On asju ja sündmusi, mida ei suuda tuvastada aeg ja aastaringid. Nende hulka kuulub ka sünnikodu ja kodutänav sünnilinn ja sünnimaa ning nendega seotud lähedased inimesed. Eks see olegi see tunne, see igatsus, mis igal aastal toob taassünniradadele käima väliseestlasi ja mitte ainult neid, ka nende järeltulevaid põlvkondi, kellele Eestimaa on juba nende vanemate sinimaks. Selliste noorte inimeste hulka kuulub ka praegu Ameerika Ühendriikides bostonis elav ja töötav lauljatar EP karike Jürima Sonyl. Kohtusin temaga ühel kaunil suvepäeval Tallinnas Olevi mäel veksa ühingu saalis kuhu olid kogunenud rühm siinmail külaskäigul viibivaid väliseestlastest turiste Ameerika Ühendriikidest Kanadast, et kaasa elada Ekalike Jürima Sonini kohtumisele helilooja Veljo tormisega. Kohtumise naelaks kujunes hektarite Jürimasonin esinemine, kes Veljo Tormise klaveri saatel kandis ette tema 10 populaarsed haikud ja neli Juhan Liivi sõnadele loodud laulu. Pärast kohtumist sain minagi lauljatari ja tema abikaasa Ainiga jutu järele. Viru hotellitoas. Kuulsin, et klaverit hakkas lähevad õppima juba neljaaastased, elades Lääne-Saksamaal. Laul tuli juba hiljem, kui perekond oli asunud ümber elama Ameerika ühendriikidesse. Ma olen nüüd 10 aastat laulnud ja hakkasin New Yorgis aga nii edasi edasi õppinud, bostonis ja säält man, ameeriklastele laulnud ja eestlastele laulnud, aga iga kord, kui maal ameeriklastele laulan, siis ma alati laulan Eesti lauluga. Aga kas on rahvalaulud või on laulud, mis tormisson on kirjutanud või? Jah, siin meie käes ongi teie heliplaatidest ja siit pealt me võime vist lugeda, kes teie repertuaaris eesti heliloojatest on. Siin plaadi peal ma on Ameerikast ja Kanadast on raid ja leo Virkaos. Aga siin on kaal Veljo Tormis ja Riho Päts, Artur Kapp aas Stepanov otsa ja Mart Saar ka. Ja nüüd oli teil kodu, Eesti külaskäigul suurepärane võimalus vahetult kokku saada selle Veljo tormisega, kelle laule te olete seal laulult seal päris meeldiv kohtumine. Ta on ta on nii südamlik ja tore inimene ja hea heliloojaga tormis muusika. Tormise muusika on igale inimesele vastuvõetav, kuna see tuleb muusikast ja luulest, mis on mõlemad kooskõlas ja lähevad kohe inimeste südamete ligidale. Ja ameeriklased on oma muusikat väga hästi vastu võtnud, kui ma olen seda laulnud. Eesti muusika ja kultuur on nii rikas, et seda peaks rohkem üle maailma. Levitame, et sellest saaksid osa rohkem rahvaid seda tutvustamist proovima oma lauluga kaasa aidata. Ise olete sündinud kaugel eestimaast pidurite külas siin kogu perega kaasas on te kaks poissi. Mida teie jaoks tähendab Eestimaa. Täpselt on raske vastata. Aga ma tulin siia, et näha, mis ema on, kus isa ja ema sündis ja ma tahtsin kokku puudutavatest muusikainimestega. Ja mul on nüüd väga hea soe tunne ja ma tahan tagasi tulla, kui on võimalik. Ma olen Ameerikas palju eesti laulu laulnud ja ma tahtsin just seda maad näha, mis ma, ma olen sellest laulnud ja kuulnud. Ja, ja lapsed ka nüüd on näinud ja kuulnud seda eesti keelt. Eks teil oma ettekujutus oli sellest maast olemas, milline oli nüüd ettekujutuse, kuidas nagu tegelikkuses välja nägi? Ma tulin siia ilma mingisuguse mõttepildita Eestist või vähemalt ma tahtsin enda arvamist lahtisena hoida, nii et ma saaks vastu võtta Eestit nii kui ma seda näen ja nagu ta on siin ja mitte nii, kui ta võib olla kellelegi ettekujutuses oli vägi, kui keegi tahab, et oleks ja tulin siia, ma olen näinud Eestit. Ma olen rahvast. Muljed on tõesti väga soojad ja, ja väga positiivsed ja ma tahaks hea meelega siia tagasi tulla. Küsigem Ainsonilt, meie vestluskaaslase abikaasalt, tema on juba sündinud Eestimaalt lahkunud siin kuueaastasena mida nüüd tagantjärele mõeldes ja siia ikka tagasi tulles tähendab teie jaoks Eesti. Eestimaa on üks nende kividest, millest minagi olen ehitanud. See pole mitte kõik, millest ma olen ehitatud, aga see on üks väga oluline kivi ja üks oluline osa minu tagamaast. Ja mina tulin siia, et proovida jälle tunnetada seda osa endast ja, ja natukene aru saada paremini, võib-olla kust ma olen pärit ja ühtlasi ka miks ma olen, mis ma olen ja miks ma mõtlen, nagu ma mõtlen, siis on kõik osa samast asjast, ma arvan. Ma olen näinud nende isa sünnikohta ja see tähendab mulle väga palju. Seda ei saa sõnades öelda, seda peab luules ütlema ja ma ei ole luuletaja. Teie lapsepõlvekodu oli siis, kus minu lapsepõlvekodu oli õieti Tallinnaga meie kodumaal ja kust mõisa isa isa olid pärinud, kus mu isa isaga ostis mõisniku käest enda esimese maalapi oli Karksi-Nuia ligidal. Me käisime seal ja oli kevadine ilm, oli jälle rohelised, Laaned ja võilille Laaned, kuum päike. Tore oli maal olla. Jah, ja eks vist poistelgi oli tore seal ringi joosta ja näha, et kus nüüd isa kunagi oma noorusradadele. Mingi jooksvalt ja eks neil meeldis rohkem, tahtsid isegi tagasi minna, kohe, kas oli midagi säilinud ka veel, oli küll säilinud minu isa ehitatud niinimetatud uus maja on, on see all ja kuigi elanikud on teised, praegust vanaema suri ära ja ja selleks teiste kätte. Aga kui me peatusime ja proovisime leida selle kohta ülesse, siis sattusime paari vanema inimese juurde tee äärde ja ema küsis. Minu isa vanemad kohtaja teadsid kohe, kus on, ütlesid, nad teavad küll muisaatja, mu isa uut maja, nagu nad nimetasid, seda. See muidugi oli juba 50 aastat tagasi. Nii et tunneme ikka, et oleme selle selles kohas üles kasvanud, mõnes suhtes terve perekonnaga.