Nagu oleme juba teatanud, toimetasid Nõukogude lennuk käesoleva aasta 21. aprilli õhtul Prahast Eesti pealinna Tallinna natsliku sõjaroimarid. Karl linnase. Karl linnas saadeti New Yorgist Prahasse pärast seda, kui Ameerika Ühendriikide ülemkohus oli otsustanud, et tema väljaandmine Nõukogude liidule on õigustatud. Sega, jõudis lõpule aastakümneid kestnud venitamine Karl linnase Nõukogude liidule väljaandmisele. Teatavasti pöördus Nõukogude valitsus Ameerika Ühendriikide poole linnast väljaandmiseks juba 11. oktoobril 1961. aastal. Joon seda teinud seejärel korduvalt. Kuna Ameerika Ühendriikide võimud ei andnud Karl Linnast nõukogude kohtuorganitele välja, arutas Eesti NSV ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium 1962. aastal oma väljasõiduistungil Tartus. Sealse koonduslaagri omaaegse ülema kuritegusid selja taga. 20. jaanuaril 1962. aastal langetatud otsuses tunnistati Karl linnas täielikult süü temale esitatud süüdistuses mõisteti kõrgeim karistusmäär surmanuhtlust. Nüüd pärast Karl linnasetoimetamist Nõukogude Eestisse, on talle tutvustatud kohtuotsust ja antud õigus otsusega mittenõustumise korral esitada edasikaebus. Sellega seoses ja tema palvet arvestades on talle antud võimalus kasutada kaitseteenuseid. Ühtlasi selgitati ka linna selle, et tal on õigus esitada armuandmispalve, mis vaadatakse läbi seadusega kehtestatud korras. Nõukogude Eesti avalikkus, nende hulgas ka Tartu koonduslaagri praegu veel elus olevad endised vangid võtsid Ameerika Ühendriikide kohtuvõimude otsuse Karl linnase väljaandmise kohta rahuldustundega vastu nende hulgas ka Arnold Jaska. Huvitav teade sellepärast et meie endiste fašismivangide organisatsioon taotlesime tema väljaandmist üle 25 aasta. Esmane noot läks Ameerikasse riikidele 1900 58. aastal. Siis läks veel enne kohtuprotsessi ja peale kohtuprotsessi peale kuuldunud teist aastat veel korduvalt neli-viis korda. Kuid kõik need ponnistused jäid taga järjetuks. Ameerika ei reageerinud selle peale, välja arvatud 80. aastal käis siin Tallinnas Eesti NSV prokuratuuris Ameerika justiitsministeeriumi neljanda eriuurimisbüroo kaks advokaati, mister Schmidt ja mis siis? Kui ta, siis üks kannatanu, kes selle repressiooni ajal seal laagris oli, et saada sellest kindel ülevaade ja ajalehtede kaudu. Me jälgisime kogu aeg tema deporteerimis vanglasse panete siis, kui ta katsus mitmesse välisriiki poliitilist varjupaika saada, mis ära öeldi, kuni viimase otsa peale uus USA kohtuminister miis veel pikendas kuu aega, et leida veel ja tegi mahituse panamasse, et saata, kuid see tik taga järjetuks ja nähtavasti et aeg oli vist kiire, härra pandi New Yorgis lennukisse, saadeti Prahasse. No seda me nägime juba meie televisioonis siis Prahast kohe ühest lennukist teise Tallina nägime ja kolmandaks nägime siis, kui ta jõudis Tallinnale lennujaama, kujutleda seal lennukis maha võeti. Teie tunnete Karl Linnast õige pikka aega juba ühistest kooliaastatest, jah, juba ütleme nii. 32.-st aastast saadik, 32 33 34, aasta olime klassivennad. Jaksime käes, ongi praegu album, kus on teie koolipildid ja jah, siga, võime siis nii alllinnas kui teid üles leida. Jah, siin on näha täiesti piltide peal koos klassijuhatajaga ja koos teiste koolivendadega sõi selle seisukoht referynimine gümnaasium Tartus Hugo Treffneri nimeline eragümnaasium. Ta nimetati ja kuna tema viimased otsa tuli ikkagi riiklik gümnaasium, saab, sest oli riigikapitali peal, töötas ühesõnaga vana Mauruse kooli järglane. Kuni 40. aastani, praegu on see gümnaasiumis Tartu esimene Tammsaare nimeline keskkool. Nii tõbiste koosnet olid kooliaastat inimesega. Kujunemise aastad, kui nüüd kerida seda aastakümnete pikkust lõnga tagasi siis millisena Koolist meenutate kallinnast koolis olid väga mitmesugused, kuuluta, tol ajal olid koolinoortele kodanliku klikivalitsuse ajal noorsooorganisatsioonid nagu kodutütred ja noorkotkad ja ennem seda skaudid ja skaudi tulid edasi ka nii-öelda furoori tegi klikivalitsuse noorkotkad. Linnas oli, haaras sellest kinni nagu noormees kunagi ja oli noorkotkaste pääl, Need noorsooorganisatsioonid ju nii-öelda toovad lagedale võttisterentseerivad inimese olemuse. Mõni oli noorkotkas Stalini nimeliselt kuidagi kaasa lüüa, kuid ta ei olnud veendunud, ega tal ei olnud mingi suust tiivi tunnet selles osas linnas seevastu oli perspektiivitunne, et temast peab saama väga korralik, väga eeskujulik, korraliku valitsuse tugi ja selles vaimustama siis vast ja peale kooli lõpetamist siis kuidas teie teed edasi läksid? Meie teed läksid lahku sellepärast et kodaniku esimene aukohus oli astuda kodanliku sõjaväkke. Jaa, kummati laastus aasta vahepeal, siis me elaksime lahkuda ja muidugi gümnaasiumi lõpetanud inimesed, kes olid terved, need läksid, pandi sõjakooli ohvitseridekoolilinnas ka seda sõjakooli, ta lõpetas. Nähtavasti reservlipnik. Nagu pidi olema. Mina olin rivitu mees, ma olin ajateenijana Võrus ja Petseris staabi mees, nii, ja siis sõjaväest lahti sain eri aegadel. Ja ülikooli läksime eri teaduskondadesse. Linnas läks matemaatikateaduskonda nädalakese majandusteaduskonda. Teaduskonnad olid laiali, kateedrid laiali mööda Tartu linna Igalühel omad kellad oma auditooriumit. Nii et me õppetöötegevuses ülikooli õppetöötegevuses kokku ei puutunud, võib-olla tänaval, mõnikord harvadel juhtudel, nagu tudengid ikka. Aga need ei ole nii tooniandvad mälestused ja, ja nad ei ole nii meelde jäänud mulle sellest midagi eriti. Nii senini olite te kale linnasega läbinud kui võrdne võrdsega kui kooli klaaslane kui ülikoolikaaslane. Aga järgmine kohtumine tuli teil hoopis omapärast situatsioonis, kus üks oli karistuslaagri ülemaks ja teine oli siis laagrivangiks? Jah, nii see paraku siis tookord olid. Ma kukkusin vangi üheksandal septembril 41 aasta. Ja mul olid võrdlemisi rasked süüdistused, et ma olen olnud kommunistlik noor hävituspataljoni liige. Tartu viinatehases töötasin noil aastail, olin natsionaliseerimist komitee liige, kuigi nendes üle kuulamistes oli natuke terake tõtt ilma asitõenditeta. Sest komsomolipiletit nad ei näinud, ei olnud leidnud. Hävituspataljoni olekutes annab kindlaks teha ja mõtlesin aliseerimis komiteesse võis juhtuda iga tööline. Vaevarikas teekond muidugi algas väga lühikese ülekuulamisprotokolliga peksmist, aga kahel korral kolmel korral peksmisega, mille järgima kaotasin umbes seitse kaheksa hammast suust ära logisema ja nad hiljem laagris langesid ise väljapeade vanglas eeluurimisvanglas viibimist. Meie konvois oli siis 22 inimest. 14 jäi meist ellu, seal loeti koheselekteeriti ära, kes paremale, kes vasemale ja tähendab siis kaheksa inimest läks samal päeval Alaskmisele, kes need kinnipeetud õieti olid kinni peetud, olid lihtsad inimesed nagu tänapäeva mõiste järgi öelda. Nende hulgas oli ka teadlasi, ülikooli õppejõude, kooli õpetajad, nii-öelda maa sool põhiliselt, aga kuna need omakaitse mehed olid ise madala haridusega, siis haarati kinni ikkagi lihtsaid inimesi, kelles neil mõistus üle käis ja kõige lihtsam oli kinni võtta ka lihtsalt inimest, töölist ja muidugi, kes su silma siis olid paistnud mingisuguste mingisuguste ütluste kaudu, mis olid nagu öelda sakslaste vastu. Koolipoiss lõikas välja, Stalini pilt siis ajalehest pani seina peale, lõi jumala naelaga ja, ja kas selle pildi põhjal võeti teinekord terve perekond arreteeriti, et teie olete pooldanud nõukogude korda? Süüks loeti siis sümpaatiad Nõukogude võimule täpselt sümpaatiad Nõukogude võimule sümpaatiad Nõukogude võimule. Ainult siin tappel Tartus ära märkima niisugusest eripärad, et Lõuna-Eestis saadab protsendiliselt juudi rahvusest inimesed lastega kaasa arvatult vanakesega kaasa arvatud, kes kukkusid okupatsioonivangistusse, need sajaprotsendiliselt hukati samuti seal Jalaka liinil või tankitõrjekraavis siis mustlased ja peamiselt odaots oli rihitud, et vene rahvusest inimeste vastu, keda süüdistati kõikides pattudes, kes olin, on siis komandör või kes olid politruk olnud või kes oli agitaator olnud. Vot sellel päeval, kui ma laagri toodi, see oli novembri lõpp, hästi külm talv oli nagu teada, tol aastal varakas ja tuli üks buss vastu, punane buss seal vaikses põiktänavas Võru maantee poole pöörama seda ja seal paistis läbi jäätunud klaaside väiksed lapsed. Nad olid tumedasilmsed, tumeda juustega, nii et nagu me hiljem siis saime teada, see terve bussitäis oli juudi lapsi viidi mahalaskmisele siis sel ajal juba punane buss tuli tagasi ja võttis kohe siis selle konvoi, mitte üksinda kaheksases. Tartu laagris oli viies barakk, see nimetati surma, Barak, seal oli ka inimesi 10 15. Nii et järgmine täis konvoi, ikkagi nii kaks kuni 30 inimest läks samalt mahalaskmise sel päeval rohkem ei korratud, aga oli neid päevi küll, kus kolm, neli korda ühe õhtupoolikuga, kus rämbas seda teed inimestega, kusjuures bussi oli sisse pandud inimesed lahtiriietatult, käed selja taha seotud ja siis pika köiega veel kätest läbi, et ei saa üksinda jooksu panna kinniseotud kätega või tulid teistega nagu ahelas. Mehed, naised, lapsed, vanakesed kõik ühes ühe nööri otsas ja siis muidugi mälestustes seda rääkida. On pani nagu natuke kohatu, aga need asjad tegelikus elus ei lähe ju nii lihtsalt. Millised stseenid, millised karjumised, Kiseldamisepteeki, isegi loom ei lähe tapale ilma kitsendamata ilma jalgu vastu toetamata, niisama on inimesega ka meie nägime seda pealt justkui sellesse punasesse bussi aeti platsi pealt inimesi sinna bussi, meil oli üks baraki aken, kus kolmanda korra naridalt oli võimalik seda pealtnäha, kelle süda kannatas seda pealt vaadata. On tuvastatud, et sellel ajal mõrvati Tartu koonduslaagri kaudu umbes näitus aias umbes 8000 inimest. Ja 4000 Kuperjanovi koonduslaagris. Juba siis, kui doktor mäe andis korralduse, et juba välja, et asi legaalsemaks muutuks. Alaskad ei olnud mitte kained mehed, nendele anti enne minekut juba nii-öelda riiklikult pool liitrit viina. Bronaaser. Ja tagasi tulles siis nendele anti veel seal kraavi kaldal. Teine auto käis kaasas ja ongi autoga kaasas, käis harilikult selle bussi ees. Sõitis saksa veebel Fritzkissen, kes oli nagu saksa esindaja laagris ja taga sõitis automand linnas. Et mahalaskmine saaks toimuda nii-öelda nende mõiste järgi seaduslikul, peab ütlema seda, et keegi meist, endistest vangidest ei ole näinud mahalaskmist, sest see oli võimatu, kui juba seda näha said, siis sind enam tagasitulijate kirjas ei olnud. Aga meie saime teada nendest seikadest nende valvurite käest, kes siis olid nii-öelda tere imus, nii väga uhked, purjus ja nad avalikult seletasid, kuidas see asi käis. Meile ära, nii et me olime täiesti teadlikult nendes jaga, kuna meil vahel ka bussi jaoks sai mahalaskmisele viidavaid puudu, siis võeti kaamel mitmel korral barakist meelevaldselt näpukas teie, teie, teie tulge välja ja läksin ümber nurga, viienda baraki juure. Ja sama teed lahtiriietumine ja viidi ära ilma ilma mingisuguse otsuseta. Milline kuulsus ümbritses Karl Linnast laagris laagris, ta oli väga tänapäeva keeles öelda printsipaalne. Mingisugust läbikäimist vangidega ei olnud väga ülbelt käitumine. Kuna tema põhilised läbis just nendel päevadel kuulid mahalaskmisele viimised, siis tema harilikult ilmus oma kantseleist sinna, et seda asja täide viia, taasele ratsapiitsaga vahel uudias taga need inimesed kiiremini bussi saaks need Alasti inimesed ja muidu vaheaegadel äripäevadel ta käis ainult vahtkonnaruumis, oli laagri üles territoorne otsas ja siis tema vangidega ei olnud midagi tegema, sest need põhiline tema leidis vistumad oma. Tema ametiülesanne oli, et need, mis on määratud mahalaskmisele, et need otsused saavad ka täide viidud pikaste laagrisoleku ajal puutusite siin silmaga ka temaga kokku ja kahel korral, jah, kolmandal päeval, kui ma laagris olin ja me tõime toobri vett, barakki, siis ta seisis seal. Vaatas raha, sa oled siin, ma ütlesin ja ma olen siin praegu. Ja oligi kogu 20 ja teinekord oli veel korra nii möödaminnes. Ma olin siis natuke julgem ja ta tahtis juba mööda minna oma, tervitasime kõva häälega jälle ja jätkas, võib küsida kõrge ülemuse käest ka, et punas siis võiks koju saada lahti, et siin nagu ei ole õige inimese paik ja ütles, et selle kohta ma ei tea, midagi öelda ei kuulu minu kompetentsi. Tee kannatused kestsid siis kokku, kui kaua kuni 44. aasta 18 augustini, kui laagrid hakati likvideerima. Nõukogude armee oli juba Pihkva vallutanud. Tusse jalgsi kokku umbes ligi 2000 vangi ümber. Need kõik paigutati meie laagri, kuna oli suveaed, palav, laagri territooriumi, Viller muru peale ööbima ja sealt järgmine päeva hakati juba koostati vagunit Tartu kaubajaamast, praegugi on Tartu kaubakontor sealt vagunitesse saada, Tallina oli teada saanud siis laeva ja laevaga ära Saksamaale. Meil oli nii, et meie 11 mehega võtsime ette, siis seal viimasel ööl ja nii-öelda põgenesime laagrist ära. Sellega olime me nii-öelda vähemalt Saksamaale saatmisest pääsenud. Arnold Jaska edasise käekäigu kohta lisame järgmist. Pärast seda sattus ta Virumaale Rakveremaile, kus esimeseks töökohaks sai kohaliku tööstuse osakonna juhataja ametikoht Rakvere linna täitevkomitees. Seejärel on peetud mitmeid inseneriameteid, eelkõige ehitusalal kuule, lõpetatud sai ka Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskond. Seejärel töötas Arnold Jaska Tallinnas ETK Veli süsteemis. Praegu pensionil, tunneb rõõmu lastelastest ja aiatööst linnalähedases suvilas. Tundsin huvi, kas Tartus viibides on hiljem käidud ka koonduslaagriga seotud paikades. Ja selle talve jooksul kahel korral esimene kord oktoobrikuul möödunud aastat nominud külastas seoses jälle linnas seda Rootsi ajakirjanikud Gunnar Johansson ja fotokorrespondent. Me käisime siit, sõitsime siis autoga. Tartu vastuvõtt tuli Tartu riiklikus ülikoolis. Me külastasime siis endist Tartu koonduslaagrid, nii näituseväljakut kui Kuperjanovi laagrit. Jah, ja siis me käisime veel lõpuks seal le, mõtlesin memoriaalil ära näituse välja, kus alles on kaks näituseaegsete tolleaegset baraki. Need on praegu veel katuse all. Nähtavasti Tartu kaubastu ladudes kasutatakse ja Kuperjanovi kasarmus on nii-öelda vangide elamisbarakid, on ammu hunnikus kõrvenõgest esse takja nuppudes ainult köögi plokkoli veel üleval, nii ära küttematerjaliks, osalt lõhutud juba ja selle viienda baraki Suuma kambrist oli ainult vundament järel oli juba kasvanud mõned pajume põõsad. Nii et seal vähe on järgi jäänud. Nii, ja siin meie käes ongi Rootsi ajaleht, kus sisse ja külaskäik pildis ja sõnas on leiduda magajast. No see jah, see on Ekspresseni kaheksanda oktoobrinumber on siin on siis suurelt näidatud linnas ära muidugi ilma Abimeta. Sest nagu teada ta juba rootsi korrespondent Ta ütles, et ta deporteerimise vanglas sellega on siis metsale ligi aastase vanglaga ette kasvatanud. Siis on siin teises numbris on samuti näitab siis seda memoriaali pilti ja kuna nad siin tegid, filmisid ja fotografeerisid üle 100 pildi ja üle nelja tunni linti, viisid kaasa Rootsi kuningriiki ja. Tema käik andis siis tulemusi, et Rootsi kuningriik ütles linnas selle poliitilise varjupaiga ära kuigi nipp oli väga peenike, sellepärast. Ja kaks tütart on tal nii, nagu teada saime. Lihtsalt nad on Rootsi kodakondsusest ja selle sildi all ta oleks siis seal Rootsi tulla, aga siis need asjaoludel Rootsi lükkas selle palve tagasi. Sama teekonna meie tegime läbi jaanuarikuus kesktelevisiooni filmibrigaadiga. Kaheksa inimest oli seal kaameramehed ja helimehed ja literaat ja grupp juht ja sest see film mulle helistati, Moskvas on näitamise valmis. Nii jutustas siis oma loo Tartu koonduslaagri endine vang Arnold Jaska. Selle koonduslaagri ülemaks oli aga Karl linnas mees, kes lõpuks välja antuna Ameerika Ühendriikide kohtuvõimude poolt ootab praegu sünnimaal oma kuritegude eest lõplikku karistust.