seal nüüd mingi nali või et Sal-Saller? No ikka oli tegelikult koolis käies selle noh, mul on sünnitunnistusele passis eluaeg kirjas olnud, onju, aga aga kuidagi Nõukogude Eestis selliseid sidekriipsuga nimesid noh, oli kuidagi vähe sellel ajal ja ma koolis kasutasin lihtsalt Sallerit, et ma hakkasin selle peale mõtlema, et kui ma saan keskkooli lõputunnistuse ja sinna on äkki mu perekonnanimi kirjutatud erinevalt minu sünnitunnistusest äkisi Pädev pärast seda ja siis ma kõikide õpetajate ja isegi kooli direktori nagu suureks hämmastuseks tõin välja oma päris perekonnanime, millest tegelikult no osad vist justkui olid teadlikud, aga aga jah, ma, ma ei kasutanud seda, seda täispikka nime väga pikalt. Sellel lihtsal põhjusel, et, et mitte seletada põhimõtteliselt siis ikkagi vingerdasid ennast õpetajate kõigi seast välja. Et sul on teine nimi. Just täpselt olin, olin erineva nimega, see oli ikka võimas. Aga kui nüüd rääkida minevikust, ma tean, et ega sulle minevikust liiga palju rääkida ei välja, et rohkem tahaksid olevikus oleks juhtunud olevikus ja oleks jutt ja, ja tulevikku vaatavalt sellepärast, et tead, minevikust räägitakse. Imestan, et sellest räägitakse palju ja räägitakse tihtipeale ka nagu endale soodsamalt või kuidagi, ma ei oskagi seda öelda, et ja oli, mis oli, ja nüüd praegu teeme asju nii nagu teeme ja tegelikult eriti põnev on see, mis tulema hakkab. Nii on jah, aga pole midagi teha, eks ole, siin restoranis natukene ikka sonkiva, sest et ja juba selline saade on, aga kui rääkida nüüd natukene sellest lapsepõlvest, sa oled ju puhas muusikute perekonnast pärit isa, puhkpillimängija, ema, laulja. Kui kiirelt sinuni jõudis, et muusikaga peaks ikka ka tegelema? Tähendab, minu puhul vist oligi nii, et ega ma nüüd ausalt öeldes midagi muud polegi oma elus väga näinud või ei teadnud, et see oli kuidagi nagu hästi loomulik ja iseenesest mõistetav suund, et see, et kuidas ma nagu bändi hakkasin tegema, see vast tekkis nagu käigu pealt, aga, aga eks me ikkagi vaikselt suunati. Ma ei tea siis kas kas tahtlikult või võib-olla mul olid ka mingisugused niuksed märgid, et ma pidasin viisi ja et oli mõtet mind muusikakeskkooli panna ja nii edasi ja nii edasi. Et tegelikult mu vanemad ei ole nagu minust niimoodi ma arvan, teadlikult muusikut kasvatanud kui sellist, aga kuidagi olude sunnil ma justkui olen sinna ise sattunud. Ja kui sa ikkagi terve oma lapsepõlve veedad isa või ema juures tööl kaasas olles erinevates kontsertmajades, proovides ma ei tea, salvestustel teles, raadios ega sul on väga palju võimalust ei anta hakata, näiteks, ma ei tea, mingisuguseks pesumaja teretada, et oleks ka Miksmi jäänud, aga seda, miks mitte, aga no lihtsalt kuidagi jah, et nüüd ma ei tea kuidagi ka see elu ise suunab sind või, või, või ma ei oskagi ausalt öeldes loomulik keskkond absoluutselt nagu kasvavad selles kuidagi oled selle sees, et et eks ta, eks ta ilmselt nii läheb, et vägisi mind sinna ei ole kuidagi keegi ajanud ja ega ma sinna vastu tahtmist ka samas ei ole sattunud. Legendaarne lugu on sellest, kuidas olid kaks aastat muusikakoolis õppisid klaverite pärast ei tahtnud enam 15 aastat seda õppida. Nii on jah, et klaverimängukirg on minust, seda ei tulnud alles siin mõne aasta eest. Et, et ja et no muidugi. Ma ütlen ausalt, et ma kahetsen, et ma selle nagu noaga lõigatud katki jätsin, sellepärast. Oh, imeline, kui praegu oskaks kõike seda, mida võiks osata, eks ole, aga aga ikkagi minu noore ja õrna eluga käituti nii jõhkralt, et kahjuks Pille nagu kadus minu elust väga pikaks ajaks, et põhimõtteliselt kui oleks olnud õpetajad, kes seal joonlauaga viibutas, siis võib-olla oleks hoopis peale issand. No kas nüüd just pianist, aga, aga mulle meeldiks mõelda seda, et ma oleksin niukene, vähemalt keskmise tasemega niukene klaverimängija. Et ma saaks oma asjad tehtud ja väljendatud täpselt nii, nagu ma tahan pärast klaver on imeline pill. Erinevalt paljudest teistest pillidest, et sa naljaga pooleks sa võid võtta oma 10 sõrme ja vajutada nagu suvaliselt kuhu iganes. Ja see juba kõlab nagu ühel või teisel viisil nagu mingi muusika, et ja kui sa seda veel nagu valdade oskad mängida, siis klaver on nagu orkester, et, et see on väheseid pille, mis täidab nagu kogu. Ma ei oskagi nüüd öelda mitte kogu ruumi, aga kogu selle nagu spektri kuidas sulle vanemate poolt sellele siis mõttes on olnud, et oled kuidagi suunanud ka ikka võiksime näiteks muusikaakadeemiasse minna või kuhugi mõlemad nad on ju ikkagi kõrgharitud ja kuidagi selle tee juba läbi käinud ja nii on jah, eks nad ikka ütlesid, või noh, eks on vihjatud kogu aeg-ajalt ikkagi nagu klassikaline muusika on väga oluline ja džässmuusika on väga oluline ja nüüdki, kui ma just külastasin oma isa ükspäev ja palusin talt mingeid džässi vinüüle, mida tal on riiulitäis, siis ta kuidagi õhinal hakkas sealt kohe kaevama mulle, et see on hea plaates Jaaniablad ja see on hea plaat ka, aga ta, kuula kõigepealt need ja need ja need plaadid läbi, et Excel ikka on, aga, aga nad ei ole survestanud mind ausalt öeldes kunagi, et sa pead tegema nüüd nii tegema. Ja isegi kui nad ei ole kunagi noh, nagu või, või sellel ajal ei öelnud välja mitte midagi minu esimeste katsetuste peale või kui, et geneka tegime ja räuskasime, nii et vähe polnud. Et eks nad ikka ju teavad ja on kõrvalt vaadanud, et mis toimub ja, ja kuidagi olnud toetavad nagu, et ei ole olnud seda, et ära nüüd sa seda jumala eest sellist mussi nagu kuulaja ikka tee seda, mida meie ütleme, et sellist asja pole kunagi olnud. Aga millal see punk ja rock siis ikkagi ellu tuli? Nad tulid seal seitsmekümnendatel Sex Pistols siga rajult, aga no ennem seda, eks ma ikka olin juba ka kuulnud ja aru saanud, et Stepan Wulf nagu kõva bänd ja meil oli kodus mingisuguseid välismaalt toodud plaate. Seal oli, ma mäletan mingit muud Sauni mingit foor topsi ja ma ei tea mingit niisugust asja, mingeid plaat oli nende seas kuidagi õliste Epenbultimegi kogumikus, noh ikkagi kui lükkasid peale seal mingid põhilood, siis katus sõitis vilinat aga kuidagi läbi mingi staatus, quo ja ma ei tea mille imebändide veel kuidagi ühesõnaga mingit mussi liikus ja isegi ma mäletan seda, et kui raadios mängiti mingeid Ungari rocki, siis juba see ikkagi kiskus nagu täiesti sisikonna seest välja, et nii vinge oli. Aga jah, et kui ylda tähtist oli vist saade Soome televisioonist tuli Sex Pistolsi anarhiin, okei, no siis oli selge, et tagasiteed ei ole. No selle sa valisid siia oma lapsepõlvehitiks ka, kui me niimoodi sujuvalt sellele peale lähedane, no mis siin siis selle Sex Pistolsi ka nii suured paelus, et mul on niisugune tunne, et see on ikka siiamaani see on ja kui sa kuulad mövermanud voolaksid, siis tegelikult on see plaat. Mu jumal teab kui kaua aega tagasi tehtud, eks ju. Aga saundid ikkagi nagu nii meeletult hästi, kui sa kujutad nüüd ette, et see kõik juhtus sellel ajal, kui see plaat tehtud, mina üks polnud üldse maailmas olemas, veel vähem Nõukogude Eestis pisikesi poisi kõrvu jõudnud niukesed kraami, et kogu see energiakoguse nagu kraam lihtsalt tuli, see oli nagu nii jõhker, et seal, see ei jätnud külmaks nagu mitte mingit. See jätnud isegi mingit võimalust. Et, et see oli äge ja see on hea plaat siiamaani kuulata, tegelikult pane ükstapuha milline on niisugune väga oluline rokkplaat maailmas sinna kõrvale. Pistofon kindlalt vähemalt see plaat on kindlalt nagu tõsine konkurent kõigile. Raadiosaade röster jätkab ja see oli Hendrik Sal-Saller ja lapsepõlvehitt, mida tema kuulab siiamaani, kusjuures, aga hea meelega. Aga kui nüüd natuke juttudega edasi panna, siis see vist juhtus enne seda veel, kui sa sinna soome läksid ja kõik muu, et sa olid dessantväelane ja olin küll midagi teha ei andnud, proovisin ja mõtlesin, et kuidas nõukogude sõjaväest ära pääseda, et kuidas kaks aastat nagu mõnusalt, et aega veeta, sest tegelikult, kui sa mõtled 18 aastaselt just hakkab kõik juhtuma, kas kool on läbi, kõik mul oli mingi nagu noh, ikkagi bänditegemise teed olid valla ja tõsi, genekas oli selleks hetkeks korraks lõpetanud, kuna Sven oli sõjaväkke läinud ja tegelikult just sellel sügisel, kui mina läksin, pidi tema tulema, ehk et oleks nagu asjad jätkunud ja kõik värgid. Ja ikkagi noh, niisugune nagu see on selline aeg, kui sa tahad teha ja, ja, ja olla ja, ja tõenäoliselt võimalus ka mingisuguseks arenemiseks ja sisse lõigatakse Sult nagu plaksti noaga ära. Et küll ma proovisin viilida, aga siis ma mõtlesin, et, et olgu, et mis seal siis need lõppkokkuvõttes ikka nii hullu saab olla, et käin seal kaks aastat ära, sellel ajal öeldi, et okei, tegelikult oli võimalused Lähed kuskile hullarisse ja paned ennast seal mingiks meheks ja siis noh selle nipiga suhteliselt ära, et küll see oli noh, oli igast erinevaid versioone, et kes mida ütles, mis tal valutab kuskilt ja siis oli niimoodi, et noh, et mõtled, et okei, et lähed, ütled, et sul on lampjalad on ju noh, võib-olla isegi kuidagimoodi suudad seda tõestada jala taga, siis pannakse sind kuhugile ehitus Patti või kuhugile mujale niuksed asjad. Et need lampjalad ei sega sind ju Telliskivi ladumusteta oled oma kaks aastat mingist nõmedast kohas ikka ära. Ühesõnaga, ja mina mõtlesin ka, et seal oli nagu niisugune jutt, et kui sa lähed sinna hullumaja, et, et siis on sul nagu väga keeruline saada autojuhilube edaspidi, mis oli minu jaoks väga suur argument, sest lubasin, ma ju ometigi tahtsin. Ja teine asi, et siis on sul täiesti 100 prossa välistatud isegi sõbralikes nendesse sots välismaa riikidesse sõitmine reisi kirg oli minus juba selleks hetkeks muidugi ammugi pead tõstnud ja eks ma mõtlesin selle peale, et kui ma ei saa näiteks kuhugile, ma ei tea Jugoslaavias või Bulgaariasse mitte kunagi oma elusat, küll see on hirmus, sest sellel ajal ei paistnud mitte kuskilt otsast mitte mingisugust valgust. Et võiks muutuda maailm kuidagimoodi teistsuguseks, kui ta sellel hetkel oli. Ja see, mis sa seal tegid, see oli sisuliselt noh, võib paralleele tuua eriüksustega. Ta oligi, aspetsin aastaselt sellel ajal Nõukogude Liidu niuke nagu mingi niuke väeosa pidi olema, et kus me siis saime teha keskmisest rohkem kangi peal harjutusi ja kätekõverdusi, et langevarjuhüpped, langevarjuhüppeid ja kõike seda jama aja, et oli hea, et ma ei teagi, miks mina sinna mõtlesin, et et hirmus oli küll. Alguses, kui ma nägin neid kõiki neid meid väeossa sisse hakati bussiga vedama, siis näed neid igas, sest seal on maapealne, et kõikvõimalikud niuksed, lennuki maketid, mille seest harjutatakse seda välja hüppamist algusest kuiva trenni tehakse, siis oli nagu selge. Okei, nüüd läheb jamaks. Aga kuidagi nagu läbi tulin, polnud hullu midagi, nii et väljaõppel võimas. Võimas. Aga sa juba natukene rääkisid oma reisikirest ja sellest, et sul juba tahtis, peatas ta enne seda nii-öelda väkke minekut ja siis sa sinna soome panidki suhteliselt varakult ikkagi ajama. Nojah, sest et ikkagi ei olnud seda vabatestitega vabat. Seda ei olnud mitte kuskilt ei paistnud mitte mitte ühestki otsast tegelikult ja minu jaoks oli see ikkagi väga-väga suur võimalus, ma mäletan esimestel aastatel kohe sai ette võetud mingid hullud Euroopas, tripid autoga nagu läbimaad ja mul oli sellel ajal Nõukogude Liidu pass, punane, eks ole. Kõikide maade viisat pidin ma endale võtma selleks hetkeks, kui hakkad peale, hakkad sõitma Rootsi, Taani, Saksa ja sealt nii edasi on ju, kui sa autoga lähed, Soomest mul oli ikka pass, oli päris niukene, korralikke igal lehel oli mingi viisa, et, et aga, aga jõle põnev oli ja ja ma mäletan, esimest korda käisin Londonis, noh, see oli midagi nagu muud, sest et noh, soiku piltide pealt näinud ometigi kõike seda ja kogu nagu rock ja popmuusika, nagu häll on, eks ole. Londonist punkmuusikast rääkimata. Ja siis korraga nagu mõtled, et sa saad päriselt minna sinna ja lähed pubist naud ühe pandi ja seda tänapäeva inimesed ei saa aru, mida see tähendab, sellepärast et seal normaalne, istud lennukisse ja noh, võib-olla jah, et kui seda koroonat kestab siin mingi 10 aastat, siis see olukord tuleb tagasi ja mõtted muutuvad samasuguseks, aga see oli midagi muud seal. See vabaduse pull oli see, kui mihkel tuli sõber Mihkel tuli esimest korda ka Helsingis astus laevast maha, et seda nagu reaalselt tunneb vabaduse lõhna. See oli minu meelest nii hästi öeldud ja see täpselt nii see oligi, et sa hindasid siis sellised sõnadega kirjeldada, mida ta tähendab. Aga seal, Soomes sellegipoolest, et see vabadus, õhk ja kõik see muu oli siis sa sisuliselt ikkagi hakkasid elu nullist jälle üles ehitama, et seal said seal koristaja olla ja ja nullist tegelikult noore mehena ongi väga okei alustada, et ega seal midagi hullu ei olnud tegelikult suhteliselt kiiresti. Ikkagi ma ei tea, mille pärast sattusin ma ikkagi sinnasamasse ringi, kus ma nagu Eestiski olin, ehk et tutvusin suhteliselt kiiresti igasuguste bändimeestega. Minu elu läks kuidagi loogilist rada pidi, et ma tegelikult pidin minema tööle, eks ole, alustasin sellest peale, et käisin Helsingis kolmes plaadipoes ja kolmandas mulle endale meeldis kõige rohkem ja kolmandasse maga tööle sain, see oli Mannerheimi teel kõige suurem Soome plaadipood, mega ebes. Ja kuidagi Ebega mul klappis ka, ta ise tuli ja küsis, aga noh, kuna ma olin käinud siin hästi palju mäel Harju mäel plaadi nii-öelda turul või noh, nagu see, mis seal toimus plaadi vahetuskoht, siis mul ikkagi oli mingisugune niukene baasarusaamine muusikast või kui sellisest. Ja ladusin talle seal ette ikkagi päris niimoodi korralikult. Noh, ma ei tea, mingi AC DC selle plaaditee poole, kolmas lugu või mida iganes. Et ta nägi ette, et ma ikkagi asja tean ju sellel hetkel hästi palju nihukest raskemat rokki ja metalit, milles ma olin nagu üsna kõva, onju ja sain sinna tööle ja sealtkaudu siis tekkisid igasugused muud tutvused, noh, sellepärast, et plaadipoe müüja see selle mehega ikka annad talle mõne Bon Jovi või, või Kansentroosise kontserdi pileti, et ta müüks seda toodet võib-olla rohkem kui mõnda teist toodet, sest mina olin otsene vahelüli ostja ja, ja plaadifirma vahele, eks meid moositi ja selle tõttu ta sai ka palju nagu tutvusi alal, onju, ja siis sealtkaudu kuidagi sattusin Ühte stuudiosse tööle. Olin seal alguses selline stuudio abiline tegelikult, mis tähendas nagu sisuliselt koristajat. Aga öösiti sain teha oma demosi, seal oli aega mul vabalt toimetada, panin lindimakid lindistama ja, ja salvestasin oma asju, mis olid ka muide, Smilersi esimesed lood ju katma Haatia ma ei mäleta, mis teine lugu oli, mida ma seal tegin, et nii see läks ja sealtkaudu tutvusin jälle jälle mingite tüüpidega, kes seal käisid. Näiteks huvitav lugu on seal, ma just mõtlesin selle peale. Kingston vool oli kunagi niuke bänd Soomes, millele nagu oodati väga kõrget lendu nagu üle Euroopa. Paraku nende juhtfiguur mingil hetkel lõpetas või sai elust isu otsas ja ja toimetas oma asju ja toimetab neid kuskil mujal edasi. Aga Kingston vooli esimese plaadi. Ma tegelikult salvestasin seal, sest et noh, see oli tundma bänd, keegi teda ei teadnud. See firma, kelle alt nad plaanisid plaadi väljaanne, pant, sedaan siin on, meil on mingi tüüp on ju, kes teeb umbes tasuta, lindistab meedia ja muidugi see plaat salvestati hiljem ümber siis kui nagu asi läks tõsiseks, aga, aga ma olen mõelnud selle peale, et kahjud mul seda peakski küsima sealt kas bassimehe või trummari käest, et kes seal alles on, et kuulad, kas teil see esimene salvestus on alles, et ma tahaks lihtsalt endale seda fonoteeki, et ma olen siukse plaadi kunagi salvestanud, päris äge olla. Ühesõnaga tegelesin seal nihukeste teemade tegemisel lindistamisel korraga käis seal vennaskond näiteks lindistama, sest vennaskond oli, ma ei tea, kuhu nad olid teel või mida nad tegid ja kuidas trubamuga üldse kontakti sai, seda ma ka ei mäleta. Igatahes mingisugune kassett on olemas mingi vennaskonna kassett, mille mina olen lindistanud seal samas stuudios näiteks sellised asjad on olemas, aga küsi mu käest mingeid täpseid aatom ja ma arvan spetrubagest küsimust Ruval niukene arhivaar tüüpi mees sääre kohta vist eraldi saate teha. Aga kõverat korreks, Smilersi algusaegadesse läheme siis alguses, seal oli ju täitsa teine nimi, oli laser, puusor, Leeserbrazer. Laser Brothers oli meil lihtsalt niisugune, ma ei tea, et ega ta ju päris bändi nimi ei olnud, aga kui üldse midagi maailmas on väga keerulist seal bändi nime väljamõtlemine. Ma tean, et on olemas mehi, kellel on bändi nimi olemas või isegi kaks aga bändi kunagi ei tulema, ühte sellist tundsin ka. See oli sellel ajal, kui ma, kui ma otsisin nagu kirglikult mööda Helsingit taga mingit kollektiivi, kellega hakata musa tegema, siis ma ikkagi Rumbase saundis ajalehti, ajakirju, mis seal olid, nendes koguvad, kuulutati, et otsinud andi seda otsime. Taotlesime teist, vaatasin natuke kidrameeslauljat, otsitakse mõnedega, võtsin ühendust. No umbes kolm-neli-viis ma neid seal läbi käisin, siis ma sain aru, et see mõttetu värk, et noh, see ei ole mulle, et pigem olen käega või teen kodus oma mitte midagi, et noh, et, et see tundus nagunii lootusetu, seal oli, oligi just niimoodi, et seal seal ikkagi oli meestel juba bändi nimi ja põhimõtteliselt maailma vallutada plaan, aga ei olnud midagi muud peale selle, et see oli nagu üsna üsna keeruline olukord minu jaoks. Aga Fraser, sealt tekkis meil sõber Larega, me rääkisime niisama sellel ajal Niukest imelikku inglise keelt türgi aktsendiga ja aktsendiga. Siis veel Neil tuli seal leeder Brothers ka. Aga no me saime aru, et see nali nagu kaugele meid ei vii ja siis otsustasime ikkagi ansamblil nagu pärisnimega panna, et millega saaks hakata kuidagimoodi tegelema ja tegutsema nagu tõsisemalt. Ja sealt tulid Rod Stewart'i plaadi kaane pealt, nii et ei olnudki väga kaugelt vaja otsida, kuigi ma mäletan seda hetke, kui, mis eri juures olime kõik pikali maas ja tegime sellist ajutrusti, et vähe ei olnud. No ei tulnud, kahjuks ei ole ühtegi meeles neid variante, mis oleks võinud ansamblile tekkida, aga küllap oli kummalisi ja huvitavaid nimesid, ma ei usu, et paremat oleks saanud. No ma usun ka tagantjärele vaadates muidugi on täitsa loogiline, et see nimi selline kukkus, aga reve ühe loo jälle siia vahepeale, selleks on sinu kaasa laulma sitt ja selleks on Sweet Home Alabama. Ja see on jube raske, sellepärast et kui ma pidin valima välja kaasalaulmise hitti, et esiteks kõik need lood, mis sa mulle ütlesid, et võtta on ju siis ma tegin esi esimese asjana selgeks, et ühtegi eesti lugu sinna ei pane, sellepärast et jumal teab, pärast juhtub, et keegi solvub. Miks sa minu loo panid, keegi solvub, et miks on minu lugu ei pannud, on seda jama kõike vaja. Et lörts, küünerdi mehed ei tea minust mitte midagi ja ei tea, et ma nende loo olen pannud kaasa laulmise hitiks, nii et võin rahulikult toime. Raadio kahe kuulaja saade, röster jätkab ja see oli Hendrik Sal sallari kaasalaulmisette ehk siis lugu, mida tema arvates peaksid inimesed teadma ja ma pean temaga siinkohal nõustuma, raske on seda lugu mitte teada. Aga teeme siia vahelduseks ühe kiire mängukese, siin on väga lihtne mäng. Ma annan sulle kaks vastuse varianti teha, valida ja siis põhjendada. Ja kuna seal ühe mingi välismaa rakenduse pealt võetud, siis noh, siin on igasugu suvaliste, mitte suvalist kraami. Aga mis siin ikka, teeme otsa lahti, kas sa pigem oleksid kuulus rokkstaar või filmistaar? Pigem ikka rokkstaar, jah, sest sa oled. Kuidagi kõlab nagu tuttavamalt ja siin on loogiline, jah, ma nägin seda, kirjutasin ära selle ja siis mõtlesin, et kas ma seda üldse küsin, aga võib huvi pärast küsida ja kusjuures rokkstaari valiks ainult 23 protsenti inimestest, nii et sa oled. Sa oled rokkstaar ja sa oled vähemuses ka veel oma rokkstaaride isegi oma sooviga. Rokkstaar ja rahul sellega ja lasen eriti suur rariteet. Nii, aga kas sa pigem jääksid lõksu kommipoodi või lõbustuspark? Pigem jääksin lõksu ikkagi lõbustusparki, sellepärast et suhkrust saab mingil hetkel villand, aga kõikidest nendest atraktsioonidest autodroomist veel eriti, kus sa saad selle autoga sõitmisest, paat täieliku suva, vaata. Sellest ei saa kunagi küll. Suurepärane Hendrik Sal-Saller, lemmiklõbustuspargi atraktsioon oli ka ära ja siis oli siin oli 50 50, kusjuures, nii et väga tasavägine. Nii, aga järgmine siis hüpoteetiliselt, kas sa ei läheks enam kunagi ühele kohtingule või saaksid käia kohtingutel ainult tõsielusaadetes? Niisugune variant pannakse sulle, ma ei tea. Olete kunagi? Tõsielusaadetesse ma küll ei tahaks minna, nii et pigem ma arvan, et tänapäeval ja mul ei olegi et hüpoteetiliseks ei, aga tõsielu saated ausalt öeldes eriti mis puudutavad kohtinguid, kõlavad väga lühidalt ja väga rõvedalt, nii et ma, ma arvan, ma suudaks need asjad kuidagi teistmoodi hoida. Ma saan ka 47 protsenti, ütleks nii. Nii, aga selline huvitav variant, et kas sa saaksid pigem vaadata igast filmist ainult filmi esimesena poole või teise poole? See on hea küsimus, pigem esimese, ma arvan, sest teist poolt võib siis ise ette kujutada, aga kui sa näed lõpu ära, siis noh, alguses ei viitsi Ta ju mõtlema, et mis miski alguses juhtunud, tõsi, tõsi, samas võiks mõelda jälle, et lõpus põnevam kõik, eks. No põnevaks, võid ju ise mõelda, et mulle meeldib see, kui jääb küsimusi õhku. Sa oled jälle vähemuses ikkagi maa 35 protsenti vähemuses rokkstaare, kes vaatab filmi esimese poole hästi vajadusel. Kas sa pigem võitleksid karu või lõviga, mis näeb, ehkki see on, ja arulõviga mõtlen, et olles näinud seda filmi, kus mees karuga võitles siis ma võtaks selle lõvi, sest seda filmi ei ole näinud. Veel läheb sujuvalt, kõik, kõik on ühendatud jällegi 34 protsenti ütleks lõviga inimesed, arvud, mis mõmmik ikka tuleb kaisutada ja karvane loom. Ei, aga järvere, kas sul pigem poleks põlve- või küünarnukk? Okei, ma. Mismoodi see siis on nagu lihtsalt et sul on jalad ilma põlved, et ma ütlen ausalt, mul ei ole õrna aimugi, see on väga veider kujutluspilt. Silvet käed ilma küünarnukid, et pigem vist põlvi on ikka vaja. Et küünarnukid, et ta võib-olla saab kuidagimoodi hakkama veel. Kidra, mängid sirge käega, lased allapoole lihtsalt rihma ja saab hakkama, aga põlvest pead ikkagi väikse nõksu tegema need põlvi. Nüüd oled sa siiski enamuses 58 protsenti, ütleksid küünla, nokke poleks vaja. Aga viimane, kas sa pigem oleksid professionaalne sportlane või? No siis ma valiks, ma arvan, ikkagi vaste pigem selle professionaalse näitleja, sellepärast et sporti võid teha, olemata proff, aga näidelda kardan, et mitte, oled sa kuskil filmis kogemata näidelnud ja mul on palju massistseene selja taga, mida ma olen teinud. Näiteks, kui teraselt vaadata filmi nimega Arabella mereröövli tütar, siis mina, Villu Tamme ja Mihkel raud, mängime massistseenides seal meremehi, kes põgenevad mereröövlite eest. Siis mul on veel massistseene kõvasti kuskil ka mul on täitsa mingi jupp lühifilmi või sellist nagu kunsti tehtud siin ühes Puustusmaa projektis kamisele. Filmi nimi on, ma jätan sulle praegu ütlemata, sest ma päris täpselt ei tea, ühesõnaga see oli selline kassett, kus erinevad režissöörid tegid niukseid nagu lühifilme ja minul mind valiti välja ühe venelanna filmi, aga mis selle filmi. Ühesõnaga Ma võin selle tall, ma võin selle välja otsida sulle. Kas sa olid siis Arabella mereröövli tütar? Proovisid seal seda väikse poisi rolliga saada vä? Ei, ma ei proovinud, see oligi lihtsalt selle, ma ei mäleta, kust ta tuli, Mihkel, ilmselt kuidagimoodi tuntud filmistaar juba, nagu ta selleks ajaks oli, helistas ja küsis, et kas me oleme nõus Villuga tulema või ma ei tea, hängisime muidugi sellel ajal palju koos ja siis ma mõtlesin ise ka niimoodi. Ta ütles, et ilm hakkab peale niimoodi, et kõigepealt on Villu Tamme, Hendrik Sal-Saller ja Mihkel raudmassistseenides. Ja siis tuleb alles selle filmi pealkiri ja muud niuksed asjad. Aga nad ei teinud niimoodi. Millegipärast ma ei tea, mis nüüd oleks, aeg vist on, ma arvan, kirjutada jah, ma usun küll, et kui nad nüüd teeksid selle filmi alguse ümber natukene, siis siis oleks, oleks põhjust, oleks alguses intrigeeriv lee, aga mängime siia küsimust otsa nüüd ühe looga ära jälle ja loosis, mis sulle pigem ei meeldi, valisid ühe välismaa tuntud artisti, David Guetta, no miks ta siis sulle ei istu? Teate sellepärast, et ma ei tea ühtegi lugu, aga ma, ma ei oska ühtegi konkreetset öelda, aga no mul ei tulnud ka ühtegi teist Niukest samasugust mehe nime meelde, et neid on terve Weekend täis. Et lihtsalt David ketta on nagu niisugune nimi, mis, mis on jäänud mulle meelde, aga ma kujutan ette, et lugusid, mis mulle ei meeldi, on samasuguste sellide Repsis nagu tuhandeid ja ma ei viitsinud hakata välja koukima mingilt spetsiaalselt lugu. Et kogu selle tüübi toodang onu täielikus miinuses minu jaoks ja ma arvan, need mälupulgamehi on nii palju. Aga lasteaia jääda praegu samamoodi nagu sellel löönerites küünerdiga. Õnneks David kettal on jumalast savi sellest, kas ta on, mulle meeldib. Ja raadio kahe kuulaja, see oli David ja seda ei ole mõtet Hendrik Sal-Sallerit mängida, sest pigem hakkavad asjad lendama, kui, et talle meeldima peaks. Aga toome korraks selle tänapäeva muusika siia mängu, sa ütlesid ka, et sul on need mälupulga mehed väga ei istu. Mida sa arvad üldse sellest muusikast, siis õnnestub sul üldse raadiot kuulata praegu? No õnneks on erinevaid raadioid palju olemas ja kõigil ei ole üks ja sama pleilist, aga no ma ei tea tunduda niuksed, nõmeda jorina niuksed meieni, mis on eeskätt head mingitest asjadest ja tegelikult ongi, see on ju minu arvamus, ainult sa ei peagi kellelegi korda minema, aga lihtsalt, et mulle seda tüüpi musa pole kunagi meeldinud ja õnneks on nii palju head muusikat maailmas, mida kuulata, et aega raisata mingi tühja-tähja peale ei ole, lihtsalt põhjust ei ole vaja ka, sellepärast et. Muidugi ma saan aru, et igal aastal on oma popmuusika omad asjad ja värgid ja ja Samfain, mu meelest see kõik on millegi tõttu on olemas, onju, et ega see sinna midagi teha ei ole. Täna kuulad isegi mingit 90.-te tümakatoni, mis siis tundus nagu meeletu rõvedam siis kuidagi niimoodi, ma ei tea, kas otsast läbi imbunud või kuidagi isegi ei pea kohe ilmtingimata raadiot kinni panna vanema kuigi suhteliselt rõve. Aga aga jah, et eks see on nagu inimese asi on maitses nii, on lihtsalt et ühele see teisele, teine on ju, et, et ja kui sa oled noh, ütleme niimoodi noores õrnas eas, eks ole, siis sa ju oled valmis barrikaadidele minema oma ideede ja lemmikute eest ja ütlema, et see on ainult õige muisa ja saad neist musa, ärge kunagi kuulake, kõik on lollid peale minu, kui sa oled maailmas natuke rohkem ringi jalutanud, siis olukorrad veitsa muutuvad sa lihtsalt noh, oled rahulikult, keerad selle raadio, vahetad kanalit või et tegelikult on jumala okei, niimoodi, et sa ei pea karjuma kõigile, et see, seda ei kõlba kuulata, lihtsalt sa valid seda, mida sulle meeldib kuulata ja ja eriti päeval, kui sul on olemas miljoneid Spotify, Halliste ja kõik artistid ja lood on saadaval nagu kas niimoodi, et ülilihtne on, on täita oma elu meeldivate asjadega ja unustada ebameeldiv ära ja karjumata kõigi peale sellepärast. Ja sa oled väga suur live muusika fänn selles suhtes ka, et mis muusika juures sinule endale meeldib ka kõige rohkem esinemisprotsesse. Absoluutselt see on jah, et bänd on täpselt nii hea, kui ta viimasel live on ja ja just laiv minu jaoks ei ole, see tuleb mingi mees arvud ja arvutiga lavale ja vajutab selle käima, et see ei ole live. Live on see, kui sa võtad mingi instrumendi, mängid seda, vahet ei ole, millist muusa teed lihtsalt et jah, et net nagu hakkavad nad piirid kuidagi hägustuma, ma ei tea, kas see on eesti keeles vees, on üle üleüldiselt niimoodi. Aga mis on selles laivi, mis selles on, kui tuleb üks mees ja noh, kasvõi paneb mälupulga või vajutab sealt aiti untsist nagu play, et mis, mis selle laiviks teeb, see, et vend seisab seal ja valib seda mõisa või noh, see on tavaline Tiit seisund, on eluaeg, et nad on võtnud mänginud plaate, aga mis asi see Line on, sellest ma ei saa aru, ühesõnaga me võime sellest rääkida pikalt ja laialt, aga, aga tõenäoliselt on lihtsalt tõlkes kaduma läinud. Peab vist enne saate ära lõpetama ja nii edasi. Aga kui nüüd rääkida nendest kividest, mis sa oled teinud neid ohohoo, ma ei kujuta ette ka, kui palju, ega ma ise ka ei kujuta, ma arvan küll, ütlesid ka, et viimane lai peab olema, noh, täpselt nii hea on lubanud, kui hea oli su viimane live, eks ole. Kas see siis tähendab seda, et ükskõik kus sa esined, kus bänd esineb Smilers, siis läheb ikkagi 100 protsenti välja, ei ole mingit allahindlust, absoluutselt nii on, sest see on iseendale kõigepealt tähtis. Et nii kruusal laset kuidagi lati alt, nii see see mõjutab kogu. See on pikk jutt, aga tegelikult on nii see mentaalne pool, selles osas on ülioluline see, et, et teha seda asja ja noh, see võib kõik väga glamuurne tunduda ja kindlasti ongi. Aga seal on mingid omad teatud nõksud. Et, et kui sa ikkagi mängid 100 ja peale käikat nagu aastas, mida me nüüd ei ole teinud juba aasta aega, eks ole, aga aga noh, ütleme oma mäletan niukseid aegu, kui oli niimoodi vana vana teada. Et siis tegelikult see selline meeleseisund on ülioluline ja kui sa tead, et need tüübid, kellega sa koos laval oled, teevad täpselt sama asja samamoodi sinuga koos siis see ongi see, ma arvan, et see on see, miks me oleme siiamaani Smilersiga olemas, et me ei tee alla. Põhimõtteliselt see on nagu vaikiv kokkulepe ei ole, meil ei ole olnud koosolekut, et nii mehed, et arvestage nüüd niimoodi, et nüüd peame tegema nii ja et ei tohi teha seda kuidagi, see on igalühel meist iseenesestmõistetav, et nii on ja nii läheb. Ja neid kontserte vist pole ära jäänud nende noh varsti juba 25 või 30 aastat, mis bänd on juba olnud, laev juba siin, arvepidamine läheb sassi, et, et kontserte teil pole ära kajanud vist väga jah, vist kokku, nii on jäänud ära üldse ma ei tea, üks äkki või kaks, aga need on jäänud, haarasid mu tõesti on olnud täiesti haige, et ma lihtsalt ei, ei olnud mõtet mind sinna lavale vedada, sealt oleks piuksugi tulnud. Et et ma mäletan ühtlane, pidin kuskil Keilas mängima ja mäletan ka seda, et, et korraldaja mingi kohalikas pubi või restoranipidaja solvus räigelt, sest arvas, et, et tõenäoliselt Mu muga midagi muud või ma ei viitsi või ma ei taha, aga küsimus oli selles, et mul oli mingi reaalselt nagu mingil kas 40 või midagi sellist palavik ja häält lihtsalt ei olnud ja ma mõtlesin, et ma võin sinna kohale minna, aga sellest ei ole mingit tolku, et püsib püsti ei, ega mitte midagi. Ja see jäi tõesti ära ja, ja no me olime nagu nõusat, okei, leiame mingi uue kuupäeva, teeme, eks ole. Aga tüüp ilmselt ikkagi ei uskunud seda nagu minu juttu ja noh, sinist lehte meie business siis ei ole nii, kahjuks mitte. Aga kui nüüd ikkagi rääkida natukene sellest tänapäevasest ajast ka seal tuli alles uus singel välja, nii on, aga millega sa praegu siis tegeled lisaks? Ilmselt muusika kirjutamisele, noh, sa oled vist kõigile eesti artistidele kirjutanud Rebala, eks ole. Päris mitte, aga mingil hetkel nagu tundus põneva väljavaatena minu jaoks kirjutada teistele. Ja eks ma siin jõudumööda nipet-näpet olen teinud ka mingil hetkel kuidagi see jällegi nagu ma ei tea, ammendus või ma ei oska öelda, et mul pean nüüd nagu tekkima mingi tõesti huvi teha, et siin ma arvan, et et see ei ole saladus, et Ivo Linnal tuleb välja nii-öelda, ma ei tea. Mulle ei meeldi sõnad duett, aga no ma ei oska seda nagu ühesõnaga niuke kooslaulmise plaat, eks otsa ta tegi juba seal koos oma pojaga lahti. Ja sinna ma nüüd üle pika aja tegin ühe loo siis nagu ihvile. Aga ma nüüd ei ja kelle kedagi niisugust nagu teist, kellele ma oleks väga-väga kaua aega mõnda lugu teinud, et kuidagi nagu enda asjad on olnud praegu nagu olulisemad enda jaoks. Ja, ja meil on neid demosinna siin nüüd kogunenud ja kogunenud ja nüüd neid peaks nagu otsast muudkui aga tegema. Et üllatavalt kiiresti saime selle ühe singliga maha, aga samasse aja vält sellest hetkest, kui me seal lugu valmis oli ja sellele selle selle hetkeni, kui kõik videode muud värgid ja kui see välja tuli. See kuidagi oli tegelikult tagasi vaadates jumalast pikka aega, aga, aga, aga tänu sellele valitsevale olukorrale aja definitsioon muutunud totaalselt, et nüüd nagu enam ei saagi aru, et mõtet see nädal ei viitsi, teen järgmine nädal, sest tegelikult ongi niimoodi, et mitte midagi ei juhtu, kui sa teed selle asja järgmine nädal või ka tegelikult ülejärgmine nädal, sest kõik seisab. Aga ma eeldan siis, et kui on neid demosid palju, siis võib üle 10 aasta millalgi ka ühte albumit näha või? No tegelikult võiks ja eks me oleme seda mõelnud, et kas album on see asi, mille poole me nüüd nagu püüdleme või mitte tegelikult albumi formaat kui selline on ju, et teed oma, ma ei tea, viis, kuus 700 vinüüli Eestis. Noh, ma ei kujuta ette, mitu CDd tänapäeval peaks tegema, et et need sul kõik kuhugile kuurinurka vedelema jääks. Ja, ja siis ongi album, et, et kas see on nagu jah, et seal peab nagu enda jaoks välja mõtlema, et kas kas on mõistlik nagu mitte mõelda, sest minu jaoks on alati nagu album kuidagi olnud mingisugune füüsiline tükk, et okei, siin on nüüd see hetk ja mulle meeldib mõelda seda niimoodi, et see on nagu mingisugune nagu jäädvustus sellest hetkest, et sa teed selle ära, mitte ei tee nagu mingi kolm-neli aastat nüüd albumit, vaid, et see on nüüd siin see on, see on, see oli see, et kas see on õige praegu teha, kuidas hakkab, meil? Ma ei, ma ei julge öelda, aga teeme lugusid, vaatame, et ühel hetkel kas on niisugune tunne, et lööme need kõik kokku ja siis anname selle. Tal on nagu ma arvan, sellel albumil on rohkem nagu niisugune. Ma ei tea mingit pressiväärtus tänapäeval, et sa saad kirjutada kõikidele ajalehtedele inimestele, et kuulge, et meil on uus album ja siis oodata põnevusega, et kas nad sellest ka kirjutanud ei kirjuta. Jumala eest, mitte keegi nagu kedagi ei koti, kas sa oled oma halbu või teindrinite. Nii, aga olgu, meil on saatesse veel üks lugu ka mängijana võiksime muidugi siin rääkida veel kolm järgmist saadet ka täis rahulikult, mul on selline tunne. Siin ei oleks isegi mitte mingit kahtlust, aga kahjuks jah, see aeg on jube halastamatu asi, aga olgu siis kiltiv laser eksis salajane pahe ja selleks on koolblaiat häbeda. Lae seal lahe, selle loo valisid tegelikult oht, et et no nagu ongi, et eks need kindlasti on veel, aga see, see on selline lugu, mis mind kuidagi mingil moel nagu. Ma ei, ma ei oska öelda, et seal on mingi mingi asi, midagi selles on ja samas ta on niisugune, et, et tõesti, et kui ma mingitele sõpradele näiteks peaks hakkama rääkima, et kuule kuule seda lugu, päris äge lugu on, et siis nad vaataks nüüd küll. Nonii, lolliks läinud, täiesti bändis väga läbi ei läheks või ma ei tea, no meil on üldse, neil ei ole nagu Smile, sest ma nagu ei saa öelda, sest et et tüübid on väga laia silmaringiga ja keegi ei ütle, nagu kuulame ainult seda ja mitte midagi muud. Aga ei, no vot, ma ei tea, peaks proovima järgmine kord kunagi, kui me sinna bussisaame, et kuulame seda lugu, et mida kõik arvavad, et kas lähevad kõigile omad kõrvaklapid kiirelt päeva. Võetakse lugu lõpuni. Et suurepärane, Meil oli külas Restori saates Hendrik Sal-Saller, rääkisime sinna elust-olust juttu, kuulasime muusikat, ka mina olin Brent pere ja eks siis nüüd siia saate lõppu puu jääbki kaaslase paradiis eesti keelde tõlgituna ja suur tänu sulle, Hendrik ja jõudu, jaksu tegemist. Aitäh sulle ja, ja kõike ilusat, olla terve sabad, säärsed.