Vabariigi teeneline teadlane, Teaduste Akadeemia keele ja Kirjanduse Instituudi direktor Endel Sõgel sai täna kuuekümneaastaseks teenete eest Nõukogude kirjandusteaduse arendamisel ja seoses juubeliga autasustati Endel Sõgel rahvaste sõpruse ordeniga. Ennetähtpäeva leidis juubilar mahti astuda läbikaadi majas, kus me talle mõned omapoolsed küsimused esitasimegi. Mul sattus neil päevil pihku juubelikirjutis, mille te ära sirp ja vasar teie 50. juubeli puhul. Seal te ütlesite, et 50 pole veel midagi. Juubel. Las tuleb, 60 aastat on oma töö teinud ja 60 koputab uksele. Eks see Uuskümmend muidugi tõsisem, hulga tõsisem asi on teatavasti lehed, instituut kasvab järjest suuremaks, läheb järjest targemaks, aga mina ei lähe järjest targemaks, jaga nooremaks ei lähe. Mis puutub Instituudi töösse, siis tahaksin niipalju öelda, et meie oleme uhked oma uurimisbaasile. Me saime päranduseks Sõnavara kartoteegi, kus oli 600000 sedelit. Praegu on meil 10 miljonit. See on meil väga võimas baas kõikvõimalikke sõnaraamat tegemiseks ja ühtaegu uurimisbaas monograafiate koostamiseks ja see on väga heaks tänuväärseks materjaliks paljudele välismaalastele, eriti soomlastele. Meil on käinud uurijaid Soomest kuni Jaapanini ja Ameerika ühendriikidest kuni Vietnami. Peaasjalikult aga muidugi soomlast Ungarist ja muidugi teistest liiduvabariikidest. Nojah, jutt läks meil juba instituudi peal, see on ka loomulik, sest ligi kolm aastakümmet, see on pool elust olete te olnud seotud vabariigi Teaduste Akadeemia keele Kirjanduse Instituudiga algul teadusliku sekretäri sektori juhatajana, seejärel teadusala asedirektorina ja alates 1968.-st aastast selle direktorina. Raske neid selles lühikeses juubeliintervjuus võtta kogu teie poolt juhitava teadusasutuse tegevus, kui ta siiski tahaks, et puudutaksite kahe sektori, ma mõtlen seda tööd, mida tehnilised uurijad teevad meie emakeele uurimisel mille poole on suunatud nagu nende töö tähelepanu ja võib-olla teiselt poolt ka meie kirjandusloolaste, meie kirjandusuurijate tegevus. Õieti öeldes meie instituut ongi kombinaat, filoloogiakombinaati tähendab, tegeleb keeleteaduse, kirjandusteaduse ja rahvaluulega. Praegu on meil kõige olulisem nähtus meie instituudis, see, et meil on oma arvuti see on üks väheseid filoloogia instituut terves Nõukogude ilusti oma elektronarvuti. Selles arvutasime, oleme loonud võimsa sõnavara panga ja see annab meile võimaluse välja anda. On juba trükist ilmunud väike murdesõnaraamat, see polegi nii väike, on päris mahukas. Sealsamas arvutis on sisse antud sisse söödetud, sisse laotud juba eesti kirjakeele suure kuueköitelise Eesti kirjakeele sõnaraamatu esimesed vihikud ja need vihikud ei ole ka nii väikesed. Nüüd on hoopiski raamatud, aga nimetame neid vihikuteks. Seega suurte eesti sõnaraamatute loomine on üks meie ülesandeid. Peale selle me tegeleme teiste soome-ugri rahvaste keelte uurimisega, välja arvatud soome keel ja Ungari keel soome murdeid, me uurime ja Ungaril oli endale oma akadeemia suur ja võimas, nii et nad võivad meile eeskuju anda, kuidas näiteks mõistelist sõnaraamatut teha, etümoloogilist sõnaraamatut. Mis puutub kirjanduse uurimisse, siis hiljuti ilmus eesti kirjanduse ajaloo neljanda köite esimene raamat, teine raamat läheb trükki ja siis tuleb veel kaks raamatut. Nii et ei tule mitte viieköiteline kirjanduse ajalugu, vaid tuleb seitsmeköiteline kirjanduse ajalugu ja lisaks veel resümeed võõrkeeles. Käsil on meil ka teiste nõukogude vabariikide jaoks suur venekeelne kirjandusajalugu. Teatavasti meie kirjandust õpitakse kõikidesse vennasvabariigis, keda ülikoolid, mitte ainult Eestis. Ja akadeemilise kirjandusalu ilmumise tähtsus õieti on selles, et üliõpilasi vabastada neist väga traditsioonist igavatest üldkursustest ja hakata ülikoolis kirjanduse õpetamist korraldama sümpoosionil Coloppi muide ja niisuguste üliõpilasele omastevormide kasutamise teel. See on üks meie eesmärki. Mis puutub uue tehnika rakendamisse, siis selles osas oleme me üsna üsna lootusrikkad. Ma juba rääkisin oma arvutis, on üks arvuti. Tõenäoliselt on see, et me saame veel sellel aastal teise arvuti, kuhu läheb sisse terminoloogia sõnavara, seda on eriti vaja Eesti nõukogude entsüklopeedia jaoks. Ja see töö läheb ka käiku. Instituudi ruumes töötab ka emakeele selts, omaaegne akadeemiline emakeele selts ja nemad korraldavad üsna palju keelepäevi kõikides koolides. Nende isiklikult olete rahvusvahelise venoopalistide komitee liikmeks soome-ugri seltsi korrespondentliikmeks, üleliidulise fennougristika komitee teaduslikuks sekretäriks ja ka veel Nõukogude Liidu ja Soome Ühe teadlasel tehnilise koostöökomisjoni nõukogudepoolseks esimeheks. See kõik annab tunnistust sellest tee instituudis tehtav, eelkõige siis soome-ugri keelte alal tehtav on jõudnud rahvusvahelisel areenil ja see on heaks maineks meie vabariigi selle ala teadurite uurimistööle. Ja nii see on olnud kolmas fennougristika kongress, rahvusvaheline kongress oli meil Tallinnas. Edasi on meie inimesed osa võtnud teistest kongressidest Budapestis, Turus ja nüüd valmistame ette septeeeffgaaris järgmist Tõnno viste kongressi. Mul on ka ülesandeks selle kongressiga seoses olla selle organiseerimiskomitee üks aseesimees, Neid on kolm tükki. Ja veel käesoleval kuul hakkame konkreetset plaani pidama, kuidas ette valmistada septifgaaril rahvusvahelist lennubliste kongressi. Muuseas. Me oleme käinud seda teed, et oleme pidevalt laiendanud fennougristika mõistet varem, see tähendas ainult soome-ugri rahvaste keeleteadust. Nüüd tähendab see isomol rahvaste kõiki rahvusteadusi. Mõnevõrra tahaplaanile oleme jätnud ajaloo spetsiaalselt ajalooteaduses, neil toimuvad omad rahvuslased, kongressid. Aga etnograafia, arheoloogia, rahvaluule, teadus, kirjandusteadus, kõik kuulub nüüd fennougristika mõiste alla. Ja selle asja ühed algataja tulid Sooma, akadeemik Gustav vilguna ja Ungari akadeemik jula ordut tai kes õieti niisuguste kongressi liikumisele aluse pani. Meil on väga tihe kontakt kongressiga seoses tekkinud ka välismaal olevate eesti teadlastega. Nad olid Tallinna kongressid meil pihtel kongressil ja tõenäoliselt tulevad ka septevkaari. Peab ütlema kõik nimekad. Välismaal tegutsevad ja töötavad keeleteadlased on meie fennougristika kongresside liikumisest osa võtma. Soome ja Nõukogude Liidu vahelise koostöölepingu alusel tegutseb hulk töörühmi ja filoloogia alal on töörühm kaks keeleteaduse töörühm ja kirjandusteaduse rahvaluule töörühm. Mis puutub keeleteadlase töörühmas ja siis selle töö üheks tähtsamaks leiuks on Euroopa Keljatas. Seda me teeme koos soomlastega ja eriti aktiivne on professor Terhoidkunen. Ta on mitu ringi meil olnud, alles hiljutigi oli, pidasin jällegi järjekordse koosoleku ja see töö hakkab juba esimeses järgus valmis saama. See on keeleteadlase töörühma kõige tähtsam ülesanne. Mis puutub kirjanduse ja rahvaluule töörühmas ja siis kõige silmapaistvamaks tööks, on seni ilmunud eesti vanasõnade teadusliku väljaande esimene köide sisaldab 5000 vanasõna ja seda peetakse üldse unikaalseks väljaandeks terves maailmas. Soome ajakirjandus, ma mõtlen teaduslikku ajakirjandust, on sellesse väga hästi suhtunud, hästi vastu võtnud. Ja see on nüüd juba käega katsutav tulemus. Kirjandusalal on meil plaanis soome-ugri rahvaste kirjanduse ajaloo koostamine. See puudutab soome-ugri rahvaste kirjanduse ajalugu 20. sajandil. Eelmine taoline ilmus enne esimest maailmasõda. See on siis Soome, Nõukogude Liidu ja Ungari ühistöö. Kusjuures Nõukogude soome-ugri rahvaste kirjanduse ajaloo raskuspunkt on kandunud meie instituudi töötajatele. Ja mul on muidugi hea meel märkida, et Soome väga tähtsa Instituudi direktor professor tooma toomion, sõitnud siia ja külla Eestisse ja, ja ta ütles, et ta tuli minu sünnipäevale, kuigi ma veel temaga kokku ei ole saanud. Ta on juba esmaspäevast saadik siin, nii et Soome teadlastega on meil väga asjalikke väga tihe kontakt ja see teeb vastastikust rõõmu. Jah, nüüd tahaks tulla natuke tagasi teisiku juure. Kuidas sai alguse üldse oma kirjandusteaduslik tegevus ja huvi kirjanduse vastu? Kirjanduse vastu huvi on niimoodi olnud, et ma pean tunnistama, minul oli väga suur huvi ajaloo vastu, kui ma olin oma ajal gümnaasiumis. Kirjanduse õpetaja oli meil nagu tuimavõitu, aga Me tegutseme kirjandusringis ja sealt tekkis huvi kirjanduse vastu, ma olen isegi luuletusi kirjutanud. Ma ei teagi vist niisugust inimest polegi olemas, kes ei ole noorest peast, luuletab. Kõik on kirjutanud, aga vahepeal muidugi ma lootsin, et minust saab ajaloolane. Minu esimesed trükis ilmunud tööd on, on ajalooraamatute retsensioonid. Aga juhtus niimoodi, et anti mulle ülesandeks ette valmistada eesti kirjanduse kursus ja hakkasin seda ette valmistama ja niimoodi ma siis selle kirjanduse peale tulingi. Kuigi ma pean ennast umbes niimoodi, et ajalooteaduses, pealinnast, ajaloolase, kirjeldustes, kirjandus loolaseks, küllap vist niisugune hübriidi moodi asi. Et ega päris õiget ei ole kusagil välja tulla. Ja kui nüüd püüda siinkohal üles lugeda teie kirjutatud teie poolt toimetatud teosed, siis loetelu tuleks üpris pikk. Siit leiame mitmeid keskkooliõpikuid, mitmeid valimik, atoloogiaid, koguteoseid, neist ulatuslik ema on nüüd muidugi eesti kirjanduse ajalugu mis oli planeeritud viieköitelise rahaga, nagu ma tänade, kes kuulsid, töö jätkub ja, ja neid tuleb veel lisaks. Kuidas nüüd teaduslik organisatoorne tegevus viimastel aastatel on kokku sobinud oma kirjandusliku uurimistegevusega? Võrdlemisi raske on seda ühendada, aga ma pean ütlema, et see ei ole raske, sellepärast et instituudi juhtivkaader instituudis on kaks direktori asetäitjat, teaduslik sekretär on erakordselt tubli ja kõik sektori juhatajad on sõna otseses mõttes oma ala meistrid, selles mõttes teadusliku organisatsioonile töö ei ole raske. Kuna tegemist on tõepoolest väga heade tublide inimestega kes kõik veavad oma koormat väga tõemeeli ja niisuguse perspektiivitundega kõik mõtlevad mitte sellele, mida täna teha, vaid eeskätt sellele, mida oleks vaja homme-ülehomme ja võib-olla viie aasta pärast teha. Ja selles mõttes ma olen lihtsalt õnnelik inimene, et ma olen niisuguses kollektiivis saanud tööd teha. 30 aastat, mis mul endal praegu käsil on käsil on kirjanduse ajaloo neljanda köite, teise raamatu ja viienda köite esimese ja teise raamatu käsikirjad. Seal on mul endal mõned peatükid kirjutada ja see on ka peamine, millega ma praegu selle muu töö kõrval tegelen. Üldiselt muidugi teaduslike organisatoorne töö võtab siiski palju aega aga töörõõmu on nii ühest kui ka teisest. Muidugi kõige suurem rõõm on, kui saad töötada arhiivis. Kui leiad midagi uut, värsket, huvitavad see rõõm. Muidugi on kõige suurem