Ei ma. Ei arva ka, avada haige jama taadu. Siinlika Terskanna kudes valgunägemine, õlis harjatud nii, aga need laulu on sea alles lõigu juba aeglusta ringi. Tadeza päike, rannalind, ikese. Soovide. Pärn oma liivase ranna ja sooja mereveega meelitab puhkajaid lähedalt ja kaugelt. Kolm nädalat puhkas sanatooriumis Tervis, Ani Jürgenson Partners Californiast, Ameerika Ühendriikidest. Käisime tal külas lõppeva nädala teisipäeval. Öeldakse, et aastad ei ole vennad, aga aga nii ilusat suve nagu on tänavu nii küllaldaselt päikest ja mõnusat annab, et vist ei ole olnud ja seepärast tahakski kaugelt tulijal küsida, kuidas seni Pärnus veetud päevadega rahule jätta, kas päike on liiga teinud Eina läbi elanud päikesemaal Californias selle eest täpselt nii palju ära hoida, kui ühetegi saab, aga no masseerimised on vägevad. Kohe tunned, et vaat kui muudkui pead päevaga noorene. Ja rahvas on väga lõbus, igal pool on teate, käituvad nii väga sõbralikult ja väga toredalt, tead, milliseid ravikuuride veel saanud olete soovitud ühte ja teist, aga no 80 aastane, kuskil midagi muud. Muda sisse ma eriliselt ei taha minna. Seegi kõhusopid võib-olla lähevad sopa tähistajate Allases masseerimise ma siis. Ja on ikka tugevad ja toredat masseerijad aga siis muidu vääga lahket väga toredat köit, kui sa inimesi armastad, mina vaatan alati inimeste peale armastava pilguga ja nii tore on tulla ikka kodumaale nüüd ütleme, ühenduses on jõud. Ja võib-olla see ülemineku aeg oli mõnelegi raske, teate, aga see oli see kõige parem, mis, mis olla võib. Ja nii kui mul vana sõber siin küsib anni, et mis sa nüüd arvavad, kuidas teid seal Ameerikas on, et sellel nuklejar või selle tuuma? Ma ütlesin tuumasõda, kui Ameerika tahab venele kallale tulla, see on kapitalismi lapp. Käitud. Siis vaatavad ja naeravad, vara tormab edasi oma voodi ja Logarluse väga vilgas skulptuuri elu siin suvel, kas olete ka sellest kultuurielust mingi osa saanud? Ooh? Käisime Miku Märdid vaatamas. 44 aastat tagasi, mul oli juhus, ma lavastasin Ameerika eesti tööliste seltsis Miku märgid ja ma tahtsin võrrelda enam-vähem, et kuidas need tüübid erinevad üksteisest, noh, kõik oli väga tore ja väga rahul, oldav ja siis oleme ringi sõitnud. Te olete kuldsetes sündinud-kasvanud Pärnus ja raekülas ja üles kasvanud. 29. aastal sõitsin välja kaheaastase pojaga Austraaliasse mehele järele, meil olid seal sugulased, elasime seal siis aastad ligi korda 10 noosis tulime Ameerikasse, mõtlesime, lähme ainult külla sinna ja et vaatame need sugulased siis sealt ära ja vajutame eesti tagasi, see oli, läheme Rootsi kaudu läbi ja osaliselt traktori ja see, mis on ja et Iideegaabisse tead selle ühiskonna tööle. Sõda tuli peale, ei saanud enam liikuda. Aga millal siis kodumaa külastamine sai ette võetud, millal siis jälle nagu põllud nähti? 62. aastal 62. aastal esimest korda üle 33 aasta äraoleku. Ja nüüd, nagu ma siin juba eelnevast jutuajamisest kuulsin, on Tal on niivõrd armsaks saanud, et seejärel õige mitmeid kordi keldrisse sugulasi vaatamas. Ja no teate, mis on? See on ju kõik nii Mostnud Papiniidu ja me elame, ei ole. Ja niiden teil tervised ja niisugused asjad, mis on ja, ja ennem niisugust asi on, teate, mis need kõige suurem muutus silma torkas? Esimest korda jälle nii pikkade aastakümnete tagant tarbetult kõige rohkem, millega mina rahule jäin. Et et töölised võtsid võimu. Üks oli ikka liiga rikas vanal ajal, nii kui meil olid parunid, teate, ma mäletan vilu, parun, seal, kus minu vanaisa ja vanaema oli, pidasid kabelis või seal kirikuid ja peale kiriku tuli välja käsi, oli niiviisi niiviisi välja surutud, kõike, talumeedia, popsnikud ja moonatled ja kõik siis pidid käte suudlema seal. Ja vanaisa katsusid mind koolitada, et vaated paruniproua laseb nüüd käe, langetab alla pooli, ehkki sina, anna tegi ka, tead paruniproua käele musi, ilusti oleksid kandjad, vanaisa oli ainukene, keda ma uskusin, ma teise ei uskunud, tead aga vanas suures Putini habemega mees kargas sinna vahele ja ma vaatasin seal paruniproua Loodsama pikulidele. Ja mõtlesin, no nüüd tegigi, mustaksime, jooksin vanaisa juurega paruniproua teadiskisi, vanaisa, mul olid jäätised vana, neil Telliskivi tõlksel. Teise omiku oli valitseja, vanaisa juures. Ütleb Ma tulin paruniproua käsul. Et teil on siin üks väikene valge peaga tüdruk ja kombeid õppima mõisakooli. Minu isa, tema oli siukse väikse jutuga ka, aga siis, kui ta ütles niiviisi teie ja teie paruniproua ei õpeta minu lapsele orjameelsust. Kas te lahkute heaga, ehk ma viskan teid välja? Ja vaatas nii naljaka näoga ja kadus, et meie oleme külas siis, ega me ei ela. Ja mõtlesin vat kus mul on ikka papa needed orjameelsust. Kolme aastased ei tea ju midagi, ise varia veel, aga vaata, kuidas külamehel ära tead, võtsin oma vankri, kukkusin laskma seal sõitu, nii et küll ja veel kohe. No see on siis nii ka üks vanematest mälestustest. Ja kali Pärnu muutused, kõige suuremat, ikka headuse poole, nagu kalamehed ennevanasti oli, ütleme lassid välja, nad ei teadnud, kus kala jooksis, teinekord tulid tagasi, poeg tuli tühi. Aga nüüd on teil kõik, tead, ja kõik on siin uute aegade järele ja kala tuleb teatega, seal ei ole midagi, sugulased on teil praegu veel kalamehed? Minu õemees oli brigadir. Nüüd kalamehi enam ei ole, perekonnas tähendab aga, kas nad töötavad kalatööstuses. Ja sugulasi on veel üksjagu järel. Nooe neli põlvkonda elavad ühes majas ja niisugune sõbralik olemine, kõikesid, lust on vaadata, kohe voolnud vennalapsed on ja kõik on suured ametnikud, seal. Mul nüüd vanem õetütar maimu, ma siis ütlesin niiviisi, tema on niisugune tõsine töötaja ka. Et no näita neid tädile ka oma suri aurinde või auhindu ja mis sul seal on, kus too oli, kas neil oli kõige esimene koll tähega, siis ma neid vähemide vaatanudki siis olid villid, austuse, diplomad, mis tal seal olid ja noh, kohe hea meelega. Kuuldavasti teie külaskäigud nõukogude maal ei olegi piirdunud ainult lõugu testiga vaid Te olete rännanud, näinud üksjagu seda suurt Nõukogude maad just Musta mere Kaspia mere Volga peal sõita Aleksander Puškini peal paikkelivat meelika vanal ajal me laulsime iki teate seal Siberis Baikali taga, kus koledad metsad ja maad. No toredat asja ei või olla, kui, kui Baikali sibuli järv, siniväli Need olid siis teleturismihuvialareisideks ja olid küll ja ja noh, igas poolike maakera on peaaegu juba niiviisi läbi rännetud peale Jaapani ja Hiina. Sinna Jüri just erilist meil sellepärast meil ühendriikides elab palju jaapanlasi ja hiinlased ei tea, eriliselt, ei lea. Minu nii kuidas ütelda poolehoidu, aga siis teised maad enam-vähem on ikka läbiheidud põhja suurendada ka, kuidas tundub, kus see kõige parem elu võib olevat ehk ka nõukogude maal ühiskondliku elu, seda, see on nii-ütelda, kuidas ütlete, inglise keele on pliiti teade. Tal ei ole annetust, hea küll, neid, et mõned asjad, nooled, oletame nüüd nagu Ameerikaga võrreldes. Mõtle, kui kallid on meie korterid. Ameerika tööline varjab oma korter, korjab oma automobiili, mis tal on järelmaksuvõlg võetud, orjab seda orjateist, ostetakse haiglad on meil väga kallid. Et teil on oma soodustused jälle, Teil on odavad, üürid, palk ei ole muidugi nii kallis, kui meil nüüd praegu. Ülikoolis tulid poisid, väljatooside tüdrukud niisama tulid välja, tööd ei ole. No mis sa tahad teha, diplom on sul käes, tööd sul ei ole, töötajate õlis on nii õudselt palju, et midagi midagi hullu. Ja vanainimeste elu on ikka väga raske. Meil muidugi Steel, kui meie oleme nüüd mehega, mina saan surnuloomal sisse makstud, nii kui sotsiaalkindlustust, tema saab siis printsi ja sotsiaalkindlustust, eks see ole siis rännata, saab natukene ka? Jah, eks õige pea tuleb nüüd kohvrid pakkida ja jäta päikeseline Pärnu sedapuhku maha. Milliste muljetega tunnetega asutama asukohamaale teele tundmus on õlim lihtsalt rikuvad ära, rikuvad ära oma headusega inimese. Ma ei oleks uskunud, et Etti nii niisugune lahkus ja sõprus sulle vastata selle no juba 80 üle kaheksakümneaastanegi turjal. Tulinige kodust välja, et see jääb mu viimaseks, aga vaatasin oma välispassi 10 aasta peale antud selle asemel, et nelja peale siis kuni 93 aastani. Noh, see on niiviisi, kui hakkab natukene meelitama, minu mini Jel meeldib kangesti tema mehe kodumaad näha. Ja poeg ütles niiviisi oleks mul mitte seda suurt araabia tööd ees, on tema on maapõueinsener arhitekt ja et mina oleks ka tuld, no siis oleks portsuga tuldigi ilusti noaga, ega ma ei ütle mitte ei. No kui see noorus neid niiviisi edasi jõuab, Eiklikuma neitsi ühel nädalal veel seda massaazi saan. No see viib mind tagasi nii kui 60 peale, noh, siis võib ju rapsunudki veel ära teha.