Pühapäev stereoraadios jätkub nüüd kas esimese programmi kuulajaga. Meie tänane märksõna on Ringhäälingupäev, sellest siis ka reporteritunni mõttearendused. Reporter, ajakirjanik, tema enesetunnetus ja eneseteostus. Mõttepangaks on Eesti raadioreporter kond ja tema töö. Kas vajame tagasivaadet? Päris kindlasti vajale. Sest kes minevikku ei mäleta, ja Juhan Liiv? Ajalugu ei ole jäänud historiograafia faktoloogia ajalugu annab rahvale enesetunnetuse ja ka ajakirjanik konnale. Ajakirjanduse, 18. ja 19. sajandi väljaandeid on üksjagu uuritud. Et selgitada ajakirjanduse, kirjanduse ja kultuuri seosed ei saa seda kahjuks öelda hilisemate aegade kohta läbi töötamata kodanlik periood. Positiivne sõkaldest eraldamata. Tammlaan jänkimees ja teised kodanlus bilanud karikaturistid Nõukogude kirjanduse kujunemisest ja sõjaaegadest on Maarilise kirjutisi. Need kui järgnevad 40 aastat on aga ja kahjuks teaduslikult läbi töötamata. Aga seetõttu on jäänud mõtestamata kõige enne meid tegutsenud ametivendade töö kes nii nagu meiegi oma rahvaga ikka tõe keelion kõnelda püüdnud. Ajakirjanduse kultuur on ju ennekõike kutse-eetika ja, ja professionaalsus. Kui trükisõnalist ajakirjanduses puuride 100 aasta pärast ehk kultuuri lendasemas õhkkonnas, siis televisiooni ja raadioajakirjandusega on lood halvemad. Raadiosaate käsikiri või televisioon. Stsenaarium on ainult paberlik. Varivisioon, ajakirjaniku mõtlemisest, elunägemisest ja südamega tundmisest. Eesti raadio heliarhiivis ootab analüüsimist 2000 tundi sõnalisi saateid. See on osa rahvuse kultuurimälust. Kultuurimälu on aga ka üks meie tänase päeva märksõnu. Seal on särgava meenutused üldlaulupidudest Simmi leinas, vetiku, Ernesaksa hinge peegeldusteni. Selle lindi hulga ülekuulamine ja läbimõtlemine annaks meile ettekujutuse ringhäälingukohast. Meie ühiskonna kujunemisloos. Annaks ka saadete autorite looja portreed. Võimaldaks süvendada arusaamasid ringhäälingužanriteooriast ja ajakirjandusliku meisterlikkuse olemusest. Sellest suurest hulgast saame tänase tunni jooksul paid kilde valida, et mõtiskleda reporterist. Selle kõrvapüüdva kujundusega juhtis Andrus Saar sisse seeria intervjuusid meie raadioajakirjanikega endaga ja kui neid kuulama asume. Eesti raadioreporter konna kujunemisloost. Kõigepealt oli esimene. Esimene oli Felix Moor. Neljapäeval, kui möödus 60 aastat ringhäälingu saadete algusest Eestis, kõnelesime temast ta reporteeris kaks tundi tagasi arhiivilindilt ka kaheteistkümnendat üldlaulupidu. Temalt pärisime reporteerimis traditsiooni tekstita kõnelemise kohustuse improvisatsiooni, milleta ei sünni tõeline raadiolooming. Telliks Mori mantlipärijaks tuli Valdo Pant. Siin Tallinn. See algab nii. Elu elu, lõputu ring. Ja ühtlasi meie saatesari eluring. Keegi saab emaks. Kusagil sünnib inimene. 21. jaanuaril 1928 näitavat kirjad sündis Valdo Pant. Eesti raadioreporter TV-mees. Nüüd hääl helilindilt. Kui tema eluring oli täis saanud, ilmus raadiomaja valvelauda väike karbike. Sellel seisis kiri mälestuseks valdo pandist. Selle sees lindiketas, mille salvestanud keegi kuulaja. Ühes Tallinna kesklinna sööklas, mida siis veel kuningaks hüüti, sattusin ühte lauda kolleegiga kohtlema tervelt kellega oli kaasas keegi meist veidi eakam mees. Alles hiljem kuulsin, et see oli isamaasõja, partisan raadiokomitee kaadriosakonna juhataja Arnold papp keda komitee veteranid seniajani meenutavat kõige soojemate sõnadega. Ja kelle kandja lugusid mäletavad ehk veel paljutki. Vanema põlvkonna inimesed. Vesteldi seal tähendab ilma minu osavõtuta mingist diktorite konkursist. Mul oli kõvasti tegemist, et aru saada, mis asjamees võiks olla. Diktor vajanud veidi juttu, ütles Arno, nagu teda kõik üritasid ootamatult. Kuule sina ka nagunii peaaegu koolmeistrist poiss viisi, küllap siis pead kõrva on diktsiooni, näib ka jätkuvat. Meil on üks korrespondendikoht vaba vana sõjamehe kombel üpris staatus on kõigile juba esimesel minutil. Sina tule tee proovi, ehk hakkab reporteriks. Noh, kui nüüd täpne olla, siis päris nii lühidalt see asi ka ei käinud, aga kähku ja otsejoones küll. Ja eks istunudki ühel heal päeval kõmpida Kreutzwaldi tänavasse. Praegusest pilvelõhkuja ei olnud seal siis loomulikult jälgegi, see oli alles kapsama ka vanast raadiomajast olid olemas ainult alasti seinad, mis olid püsti aetud enne sõda. Sellest tellingute palgivirnade, mürgikastide ja plankaedade Segadikus, mis meenutas maailma loomise esimesi päevi, kohmerdasid ringi ja nokitasid tasapisi kunagise kindral von linde manni, 18. armee riismed Wehrmachti sõjavangi, nagu märgitud, oli raadiomaja alles tellingutes. Aga selle kelder oli juba suhteliselt valmis. Kuivõrd keldrit valminud üldreeglina ju pööningut märksa varem ja sealse ringhääling, nagu tol ajal öeldi, siis pesitses sky arendades muidugi tasapisi oma väga tähtsat ja üheaegselt ka teatud määral meiega võrreldes nokitsevad tegevust. Nimelt selline esimene mulje, et suured laevad, suured sõidud, kõik kangesti salapärane, kuna pooltele asjadele ei oska nimegi anda. Tuli 1948. aasta maikuus raadio tööle Valdo Pant. Vaatamata ruttu põlenud elu küünlale 1000 928976. Jätistama. Talendi töökuse ja Valdo Pandi ajakirjaniku isiksus eredusega sügava jälje Eesti ringhäälingu ja televisiooni arengule kui 1949. aasta kolhooside loomise kevadel kuulsime esmakordselt põllumajandusreportereid järvsood. 53. aastal Lembit Laurit Uudo kastet ja kõnelejat, 1955. aastal enne Hiianit ja 58. aastal Hubert veedermanni. Nende tööleasumine tähendas dokumentaalse elu peegelduse saatekavasse jõudmist. Reporter kujunes aja kirjanduslikuks sillaks raadios, esinejate ja kuulajate vahel. Professionaalsuse tunnuseks sai oskus avada keelepaelad, õpetlased, kunsti inimesel, töölisel ja põllumehel kelle mõttearendus meie elust ja siis ka meie elu probleemides omandas saatekavas erilise koha. 1954. aasta murdis sisse läbi uute saatvormide küllusesarv. Nädalaringvaadete kui möödunud aastat Ainsa helilise raadi informatsiooni vormi vahetasid välja operatiivsem Ringvaade päeva sündmustest siis tulid dokumentaalselt vestlused, kus käisime, mida nägime, saagem tuttavaks ja tänane Eesti pealsed hakkasid mitte ainult samad teemad, vaid ka pealkirjad figureerib ajalehtedes kultuurimajade, temaatiliste, õhtute reklaamplakatitel ja see oli mõistagi omalaadseks vastu kajaks, et ringhäälingus on õiget rahvale huvipakkuva saatekava arendamise teed mindud ja siis 1957. aastal sündis. SIND Tallinn. Vaatamata lühikesele eetrielule sai reporteritund siis esimene reporteritund kuulajate hulgas erakordselt populaarseks. Juba Leo Tautsi paeluv algus kujundus Türnpu lahkumislaulu motiivil. Ja teiseks tööprintsiibid Sester, Porteri tund koondas enda ümber kvaliteedimärgi printsiibil võiksime öelda Eesti Raadio kogu reporter kann olles selliselt kollektiivi ühendavaks ja ka edasiviivaks töövormiks kõige ees mõistagi Valdo Pant. Saade tõi esmakordselt raadio oli nii palju kirju, et neile ei jõutud vastata. Teiseks põnevate sündmuspaikade otsimisele ja leidmisele. Mikrofoni esimest korda sünnitusmajas saunas mujal erakordse elusaatusega inimeste mikrofoni ette toomine. Ja kõik see koos lauludega koos kriitikaga, muide satiiri hakati siis esmakordselt eetrisse andma dokumentaalsele kujul. Lõi suure kuulajaskonna. Kuulame esimest reporteritundi. See ei ole raamatukauplus suurte sõnameistrite sarja ettetellimise päeval. Siin ei jää keegi millestki ilma. Need on meie reporterid, kes enne väljasõitu sõjanõu peavad kuhu minna, millest alustada oma esimest reporteritundi. Kuid kas teie järva kallid sõbrad vastuvõtjate juures, et kõige mõistlikum oleks alustada just nendest endist, kelle tund see on? Kas tasub ja teiseks, kas see on üldse huvitav? Aga muidugi teeme nii, et iga reporter ütleb ühe lause, eks palun tähestiku järjekorras ametis alustatud pihta, jah, Silver Anniko. Ei, ei. Seekord jääb mikrofon minu kätte. Te olete ju esineja. See polegi nii lihtne asi. Aga olgu pealegi, tahame. Seltsimehed raadiokuulajad, et meie hea kontakt, millele kaheksa aasta eest pühapäevaste Ringvaadetega aluse panime, kestma jääb ja süveneb. Jätkab Erni järvsoo. Mida lisada vahest seda, et kui senised ringvaated kujutasid endast nii-öelda nädalalehti siis reporteritund on eeskätt pühapäevaleht. Franz Kiviloo. Niisiis püüame edaspidi tööpäevateemade kõrval senisest sagedamini sirvidega meie elu puhkeda sarnaseid lehekülgi. Lembit Lauri, palun. Ja võiks veel lisada, et kuulete senisest enam populaarteaduslikke killukesi muidugi mõnusamat muusikat, pisut peamurdmist ja muud, mis on ühtaegu päeva ja puhkepäevakohane. Valdo Pant selle puhkepäevase tunni täpse maine valik aga oleneb juba täiel määral teie nõust abist retseptidest, mida me ootame teilt aadressil. Tallinn, Eesti Raadio 402 Reporteritund. Nüüd siis Ivar Trikkel Sõbrad, nii küll ei lähe, me anname juba aadresse siin kirjade saamiseks, aga ei teagi veel, millele pühenduda. Meie esimese saate avapala, mis arvab Uudo Ugaste sil Tartu. Mina arvan, et võiks pühendada sellele palale, kust on pärit kellalöök, mis kuulutab meie reporteritunni algust ja lõppu, eks ole. Siis on uus, muidugi nii, nii siis lähemegi vaatama kella, mida üles keeratakse auto vändaga, kuid see-eest käib ka 10 päeva järjest. Kui nüüd tagantjärele hinnata toonase meeskonnatööd siis ei olnud eesmärgiks mitte niivõrd huvitava nädalalõpumeelelahutuse pakkumine kuivõrd oli eesmärgiks ringhäälingu uuesti rahvaga sõbraks rääkida. Ja see ka õnnestus. Õnnestus tänu inimlikkusele, mis ju Valdo Pandi puhul aastate jooksul kasvab, tema loome juhtuma tiiviks, sest kõike, mida ta nägi, millest rääkis, mida kirjeldas, sellel on juures kohe kuulete selline soe inimlik, mõistev suhtumine isegi siis, kui tegu on metsloomaga. Jutt on kahest väikesest rebasekutsikast, kes siin õues on, just nagu, nagu koerakutsika ketis, kuidas, neli, kus veel on? Siin nurgas seal ja ja kõik on kohe varjule pugenud nagu mikrofoniga õue tuleni esinejad läinud, kõik end saba, otsad väljas. Kuidas nemad seda teavad, peljata ja on teada juba näinud, kui vanad nad on? Umbes kaks pool kuud menuga, seal nad olid haige, püsiksid oma metsast, nad sain sellised võib-olla 15 sentimeetrit või sedasi. Aga kuidas selliseid iluasju metsast saadakse meie ka siin süstlaga metsa vahel juba mitu päeva kevade Einuetsima siin köin on läpa lohu peal ja läksin sealt heinu otsima ja märkasin jäetuks rebane, läheb, on jänes, temal või midagi oli suus, märkasin. Ja hiljem läksin seda jälgima muidugi, ja siis tema oli Kärmase ära matma, oma saagi joosta ja vaatasin, oli jänes talle hammaste vahel ja siis kolm. Nii et oli, need mattis kähku lumehange sisse ära või sa tühi ja siis hakkasin märkima, et siin peaks olema üks perekond kuskil ja siis hakkasin mööda metsa käima ja viimati avastasin, et on olemas rebasepera ja sinna oli veetud siis kokku. Teatresid muidugi emasid, peamiselt parte põld või neid laane pöisid oli. Ja siis jänesejäänuseid oli näha seal ja iiresid oli ja siis lõpptulemus oli see, sain pojad kätte, siis urgu, salli seapea, umbes seapea ja see on täitsa. Kas rebane saab siis põrsast väiksest seast, kas olisi pea, sest tõesti ära varastad kuskilt. Nii nagu öeldakse, et rebane on varas ja paistab, et ta ikkagi on. Noh, ta võis olla umbes kaalult 40 Keluses iga, mille pea võis seal olla. Aga see oli pessa sisse veetud ja küllaltki pisikesed pojad selle kohta ja kui paelu tema neid varustab, nii et rebanud neti küllaltki kahju tegev loom metsas ja on näha sellist ühest küljest muidugi hea perekonnaisa neli poega toob koju terve gastronoomia, Rimi kaupluse lao hoolitseb hoolega oma perekonna eest, Barbist kuni sealiha, nii, palun väga. Võtke poisid, mis vaja, on. Väga hoolas loom selle eest, aga hävitanud kõvasti. Muidugi metsas teeb igatahes suurt kahju, ütleme peamiselt metsis on meil kadunud ju peaaegu ja noh, seal on küll kährikkoer, kah suur sõidlane, aga see, keda me nii hoolikalt siia metsadesse tõime omal ajal. See on jah, pead vitsad peksavad, praegu? Jah. No mis te siis tegite selle sulija vargaga, seda päris varast kätte, tänan väga, lapsed saime ta kätte ja paar õhtut käisin passimas ja hommikuti ka käisin küll, et noh, et saaks vana ära hävitada, aga isad. 12 aastat pärast esimest reporteritundi on peale kasvanud uus noorem reporterite põlvkond ja üritatakse eetrisse anda uut reporteritundi. Mari Tarand. Kui üteldakse ammu välja nagu muinasjutus, jää, sina olid väikesi, oli ammu, kui, kui, kui isa oli väike ja see nii ammu, kui, kui mind poldu leemes. See oli ka mammuallylejal, kui Kaarel oli ikka väike, nii väike nagu kassipoeg, eks. Hallil ajal hiljuti pikk noor Riki-Tiki on. Kas ja kui vanad on, kas sa tead, ma ei tea, viimase poja teinid. Aga see Kaarel, kes ammu-ammu hallil ajal sinu meelest väike, oli kaheaastane. Bella, mis sa siin teed? Noh, et sa oled jälle kasvanud ja ühed püksid lühikeseks jäänud, kus sa mõõdad oma kassast? Vot ma näitan sulle kohe kapiukse peal, aga karmi polegi mõõtu, kallimaid telesiinne, siis. Ma jäin sinnamaani ka nelja ja poole siis Külee. Aga kas sa seda tead, kui vanad ema ja isa on Eigi ja sa ei ole mõtelnud kunagi selle peale. Ei mis sa umbes arvad? Mõni 30 kandis Lõnnikonni tunni kandis, aga, aga miks, mis, mis see 30 tähendab see tähendab, et inimene on elanud maailmas 30 aastat. 30 kordan, uus aasta, tulnud 30 kordan suvi tulnud 30 kordan kevad tulnud kõik 30 korda. Korda sinul on kõik need asjad tulnud neli ja pool. Lapsepõlve ajad saavad mööda ja paratamatult tuleb spetsialiseeruda. Ühed hakkavad tegelema kirjandussaadetega, Kunstireportaaži tega. Teised lähevad põllumehe juurde tööstusprobleemidest aru küsima. Ja sünnib Päevakaja, mis on täiesti omalaadne reporteritöö vorm, nõuab operatiivsust kiiret reaktsiooni ja meenutamegi seda küllaltki olulist sammu meie ringhäälingu arenguloos. Kui hakkas ilmuma päevakaja, teeme seda siis, kui eetrisse läks 2000 viiesajas- number. Ja kuupäevaks oli 29. oktoober 1966. Tere õhtust, lugupeetud kuulajad. Tänan Päevakaja jaoks eriline. Ilmub juubelinumber 2500. Minu nimi on Toivo makkia, toimetus usaldas mulle tänase päevaga juhtimise. Jah, armunud ümmargune pidu, vääri. Ei ole kerge olla korraga sünnipäevalaps ja töömees. Pealegi kui tahad, et juubelinumber kenasti välja kukuks. Rassida tuli ausõna, mehe moodi. Ja lihtsalt sellepärast pakume teile Päevakaja kuulata, nii nagu me teda tegime. Päris argipäevaselt. Kõigepealt mängime ette. Enne kui asume tänase päeva sündmuste juurde, teeme ekskursioonipäevakaja minevik. Teid aitab selles meie peatoimetaja Jüri Hansen, kes valmistas juba päeval meile helilindimees, kellega kõigepealt täna vestlust alustada. On teil hästi tuntud? Praegu on tal käsil saade täna 25 aastat tagasi. Biden ande läbi klaasseina Epada filmimeest on kohal ja sellega toimunud 2500 tööpäeva tagasi. Siin on väike vihje tänasele sünnipäevalapsele päevarajale, eks ole. Seda sa muidugi ära unustada ei saa, kuna sa ise oled toimetaja, toimetaja Valdo Pant ja kõigi rohkemad sellest toimetamise tööst meeles ei ole. Aga et temaga nüüd tegemist kõvasti oli meil kõigil, siin olid veel Lauri Kaasik ja Kivilo Selver otseselt seotud samuti Albert käär. Ja loomulikult siis kogu toimetusel. Tol päeval, kuuendal oktoobril 58 otsustati, et on viimane aeg minna üle nädala sündmusi käsitlevalt, ringvaate vormis saatelt päevasündmusi igal õhtul värskelt peegeldavale saatele. Kas see otsus oli seotud ka pisut kõhklustega? Ta oli seotud isegi nii suurte kõhtustega, et alguses tuli kolm päeva vist teha proovisaateid, kas me suudame ühe päeva jooksul ette valmistada kõik palad, mis on olulised teostada ja eetrisse anda ja tõepoolest juhtuski nii, et ma ei mäleta, kas see esimese saate puhul või natuke hiljem, et oli helilinte, mille üks ots oli eetris, teine magnetofonilt, kolmas paberikorvis, millist osa sinu kui reporteri kui raadio ja televisiooni ajakirjanduse arengus on edendama Päevakaja? Ma ei ole sellest halle juukseid põhjustanud osa etendanud. Sellepärast, et selle saate töörütm on väga närviline see tuletõrje komandot meenutav selline oote, see on pidev aktiivne ooteasend sealse kõige väsitavam töö juures õhtul loomulikult tekib siis teatud kuhjumine, kuni kuni jälle. Lisaks hallidele juustele on siiski laiem tähendus see on, et Päevakaja valmistas ette reporter, konda võiks öelda kõigi Eesti Raadio praktikas hiljem eetrisse läinud suurte saadete tegijad näiteks otsesaadete tegijateks avalike õhtute juhtijateks. See on päevakaja rolli siis meie raadio sisemises tööanalüüsis. Kõrvu jäi Albert käär. Meie päris kommentaaride traditsiooni alustaja usutleb Feliks Kaasik. On möödunud kaheksa aastat, üks kuu ja 20 päeva, mil Päevakaja numbris üks esines välispoliitilise kommentaariga number üks Albertaar. Me oleme kohtunud pärast seda mikrofoni ees kümneid kordi vähemalt sama palju kordi olema teilt küsinud, mis on maailmas uut ja kuidas te seda hindate? Ei tahaks rikkuda traditsiooni ja küsiks, milliseid välispoliitilisi sündmusi, et ära esile tõsteta. Nagu te juba kuulsite. Ungari Sotsialistliku Töölispartei üheksanda kongressi teine tööpäev pärastlõunasel istungil esines. Need on konkreetsed sündmused, kuid meenutaksin tänasele kuulajale, et Albert kääri eestvõttel loodi Eesti raadios välisinformatsioonid toimetus esimesel jaanuaril 1962 ja sealtpeale on kommenteeritud olis informatsioon muutunud Eesti raadiosaatega vas asendamatuks. Tänaseks teate tunnete juba tervet põlvkonda uusi noori väliskommentaatoreid. Päevakaja tütar saadetena jõudsid õige pea eetrisse liikluskeerises, mis hiljem kasvas iseseisvaks liitlus, saateks küsimuste-vastuste veerand tundi. Teiste teile eelkäija koos juristide nõuannetega. Ja ühel perioodil oli Päevakaja pikkuseks koguni terve tund. Sure elavnemist kodustel raadiolainetel toob kaasa teise programmi. Vikerraadio loomine. Esmakordselt kõlas eetris kolmandal aprillil 1967. Vikerraadio lainel said pikkadeks aastateks. Täna võime öelda aastakümneteks eluõiguse sellised populaarsed saated nagu Venemaaturniir 1967 mikrofoorum 1968. Ja suure populaarsuse võitnud matkamängud. Veel enne vikerraadiot tuli saatekava tänaseni suurt kuulaja menuhoidev. Põllumeeste saade. See oli 19. aprillil 1964 meenutab Kalju Jaagura saatesarja 1000. saate pidulikul juubeliaktusel raadiomaja valges saalis. See oli 1983. aastal. Esimese saate esimeseks muusikapalaks oli meil valitud Rein Bloomi seatud kukepolka. Kukk on põllumeeste vapilinnuks jäänud tänini ja ta oli juba seda ka mõningal määral enne saadet. Tere hommikust, põllumehed siis, kui meil kaks aastat varem 1000 962. teisel aastal hakkas eetris käima põllumehe kuukiri. Uue saate tegemisel muidugi tuli leida, alguses tundus see tuli teha, tähendab Kikkale tuli nüüd juurde Liit, orkester. Eesti raadiomeeskvartett viisi kirjutas. Kadunud Aarne Oit ja sõnad tegi sellele muusikalisele alguskujundusele meie kauaaegne helikujundaja Eero Sepling ning sündiski saate alguskujundus ja kõige esimene variant kõlas nii. Helibuss, palun. Tere hommikust põllule. Vabrikut tere hommikust. Põllumehed ei kuula. Korda siireti kriitikat. Kaarel õiguses välja. On kyll Nüüd ajus muusika, Allajad. Tuli saatetekst peale sisaldus seda, mis siis tänases saates alati on olnud noh, nii nagu ta praegugi käib. Avasaate laulus oli mõneti programm, milles taheti rääkida. Ja täna võikski küsida, et kuivõrd töödest rääkimistest nende aastate jooksul tulu on tõusnud 1963. aastal oli paide maal saadud 100 hektari põllumaa kohta 340 tsentnerit piima. Läinud aastal küsisin Kaljo Jaagura käest saadi 1157 sätnerit, seega kolmekordne kasv. Ja usun küll, et oma osa selles ja kogu Eesti põllumajanduse arengus On olnud ka põllumeeste saatel deme autoritel Erni järv, sol, Kalju Jaagura, Esko tasal, kes seisis esimese saate hälli juures ja sellest ka räägib eht Esko tasalikult. Viimase nädala jooksul ma olen hakanud aru saama nendest inimestest, kes on loteriil peavõidu võitnud Žiguli. Neil tekib selline probleem, et kui võtta rahas välja, siis tulevad sõbrad, küsivad, laena kümnene palgapäevani, aga kui võtad auto välja siis ütlevad, et kuule, viska mind sinna ära. Need sellepärast sellised loteriivõitjad ei taha sellest rääkida, et nad võitnud. Mina võitsin sellel notari ja tegin esimese saate. Aga see, millest ma rääkida tahan, on hoopis see kui head kuulajad seal saatel. On ka halbu kuulajaid olnud, aga näiteks sel kevadel Palamuse kool, muuseum. Tema direktor tuli siia ja rääkis, et meil on selline häda. Nad tahavad oma sellele vana julkiori koolimajale ehtsat laast katust peale saada. No praegu on teatavasti eterniidiajastu ja me teame ka seda õiget katusse, eterniiti ka paraku enam ei toodeta, toodetakse ainult suuri jääd, seda katust peale saadan vaja singli naelu. Aga neid meil ei toodeta. Ja siis direktor olulised õigake põllumeeste saates maha, et, et kellel leidub kusagil natuke singli naelu. Et ta toimetaks nad kohale jäime küll leidus. Nädal hiljem olid singli naelad, kohal oli tootja vale. Telefoni teel pakuti ja julkuri koolihoone sai uue last katusse peale. Ringhäälingu praktilist kasu on ikka raske mõõta olnud, kui mitte suisa võimatu. Mõned näited, nagu kuuldugi, teevad aga südame soojaks. Samadest 60.-test aastatest mäletan, et ka Tammsaare mail oli raskusi aidale katuse peale panemisega. Taheti püsivat rookatust, aga polnud meistrit kuskilt leida. Ütlesin siis ka selle mure ühel õhtul päevakajas maha. Ja paari nädala pärast sain teada, et Läänemaalt tulnud mees ja nüüd on muuseumihoonel katus, nii nagu kord ja kohus peale. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et kuulajani ei eita silda mitte osa küsi ja mitte ka põnevate faktide kütt vaid ennekõike inimene, mõtleja, isiksus. Andrus Saar ja Ene Hiion Mulle on alati tundunud, et küsimuse töö on igal juhul lihtsam töö kui vastane töö. Täna mulle tundub see olema kõik vastupidi, kuigi küsimused on kirjas. Kuidas te ise hindate? Noh, niisugust situatsiooni? See on väga halb tunne, kui sa oled harjunud arvama, et sa mingit kõnelust juhid ja korraga oretse seatud olukorda, kus sinu käest võidakse küsida mida iganes. Ja sa teadvustad. TEMA nonii, püüame siis selle ebakindlustunde viia pisut kindlale rajale ja alustame sellest, et reporteritööaeg on olnud küllaltki pikk. Mis siis on olnud selles, et kõiget Vot sellele küsimusele ma jätaksin vastamata. Mulle on tundunud alati, et sõna uus sõna kõik on hädaohtlikud sest nad liiga palju tähendavad ja selle tõttu on absoluutne seisukoht mulle kuidagi nii. No ühesõnaga, ma ei ole kindel, et ma, ma tõesti ütlen midagi kõiges ja midagi uut midagi kõige uuemat. Nii et jah, ma ei armasta niisugust absoluutsust, kui see aine on ebamäärane. Kas töö teeb raskeks ka niisugune asjaolu et tuleb olla isiksus, see tähendab noh, iseenda nimel midagi öelda. Maitia Ta võib teha väga professionaalselt tööd ja, ja mitte nagu ennast väljendada. See vist see vist ei ole võimalik, ma arvan, et ajakirjanik igal juhul väljendab mõningal määral iseennast, see ei tähenda, et need tööd, mida ta teeb, on tehtud mina-vormis. Seda mitte. Aga kõigepealt juba teema valik. Ja isegi kui teema on ette antud, siis selle teema lahendus. Kõik see oleneb ajakirjanikust ja ja kas kuulaja või lugeja teab, et see on see isiksus? See pole oluline, aga see professioon peab olema seal ja igalühel on erinev. Alguses ma olin kohe veendunud ja leidsin, et see reporter, kes hästi palju, räägib soravalt muidugi, selge häälega. See on üks väärt reporter. Ja kui ma ise alustasin reporteritööd selle õppimist siis mulle väga meeldisid põnevad lood raadiost, keegi oli kuskil erilises kohas käinud kas maal või lid tuukriülikonnas ja siis andis reportaaži sealt vee alt või või sattus mõnele huvitavale leiule, siis ma leidsin, et vaat kui targad reportereid ja et oleks neid rohkem, oleks aga mida aeg edasi on läinud. Olen rohkem hakanud hindama neid raadioajakirjanikke ja üldse ajakirjanikke, kes sellest igapäevasest oskavat põnevat leida. Vajalikku leida, uut leida. Päev päeva kõrval sageli ühesugune, hall mõnikord ka must, tüütu, väsitav, ja vot sellepärast ma leiangi, et et just töö ja tööinimese mitmetahuline näitamine nii näitamine, et selles on õpetlikku teistele ja seda huvitav kuulata ja et see oleks põnev. Vaat niisugused raadioajakirjanikud tekitavad minus kadedust. Siis kokkuvõtvalt omanäoline oma maailma nägemisega reporter meenub Hubert Veldermann ja tema rohkem kui 100 saadet kodukandi lugusid. Lembit Lauri, kirjutamata memuaarid ja mitte ainult 1969.-st aastast on järgnev kild. Mustlast kilomeetrit neli lõuna poole tekki Tarvastu surnuaia veert üle heinamaariba mööda kopliveere ja paistma hakkab talukoht millest kõikjal Eestis lauldakse kui kuldsest kodu kaotusest. Andres leniti kodupaik, vaigu talu valida, Kuressaare kroonuvald oli omalajal hiljemalt Tarvastu valla osa. Kuressaare küla. Millal Kuldse kodukotuse lauliku vanemad kolisid siiamaile? Nad on tulnud enne küll Andrese sündimist, tähendab, kui Andrese isa oli alles noormees ja siis ema oli siis tulnud tallu teenijaks lihtsalt. Ja nii nad siis seal selle kasega seosaski ongi lugu, Jaan tõi kasemetsast ja see oli karjavitsa jamune, istutas sinna Ove ja see anu nägijat üksinda istutada ei saa kastikopika viltu minema, läks juurte aitama ja Jaansis naljataskijat, kui see, kas kasvama läheb, siis Anu saab siit talust mehele. Anu lubas siis sakutada seda kaske mõne päeva pärast ja ta kasvama ei läheks, sest et ta nii noorelt ei tahagi vil mehele minna. Kuid sügisel juhtus siiski lugu teisiti, tähendab Anu oli ja südamega inimene ei raatsinud kaske sakutada, Kask läks kasvama ja sügisel Jaan ise tegi Anule ettepaneku. Nüüd abieluettepaneku ja nii saigi Andrus Liit omale vanemad Jaan ja Anu Nendel niitudel heinamaadel lippaski siis paljajalu ringi kuldse kodugatesse. Pisike Andres, seda küll lähebki teerada sealt alla veidi üle Soonetise on siinse piirikese mägi, kus nad siis kiikusid harilikult seal on kiik olnud, vanasti, nüüd seal küll seda enam ei ole, aga siis sel ajal ta muidugi võis seal väga kena olla, kui seal suured puud melonid. Kas on midagi teada ka Kuldse kodukotuse laulu sünniloost selle kohta üks variant, mis minuni on jõudnud, ongi säärane et kui ta seal oleviku trükikojas töötas, siis kord kas pühiks või mõneks pidulikuks sündmuseks sealt laiali sõites on kolm noort meest omavahel kokku leppinud, et tagasi tulevad igaüks luuletusega, kes nad on, mat? Kahjuks seda ei olegi teada saanud mitte, kuigi ma olen püüdnud seda teada saada. Et kes need teised siis olid. Ja kui nad siis tagasi tulnud, siis Andresson viinudki siit oma kodukotuse kaasa ja see ongi tunnustatud nende kolme poolt, siis parimaks levima hakkas ta nüüd õige lihtsalt sellepärast et ta nii väga kodune ja nagu renditi luule üldse võrdlemisi südamlik on ja Tarvastus siin hakati teda nüüd igal juhul laulma, sest juba ta kodumurdes oli kirjutatud. Teed küll aastaid, nüüd peaks juba ütlema aastakümneid seda tööd ju ometi üllatud, vahel isegi missuguseid huvitavaid seoseid läbi ajakirjanduse tekkida võib. Sellest on nüüd juba aegu möödas, kui Pravda avaldas ühe minu mõtiskluse linnadest nende peatänavatest ja inimestest. Mõni aeg hiljem, pärast selle artikli lugemist oli Omskis Tallinna sõitnud Sealse Meditsiini Instituudi professor markaradinovitš ja nii me kohtusimegi. See kohtumine tegi tõepoolest heameelt. Meie vestluskaaslane on nagu kuulsite juba pool maailma läbi käinud. Ta on meditsiinidoktor 50 aastat töötanud kirurgina ja meditsiiniõppejõuna. Ja veel praegu oma 75. eluaastal lausa tulvil nakatavate energiat ja muidugi teadmist janu. Mõni aeg tagasi tuli raadiosse kiri mille tahaks teile ette lugeda. Kes seda kirja loeb, ma ei oska arvata. Võib-olla on teile naljakas, et mina nii kirjutan, kui ma teid ei tea ega tunne. Aga inimeste vahel on midagi. Peab olema midagi, mis neid seob. See midagi on usaldus. Ja seda usaldust aitasite teie leida. Sellepärast kirjutangi teile. See juhtus nii. Möödunud talvel olin tütrega Tartu haiglas. Meid kirjutati õhtul välja. Helistasin koju, et mees tuleks vastu, aga ta ei tulnud, oli jälle joomas. Öösel tulime bussilt maha. Koivali seitse kilomeetrit, tuiskas. Külma oli 15 kraadi. Hakkasin minema, laps süles, kohver käes. Korraga nägin teel autot. Masinalt paistsid ka mehe jalad. Ma ei jaksanud enam edasi minna ja palusin luba autosse sooja istuda. Mees lubaski kohe. See oli raadio auto, sest sees nägin magnetofoni. Olin seda varem näinud, kui raadiomehed käisid meie kolhoosis. Arvasin, et see on vist ott kooli auto, sest tema see oli, kes meid külastas. Küsisin meelt, et kas ta on autojuht. Tema ütles, et on küll. Kui auto terveks sai, pühkis mees käed õlist puhtaks ja sõidutas meid koduteeotsani. Sealt oli veel neli kilomeetrit minna. Ka siin ei olnud kedagi, vastas. Autojuht tuli meiega koos masinast välja, võttis lapse sülle ja hakkas minema. Tuiskas kõvasti, mees rääkis midagi lapsega, siis võttis kasuka seljast ära ja pani selle mu lapsele ümber. Ometi oli 15 kraadi külma. Kampsuniga võis tal väga külm olla. Aga mees läks ja öises lauluviisi. Mina ei osanud midagi öelda, käisin tema järel ja nutsin. Sest see oli ime, et keegi võõras meie eest nõnda hoolitseb. Kui koju jõudsime, oli laps magama jäänud. Minu emale. Nimi on kord juba kõlanud, siis ei kuule me täna seda ammust kirja lõpuni, sest see autojuht oli ott, kool on sellel, mis juhtus midagi ühist ajakirjanikutööga. Küllap on, sest mitte ainult professionaalsus, mitte ainult ametitundmine, elu tundmine, vaid ennekõike elu mõistmine ja kuulaja ehk paneb tähele majutle esimest korda selle saatetunni jooksul inimlikkus inimlik ringhääling. Niisugused peavad olema siis traditsioonid, mis üle Valdo Pandi üle ott kooli peavad ulatuma. Tänaste noorte reporterite Riina Eentalu Istun mikrofon peos, rannas kivi otsas, siin, kus Eesti põhjapoolseima tipuni jääb kiviga visata. Vaikset jutuajamist täna ei tule. Kuulete ju isegi. Meri on äsjasest tormist rahutu. Paari päeva eest puhus torm vastutuult mineja ajuti päris paigale seisma. Allatuult seest ei tundnud jalad maad. Meri tuiskas siis rannakividele ja sealt edasi kaugele maalegi. Aga mulle on meresee nägu niisama armas kui ta leebe olek. Olen selle kivise rannalaps. Ja liivarannal ei tunnegi end koduselt. Siin olen ma isal paadi vastas käinud ja siin olen lestavõrgul tulijaid oodanud. Ja need siin on kalurikülad Viinistu päris pea suurde turbaneeme. Ja kuigi tänaseks on siin paljugi muutunud, siin on Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi võidud ei osakond. Ja siin on ka kalatööstus, kalakasvatus, liimidsi, automajand on põllumajandust, Ki, tahan täna jääda kaluriameti juurde, siin rannas. Kui palju teil neid kalureid praegu püüdmas veel on? Siin nendes selles osakonnas nende kalurikülade peale? Praegu on meil püüdmas nende rool, paatide peal 18 kalurit. Ja siis on veel pensionäre, kes tegelevad vääriskalapüügiga. Aga noh, neid pensionäre on kogu aeg vähemaks jäänud ja ja kalalimiidid on. Lesto limiit on ka praegu, mis piirab seda püüki. Ja vääris ka, jääb ikka vähemaks iga aastaga ja neid rannapüügikalureid jääb nagu vähemaks kogu aeg. Ega see 18 meistrist nende külade peale, kui võrrelda need pisut varasemaid aegu, palju just ei ole, ega. Palju ei ole jah, neid oli siin varasemalt aegadel oli meil siin nagu palju rohkem ja oli päris, pean veel oma 100. Aga nüüd ajapikku nagu need noored mehed enam ei taha selle merepüügiga tegeleda. Kuna seal ei ole need teenimisvõimalused nagu sellel mujal töötajatel. Oleneb ju selle kaluri töö ju kõik ilmast ja püügilimiitide eest ja kõigest sellest ja siis, eks neid siis ajapikku nagu vähemaks jääb, ikka. Aga võib-olla sellest ka, et et eks oli aeg, kus rannapoisid said isa kõrval merekarastuse, õppisid merd armastama ja merel käima, aga vahel oli ju see vahe sees, kus poisid enam enne täisealist ei saanudki mere ligi. Eks ta vist selles see viga ongi, sellepärast et nagu siin vahepeal olid need seadused karmimad ja, ja alla 18 aasta merele kedagi nagu ei lubatud. Aga nüüd juba nagu lubatakse neid vare merele ja oleks väga tore, kui see asi ikka edasi läheb, et see kalapüük siit meie rannast mitte ära ei kaoks. Meil läks käima, tõmbavad pala majandi auto kalakasvatuse automaan. Ja. Kangemad mehed olid seekord automajandis köievedu praegu käiv artik Nigol, sina oled alati nende spordivõistluste eesotsas seisnud ihu ja hingega järele vedanud. Ütle, kas praegune rannarahvas minister päris Kõrbanemas on aktiivne rahvas. No aga mis see siis on, noored inimesed ei viitsi teha või, või on küsimus sinu meelest milleski muus? Ei oska õieti vastatagi ka kaasaja mugavused. Ikka tahetakse, et teised teeksid. Aga kes tegijad on, need on pidevalt ühed samad. Tahavad juba vanemaks jääda ja kipuvad jääma juba suguvõsad Mikiveri 40 50 aastased, need teevad pidevalt ja. Suguvõsad tähendab mitme peale mitme pere lapsed, nüüd ma lasen su teistest juurde tagasi. Rahvast tuleb üha juurde, pidu võtab hoogu ja tahaks loota, et õhtul tantsumuru tühjaks ei jää. Kuigi oleme näinud siin ka pilti, kus pillimeeste benesele higiseks mängima, kui keegi söandab põrandale minna või murule minna, nõnda siis oleks paras meenutada seda, millest rääkis Edgar Lilheina et vanasti ei pidanud noori tantsule kaua paluma ja igast mängust võttis osa mitte ainult noor, vaid ka keskealine ja vana, nõnda et niisugust aktiivsust sooviks siia randa jällegi ja rohkem. Ja ma tahaksingi lõpetada tänase tõstacama looga, mille räägib Edgar Lilhein No siin on suuri vääga palju suuri rändrahne kive ja nende kohta on ka mitmesuguseid lugusid. Siinsamas Viinistu keskkorrasson rannas, must kivi. Selle kohta ikka öeldia lastele Worldi kui külasse tituuli kuhugi öeldi, et mustakivi tagant merest toodi ja saadi lestavõrgul, siin käidi ka ja siis korralid lestavõrgud seal mustakivi taga, meres ja tormiga oli ajanud rohujuuri Aatu sinna võrkudesse tugevasti pärast rannal, kui naised võrklestasid võrkudest välja päästideks, poisikuli vahtinud sealjuures ja korraga oli puhkenud nutma naised, küünlad, mis, miks jalutad. Nojah, miks ma ei peaks siis nutma nüüd, kus siis veel titi saab nüüd mustakivi tagant toodine tite juuredki välja. Siis mitte ainult laulupeod pidupäevad köieveod vaid ka rahva mured peavad olema ajakirjaniku mured. Alles siis võiksime kõnelda missioonitunnetusest. Juhan peegel. Minu arvates ikkagi see üsna selge missioonitunnetus, see, et ta ei kirjuta ega tööta enda jaoks, vaid ikkagi rahvapärast. See tähendab seda, et ta, eks neid probleeme, mis on tema tugejatis, lahendaks neid ka lugejate seisukohalt. Nii, aga kui nüüd jätkame seda mõtet, millega alustasime keelest kultuuri kandjana, ajakirjandusest, kultuuri kandina, siis missugune ongi ajakirjanduse missioon, me sageli lihtsalt ei mõtestada, me võtame hommikul lehed, me loeme nad läbi ja ei anna endale aru, miks kogu see süsteem töötab. Millised on eesmärk? Jah, me oleme praegu nagu harjunud peamise ajakirjanduse funktsioonina vägeva ideoloogilist ideoloogilise kasvatus ja suunaja funktsiooni, see on tõepoolest nõnda, kuid selle kõrval minu arvates on ajakirjandus ikkagi säilitanud ja nähtavasti säilitab ka edaspidi tulevikuks ikkagi väga oluliselt kultuurifunktsiooni. Ja osa ajakirjanduse uurijaid ongi ajakirjandus nimetanud märkamatuks kultuuriteguriks. See töö, mida ta märkamatu kultuuritegurina teeb. Vot see osa on võib-olla ka tänapäeval ehk siiski pisut suurem, kui me seda esimesel pilgul oskama hinnata. Sest minu arvates Kuuluks siia juurde ka. Nüüd lugejaskonna või auditooriumi poliitiline ideoloogiline harimine, see kuulus ka selle kultuurifunktsiooni juurde kusjuures. Nüüd seda kultuurimissiooni ta täidab võib-olla teistes vormides veelgi märkamatumalt. Kui nüüd otseselt nendes kirjutistes, kus käsitletakse puhtalt marksismi teooria või ideoloogia probleem ma mõtlesin kas või kirjanduse või kunstiküsimusi, kus seesama missioon nüüd tegelikkuses toimib. Vahel hilja õhtul, sageli aga öösel, mõnelt reportaaži retkelt tagasi sõites on hea meeliskleda ennast käidud teede ja kohtumiste rõõmudest kosutada. Ma mõtlen niiviisi, ka homne reporter avastab oma Saaremaa tuulised rannad. Leiab kohvile kri hiiglase, kellega koos magnetofonilindist paljaks pajatab tunneb oma hingeliigutuse suurelt munamäelt alla orgu vaadates. Ja küllap jõuab ta ka äratundmisele, et raadiomehe töö pole mitte niivõrd võimalus palju liikuda ja mõndagi näha. Mis ju ka kena on, kui nüüd tagasi mõtelda, kuivõrd kohustus ja vastutus nende inimeste ees, kelle keelt räägid, kelle keskel elada, kellest ja kellele oma saateid tehte.