Nii elu elu, lõputu ring. Ja ühtlasi meie saatesari eluring. Keegi saab emaks. Kusagil sünnib inimene. 21. jaanuaril 1928 näitavat kirjad sündis Valdo Pant. Eesti raadioreporter PW mees, nüüd hääl helilindilt. Kui tema eluring oli täis saanud ilmus raadiomaja valvelauda väike karbike. Sellel seisis kiri mälestuseks valdo pandist. Selle sees lindiketas, mille salvestanud keegi kuulaja. Ühes Tallinna kesklinna sööklas, mida siis veel kuningaks hüüti. Sattusin ühte lauda kolleegiga kohtlejaid kellega oli kaasas keegi meist veidi eakam mees. Alles hiljem kuulsid, et see oli isamaasõja, partisan raadiokomitee kaadriosakonna juhataja Arnold papp keda komitee veteranid seniajani meenutavad kõige soojemate sõnadega. Ja kelle kandlelugusid mäletavad ehk veel paljutki vanema põlvkonna inimesed. Vesteldi seal tähendab ilma minu osavõtuta mingist diktorite konkursist ja mul oli kõvasti tegemist, et aru saada, mis asjamees võiks olla. Diktor vajanud veidi juttu, ütles Arno, nagu teda kõik hüüdsid ootamatult kuule sina ka nagunii peaaegu poolmeistrist poiss viisi, küllap siis pead kõrva, on diktsiooni, näid ka jätkuvat. Meil on üks korrespondendikoht vaba. Vana sõjamehe kombel õppis ta kõigile juba esimesel minutil. Sina tule tee proovi, Pehka hakkab reporteriks. Noh, kui nüüd täpne olla, siis päris nii lühidalt see asi ka ei käinud, aga kähku ja otsejoones küll. Ja eks istunudki ühel heal päeval kõmpida Kreutzwaldi tänavasse. Praegusest pilvelõhkuja ei olnud seal siis loomulikult jälgegi, see oli alles kapsama. Ka vanast raadiomajast olid olemas ainult alasti seinad, mis olid püsti aetud enne sõda. Sellest tellingute palgivirnade, mördikastide ja plankaedade Segadikus, mis meenutas maailma loomise esimesi päevi, kohmerdasid ringi ja nokitsesin tasapisi kunagise kindral von Lindemanni 18. armee riismed Wehrmachti sõjavangi, nagu märgitud, oli raadiomaja alles tellingutes. Aga selle kelder oli juba suhteliselt valmis. Kuivõrd keldrit valminud üldreeglina ju pööningutest märksa varem ja sealse ringhääling nagu teleöelde siis pesitseski arendades muidugi tasapisi oma väga tähtsat ja üheaegselt ka teatud määral meiega võrreldes nokitsevad tegevust. Nimelt selline oligi esimene mulje, et suured laevad, suured sõidud, kõik kangesti salapärane, kuna pooltele asjadele ei oska nimegi anda. Ja mis kõige köita. Ja kõige salapärasem, et selles väga tähtsas nimetute riistapuude maailmas liikusid kuidagi imetlusväärsel ladususega ringi väga tähtsad inimesed. Nii saab valdo pandist üks selle toimeka pereliikmeid ja temagi elu hakkab nüüdsest dikteerima stuudio kell ja saatekava. Aasta 1948. Kusagil kuninga ja vana postivaremete nurgal on peatunud hõbehall auto. Sellest keritakse mikrofonikaablit taastajate juurde. Tervist ja jõudu, taastajad. Missuguse käituse või asutuse töötajaid olete väärismetallides tehas, metallmärk, kui suure kohustuse täitmiseks praegu töötate. Ja ma mõtlesin, lähen näiteks kaheksa tundi. Kuna algasid kohustuse täitmisega 16. mail, kaaslane on ka edaspidi täita niheda kohe üle 80 kõvasti. Nii et saba ikka kindlasti täis. No loodan. On näha, et kodulinna taastamine on tallinlastele südamelähedane. Punase käesidemega töödejuhataja leian üsna pea, kuna seltsimees Saukas, sest tema, see on, on alalises liikumises kollektiivide vahel. Hommikust seltsimees haugas, tere, tere tööd ja toimetusi palju voi väga paljus, 21. on juba väga lähedal, peab arutama. Peame ruttama, 21. on lähedal. 21. juuli. Valdo Pant on kolmandat kuud raadiomees. Kuuldu on esimene temast säilinud helilõik Eesti Raadio arhiivis. Ajad muutuvad, muutuvad ise ja muudavad inimest. Aastal, mil Valdo Pant lõplikult otsustab, astuda mikrofoni juures telekaamera ette on ta saavutanud imeteldava sundimatuse. Sädeleva vähendamise oskuse. Olgu vaadata kõigest mõni neljajalgne kuskil metsavahiõuel. Jutt on kahest väikesest rebasekutsikast kes siin õues on, just nagu, nagu koerakutsikakeedis, kuidas neli kus veel on? On siin nurga all ja ja kõik on kohe varjule pugenud, nagu mikrofoniga õue. Tule. Nii, esinejad läinud, kõik end saba, otsad väljas. Kuidas nemad seda teavad, peljata ja on teada juba näinud kui vanad nad on? Umbes kaks pool kuud on minu käes olnud poisikest kuma metsast, nad sain sellised. Võib-olla 15 sentimehed. Ta ei sedasi ikka, aga kuidas selliseid iluasju metsast saadakse meie ka siin süstaga metsa vahel juba mitu päeva kevade jäinuetsma siin köin läpa lohu peal ja läksin sealt heinu otsima ja märkasin jätuks. Rebane läheb. On jänes, temal või midagi, oli see uus, märkasin. Ja hiljem läksin seda jälgima muidugi, ja siis tema oli kärmas ära matma, oma saagi joosta ja vaatasin, et oli jänes talle hammaste vahel ja siis kolm hiirt oli ja need mattis kähku lumehange sisse, ära võsa tühi ja siis hakkasin märkima, et siin peaks olema üks perekond kuskil ja siis hakkasin mööda metsa käima ja viimati avastasin, et on olemas rebasepera ja senna oli veetud siis kokku. Teatrasid muidugi emasid, peamiselt part põld või neid laane, pöisi tolli ja siis jänesejäänuseid oli näha seal ja iiresid oli ja siis lõpptulemus oli see, sain pojad kätte, siis urgu, salli seapea, umbes seapea ja see on täitsa tõejutt. Kas rebane saab siis põrsast ka jagu väiksest seast, kas oli see hea, sest tõesti ära varastad kuskilt? Nii nagu öeldakse, Rebane on varas ja paistab, et ta ikkagi on. Ta võis olla umbes kaalult 40 Keluses iga, mille pea võis seal olla. Aga see oli pessa sisse veetud ja küllaltki pisikesed pojad selle kohta ja kui paelu tema neid varustab, nii et rebane on ikka küllaltki kahju tegev loom metsas ja on näha sellist lõhest küljest muidugi hea perekonnaisa. Neli poega toob koju terve gastronoomia kaupluse lao hoolitseb hoolega oma perekonna eest Barblist kuni sealiha, nii, palun väga. Võtke poisid, mis vaja, on väga hoolas loom selle eest aga hävitab kõvasti. Nojaa muidugi, kas teie igatahes suurt kahju, ütleme peamiselt metsis on meil kadunud ju peaaegu ja noh, seal on küll kährikkoer kah suur, sõidame, aga see, keda me nii hoolikalt siia metsadesse tõime omal ajal. See on jah, tead, vitsad peksavad praegu. No mis te siis tegite selle sulija vargaga? Seda päris varastada kätte ei saanud, aga lapsest saime ta kätte ja paar õhtut käisin passimas ja hommikuti ka käisin küll, et saaks vanaga ära hävitada, aga ei, saad käest, võtab vastu päästi vorsti, suitsuvorst läheb rebasepoiss, tahab soolast. Ja esialgu, mina tahtsin nad ära puhta hävitada, aga kahju hakkas. Ja praegu on täitsa kahju. Ei, neid ei saa enam kuidagi puudutada. Käest võtab sul süüa vastu ja olgu ta nüüd nii. Verejanulised, kiskja, poeg, kui ta on, kui ta selline pisikene kutsikas lõvipoegadega generikult, kas käib nende kongis praegu magamas vahetevahel. Nii et tal ei ole neil instinktid veel ärganud, õieti üldse ei ole ärganud, ta oli nii pisike, ei tea, kas ta üldse seda ärge nüüd hävitamisel küll enam mõtelge, võib-olla ehk annate mõnele pioneeride maja, Noorte naturalistide ringile või loomaaiale, nad on väga ilusad, Johan ka ja ta on elus loom, ta ei keelaks praegu, kui meie raadiosaate peale mõned pioneerid kirjutavad, et nemad hea meelega võtaksid ühe pisikese rebase enda hoolealuseks kaks tükki võim väga vabalt anda ära. Ega teil kahju ei ole, väiksed peremehed on, kal on ikka ka jäävad, see on õige jutt. Aus poiss. Kuidas puit, nutisiin üleeile õhtul oli üleeile õhtul Helo, miks ta nuttis? Näsi rebane metsseal on üks Ena lähene, tuli siidi, jääte mahusta pärasel rebatrull natuke vintis ja siis ta hakkas seal rebase luulekus tegema väikse poisi Rebane ja tema nuttis, nõnnad läks asemesse, ikka nutab veel mannat, ma ütlesin, et see pole kellelegi mees mätta teedia. No muidugi on õlitatud, sellisele mehele ei tohi ikka kutsikat anda ja sibula kellelgi mees, no mis see siis on, kas ei olnud siin parajad malakat ilmets lähedal? Mine nüüd, hakka võõraste inimeste natuke näoga. Tuhk kohene ütelda ja siin pole ka ilus, aga sõnad peale lugeda võib küll, lapsel oli nii kahju tõesti kahju ega ei annaks ära küll kuldraha eest. Aga mis siis, kui ma pakuksin selle rebasest, seda pilli mille juures me jutuajamine toimub? Keilast eksime kaupa, hinda ei tea. No karge rebasega mõistet. Kalu, ja kuidas poisid püüavad jõest, saavad mõne väikese kalapoja kätte jäiki rebasel ja nad on siis, kui nad näevad, et lapsed jõe äärest tulevad, oi, sest nad on nii kikkis, vastas, igaüks võtab kohe näpu vahelt. Aga mis ütlevad teie kanad, selle seltskonna kohtasin. Kanad tulevad, võtavad Rõivase suust ära ja mitte midagi ei tee. Kassid jooksevad siin ja nii, et täitsa rahulik kooseksisteerimine ja praegu küll on rahulik ja ei ole mitte midagi. Seni on rahulik kooseksisteerimine, kuni ühel ööl on teie kanafarm tühi. Ei, no kui nad suuremaks kasvavad, aga praegu me anname neil süüa ja nad ei tee mitte midagi ja võib-olla õppige seda murdmise tööd ära ega ei tea kah. Nautige ilusat. Kuidas vaata, oleks filmikaamerat praegu vaja ja kui raskesti nad magavad, kui nad magavad, aga lüüsionad, järgud, aga päev päeva magab nii raskes teed, võta sabast või jalast kinni, pauguta hulk aega, enne kui ta ärkab. Nii raskete magab. Puhas südametunnistus, kana murdmata magab rahuliku ausa inimesena. Just ei lausu kedagi. Kus on siin mikrofon? See on nagu nööp kuuekäise küljes kaasas, kuid keegi ei märka, ei kandja ise ega teised. Raadiomees loob käesolevale hetkele. Saade on ühepäeva liblikas. See lab silmapilgu, mil sõna lendab eetris, kui sedagi. Ometi on mõtet ka raadioajakirjaniku pärandist otsida. Püsiväärtusi on helilinte, mille väärtust aeg ei vähenda. Pigem vastupidi. Õieti ma peaksin praegu juba päris vana inimene olema kuid kui arvesse võtta, et vaevalt sajandi jooksul on inimkonna keskmine iga tervini 20 aasta võrra pikenenud. Ja mul on niisugune arvamine, c mina just nende hulka kuulun need, ma olen siis päris noor inimene veel. Ja meil, seltsimehed raadiokuulajad, tuleb nende sõnadega nõusse jääda. Nende ütleja ei ole muidugi enam see metsikute juustega ja kodanlisi eluviise vihkav tartus, ansak nagu kirjutati poolsada aastat tagasi. Kõige eest on hoolitsenud aeg. Ja väike Illimar Ki saab kord 75 aastaseks. Aga ometi on siin palju noort, kui astud sellesse majakesse, mida maast laeni täidavad raamatud ja vaikus. On tunne, nagu oleksid omaenda vanemad tegi. Ja lõpuks kogu meie kultuuri noorusmail ja ühtaegu ka tänapäevase loova elu keskel. Neid kaugeid aegu ühendab endas lugupeetud rahvakirjanik Friedebert Tuglas keda täna koos Aadu hindiga külastame. See oli 1900, kuuenda aasta algul, kui ma olin toompäev vanglas siis algaegadel oli see kong otsekohe Snelli tiigi poole seda kõrgem, kõige kõrgemad aknad, mis sealt välja paistavad, merd õieti seal ei näe korralikult ja veel vähem öösel, kuid meeleolu oli nii. Olid kõige jubedamad ajad, need karistussalkade tegevused iga öösel jah, avati ikka meie vangi rauduks, virutasid inimesi sisse, kellel oli siit läbi lastud veriseid inimesi meeleheitest peaaegu meeletuid inimesi, selle asemel, keda haiglasse viia, virutati, veristada kongidesse. Ja siis ma mäletan neid, oli tollal siis täitsa teist inimest ühes kongis magati põrandalgi ja öösiti siis selles viletsas valguses meil sees muidugi lampi olnud, aga ukses avavus, kus latern oli ja seal mina siis pakkimis paberile. Skitseerisin selle merepaari õhtu jooksul, kui teised magasid paineliku und ja kogu vangla kuuldus ainult uste taga tunnimeeste marssimine, siis ei olnud ainult mitte vangivahid seal, vaid ka sõjavägi toodi sisse. Ja need laadisid uste taga pinstit ja Andy komando. Nii et meie pidime kuulimaga kahetuudi avada, kui midagi tuleb ja nii edasi siis minanskitseerisin selle ja pakkimis paberile, muud paberit ei olnud. Ja siis kuidas ma ta välja tõin. See oli kaloshi linasse, kummagi Kalush ninasse pandet, käsikirja osa, nii tõin ma sealt välja. Vimistasin küll siis paar kuud hiljem, kus ma pidin põgenema Peterburis seal siis lõplikult viimistasid selle teose. No te küsisite ka hingemaa puhul, seda ma kirjutasin varem 1903. aastal, kui ma seitsmeteistkümne aastane olin ühel jalal rännakul Võrumaal saatusin ööseks niisuguse kantniku perekonda ja nägin seda. Ja kohe kodu tulles ma kirjutasin viis esimest pähe tykki aga seal ei olnud mingit lõppu, ainult see lootuseta olukorra kirjeldamine oli seal alles siis vanglast vabanenud tualetis ta kuuenda jällegi Peterburis elades, kus ma elasin seal. Nime all. Nii võiks end kuulama unustada. Kahju, kuid tuleb vajutada stop nupule, sest klindivirn laual meenutab Valdo Pandi reporteri aastaid. Raadiomaja öö läbi valgeid aknaid, raadio, autoredki, kaevandusrajooni, kalaranda, sõja- ja lahingupaikadesse kuhu iganes. Lugematuid kohtumisi, ette teada ja eksprompt. Lõpmatu rida intervjueerituid, baleriin, kraanajuht, skulptor, vetelpäästja, sõjaveteran, kosmeetik, kosmonaut, öövaht, minister, leiutaja, heinaline, helilooja ja töö, mis ikka sama iga kord aga mänglev uue otsimine. Täna on meie kohtumist tunni teemaks interpreedi tööpäev. Seda võõrsõnade muidugi tunnete interpreet tähendab ettekandjad, tõlgitseja Loovi esitaja. Niisiis kõige sagedamini esinevast tähenduses kunstnik, kes kannab ette teise loova inimese helilooja-kirjaniku, luuletaja loomingut. Kes aga on see interpreet, kelle töö päevast täna kõneleme? Seda tunnet muidugi veel paremini. Aga siiski ta haaksova Käsku. Aga muidugi arvasite kõik õigesti ja sedasama oleksid teinud paljud paljud muusikasõbrad ka Moskvas Leningradis, Riias, Helsingis, Ukrainas, Jakuutias, Kaukaasias ja kaugemalgi. Laulab ju NSV Liidu rahvakunstnik Georg Ots. Laul ise on ehk pisut võõram, kuid seda ainult teie põlvkonnale. 15 16 aastat tagasi, kui ka kõige pikematest siputasid alles hällis teadis seda Tallinnas iga vana ja noor Rumbergi operetiga kõrbe laul tol ajal veel kõrvelaul alustaski oma interpreedi teed laval ja estraadil Georg Ots. Ja meie kooliraadiosaadet tema tööpäevast. Kui tööpäev ei ole veel alanud, on varahommik ja interpreet alles magab. Ainult raadiojaamad ei maga ja kümnetel lainepikkustel kõlab juba eetris Georg Otsa laul. Oo. Eks? Seltsimees Ots kas sageli on äratuskella abi vaja? Jagamissageli sellepärast tööpäev algab võrdlemisi varakult, muidugi suhteliselt varakult, sest tööpäeva lõpp on kaunis hiline. Selle mõttega ei ole vist noor kuulaja päris harjunud. Võib jääda mulje, et olla nimekas solist, see tähendab eeskätt Fraxeljas mööda poodiumi või lava kõndida, lilli vastu võtta, laulda vahetevahel. Aga Etsega väga raske töö on, seda tuleb meil vist eraldi öelda. Jah, kahjuks on nii kuulajaskonnale, kuulajaskonna enamusele on väärarvamine näitlejatööst, näitleja elukutsest üldse arvatakse, et see on väga kerge ja väga lõbus ja üldse nii üks kergemaid elukutse tegelikult olukord on hoopiski teine ja näitlejatöö ei ole sugugi kergem, kui ütleme põllumehe tööpõllul. Ja mõlemal põllul on seadus number üks Virkus. Hommikul kõlab see väga lihtsalt maast lahti. Olge päris kindlad, noored sõbrad, et siis, kui mõnigi teist alles vaibal vaikselt varbaid liigutab, on rahvakunstnik juba hoolega ametis. Pole juhus, et tema nimi on olnud kirjas isegi vabariigi rekordite tabelis. Ma olin enne sõda, ma olin isegi Eesti rekordiomanik korra, see oli 1500 meetri ujumise sees. Kaheksa kui oleme kuulnud, et sõja ajal Georg Ots ujus hukkuvalt laevalt lõpeb ehtandiliku punktiga see jutt. Üks tubli krool päästis tookord 1000 aariat. Ja nii juhatab see saade kuulaja läbi interpreedi tööpäevatund-tunnilt. Kell on 11 Estonia laval ja proovisaalides seatakse kella inspitsient järgi. Tähelepanu esimese vaatuse esimeseks pildiks palun tegelased lavale ja orkester kohale. Kas te mäletate, seltsimees Ots esimesi lavale astumisi ja kuidas oli kurikuulsa rambipalaviku või lavapalavikuga? See kaasas peaaegu iga esinemisega? Mitte peaaegu, vaid isegi iga esiinimesega. Mõnikord on ta suurem, mõnikord väiksem. Ma mäletan, mul oli üks esimene suurem ooperiosa. Ma tahan patriarh, laulsin konsoli osa. See oli, käis mulle üle jõu ja siis, kui ma tulin välja, siis mul isegi põlv värises niitma. Mul tekkis mõte, et ei tea, kas publik märkavad püksid, püksisääred värisevad, täiesti vabanemist, ükski näitleja sellest ma mäletan, mu kadunud isa veel. 75 aastasena lavale minnes ikkagi oli näha, et ta elas üle. Tekkis mingisugune eriline närviline olukord. Aga aastatega ja esinemistega see hirmutunne muidugi väheneb. Ja lõpuks juba jõuad nii normaalse närveerimise tasemeni, mis ei kisu sinu ettekande kvaliteeti alla, võid isegi. Võib-olla aitab kaasa. Normaalne närveldamine, sellest tuleb nii aru saada, see on see igavesti säili tahe teha hästi. See on igavesti säiliv tahe teha hästi lause, mis sundis korraks peatama lindi, sest öeldud on see läbi, pandi enese. Talle oligi omane teha alati kõike hästi, otsida võimalikult tabavat sõna, süüvida sügavamalt ja sügavamalt, võimalikult palju endast anda. Muidugi, kõige tähtsam on see, et, et me lavalt kuulajale-vaatajale annaksime tükikese endast oma südamest killukesi. Me peame laval läbi, elame kõike, seda, mis me juba elus oleme elanud, mida paremini ja mida rohkem me oleme elus võib-olla läbi elanud, seda lihtsam on seda teha ja kuuled endaga kaasa kiskuda. Ja tihtilugu tuleb anda sellises vormis sellises meeleolus, mis võib olla hoopiski ei lange kokku selle või selle eelse hetke tegeliku meeleoluga. Võib-olla peab olema lõbus siis, kui tahaks ise olla kurb pöördult seda näitleja elus juhtub. Mina mäletan ühte väga rasket olukorda minu elus. Mul väike poeg jäi väga raskesti haigeks. Viisin ta haiglasse ja seal mulle öeldi, et tal on võib-olla elulootus paar nädalat ja haigest otsekohe ma pidin teatrisse minema mängima mustlasparumis paarinkaid välja tulema, laulma kuulsid seda Paringee aariat. Kui ma välja tulin, siis minu käest küsiti, aga kus sinu isa on seal tekstis niisugune lause ette nähtud, mina pidin vastama, surnud, kui ma selle ütlesin, siis mulle tuli muidugi kõik see meeldimist minu pojaga seoses oli ja ma hakkasin lihtsalt, pisarad hakkasid voolama, aga sealsamas ma pidin laulma lõbusat laulu. See on minu kõige raskemaid teatrielamusi. Õnneks muidugi, arstid suutsid siiski poja terviseparandada ja kõik läks hästi, aga niisugune olukord võib tihti juhtuda näitlejaga. Sellest näiteks on isegi veristlikus ooperis lõnga Vallo kirjutanud ju proloogi ooperile pajatasid kus räägitakse palju näitleja elamustest sellest, et ka näitleja on samasugune inimene nagu vaataja teatrisaalis. Jaa. Aplaus on reporterile alati avatud mikrofoni punane tuli, sinul on sõna. Mäletame Valdo Panti rääkimas 100-st 1000-st kätepaarist puhkenud aplausi. Tormis. Nüüd on sõna naiskooridel tugevate kiiduavaldustega tervitavad lauljad ja pealtvaatajad teist üldlaulupeo audirigendi helilooja vanameistrit ja laulupidudel veteranivabariigi teeneline kunstitegelast Mihkel Lüdigi kes grupi lauljate poolt sõna otseses mõttes tuuakse ja asetatakse dirigendipulti naiskoori kontserdi avalauluks on Mihkel Lüdigi palju lauldud kiigelaul autori juhatusel. 1955. aasta laulupidu raadiotorni reporterikabiinis jälgib Valdo Pant toimuvat pingsalt ja kaasa elades. Ärge lõpetage veel ülekannet, jõuab ta kahe kommentaari vahele öelda. Ta ei raatsi minutitki. Seda laulupeost või et sellest midagi kuulajale kaotsi läheks? Veli hella Vellekene laulud nüüd lähevad juba terve inimpõlv, tuntakse, armastatakse ja lauldakse neid laule kõigis Eesti osades. Mitmetel laulupidudel on laulud läinud Mihkel Lüdigi taktikepi all. Vanameister võtab vastu praegu terved sülemid, lilli. Vähe sellest. Koorist eraldus kümmekond lauljat. Nad tõstavad audirigendi kätele ja saadavad pealtvaatajate poolehoiuavalduste saatel aukülalistekohtade juurde. Kohe kuuleme tema vana meisterlikku hinnangut, käesoleva üldlaulupeo kohta. Levis räägib siin. Meti kepib, mul ei olnudki lõppude kui suure pääst, nemad ei reageerinud selle peale ja mina arvan, et niisugust laulupeo meil Eestis veel ei olnud ja võite valvasid. Pidupäevadele järgnes argipäevatöönädala sündmuste ringvaated reporteritunnid päevakaja. Viimase juubelinumber 2500 sisaldab harukordse lõigu, kus osad on vahetunud. Valdo Pant intervjueeritava rollis meenutamas Päevakaja algusaegu. Tol päeval, kuuendal oktoobril 58 otsustati, et on viimane aeg minna üle nädala sündmusi käsitlevalt, ringvaate vormis, saatelt päevasündmusi igal õhtul, nii värskelt peegeldavale saatele. Kas see otsus oli seotud ka pisut kõhklustega? Ta oli seotud isegi nii suurte kõhtustega, et alguses tuli kolm päeva vist teha proovisaateid, kas me suudame ühe päeva jooksul ette valmistada kõik palad, mis on olulised teostada ja eetrisse anda ja tõepoolest juhtuski nii, et ma ei mäleta, kas oli esimese saate puhul või natuke hiljem, et oli helilinte, mille üks otseetris, teine magnetofonilt, kolmas paberikorvis, millist osa sinu kui reporteri kui raadio ja televisiooni ajakirjanduse arengus etendama Päevakaja? Eks ta ole sellest halle juukseid põhjustanud osa etendanud, sellepärast et selle saate töörütm, väga närviline, see tuletõrjekomandot meenutav, selline ooteasend, pidev aktiivne ooteasemel Sealse kõige väsitavam töö juures õhtul loomulikult tekib siis teatud kuhjumine, kuni kuni jälle pärast saate lõppu niisugune kergendus ja vabanemistunne, ma usun, see on vist säilinud siiamaani. Varem mõtlesime nädala ajaraamides, siis nüüd tuli paratamatult lülituda IGA PÄEV uuele temaatikale ja kõik otsused ja kogu töö teostus teha ühe päeva jooksul. Selleks ajaks on Valdo pandist saanud televisiooni mees ja televisiooni populaarseima saatesarja autor. Mäletate. 25 aastat tagasi, 21. juuni 1941. Oli täpselt samasugune ilus soe juunipäev nagu täna kuid selles polnud midagi ebatavalist, neid oli olnud palju just nagu tänavugi. Ometi jäi see päev inimeste mälestustesse millegi erilise, otse võrratuna. Meteoroloogid väidavad, et Vilsandis Tšukotkani ei saa olla ühtmoodi ilm pealegi kõikjal parim. Kuid kui see päev siiski kõikjal meie maal on jäädvustatud nagu üksainus lõputu päikesesära meremühin, stepi voogamine, metsa värskus ja mägede rahu siis ei ole siin jutt enam ainult ilmast, vaid rahust viimasest Rahu päevast. Sellisena jäi 25 aastat tagasi sõduri mälestusse rahulikke elu mis miljonite jaoks oli lõppenud igavesti. Kuid siis seda veel ei teatud. Siis ei teadnud me paljutki. Oli laupäeva õhtu. Eestimaal küdasid saunad ja lõhnasid, värsked vihad. Kaugel loodes Pugija muhovetsi ühinemispaigas Poola piiril seisis väärikas rahus vana Bresti kindlus imetledes oma peegelpilt kahe jõe ja vallikraavide vees. 100 aastat tagasi oli kindlus võitmatu. Nüüd olid tema kõrged mullavallid kaetud paplitega. Bastionide õitsesid Jasmiinid ja vanad leinapajud, rümpasid jõgede Varstini kallist kallist vett. Kindluse Telliskivimüüride taga kasvasid lilled ja mängisid lapsed. Komandörid elasid siin koos perekondadega. Kasemattides paiknesid laod. Vana kindlus teenis kodumaad kasarmuna kahele diviisile kes aga viibisid parajasti suvelaagris kui olid jäänud vaid staabid, orkestrid, majandusmehed ja mõni rood sõdureid kokku umbes kaks polku. Samuti mõnid tanki ja suurtükk, mis olid sel õhtul koost lahti võetud, sest järgmisel hommikul pidi toimuma nende tehniline ülevaatus. See õhtu aga 25 aastat tagasi oli sõdurpoisile üle hulga aja vaba. Nad õmblesid vormi pluusidel valgeid kraesid, viksisid säärikuid ja valmistusid minema keskpeole, kes ehale, kes klubis tantsule. Ainult kindluse läänesaarel, mille eest voolas läbi piirijõgi varjasid end vanade pajude all piirivalvurid ning jälgisid teraselt nagu ikka vastaskallast. Kuid seal jäi kõik vaikseks. Te olete kuulnud katkendeid Valdo Pandi arhiivisaadetest. Võõrastav on üksnes mõte, et kellegi teise käed soorivat kartoteegikaartides tõstavad lindikarpe, millelt vaatab tuttav käekiri. Asetavad magnetofon ile lindi ja võtavad sealt selle. Gootika on võimsamaid tippe arhitektuuriloos. Rahva võim taastab ja kaitseb vanu katedraale kui hindamatut kultuurivara. Kuigi need pole üles laotud inimese kojaks. Vastupidi. Tuhandehäälsed oreliviisid, kõrged võlvide all pidid veel kord rõhunud tama sinu tühisus, armetu inimputukas. Ja ometi möödus aeg, mõnigi koon varises põrmu. Võimas gootika ja võimas Bach tema võlvide all kõlab endiselt ülemlauluna inimesele, kes on loonud siin maailmas kõik. Elu millega võrrelda tema sära, kui ta puhkeb. Ja millega võrrelda tema kustumist ja suurt tühjust, mis järele jääb? Aeg aga ei peatu. Elu läheb edasi. Need kaks ei peatunud ka tõeliselt rasketel aegadel. Ei mõtlegi peatuda nüüd, kui raskem on ammu-ammu selja taga. Ajaratas, veereb oma rada. Kõik muu oleneb meist endist.