Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. Ühest suurest tähtpäevast oleme me nüüd issanda armuga õnnelikult üle. Aga tähtpäevi tuleb ju ikka ja jälle. Ja veel. Ja nagu järjehoidjal on kombeks vanu asju meelde tuletada sest pole seda kartust, et me neid liiga hästi teame. Niisiis pöörake oma pilgud Heino Elleri poole. Seitsmes märts 1887 16. juuni 1970. Nii et tänavu suvel 50 aastat ilma Heino Ellerita. Muusikute käänakud ilmselt dramaatilisemalt, kui kõrvalseisja iial aimata oskab. Need kännaku telleri eluteel, me oleme sellest kunagi ammu kõnelenud. Muusikahuvi Kodused, laulmised, muusikatunnid mitmesuguste õpetajate juhendamisel, aga esimeseks tagant tõukajaks nende tundide suhtes olevat siiski olnud Karl August Hermann. Rohkem teame me Rudolf Tobiase, sest kes Tartu reaalgümnaasiumis mitte küll otseselt rist ei õpetanud. Henno Ellerit koolis väga laiska poissi, muide. Aga kelle käest Eller papp võtta muusikatunde need on siis eratunnid. Et saada rohkem muusika teoreetilist tarkust. Ja teatud variantides kohtame me fraasi Tobiase innustusel, Peterburi konservatoorium. Eller ise räägib oma minevikust nii vähe, et lihtsalt tagantjärgi on sellest pisut kahju. Mis kindlasti mõju võis avaldada. Osalemine Eesti esimeses viiulikvartetis. Aga sellestki ei tea me ju õieti mitte midagi. Kui kõrged olid noore mehe ootused, kui ta Peterburi läks ja kui kibedad tema üleelamised. Kui selgus, et üks tee on tema jaoks kinni. See on nimelt professionaalse solistikarjääri võimatus mis võib Ellerit psüühiliselt isegi muhveldada. Aga ma ütlen, tingivas kõneviisis. Nii palju, kui temaga on suhelnud inimesi. Ja nii vähe, kui nendega on siinkõnelejal olnud võimalust rääkida. Elleri meeleoludest ja üleelamistest teavad nad kõik õieti peaaegu mitte midagi. Kui nad on, siis annate, ostes. Nii et kaudne märk meie jaoks ainukene elukäigust on teada, et 1910. aastal on eller viimast korda kodumaal enne konservatooriumi lõpudiplomi saamist. Nii et 10 aastat ei käida üldse Eestis. Kui palju on seal konflikte koduga, eriti isaga, kes kuuldavasti keeldus materiaalsest toetusest Peterburis õppivale pojale kui too õpib muusikat? Me teame, et peaaegu sai valmis Peterburi Ülikooli õigusteaduskond. Aga siiski lõpudiplomini jõudmata. Sõda. Armeeteenistus nagu tsaariajal oli endastmõistetav tav muusikud ei panda paljakäsi kaevikuid kaevama, nagu seda tehti nõukogude ajal. Muusikud mängivad orkestrites Triobrazenski polgu orkester, Läti kütipolgu sümfooniaorkester, hariduse, rahvakomissariaadi, kooliosakonna, keelpillikvartett, äärmiselt huvitavad asjad, pidades silmas, et tegemist on sõjaga ja revolutsioonijärgse olukorraga Nõukogude Venemaal. Nendest vahepealsetest aastatest teame me õieti tõesti kahetsusväärselt vähe. Me teame, et suvevaheajad teeni Beller väga mitmesugustes orkestrites leiba. Perm, Sevastoopoli, Kemeri. Ennast vee peal hoiab, sellest ta hoidub kõnelemast. Aeg-ajalt teeb mingisuguseid aineid lõpu eksamini konservatooriumis. On teada, et 1915 lõpetab ta fuga klassi parima fugaga. Äratab tähelepanu, see jääb silma. Ja tagantjärgi võime me öelda sellest polüfoonialembusest Sabelleri stiili üks alustalasid. Me oleme ka lugenud, et poolgi juhuslikult satub Eller kokku 19. aastal konservatooriumi õppejõu, Kalafatiga kes teda veenab siiski konservatooriumi lõpetama. Vahepealsetest aegadest jäävadki need teadmised peaaegu hapruseni põgusateks. 1919 kuni 20 see õppeaasta. Mida see siis tegelikult tähendab? Esimene maailmasõda on läbi. Peale Venemaa revolutsiooni seitsmeteistkümnendal aastal tuleb kodusõda. Ja kõik see käärimine, mis ühe uue tekkida tahtva riigi sünni juures on see on ju inimese ümber sõltumata tema rahvusest, tema meelsusest, see on keskkond, kus tuleb ellu jääda. On teada, et 30. juunil 1920 annab Eller ära konservatooriumis viimase eksami, see on erialaeksam. Eller lõpetab Peterburi. Tegelikult nüüd peaks ütlema juba. Lõpetamiseks on ta esitanud esimese klaverisonaadi. Selle kannab ette Artur Lemba. Lemba puhul on teada. Lemba mängis lehest laitmatult igasugust võõrast nooditeksti. See oskus ei ole liiga levinud muusikute hulgas. Nii peab ütlema, et Lemba olemasolu oli Ellerile lõpueksamil tõeline kingitus või päästerõngas. Ja siis on komisjonil esitatud ka prelüüd tšellole ja orkestrile. Direktor glasu Nov õppejõud Sokolov, Steinberg, kallafati, Tšerepnin, Nikolajev, Tšernov, Eesti muusika ajaloos ette tulnud nimed. Nende meeste juures on õppinud eestlased. On teada ka hästi, et Eller 20. aastal tuleb kodumaale aga 20. aasta on Repatreerumise aasta Eesti vabariik. Kui on esitatud vastavad dokumendid ja tõestatud oma kuulumine Eesti vabariiki siis Eesti vabariik võtab oma kodanikud tagasi. Jutt käib kodanikest, kes on seni ühel või teisel põhjusel töötanud väljaspool Eesti piire. Vaatasin huvi pärast, kuidas Eesti vabariigis Heino Eller hakkab kajastuma muusikakirjanduses. Me oleme varemgi sellest raamatust mõnda lugenud. Jaak Siimar, muusikaajaloo põhijooned, Viljandi linna ja kihelkonnaõpetajate ühingu kirjastus 1921. Väga kehval paberil väikeses väga väikeses formaadis raamatukene, kus on vaevalt 66 lehekülge ja kus antakse ülevaade žanritest üleüldse. Ja meie mõistes välismuusika ajaloost kiiresti, asjalikult ja põgusalt. Ja eesti muusikast vaatame me siis ka. Noh, muidugi hakkab siin nimepidi ära toodud seltskond Jansoniga peale. Aleksander Seebelmann, David Otto Virk Housk, Karl August Hermann, Johannes Kappel, Friedrich Berman, Tomson, Aleksander Läte Miina härman, Konstantin Türnpu, Rudolf Tobias, Artur Kapp, Otto Hermann, Theodor Lemba. Huvitav küll, Mihkel lüüdik, Artur Lemba, Mart Saar, Raimond Kull, Juhan Aavik. Ja tõesti ainult ühe lausega August Opmann, Peeter süda, Lennart Neumann, Juhan Simm, Cyrillus Kreek, Atalbet, Virk, Haus. Kõik Hellerit veel ei ole arusaadav. Kodumaal pole keegi kuulanud Elleri muusikat. Kodumaal pole keegi kuulnud Elleri muusikat. Eller on ju alles tulnud? Meie tänase jutu üks õigustus ja põhjus on Heino Elleri diplomitöö Peterburi konservatooriumis sonaat number üks klaverile. Millal täpselt Eller selle lõpetas? Ei ole teada. Hilisemast on meieni jõudnud arusaamine. Eller ei anna kähku lugusid käest. Ta tahab kindel olla nende veatuses. Meil on teada ju ainult lõpueksami kuupäev. 30. juuni 1920. Ja ei kavatse siin kõnelejaki väita, nagu oleks see teos juba neli-viis kuud varem päris lõpetatud. Aga tegemist selle teose lõpetamisega on käesoleval ajal 100 aastat tagasi. Meie, kes me nüüd üritame märkida tänase järjehoidjaga Elleri esimese klaverisonaadi lähenevat sajandat aastapäeva võiksime siis proovida seda sonaati kuulata. Selle on teinud meile võimalikuks Sten Lassmann kes hulk aastaid teatavasti pühendas Heino Elleri klaverimuusika. Võiks öelda selgeks õppimisele ja plaadistamisele. Heino Ellersonaat number üks osad allegro Assay lar geto, Scertsu presto fenole allegro Motheroto mängib Sten Lassmann. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav. Klassikaraadio kodulehel.