Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. Järjehoidja vaatab jälle kalendrit. Seitsmes märts 1875 Morris Rowell 1887. Heino Eller. 1900 Evaltav 1930. Olev subi. Aga see päev tähendab ka kaotusi. Seitsmendal märtsil on meie hulgast lahkunud eesti kultuurile nii teada Jenny tarvilikud inimesed. Jaan Poska, Karl Ester, Ülo Õun, Vilma Mallene ja tegelikult seal Poskale järgi peaks veel ütlema ka Ernst Enno. 34. aastal. Aga kaheksas märts tähendab eelkõige kahjuks tumedatoonilise tähtpäevi. Surmapäevi Hectorberlioos Paul Mägi Kersti Merilaas, Virve Lippus, Uve Uustalu, Aleksander Sarapu, Märt Ratasepp. Muidugi, kaheksandal on ka sünnipäevi. Ja Eesti kultuuri puudutab see vast Johann Köleri osas. Järjehoidja on valiku ees. Rahvuskultuur ei ole liiga tuttav. Meie teadmised on sageli liiga pealispindselt ja seetõttu järjehoidja otsustab Heino Elleri kasuks. Meil on käes, on üks plaat ja selle plaadi on sisse mänginud Heljo Sepp. Nendele, kes teavad, on see kordus Nendele, kes täpselt ei tea. On see siis meeldetuletus. Heljo Sepp sündinud 1922. Ta lahkus meie hulgast sügisel 2015. Heljo Sepp kuulub Heino Elleri õpilaste hulka. Ma ütleksin täht-tähelt õpilaste hulka. Tavaliselt sellesse ritta mõeldakse kõigepealt heliloojaid ja see rida on pikk. Aga Heljo Sepp on Heino Elleri kasvatatud muusik. Ümber jutustama Heljo sepa elukäiku praegu ei ole põhjust hakata. Kellel on huvi, siis on sellest tõesti palju lugeda, kuni iseseisva raamatuna välja. Ka on Heljo Sepp piisavalt osav olnud oma muusikalisi mõtteid sõnade kaudu väljendama. 58. aastal ilmus tema sulest raamat Heino Elleri klaverimuusika ja 67. aastal Heino Eller sõnas ja pildis. Selle väljaande koostaja oli Heljo Sepp. Heljo Sepp on üks esimestest Heino Elleri klaveriteoste interprojektidest. Ma ei ütle kõige esimene neid kõige esimesi on temast vanemaid ikka tema noorpõlves olemas küll. Aga teadagi. Et Heljo Sepa võit Briti Nõukogu korraldatud konkursil Londonis. Enne teise maailmasõja algust tõi 15 aastasele Valga koolitüdrukule tähelepanu ja kuulsust. Ja võiks öelda ka suure preemia, aga see preemia tähendas tollel ajal ühte teatud summat, mille eest see Valga koolilaps sai täieliku ülalpidamise ja igasuguste õppimiskulude katmise Briti nõukogult. Ta õppis Londoni kuninglikus muusikaakadeemias. Teadagi sõda katkestas need õpingud ja see, mis edasi juhtus. On üsna murettekitav ja vaevu tekitav ja kaasatundmist tekitav, kui sellega tagantjärgi kokku puutuda. Ja sellest me ka tänapäeval ei räägi. Aga on teada, et igal halval asjal on ka mõned head küljed. Teades, mis juhtus Eesti muusikutega Eestimaa pinnal, siis kui Eestimaast sai Eesti NSV Et Heino Elleri muusika propageerimine oli suuresti Heljo Sepa 10 sõrme ja targa pea teene Ta on ise sellest natukene kirjutanud. Ja ma loen minu käesoleva plaadi bukletist tema enda kirjutatud tekstist katkendeid. Heino Elleri rikkast klaverimuusikapärandist kõlab käesoleval plaadil palu tema varasest ja keskmisest loomeajast. Valik on tehtud väikevormidest, ent see ei tähenda, nagu ei võiks neis olla sisuliselt sügavaid elamusi ja mõttehaaret. Edasi kirjutab Heljo Sepp, mismoodi Sõjajärgses Eesti NSV-s katsus uuesti ellu ärgata Tallinna konservatoorium. Kuidas üritati taastada purustatud elu igal tasandil. Kuidas tuli partei keskkomitee otsus Fornomuradeli ooperi suur sõprus kohta, see oli siis 1948. Ja järgmisel aastal. 13. märtsil 1949 korraldati Tallinnas Eesti nõukogude heliloojate liidu üldkoosolek, kus nimetati Heino Ellerit kui heliloojat ja pedagoogi otsesõnu formalistiks vihjamisi ka hundiks lambanahas. Muidugi polnud Eller ainukene, kes selle järjekordse puhastusaktsiooni ohvriks langes. Mõnel puhul viisid süüdistused muusikaelust kõrvaldamise või koguni vangistuseni. Esepp jätkab. Säärases mõistusevastases olukorras jätkus minu tee kas juhuslikult või mitte Moskva konservatooriumi aspirantuuris silma paista pianisti ja pedagoogi professor Heinrich näikhausi juhendatavana. Need kaugeldajatavad taas meelde, kuivõrd erinev võis olla keskuse ja ääremaa käitumine Nõukogude kunstielu keerdkäikudes. Näiteks pärast Prokofjevi klaverikontserdi number üks Tallinna esiettekannet 1950. aastal Roman matsu juhatusel. Sain siinse konservatooriumi partorgilt vihaseid etteheiteid formalistliku teose kavva võtmise eest. Münchausen klassis Moskva konservatooriumis mängiti aga edasi Prokofjevi kogu maailmas tunnustatud muusikat või siis, kui Tallinnas süüdistati Elleri loomingut subjektivismis leidis professor näikhaus. Vastupidi. Kui helilooja loomingust puuduks subjektiivsus, poleks ta enam see isiksus, kes köidab kuulajat just Heino Ellerina. Umbes samas vaimus. Käis pianist Marja juudina võitlus Šostakovitši eest, kui Moskva heliloojate liidus tutvustati helilooja äsja valminud kahtekümmend nelja prelüüdi fugat. Pianist pareeris jõuliselt helilooja Dmitri Kabalevski mahategeva kriitika lõpetades. Lugupeetud helilooja, kui teie ei mõista selle muusikaväärtusi, siis seda halvem teile. Olles pärast seda rannas suvepuhkusel, sain ootamatu käsu tulla kohe Tallinna, et tutvustada Moskvast saabunud asjatundjatele formalismil küsimustes Elleri kolmeteistkümmet klaveripala eesti motiividel. Niisiis oli Elleri loomingu uurimine jõudnud otsaga Moskvasse. Aastail 1950 51 aspirantuuri väitekirja kirjutades küsitlesin Ellerit tema varasema nii-öelda kõige subjektiivsema klaveriloomingu kohta. Ta ei armastanud oma loomingust palju rääkida ja nii ütles ta kord. Noh, vaata ise, ehk leiad midagi sealt kapi põhjast, vana prahi hulgast. Nõnda juhtusin kolmele pealkirjata visandile, millest õhkus kodumaist hingust. Üks neist myymašuuris oli ainult 29 takti pikk ent erakordselt köitev oma lihtsas ilus. Mängisin selle heliloojale ette ja lisasin, et pealkirjaks sobiks kodumaine viis. Edasi kirjeldab Heljo Sepp, kuidas Eller sellega nõustus ja seda kodumaist viisi pikendas edaspidi. Nii et me praegu teame seda teost nii-öelda kolmeosalises vormis olevana. Heljo Sepp pakub sellel plaadil kaks lühipala Elleri varasemast loomingust muusikaline hetk aastast 1915 ja õhtulaul 1921. Mõlemad on lihtsad ja siirad, tunde peegeldused kodumaisest loodusest. Esimeses kangastub kuulajale tuntud viisi kujund Aleksander Tomsoni koorilaulust Kannel mille Ellen on oma teema kujundis paigutanud 16 kümnendik nootides liikuvasse motiivi. Kogu vallas on olemas helilooja isikupärane klaverifaktuur, selgeilmeline ja sihikindla häältejuhtimisega. Eller ei sallinud klaveri pärast korralagedust, nagu tal oli tavaks öelda. Harmoonia järgnevustes võib täheldada toitumist kõrvalastmetele. Õhtulaul kannab endas palju ägedamaid funktsiooni vaheldusi. Olles iseloomult ka hoogsam, kirglikum, isegi väheke pateetiline tunde väljendus, mida Elleri eriti ei armastanud. Balla iseloom on pingestatum ja haarama. Helilooja ema oli mitte üksnes loojuva päikeserahu vaid muudki, mida väljendavad erksad sähvatused harmoonia vallas samuti dünaamikas ja faktuuris. Õhtul lauluga samal aastakümnel lobeller oma kõige mängitavama klaveriteose kellad 1929. Pealkiri on rohkem sümboolne kui otse tähenduslik. Teose meeleolu on sünge, olemata lihtsalt kellamäng või kellalaul kõla kujundeks vormitud mõttehaare on ülimalt keskendunud. Faktuuris pole midagi liigset. Meenutagem eespool mainitud klaveri pärast korralagedust, jutumärkides. Dramaatiline tundelaeng püsib pidevas pinges. Tutvustades mängijale uut teost esitas Eller tihti suunava küsimuse. Kas sa tead ka, kust see motiiv on välja arendatud ja kuhu see edasi areneb? Märkamatult detailikke tekstis võis edaspidi osutuda teoses määravaks. Siin on niisuguseks detailiks klint kui helikeele konstruktiivne element. Mis köidab Ellerit nii harmoonia kui ka meloodia struktuurides. Edasi pühendab Heljo Sepp natuke tähelepanu Ühele kellade trükisele mess juubeliaastal ilmus ühe tuntud eesti pianisti poolt ja kus oli eemaldatud üks viiendik kellade taktidest märkusega, et need olevat Elleril ebaõnnestunud Te, võite oletada, kuidas südamepõhjani pahandas Heljo Sepp kes oli õppinud muusikas sügavusse minema Elleri enese valvsa pilgu all. Ja kes usaldas oma õpetajat ja teadis, et midagi liigset nordi paberile. Tema õpetaja käsi. Edasi kirjutab Heljo Sepp. Ellereid kasuta klassikalises Mazurmi noorsüsteemis käibivaid kolm kõlasid septakorde ega nende pöördeid. Tema kirjaviis on tõepoolest nurgeline. Ladiliselt rikas omanäoline õpilasele Valter Ojakärule antud soovitus oli kõlanud nii. Ära kasuta lihtsalt heliredelit, muuda selles kas või üksainus noodikene. Eriti oluliseks Elleri rahvusliku helikeele väljakujunemisel pean siiski emakeelt eesti keelt ning kodust keskkonda. Ta pidas väga lugu põhjamaisest koloriidist ja kasutas tihti seda sõnapaari. Tema enda väljenduse kohaselt oli see tal nii-öelda veres. Küllap sellest ka soov harmoniseerida, nii et Eesti iseloom välja paistaks. See on katkenud Heino Elleri kirjast, lauljanna Aino Tammele. Sepp jätkab vaikida ei saa ühest Elleri noodikirja võluvast omadusest. See on märgistused, täpsus, kõik on paigaldatud läbimõeldult läbi proovitult. Küllap olid ka pianist dist abikaasa Anna Elleri tähelepanekud riiuldajast heliloojale vajalikud. Täpsem märgistuse alla kuulus kõik dünaamika, artikulatsiooni, tempolauseline kaarestus, pausid ning palju muud. Ent mitte kunagi pedaal ja sõrmestus. 30.-tesse aastatesse kuulub nimetamisväärselt suur hulk väikevorme üks variatsioonitsükkel ja teine klaverisonaat. Ühe väikevormi, nimelt liblika tekkeloole elasin juhuslikult vähemalt osaliselt kaasa. Ootasin parajasti järjekordset teooriatundi maestro kabineti eesruumis ja kuulsin paratamatult, kuidas helilooja üht õhuliselt õrna ja hõljuvat helide kooslust klaverile sobitas. Kord kõrgemasse, siis jälle madalamasse registrisse. Nagu siis aru sain, tuli lehekesennal lendlevad Mortiivikesel hilisemas arenduses läbida keerukalt Tupper pallitav liikumine. Teose valmimisel tutvustati ka mind nende peente nüanssidega pala helikoes. Helilooja soovitused olid selged ja nõudsid just texi täpset edasiandmist. Täpsust rõhutas Eller pedagoogina rangelt. Nii meenutab üks ta õpilastest Tartu muusikakooli päevilt Emilie kuusk. Ütleme vahele Emilie kuuse juures Valgas algas Heljo Sepa kontakt klaveriga. Niisiis Emilie kuusk meenutab, et eksamitel kardeti Ellerit väga. Teooriaõpetajana olevat ta kukutanud 10-st õpilasest kaheksa läbi. Veel sellel plaadil võimalik kuulata meditatsiooni ja prelüüd. 42.-st aastast. Need on tähelepanuväärselt tõsisel tundetooniga peaaegu et traagilised ja viitavad helilooja läbielamistele. Sõja aastatel. Kuuleksime siis nüüd Heino Elleri muusikat Heljo Sepa esituses. Salvestused on tehtud Kuueteistkümnendal veebruaril 2004 Tallinna muusikakeskkoolis ning oktoobris 2005 Eesti Muusikaakadeemia kammersaalis. Helireži Enn Tomson. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis selle plaadi andis Heljo Sepp nii-öelda ise välja. Muusikaline hetk 1915. Õhtulaul 1921. Liblikas. 1935. Kellad. 1929. Kodumaine 5918 lõpetatud 1952 või kolm. Mängutoos. 1947. Kolm prelüüdi aastast 1942 siis moll, h-moll, e-moll mängib Heljo Sepp. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav. Klassikaraadio kodulehel.