Pärast pikki sünnimaast eemal oldud aastakümneid saabusid tänavused maipühad Jon asfaldile Ameerika Ühendriikides jälle siinmail ja nii see saab olema ka edaspidisest oma elu lõpu Jonasfelt otsustanud siduda kodu-Eestiga. Käisin tal külas enne maipühi merivälja pansionaadis, kus ta oma vanadusepäevi praegu veedab. Kõigepealt meie hilinenud õnnesoov hiljutise sünnipäeva puhul. Tänan väga tänuväärne. Kui palju neid aastaid turjal on juba 84. Ja kuidas sünnipäevapidu läks ka siis, sest sünnimaal oli ta nüüd pikkade aastakümnete tagant jälle esimest korda. Sünnipäeva pidustamine kulges kõige ilusam viisil, mida ma iialgi oleks võinud ette kujutleda. Mina ise esinesin viiuli ja tšellosoologa ja siis mängisime trio ja selle järele tuli väga ilus laulukoor ühes oma orkestriga. Nii et linnast oli minul 25 külalist ja siin pensionäri sinna juurde veel. See tegi kaugelt üle 100 inimese ja kõikide meeleolu oli üllas. Tahaks natukene meenutada seda pikka eluteed. Kui kaua nüüd sai võõrsil seda võõrama, leiba maitstud. Ja millal sai mindud seda õnne otsima suurde maailma? Ma lahkusin Eestist 23. aastal ja 57 aastat elasin Ameerika Ühendriikides, millest 16 aastat New Yorgi linnas ja 42 aastat Maiami Floridas. Kogu selle pika võõrsil elamise ajal on nii palju nähtud ja tehtud ja palju kaasa aidatud sotsialistlisele ideele ja ma loodan, et ta praegu areneb veel kiiremini kui millalgi ennemini, sest meil oli õnnetuseks saada Vashingtoni üks kõige mustlasajalisem valitsus, mida on paljudel-paljudel aastatel ühendriigis iialgi olnud. Elu kutsumus eks ole olnud muusika, nii, et nendes aastakümnetesse Holmist mahtunud esinemisi väga paljudes Ameerika orkestrites. Seda küll, see on täiesti õige. Selle aja jooksul olen ma nii palju tegutsenud muusika alal New Yorgis kui ka Miamis on paljudes orkestrites mänginud ja olen paljud orkestrid ja laulu koorisid organiseerinud, juhatanud ja selle kõrval on minul omal terve kogu helitöid, mida võiks ette kanda ja nautida nende sisu. Tee muusikutegevus on alati olnud tihedalt seotud ka töölisliikumisega. Nagu kuulsime, olete te juhatanud töölislaulukoore töölisorkestreid aga nagu meil kodumaal hästi teada on, olete te olnud aktiivselt kaastegev ka sealse ajalehe Uus ilm, väljaandmise mina olen 54 aastat Ameerika kommunistliku partei liige ja mina olen kaastööd teinud uuele ilmale kogu see aeg ja oleneb väga palju kirjutanud ka inglise keeles Ameerika lehtedele üle terve ühendriikide tuleksite. Võõrasse maailma otsima õnne oma sinilindu. Kas leidsite seal? Ei või ütelda, sellepärast et kõige õnnelikum inimene ehk kummeerida õnne kodanise vaatab inglise, vaatame kus ei too kellegile õnne. Sellepärast et see on üks niisugune illusioon, lihtsalt mõte, ettekujutus, rikkus, see, see ei too kellegile õnne just sellepärast, et kui ta silmad on lahti nii kaua kui tema naaber ja tuttav, ehkki täiesti tundmatu Kodanik vaevleb viletsuses ja on vangis, nii kaua ei ole vabadust, nii kaua ei ole õnne ühelgi maal. Nii et sellepärast ma vastan küll selle peale, et olgugi, et materiaalsest küljest võisin rahul hooldavalt elada. Aga kõige suurem õnn oli mul just Nõukogude Liidust ja sotsiaalsest revolutsioonis ja tema suurest edust, et maha jäänud kirjaoskamatust Venemaast on tõusnud eeskujulik tööstuse ja haridus poolasse riik. Mul on häbi siinkohal meelde tuletada, et Ameerika ühendriikides, mida rehkendades korraliselt üks kõige edasijõudnud tehniliselt küljes riik on üle 20 miljoni kirjaoskamatuid. Pidage seda meeles, see on häbi ütelda, mul tuleb meile praegusel momendil ühe väga tähtsa Ameerika riigitegelase poolt, kes ütles just viimase sündmuse kohta ja mis praegu sünnib, et mul on häbi ennast tunnistada, et mina olen ameeriklane. Me jääme teiega juttu maipühade künnisel viibides kodumaal, on teil võimalus näha, kuidas sotsialistlikus ühiskonnas tähistakse maipühi. Kuidas te meenutate maipühi, aga ookeani taga Ameerika Ühendriikides? Jah, ma olen täiesti valmis omas mõtetes ja südames kaasa hõiskama oma armsa Eesti rahvaga esimesel mai pidustused ja rongikäigul meil siin pantsioonis on ka ettekavatsetud pidustada esimest maid, kontsert, eeskava ettevalmistatud, millest on kutsutud ka mind osa võtma. Mulle meenub praegu Ameerikas New Yorgis. Kui olin noor emigrand 20 neljandal-viiendal kuuendal aastatel siis pidustasime. Ja see on traditsiooniks muutunud iga aasta juuni Ansqueeris New Yorgi linnas, kus töölised nii suurel hulgal koos vennalikus arusaamises meelde tuletavad neid tähtsaid sündmusi Chicagos. Hei, marketi sõlmusi. Millal Ameerika valitsev klass hävitas etapis armetult töölisi juhtisid, kes olid väljas võitlusel kaheksa tunnilise päeva töö eest ja tänapäeval. Meie Ameerika töölised, kui tähistavad seda esimest maid, tulevad kokku mitte üksinda enam ajaloolissündmust tähistades vaid rahuüritus. Rahuüritus on tööliste kõige esmakohal Ameerikas. Kui üle terve maailma. Elades nüüd pool sajandit kaugele Eestimaast ega vist seda ei lakanud kunagi tuksuma sünnimaale. Jah, see on üks armas küsimus, mitte millalgi, ma pean tunnistama avalikult kohe kui tihti ma nägin isegi unes oma armast kodumaad kasvamas. Ma olen ju Võrus sündinud-kasvanud väikene maakonna linnakene vanal ajal. Enne lõpliku siia asumist olete te ju õige mitmel korral ka varem Eestimaal olnud, nii et meie eluoluga eelkõige muidugi siis ka meie muusikaeluga olete te vist küllalt hästi kursis? Esmakordsed külastasin oma armast sünnimaad 1000 960-l aastal. Neid oli 26. Ameerika eestlased, kes esmakordselt külastasid oma kodumaad. Teinekord külastasin Eestit 75. aastal, kui ma oma abikaasa põrmud tuhastein Põlva surnuaiale ja kolmas kord külastasin 77. aastal. See oli 60 aasta suure oktoobrirevolutsiooni aastapäeval. Ja neljas kord. Ma juba naasisin oma armsa sünnimaale jäädavalt. Ja nüüd, kui, Taas jäädavalt seotud sünnimaaga. Olete juba harjunud taas siinse eluoluga. Mis teie jaoks siin kõige olulisemad? Kõige olulisem on silmapaistev vendlik vahekord inimestel ja vaatamata minu hea kohta. Ma olen leidnud siin nooremas generatsioonis nii palju häid, vastutulelik sõpru, tuttavaid, et olgugi, et mul ei ole omas perekonnas lapsi ega kedagi ma tunnen ennast nii õnnelikuna, et mul on armas eesti rahvas, on minu perekond, keda ma iialgi kohtan, kus iialgi igal pool on, ollakse nii vastutulelik ja lahke. Ja ma olen väga õnnelik kodumaal tagasi. Kuidas aga on säilinud nüüd tagasiside Ameerika Ühendriikidega? Side Ameerika Ühendriikide on püsiv. Ma kirjutan Eesti eluolu kohta uues silmas ja ka Ameerika inglise keeles lehtedes. Sealpoolne maailm on tõesti väga huvitatud. Missugune elu meil siin sotsialismi siis maailmas on ja mis meie päevamured on ja kuidas meie töö kulgeb ja kõik sellest oldakse väga huvitatud. Ja ma püüan nii palju, kui mul võimalik aidata informeerida seda ameeriklastele. Jah, aga suure osa teie päevast võtab kindlasti omale veel muusikaharrastus siin ruumis tee toas. Ma näen siit tšellot viiulit, õige mitmeid raadiovastuvõtjad. Nii et muusikahuvi harrastus see jätkub ikka veel. See on tõsi ja see on ikka minu esimene armastus, muusika. Ja ma katsun talle Truix jääda nii kaua, kui vähegi võimalus on. Kui sõrmed liiguvad ja Oli siin meediaga juttu, et ees seisab esinemise maipühade aegu. Milliste paladega kavatsete seal välja tulla? Mul on nii suur repertuaar, et ma võiks 24 tundi järjest mängida, aga siis valin just midagi, mis mul klaverisaatjale ka hästi kokku kõlab. Mida ka meie võiksime meie jutuajamise lõpetuseks täna kuulda teilt, ma võiksin midagi mängida siin meie armsa Pjotr Iljitš Tšaikovski oma midagi.