Lugupeetud kuulajad mõni aeg tagasi vestlesime oma stuudios tuntud eesti töölisliikumise tegelase Voldemar Jaanusega. Seltsimees januse nimi on kirjutatud meie töölisklassivõitluse ajalukku. Keskmise ja vanema põlve inimesed mäletavad teda juba kodanluse võimutsemise päevist kui üht järjekindlamat tööliste huvide kaitsjat. Nooremad teavad, tema oli üks neist, kelle väsimatu võitlus aitas teoks teha. 1940. aasta juunipööret. Tähistas ta oma kuuekümnendat sünnipäeva. Lubage seltsimees Jaanus, et ühineme kõigi nendega, kes tõid sünnipäeva puhul südamest õnnitavad koos sellega tervitame täitsa seltsimees Jaanus, Eesti NSV ülemnõukogu aukirja puhul, millega teid autasustati Eestis Nõukogude võimu taaskehtestamise eest peetud võitlusest aktiivse osavõtu ja kauaaegse laitmatu töö eest vabariigi majandusorganeis. Kahtlemata pakub kuulajatele huvi tutvuda seltsimees Jaanuse kujunemisteega sellega, kuidas kehvas töölisnoorukist sai teadlik kommunist. See muide oligi küsimus, millele otsisime vastust oma stuudiovestluses. Meie vestlus kulges tookord mili. Mõnede meie lühemate raadiosaadete ja samuti ka ajalehtede kaudu seltsimees Jaanus on juba üldjoontes teada teie osavõtt 1940. aasta pöördeliste sündmustest. Mida me aga ei tea ja ometi teada tahaksime, on see kuidas sai teist kommunist ja revolutsionäär inimese kujunemist, aga eriti noore inimese kujunemist mõjutab muidugi kõigepealt see ajastu see ümbrus, milles ta elab, perekond, kool, aga eriti kehvas perekonnas üles kasvanud inimese elu, sotsiaalne viletsus, mis teda ümbritseb. Minul tuli koolis käimist alata uue tänav algkoolis Tallinnas 1000 914. aastal, kus ma õppisin kuni 1900 18. aastani. Selles koolis olid õpetajateks Aleksander Janson, Ernst Peterson, hilisema nimega Särgava diood teos Kuusik. Ja kuna see õppimine toimus revolutsiooni päevil Siis õpetajat puudutasid tihtigi klassi tundides neid sündmusi, mis toimusid väljaspool kooli revolutsioonilisi sündmusi. Eriti tuleb ära märkida Aleksander Jansoni tolleaegse sotsiaalrevolutsionääri seletusi oma õpilastele siis edasi. Õppisin ühe aasta poeglastik gümnaasiumis ja selle järele tuli alata tööd, kuna vanematel ei olnud võimalik enam ülalpidamist anda. Kui vanade olite siis, kui tööd alustas ikka 16 aastane olin siis. Ja sellest ajast peale ma olen vahetpidamata tüdruku tänase päevani aukartust äratav staaž üle 40 aasta tuleb ja samal ajal jätkasin ka õpinguid õhtukeskkoolis. Selles õhtukeskkoolis jäi meelde eriti need koolivennad, kes poliitilisest elust aktiivselt osa võtsid. Johannes Lauristin ja minna Klementi joonist Lauristiniga. Istusin manis klassis 1900 83. aastal. Mina astusin sotsialistliku partei Tallinna noorteühingusse kastel sel ajal sotsialismi ja marksismi vist juba kui tohib öelda, aimu oli. Tagasihoidlikke teadmisi võis olla 17 18 aastat. Ei saa olla suuri eelteadmisi niisugust laiaulatuslikust probleemist, nagu seda on ühiskondlikud probleemid ja majanduslikud küsimused, astusite sotsiaaldemokraatliku partei noorteühingusse. Kuidas teid rahuldas sotsiaaldemokraatlike liidrite poliitika sotsialistlikus parteis juba varakult. Juba sel ajal, kui mina seal olin, tekkis opositsioon vanade parempoolsete sotsialistlikud tegelaste vastu. 1900 32. aastal arvatavasti kui mälu mind enam petta lõhenes Tallinnas olev füüsin kaheks ja õieti seda Parempoolsete sotsialistide algatusel, kes tegid oma iseseisva ühingu. Et mitte alati olla vähemuses üldises ühikus. Aga võib-olla ka selleks, et kui on vaja siis näidata kodanusele, et vaadake, võite sulgeda teise ühingu ja nemad parempoolsed tegelast jääksid sellest riivamata. Ühingu sulgemine, parteide sulgemine, see võib-olla polnud sugugi mitte ainult tühi spekulatsioon, nagu teame varsti pärast seda 1094 päts sulgeski kõik parteid ja nii see oli. Aga tööliste vanimat instituudis jäid alles, Ametiühingud jäid alles ja toimus ka ametiühingu keskliigud. Tegevus. Aastat täpselt ei mäleta, kas oli vist 1000 935. aastal, kuid toimus Eestimaa-ametiühingute kongress ja sellel kongressil telliti jällegi parempoolsed sotsid ametiühingute keskliidu juhatusest välja. Asemele tuli marksistlik rühm, kuidas Parempoolsed liidrid sellega rahule jäid ja kuidas reageeris, sellele pätsu valitses. Ja ega see töölisühingute keskliidu juhatus ei saanudki kaua tegutseda, kui politseivõimud tagandasid töölisi keskliidu uue juhatuse ja määrasite uued juba politseile ustavat või kodalisel ustavad inimesed tülis ühikute keskliidu juhatusse. Aga sellest nähtavasti oli üksipäini vähem. Ja septembris 1936 valiti tööliskoda. Tööliskoja koosseisu moodustasid töölisvanemate poolt valitud kolmgümment esindajat. Mina sattusin ka töölisvanemate nimekirjas tööliskotta, kes teid valis nõmmelt tööle panema, töölisvanemad töölisvanemad valisid, vaevas need, need töölisvanematest pätsu sõiduvees olid. Ei saa ütelda siis töölisvanemate hulgas oli väga tublisid seltsi, nii palju kommunist oli nende hulgas. Ja aktiivseid juunipöördes osavõtjaid, töölisvanemad ei olnud mitte pätsu sõidu Vesa tööliskoja juhatus Kurvits ja siis tema sekretärid ja nõuväärindajad. Need olid pätsu sõiduvees, aga juba septembris tööliskoja esimeses koosseisus, kus mina olin kaks nädalat liige, ilmnes, et tööliskoja liht liikmed ei ole nõus pätsu-meelse juhtkonnaga seismises koerakoja esimehe valimisel Eerik-Kadakas Nadežda tihannuva ja samuti mõned teised töölise olevat nõudsid et seataks minu kandidatuur ülesse esimene kohale Luimetslanki ja kes neid läbirääkimisi pidasid, olid nõus andma ainult juhatuse liikme koha kadakas ja saudi Nadežda Tjanovites kategooriliselt. Sel juhtimisel ei tule minul minna juhatusse, millega ma nõustusin. Ja nii jäin ma juhatusest eemale. Tööliskoja üldkogu koosolek kus võitsid kõik liikmed osa ja seal tegid ettekandeid või Metslangi, teised tööliskoja nii-öelda programmilistest seisukohtadest, mida tuleks tülis edaspidi teha. Kuna need olid väga inspireeritud pätsu, valitsuse seisukohtadest tuli sellele teatul viisil vastu astuda, mina püüdsin seda jõudumööda teha, näitasin, et ei ole võimalik koostööd teha pätsu valitsusega, et sealt ei ole loota töölistele mingisuguseid järeleandmisi. Lõpuks, sellel koosolekul seadis tööliskoja juhatusse üles küsimuse, keda peab saatmata tööliskoda rahvuskokku oma esindajana. Nimelt moodustas päts rahvuskogu, kes pidi töötanud välja uue põhiseaduse. Tööliskoja üldkogu. Kooselu seati üles kolm kandidaati. Tööliskoja esimees, Kurvits, tööska liige, Petrov ja mina vääletament toimimist lahtiselt ja mina sõin absoluutse enamuse. Paar päeva pärast seda koosolekut sain sotsiaalministrilt Kaselt kirja, kus teatati, et mina olen tülis kohast, välja arvatud Nendel vedeks vormiline ettekääne olema. Jah, vormingute kääne muidugi oli, et et mina ei olevat tööline ja vahepeal teiste toimus sadamas artelli juhatuse poolt minu paiguta mehel kohalt teise, kusjuures, aga minu palgaraamatusse jäid kõik endiselt kohustused, seal pidin tõstma jääd. Tassime käru. Et sisuliselt ei olnud minu tööülesanded mitte muutunud pöörles kojast, olete sellega välja arvatud, kuidas nüüd arendasite edasi oma poliitilist tegevust. 1938. aastal toimusid riigivolikogu valimised juba uue põhiseaduse alusel. 1000 937. aasta lõpul. Nigol Andresen tegi minul ettepaneku kandideerida riigivolikokku. Mina küsisin tema käest, et kas valimiste küsimus on kommunistidega kooskõlastatud. Tema vastus jaatavalt sellele, millistest motiividest õieti lähtudes esitasid sellega isegi siis oli selgeks saanud et ainult kes tõsist võitlust võiks fašistlik valitseja vastu pidada kommunistlik partei. See oli minule isiklikult selge, seda minu seisukohta teadis ka Andresen vare. Ja kuidas siis kuldasid 38. aasta valimised? Sellel valimistel oli kahtlemata vajalik tööliskonna tegevusühtsus täies ulatuses tööliskoda. Siiski arendas lehestus tegevust ka selles valimisringkonnas viiendas valimisringkonnas Tallinnas Lasnamäelt, kus minul tuli kandideerida, esitas tööliskoda paralleelse kandidaadi Mihkelsoni. Kokku oli selles ringkonnas viis kandidaati. Nähtavast kodanlus teadlikult tahtis lõhkuda, et saaks viia läbi oma kandidaadi Isamaaliidu kandidaadi, mis tal ka õnnestus. Mina jäin selles hääletamisel teisele kohale. Nõnda siis Pätsil õnnestus 2008.-ks aastaks kokku saada küllalt kuulekas riigikogu täis eestlaseks presidenditoolil. Ja küllap ta arvas, et seisab üsna kindlalt jalgadel. Eks edendanud ju seegi oma osa selles, et ta otsustas koos Vaksidega amnesteerida, aga kommunistid nõndaga vabanes vanglast terve rida karastatuid, revolutsiooni võitlejad. Kas hakkas see kohe mõju avaldama ka Meie töölisliikumisele? Kommunistlike poliitvangide vabastamine andis suure hoo eesti töölisliikumisel. Kas teil isiklikult oli ka vanglast olnud seal sammastega kontakte? Esimene kontakt tekkis pärast vabastamist. Nimel korraldas Tallinna Ametiühistus Tarvitajate ühisus Kusmini ka eesotsas vastuvõtu Tõnismäel tööliste võimlas ja sellest võtsid osa suurem osa vabastajad kommuniste, samuti nende perekonnaliikmed, töötav rahva ühtlusrühma liikmed, riigivolikogust, ametiühingute juhatuste liikmeid, ühishaigekassa tegelasi ja muid pahempoolsed seltsimehed. Koos viibilisel kohtasin ma esmakordselt oskassepret näiteks ja mõningaid teisi, aga nägin ta oma endist koolivenda Johannes Lauristini ja sellest ajast peale Mul tekkis temaga uus kontakt. Selle koosviibimise tagajärjel või õieti selle korraldamises süüdistatuna saadeti Tallinnast välja Tallinna ametises tarvitajate ühisuse juhatuse liikmed Kusmini Abury. Ja siis mina läksin sinna juhatusse, sel juhatus töö ajal sagenesid. Minul kokkupuuted Johannes Lauristiniga. Väga sagedane kokkupuutumine oli Hendrik Allikuga, kuna tema oli leivatööstuse juhataja ja võttis osa kõikidest tarvitajate ühisuse juhatuse koosolekutest. Neid leivatööstuse ruume kasutasime ka mitmesugust kokkutulekute puhkul, kui seda vaja oli, kus kohal need ruumitasusid tasusid tähe tänaval, kes neist koosolekutest osa võttis. August Hansen, Leimann, Winter ja mina samal ajal perioodil nii enam-vähem 38 aasta suvel toimusid nime Roosi korteris nõmmel regulaarselt koosolekud ja kes võtsid neist osa sealt osavõtjad, kõik ei ole mitte meelde jäänud. Aga mõned on veel jäänud, nagu lets. Johannes Lauristin. Jaan Pärn, Nigol Andresen Ja arvates mõni teine veel noh, oleks muidugi väga huvitav, kui suudaksite mõnda tolleaegset koosolekut restaureerida, väga raske meelde tuletada, aga üks küsimus, alalisi päevakord, seal informatsioon? Riigivolikogu töötarofoni ühtlasema tegevusest, mida harilikult tegi Neeme Ruus. Teisi küsimusi mulle nii teravalt meelde oli jäänud. Nende peamine mõte seisnes selles, et luua laiemalt ühisrinnet kõikide töölisliikumise organisatsioonide tegelaste vahel. Võib ütelda, et 39. aasta sügiseks oli suurem osa Tallinna ametiühinguid täielikult kommunistide mõju all. See tingis niisuguse olukorra, et oli vaja mõelda sellele, kuidas luua kontakti üksikute ametiühingute vahel nende tegelaste vahel. Sest trükisena ei olnud avalikel koosolekutel kokku kutsutud, selleks ei saanud selfisid olla tööliste kooskäimise võimalust olid alati politseis registreeritud ja need pidi mingisugune põhjus olema ei saa ametiühingu üldkoosoleku ja nii edasi. Aga et kutsuda kokku poliitilisi või ametiühingute vahelised nõupidamisi, seda võimalik teha ei olnud, politsei oleks ka mitte seal lubanud ja neid küsimusi oleks ka saanud mitte arutleda. Politsei järelevalve all ja sellest ülesaamiseks tuli luua kontaktkomisjon. Sinna kuulusid mitmetest ametiühingutest riigivolikogu rühma liikmeid ja samuti vanglast vabanenud kommunistid. Kõigepealt võiks nimetada Johannes Lauristini, Neeme Roosi, Jaan Pärna, Paul Uusmani erikadakas, kes sealt osa võtsid. Ega mina võtsin sealt osa, kontaktkomisjoni loomine või 39. aasta sügisel jah, samastada sügisel astusid teda ja, ja parteisse kõnelgi palun, kuidas tegelikult toimub parteisse astumine ja illegaalse olukorras on pisut teine vastuvõtuviis, kui legaalses olukorras ankeeti kirjutada ei tulnud, koosnevad protokollid peetud pärast ühte kontaktkomisjoni koosolekut küsisin Johannes Lauristinilt, et kas partei liikmeks mind võetakse vastu. Tema küsis minu käest vastu, et kas nimel uus ka ei tahaks astuda. Mis Neeme Ruus mõtleb. Ja nii see jutuajamine siis seekord lõppes. Kui ma hiljem küsisin tema käest, kuidas sellega on parteisse vastu siis ta ütles mulle Liisat, vaat sa oled arvad sellesse rakukese, kus on Ans tähendab leivatööstussaia ja leivatööstused, kuulud sellesse rühma, selle rühma, nagu ma märkisin, olid tol korral, olid August Jansen, Leimann, Winter ja mina. Millal õieti muutusid, vaatad kommunistlikeks? Nooruki poliitilise maailmavaate kujunemine ei toimu mitte ühekorraga. Ja inimesi sünni, mitte marksistliku ilmavaatega. Koos minu teadmised poliitilises küsimust noores eas ei olnud mitte kuigi suureks. Ja need tuli järk-järgult täiendada ja poliitilises võitluses, siis selgus, et minna selle parteiga kaasa, kes tõsiselt võitleb kodanliku süsteemi ja riigikorra vastu, kes tahab sotsialismi idee poolest ehitada ja mitte ainult sellest rääkida. Siitpeale jätkas seltsimees Jaanus oma tegevust juba kommunistina tegevust, mis suubus juuni pöördesse nõukogude korra taaskehtestamisse Eestis. Nagu saate algul juba öeldud, on seda perioodi seltsimees Jaanus elus meie varasemates raadiosaadetes ja ka ajalehtede veergudel juba üldjoontes valgustatud. Ometi võiks varem öeldule veel mõni sõna lisada. Nii näiteks seltsimees Jaanuse valimise kohta riigivolikokku 1940. aasta jaanuaris. 1939. aasta lõpul vabanes nimelt kolmest Virumaa linnast Rakverest Kundast Jõhvist koosneva valimisringkonna saadiku koht. Senine saadik uluotsa valitsuse välisminister Selter laskis enese määrata Genfi kodanliku vabariigi esindajaks rahvasteliidu juures. Võib-olla hästi seda teen mina juba revolutsiooni hõngu ja sellepärast pageski ta välismaale sinna, kuhu oli juba varem paigutanud oma töörahvalt ja riigilt riisutud varanduse. Revolutsiooni hõng oli tollal juba tõesti õhus, ehkki see välises sündmustikus veel millegagi ei avaldanud. Rahva meeleolus oli toimumas suur pööre. Eestimaa Kommunistliku partei Tai illegaalne büroo otsustas esitada vabanenud riigivolikogu liikme kohale Voldemar Jaanuse kandidatuuri. Pealiskaudselt vaadatuna võis seltsimees Jaanusel ehk olla mõningaid halvemusi võrreldes oma vastaskandidaatide Rakvere linnapea Aaviksoo ja tuntud vapsi erukolonel Luigaga. Viimased nimelt olid kohalikud elanikud ja seega ringkonnas hästi tuntud. Seltsimees Jaanus teadsid kohapealset töölised ainult nimepidi. Seltsimees Jaanus siiski väidab autoriteetidele toetudes, et valimistel otsustab ainult viis protsenti kandidaadi isik 95 protsenti aga platvorm, millega ta valimistele läheb. Ja seltsimees Jaanuse platvormi, mida lendlehena valijate hulgast levitati, oli välja töötanud Eestimaa Kommunistliku partei illegaalne büroo. Selles esitatud nõudeid, tasuta haridus, tasuta arstiabi, vanaduspension, töötasude suurendamine püüdis kodanlus näidata niivõrd võimatutena, et tolleaegne Päevaleht võrdles neid allmaaraudtee ehitamisega Türile. Halb võrdlus, ütleb seltsimees Jaanus nüüd sest Türile pole allmaaraudteed ehitatud ega ehitata vist iialgi. Aga minu programm nõuded viidi ometi ellu. Ja veel selsamal aastal kohe pärast nõukogude võimu kehtestamist. Riigivolikokku valiti seltsimees Jaanus kinnituseks Eestimaa Kommunistliku partei Ill büroo prognoosidele suureks hämmastuseks pimedale kodandlusele. Ja olukord oli juba revolutsioonihõnguline partei aprilli konverentsil võetakse suund pätsu diktatuuri kukutamisele. Otsustatakse veelgi agaramalt ridu koondada, et valmis olla tegevuseks, kui arenevad sündmused selleks soodsa olukorra loovad. Kaasseltsimees Jaanus võtab konverentsist osa. Ja siis ta tuli, 21. juuni. Enne veel, kui päev koidab, on seltsimees Jaanus juba teel Ilbüroon talle ülesandeks teinud, organiseerida tööliste koosolekuid ja demonstratsioone Virumaal. Seltsimees Jaanus, peatud Rakveres, Narvas, Kohtla-Järvel, küte jõus, Kundas. See oli ääretult tegevusrohke, aga niisama rõõmuderohke päev. Jutt kohapealsete töölisesindajatega oli lihtne ja lühike, mõistsime teineteist juba poolelt sõnalt. Polnud kedagi, kes oleks kõhklema löönud. Nii ütleb seltsimees Jaanus. Ja kui ta siis süda ööseks Tallinna tagasi jõudis, asus Toompeal juba doktor Vares-Barbaruse rahva valitsus. Üks periood rahva ja, ja ka seltsimees Jaanuse isiklikus elus oli võidurikale lõpule jõudnud.