Tere, hea kuulaja, algab folgialbumi saade, kus külakene salvestist Tartu folgiklubist, kus 28. novembril aastal 2019 esines Arno Tamm. Temaga vestleb Ants Johanson. Lärmata kaja raiub hingede kohtumistunni ja sekundid seisava. Õpime tusest mürahelveste tahkelawi. Ja merekohinat. Kõrvus üksi. Otsin ja otsin, ei metsas rabas vaikust, ei taba müra, tõrv salavedu, kui. Lääne ja edasi jõua ja tagasi. Kadunud perspekti. Tulev ja tuleb võimsam ja parem masin, mis luu, mõt toki rutiin. Tere õhtust ja mul on au täna vestelda tegelasega, keda, keda ma olen tegelikult lavalt päris päris mitu korda päris palju näinud. Aga mismoodi ta mõtleb? Seda ma ei õnneks ei tea, ma saan seda kõike küsida. Arno Tamm. Alustan traditsiooniliselt. Kust sa pärit oled ja, ja kuidas nakkus sinuni jõudis. Mõtlen muusikat. Tere õhtust, ma olen Tartust Tartust pärit, täitsa tartu poiss, kuigi noh, viimastel aegadel ma olen hästi palju mõelnud selle peale, et kus mu juured on ja see on päris keeruline küsimus, sest mu juured on nagu igal pool laiali ja kuidagi raske on leida endale sellist väga spetsiifilist, et siis nagu ütleme nii kohaspetsiifiliste pärimusliku tausta noh nüüd just pärimusmuusikaga tegeledes. Aga see selleks igatahes Tartust olema pärit Tartus ja Tartu kandis ma nüüd jälle tegutsen ja muusikapisik tuli minu juurde, ma arvan, et minu perelt kuigi minu peres ühtegi professionaalset muusikut eespool ei ole käinud, siis muusikat on ikkagi meie peres alati au sees peetud, pilli mängitud, muusikat, plaati kuulatud lauldud on klaverit mängitud ja nii edasi ja kuna mina olin neljast lapsest kõige noorem, siis kõik eelmised kolm olid olgu, tähendab kõik olmejäänud, tegelikult aga kaks kolmest olid selle muusikakooli kadalipu paremal või halvemal viisil läbinud, siis oli suhteliselt loogiline, et ma sinna ka lähen, seda teed, astuma hakkan. Kuidas oli see kanalit? Pigem oli väga tore mulle pilli mängida. Ma hakkasin klaverit õppima lapsena ja see mulle meeldis. Mul sattus hea õpetaja ka, kes oli selline hästi empaatiline ja tegin neid asju, mida, mida, mida pidi tegema noore inimesega tore vigane. Raske tagasi vaadata nüüd, et kuidas see täpselt töötas või mis ei töödanud või nüüd ise õpetajana nüüd analüüsida, sest ma tõesti ei mäleta, kuidas see nagu täpselt, metoodiliselt või nii, aga võib-olla lihtsalt inimlikult isiklikult klappis selles mõttes õpetajaga. Ja mis mulle eriti hakkas meeldima, olid solfedžotunnid. Kuigi ma ei saanud aru, kuidas need kaks asja kokku lähevad, selle sinna ma olen jõudnud nüüd paarkümmend aastat hiljem. Aga mulle nagu see muusika, matemaatika hakkas ka meeldima või selline nagu natuke sportlik osa seal küll mitte pillimängijana see mulle üldse ei meeldinud, see esinemine ja kontserdid, see oli kohutav. See oli tohutu paanika, nagu, nagu vist enamikul lastel. Aga kui tohib küsida, kui sagedasti sa kodus harjutasid ja kui pikalt? No nii palju kui kästi, ma arvan, ma usun, et nii palju, kui kästi tund aega päevas võib-olla maksimum ja tegelikult ma olen hästi laisk, ma olen hästi laisk harjutaja tänase päevani, olen väga laisk harjutaja, harjutan siis, kui on vaja. Lihtsalt elu on läinud niimoodi, et õnneks on palju põhjuseid, miks on vaja harjutada, miks on vaja tööd teha. Ja nüüd ma oskan iseendale ka neid põhjuseid ja motivatsioone tekitada. Võib-olla on, sul on annet nii palju, et piisab laval harjunud. Tamisest no ja nii palju ma olen ka õppinud, et ei piisa tänaseks päevaks. Et jah, muidugi muusikuks või ükskõik milliseks esinejaks olema seal päris suur osa on ka sellel oskusel selles olukorras, kus sa tegelikult ei tea, mida sa teed või sa ei ole 100 protsenti valmis selleks, mis juhtuma hakkab selles olukorras ikkagi nagu välja tulla võitjana või vähemalt väärikalt või siis üle olla enda sellistest kõhklustest. Aga, aga noh, seda töötab ikka tegema. Seda ma ütlen nüüd täna 30 plust, mis Pille sa veel oled õppinud? Õppinud olen ma trumme ja nüüd mõni aasta tagasi hakkasin kitarri õppima peale seda, kui ma 115 aastat mänginud olen. Aga tõesti nagu õppinud ja laul, mis tal on ka õppinud mõttesse ülikoolis, ma olingi laulu erialal ja kes siin laulutundides ja tegelesin, kas sa oled trumme mänginud ka või? Ja minul ei löönud see, see tegelikult see vajadus sündiski nagu igapäevaelust puberteedi eas, siis kui ma olin viis aastat muusikakoolis käinud, siis siis ma otsustasin ja suure jonniga ütlesin, et mina rohkem klaverit harjutada ei taha, siis tekkis väike auk sinna. Ma ei tea, vanemad olid ka üpris leebed, ei sundinud mind edasi sellega jätkama, natuke hiljem siis tuli vaja oli vaja hakata bändi tegema oma klassi poistega ja trummar oli puudu, siis ma mõtlesin, kui raske see ikka saab olla ja siis ma vist umbes kaks või kolm kuud käisin trummitundides ka. Läksin uuesti muusikakooli tagasi ja käisin trummitundides Margus Tammemägi juures. Aga noh, seal mul ka pärast väga pikka, nagu, nagu öeldud, pika nagu perioodi tulnud. Kas sa mingitki teost pala laulu oma nendest õpinguaegadest mäletad või oled sa hiljem kasutanud? Jaa, olen küll, mul on täitsa nagu mingisugune. No ma olin klaveriõpilane, eks tegelikult, et mul on tegelikult klaveri peal mingisugune kolm-neli lugu küll, mis nagu tulevad une pealt sellise kolmanda neljanda klassi repertuaarist. Üks Edvard Griegi valss on niisugune, mis on süübinud Sis ajude ajus agarate vahele. Mingisugune allegro con moto ei mäleta, kellelt. Mõned lood on. Et nendega ei ole sul mingit vastumeelsust tekkinud või tõrget, et sai, ei mängi seda, mida sa mängisid väiksest peast. Ei, tegelikult ma ütlengi, et mul ei olnud, ega mul kooli ajal ka nagu ei olnud otseselt vastumeelselt, nagu ma ütlesin, et mul oli tore õpetaja, kes oskas minu järgi kohaneda ja nagu pakkuda mulle selliseid asju ka selles muusikakooli üpris ranges klassikalises programmis pakkuda ja otsida ka siis, kui ma hakkasin nagunii-öelda eemale triivima. Näiteks hakkasime vaatama rohkem siukseid, džässilugusid või midagi sellist, et mis tundus mulle vist põnev, siis aga et need muusikad ja need lood, mis on, mängisin, et mul ei olnud kunagi nagu selle muusika vastu midagi. Ma lihtsalt muutusin laisaks, ei tahtnud rohkem harjutada ja sellepärast see õpingu pooleli. Aga kui sa ise bändi tegid, mis, mis stiile žanre läbi käisid, et see ükskord jazzini jõudsid? Oi, džässi jätsin, ei, ma ikka hakkasin roki tegema. Nagu ikka, kõik normaalselt 15 16 aastaselt poisid ikka hakkavad roki tegema. Minu meelest. Mis me siis mängisime, võtsime, mis tollel ajal popp oli, niisugune mingi nuu metal oli niisugune veidrad veidrad žanrid. Sihukesed pop-metal asjad ja ikka mingit nirvanat, kuulasime palju metallikate natuke proovisime neid lugusid mängida, neid ei tulnud hästi välja ja siis otsustasime, et paremini siis ikka ise lugusid kirjutada. Nii väga triviaalne küsimus on see, aga ikkagi ma küsin ära. Kas tütarlaste reaktsioonid või võimalikud või loodetavad reaktsioonid mängisid oma rolli, et te hakkasite bändi tegema. Või oli see puhtalt muusika pärast. Kuule, selles eas kindlasti see vastassugupoole tähelepanu on mingi asi, mille poole kõik kindlasti püüdlevad, kas siis teadlikult või alateadlikud, kui palju nad seda tunnistavad või selle nimel otseselt tegutsevad, aga see, et see tähelepanu tuleb, no loomulikult mingisuguse noore, mitte liiga kindla poisi jaoks. Ikka oled seal trummide taga ja ja loomulikult see kõlab hästi, muidu, aga bändi tegema ikka mussi pärast, et no ikka tegime proovi ja ikka tahtsime lugusid teha, ole olla ägedad, selles mõttes muusikaliselt sed kontsert ja teha ja seal rahvas nagu kaasa möllas, see oli muidugi äge, aga see on nagu eesmärk omaette. Ma küll pean siin ütlema omast kogemusest, et et trummilööja üldiselt ikka ikka välja ei paista, küll sealt tagant peab lihtsalt suurema selle amplituudiga lööma. Aga millal see soov, et minnagi muusikat edasi õppima, see tuli kas oli nii-öelda heitumine, ma olen, on ju, on ju kirjutatud, et, et sa ei saanud lavakunstikooli sisse ja seetõttu läksid muusikat edasi. Ma lihtsalt ei teadnud, mis ma teha tahan, aga kuidagi selline tunne oli, et vähemalt tollel ajal, et et kui nagu nüüd üldse kooli ei lähe, et siis sa oled ikka viimane luuser. Et siis tegelikult see oli täiesti juhus, juhuse tahtel ma tegin Tartu Ülikooli ka katsed või noh, panin nii-öelda, andsin paberid sisse, sisse ei saanud. Kui ma õigesti mäletan, siis geograafia teine valik, inglise keel. Ärge küsige, miks geograafia väga halb keskkoolis. Aga minu meelest oli lihtsalt niimoodi, et kuskile sisse ei saanud, lavakasse olid nagu suured panused, sinna sisse ei saanud suur pettumine ja siis mõtlesin, mis nüüd saab ja siis vaatasin, et ohoo, Viljandi kultuuriakadeemias on lisakatsed augustis. No lähen siis vaatan sinna. Ja. Mis sa esitasid seal, kui sisseastumisel mingi omaloominguline Aga ma olen üpris kindel, ma mäletan, et mu kooliaegne muusikaõpetaja ja koorijuht Kadri Lepp poja tuli veel klaverisaatjaks mulle sinna kaasa, see oli mingi tohutu orgunn, sellepärast et Vana-Vigala sellise iga-aastane mingisugune koorilaager on ju, või see koor, koorijuhtide koorijuhtide, see laager, seminar, ja siis see oli tohutu orgunn oli, et kuidas ta saab, sest mingipäev ta pidi tegelikult seal Vigalas olemas kuidagi keegi sõidud, noh ühesõnaga ma mäletan, et tema oli seal ja ma olen üpris kindel, et me mängisime, et ma laulsin mingisugust Olav Ehala lugu ilmselt Buratino sellest muusikalist võib olla kurb, PRO laul võis olla see lugu, ma arvan või midagi sellist, sest me keskkooli ajal tegime neid muusikale ja lauluetendusi päris palju. Me räägime Miina Härma Gümnaasium Miina härma gümnaasiumis ja õppisin aga praegu seda taasesitada. Ma olen kurbeeerruu ja räägin oma kurva õlu. Kõikassa võime, täitame, kui naljatükki nõidume. Midagi sellist on meeles, oli kontrollitud jah. Kuidas see sinu tähelepanu toona jagunes, kas, kas rohkem laul ja vähem pill või ei saa jaotustelt? Tegelikult sinna Viljandisse sisse astudes samamoodi ma olin dilemma ees, kuna ma olin just rohkem trumme mänginud bändides ja nii isegi natuke seda pinud sellega rohkem tegelenud. Siis maalin tegelikult dilemma ees, et mis erialal ma üldse sisseastumiskatseid teinud, nagu ma seletasin, see, et ma üldse läksin sinna, oli suhteliselt juhuslike selline kuidagi. No olgu, ma siis ikka pean kuskile kõrgkooli vastama ja seetõttu ma mõtlesin tükk aega, et mis erialale massis sinna avaldusse, et mis ma kirjutan siis trummid või laul, trummid või laudrumid või laul ja siis mõtlesin etnovistlik lauluga tunneks võib-olla ennast enesekindlamalt, et ma olen nii palju kooris laulnud ja ansamblites ka juba sellist asja, et kuigi noh, tagantjärgi öeldes võib-olla trummarina oleks olnud. Ma ei teagi, kui oleks järjepidevust olnud, võib-olla trummarina oleks rohkem tööd või? Ma arvan, et ma ei oska iseloomus on Frolkmernive, sellist lava lava ja ees eesseisvat meest rohkem kui trummide taga. Ei tea, arvan, ei tea. Vist küll. Jah, vist küll, jah. Võtaks veel kaks sammu tagasi, ma väga tahaks teada, on mõni laul, mida te, mida te bändiga tegite, mida te ise tegite? Tahaksin ärgitada nagu pilliga. Jajah, ma saan aru, oota üks lugu oli mingisugune luuseri lugu, oli ei lõuner või midagi sellist? Inglise keeles tingimata inglise keeles, loomulikult kuulasime inglisekeelset muusikat ju tollel ajal praktiliselt ainult, sest et tegemist oli mis meil on siis 90.-te lõpp kahe tuhandete alguses, Eesti muusika oli ainult päkapikudisko ja siis sellest. Ultima Thule, Gunnar Graps, no vot see see kuidagi see laine meist oli nagu mööda läinud. Me oleme sihukesed ikka, tahtsime moekad olla, kuigi noh, ma ei tea, välismaa tundus lihtsalt lahe, tollel hetkel vist. Ma ei oskagi öelda. Välismaa värk nagu. Oota, aga see lugu siis. See oli mingisuguse armooniga. Saime nagunii ei mäleta, aga noh, mingisugune 16 aastaste poiste Kõik on nõme minu arust päris veenev ja, aga ma ei laulnud ega mänginud kitarri ega kirjutanud laule selles bändis, mõni seal trummar, ma isegi ei mäleta, mis partii mul oli. Ja, ja kui sa, kui sa siis läksid seda džässlaulu õppima Viljandisse kes on põhiõppejõud, oli, Mul oli päris mitu õppejõudu selle õpingute jooksul, kui ma sisse astusin, siis oli mul õppejõuks Mare Väljataga ja oli minu eriala õpetaja vist esimene aasta või esimene ja teine aasta ja siis meil oli üks Soome pedagoog, oli ka veel, kes tegi eraldi veel hääleseadet. Aga põhiõpetajaks laulu alal ma ikkagi pean, Sirje Mäe, telli. Kes tuli siis ma nüüd ei mäleta, kas teisel või kolmandal kursusel uue õppejõuna. Et tema on nagu lauluteemas see hääletehnika ja oma hääle või üldse muusitseerimise või laulmise, mõtestamise ja, ja ka tehnilise külje pealt. Ma ei, ma ei tea ühtegi paremat. Pedagoogi Eestis küll mitte. Noh, ütleme välismaa pedagooge väga tunneks, aga selles mõttes super inimene. Superõpetaja oli. Kõige selle juures, aga, et kuidas pärimus sind üles leidis, lõi sina sina, pärimus. Noh, ma sattusin sinna pärimuse pessa ja nii see juhtuski, et läksin küll džässmuusikat õppima, eks aga kuna ma läksin Viljandi kultuuriakadeemiasse, kus eriti kui mina sisse astusin, siis oli, kõik oli ühe peo peale, me olime ainult ühes majas, ei olnud veel seda muusikamaja ei olnud eraldi hooned kõik. Ja mitte ainult see muusikavaldkonnad, aga kõik, kõik valdkonnad, kultuurivaldkonnad, mis, mis tollane rektor Anzori Barkalajal nagu nägigi seda visioonina, et me õpimegi terviklikult, et seda kultuurimaailma tajuma ja looma. Et see, see tõesti töötas tollal, et näitlejad huvijuhid, raamatukoguhoidjad, muusikud, tantsijad, butafoorid, valguskunstnikud, et kõik nagu oli põhimõtteliselt nagu nii-öelda ninapidi koos. Kõik olid kohutus ruumikitsikuses, aga aga me sattusime jah niimoodi, et et see on minu jaoks, on võib-olla nagu selline tohutu too inspiratsioon olnud nagu tagantjärgi mõeldes, et uskumatu, et mis inimestega ma kokku puutusin või et noh, et ma sain nii paljude erinevate valdkondade inimestega tuttavaks ja nagu igapäevaselt ka läbi käia. Ja see pärimusmuusika noh, teadupoolest oli juba siis mis asja, mis aasta see on siis 2004 ma lõpetasin keskkooli. Et siis juba päris päris tugevalt kanda kinnitamas Viljandis ja noh, üleüldse Eestis, et kes siis lõpetasid, olid seal kooli lõpetanud juba veel õpetamas Tarmo Noorma, täname pärimusmuusika festivali peakorraldaja ja muud sellised inimesed. Ja minuga samal ajal õppisid Marigalk Kun Maarja nuut, Sandra Jalmar, Vabarna Eeva, Villu tulid natuke hiljem, aga noh, ikkagi kuidagi selline suur laine käis üle. Aga mind jah, mind tabas see pärimusmuusika täpsemalt siis noh, tegelikult meil, eks meil kohe esimesel kursusel oli, ma mäletan, väga hästi, oli aine sissejuhatus pärimusmuusikasse või midagi sellist, mida andis Aleksander Sünter ja see oli tegelikult loeng. Kuule naine, selles mõttes muusikutele küll, aga sihuke üpris noh, pigem niisugune. Noh, umbes niipalju kui teid on, ütleme üks 20 inimest näiteks võis seal olla loengus tundus, et niisugune loenguaine aga mingis esimeses või teises tunnis Sass ütles kohe, et aga siin tunnista nagu niisama ei istu, et kõik hakkavad pärimusmuusikat interpreteerima kohale ülesande, et ma ei mäletanud mingisse loengusse pidi kohe ette valmistama, et valige mingi pärimuslik laul või pillilugu ja tehke seada. Hästi kuidagi rahulikud. Üldse isegi ei hakanud hirmus, et oh isver, kuidas ma seda teen. Väga sundimatult ja, ja, ja, ja nii me kuidagi saime sinna sisse kastetud. Aga, aga tegelikult tõsisemalt ma hakkasin sellega tegelema. See oli siis küll, ma arvan, minu teine kursus. Kui Sandra Vabarna Toonane sillamaa kutsus kokku ansambli paabel, siis me veel ei teadnud, et paabel oleme, ta tahtis lihtsalt minna sele teha, teha siis ühesõnaga kaks lugu, kaks seadet. Mooste folgil ehk Moisekatsi Elohelü oli üks niisugune igaastane rahvamuusikaseadete konkurss toimub Moostes ja lihtsalt mõtlesin, et tahaks teha midagi huvitavat, et mitte pärimusmuusikutega otsis džässmuusika osakonnas siis omale kolm kolleegi, tegelikult ta kõigepealt põrsas Tanel kadalipu poole, kellega nad hakkasin mõtlema, et kellega võiks teha ja siis võeti mind kanta ja võeti ele, Erko Niit ja Tõnu. Tubli ka. Ja siis me tegime kaks lugu, läksime sinna ja siis saime aru, et see seda bändi pead tegema hakkama. Ja nüüd hakkas nii, ta hakkas vaikselt lahti rulluma, et ega ma, ega me keegi väga täpselt ei teadnud, mida me teeme, et see oli selline bänd, mida me leiutasime nagu jooksu pealt. Sandra oli siis meie see pärimusosakond ja meie teised olime kõik siis segaduse või siis seadmise kuidas soovite, osakond, ja siis kuidagi seda, nagu hakkasime lükkima kuidagi seda pärimusmuusikamõtestamist või kasutamist tegelikult, ega me väga ei mõtestanud, ilmselt siis Mis allikaid kasutasite ja, ja miks ta ühe või teise valisite, ma mõtlen ühe loo või pilliloo lähtusite. Tead, see on pigem Sandrale küsimus, kui, nagu ma ütlesin, vaata et Sandra oli see, kes tõi meile neid lugusid või ideid alguses täiesti nagu meile on nagu nullided. Et kuna see oli kuidagi Sandra algatatud see idee, siis tema oli see, kes, kes suutis ka varrukast, näiteks, et meil on mingi idee, siis ta suts, oh kuulge, aga ma just eelmine nädal õppisin ühe torupillilood, proovime seda siia peale. Et minu jaoks oli see hästi juhuslik ja tegelikult esimesed aastad päris mitu aastat oli see kogu aeg selline juhuslik, et selline teadlik iselugude otsimine, nagu võib-olla hakkaski juhtuma või pärimus, pärimuslike materjalide käsitlemine minu poolt või, või teiste bändiliikmete poolt hakkas ikka nagu ütleme, kus see bänd oli juba neli-viis aastat juba töötanud. Et siis nagu tekkis endal ka nagu see huvi, aga otsiks ise mingi materjali või, või käiks kuskilt midagi välja. Aga kui sa seadsid sinu seadeid, on seal ka või oli ja mõned lood on küll millegi kohta. Ma võin öelda, et see on tõesti minu seada, et mina tulin bändiproovi, et ütlesin, kuulge, sõbrad, mul on selline lugu ja sellele on niisugune seadeide. Enamik lugusid küll sündisid ikkagi nagu ansambliproovides, et ma ei tea, see ei ole küll pärimuslike kava, aga hea näide on, mis meil tegime, teise plaadi, mis oli teatrietenduse lood, küüni täitmise lood ja laulud, kus me tegelikult mitte midagi ette ei valmistanud. Lihtsalt Me tegime bändilaagri. Ja me lihtsalt võtsime need tekstid, seal oli aluseks meil tekstid ja lihtsalt lugesime. Keegi luges lihtsalt teksti ette ja mis iganes mõtte kellelgi tekkis, hakkasime sellest disleiutama, et see oli umbes selline protsess, mis tegelikult olime sellele bändile hästi loomulik. Et tihtipeale võiski olla, et keegi tuleb lihtsalt mingisuguse ei olegi seada ideed, vaid ongi näiteks ükskõik milleni impuls mingisugune pillilugu, mingisugune regilaul, mingisugune tekst, mingisugune, Kas või juba selline asi ja lihtsalt hakkame nagu minema improvisatsiooni käigus või või lihtsalt ideede välja käimise käigus. Aga kui sa üldse mõtledki pärimusmuusika peale ja just nende pärimuslike allikate peale on, on see midagi olulist võrreldes nende nende täiesti nüüd ja praegu tulevate impulsside ka on, on, on need mingid eri maailmad või on seesama üks seesama maailm Ma vastaks sellest valgusest, et sinu küsimuse lõpust, et minu jaoks on see pärimuslik, materjal või pärimuslikud asjad arhiivimaterjalid, salvestised, tekstid, pildid, et nad on tohutult olulised selles mõttes, et nad ikkagi on mingi dokumentatsioon mingist ajast. Et ilma selleta meil puuduks absoluutselt mingisugune teadmine mingisugusest regiooni muusikast, kommetest ka need kirjalikud üles kirjutas, et aga mis puudutab nüüd neid muusikalise minu jaoks vähemalt muusikuna või heliloojana arranžeerija ana nende materjalide kasutamist, siis ma kuidagi ei pea küll neid nagu selles mõttes nagu, nagu kuidagi minu jaoks on see nagu samasugune impuls või materjale nagu ükskõik, mis muu. Et ma, ma ei. Ma ei käsitle seda kuidagi teistsugusena mingisugusest muust ideest, et et kui, kui minuni jõuab mingisugune pärimuslike idee, siis ma suhtun sellesse samamoodi, nagu ma kõndisin eile mööda tänavat ja mul tuli mingi viisijupp pähe, et see on samamoodi nagu minu jaoks mingisugune aines või materjal, millest nagu hakata pihta. Mulle tundub selline nagu minu jaoks vähemalt selline hästi kompleksivaba lähenemine kõige ausam või vähemalt see on nagu see viis, kuidas mina olen, pärimus on jõudnud. Ja ma ja ma tänasel päeval tunnen puudust isegi vahel sellest, et mul ei ole sellist ranget nagu traditsiooni käsitlemise ja õppimise kogemust või nagu sellist metoodikat tänasel päeval näiteks Elleri koolis pärimusmuusika osakonnas töötades. Tihtipeale ma küsin õpilastelt, et kuidas seda peab tegema või oma kolleegidelt, et kuidas siis on, et et te teate rohkem ja minu meelest see on okei, et nad teavad rohkem. Et mul on mingisugune oma kogemus ja oma nägemus, kuidas asjadega ümber käia. Et see ei ole nagu sellest ajast, kui sa hakkasid seda seda pärimust nuusutama või, või, või kasutama, et see ei ole nagu muutunud selle ajaga palju, et heas mõttes jäänud. Pulsiks ei, nii ei saa ka tegelikult öelda jah, sest ma vist rääkisin ennast nüüd natuke sisse. Ma nüüd räägin endale vastu, sest et seda küll või peab ütlema, et sellest ajast, kui see oli täiesti juhuslik, et lihtsalt keegi tuleb ja hakkab mingisugust. Ma ei tea pillilugu mängima ja ma lihtsalt lähen oma elukogemuse pealt lihtsalt, võib-olla see elukogemus on lihtsalt muutunud vahepeal kasvanud. Et, et tänasel päeval ma oskan küll nagu huvi tunda võib-olla, või, või näha laiemalt seda, et see muusika ei ole lihtsalt see. Ma ei tea, 16 nooti järjestikust, vaid et seal on mingisugune põhjus, miks see on sellise meloodiaga või sellise intonatsiooniga või sellise tämbriga või et seal on nagu see kõik, see kultuuriline ja ajalooline ja geograafiline taust on äärmiselt oluline. Või, või et see on just, ma ei tea, see pillimees sealt alust, et sellepärast see kõlab nii et et see kõik on tegelikult väga-väga tähtis ja see kõik mõjutab kõike. Aga kui sa oled neid otsinud, kust sa põhiliselt, et oled neid otsinud kas üle interneti või, või, või kirjandus muuseas, siinsamas Tartus või, või nendele arhiiviplaatidelt, kus sa neid rohkem olen leidnud või kus kui sa paremad leiud oled leidnud. Väga hea, raske küsimus, mis, mis on paremad leiud, mis on, kuidas ma nüüd, mis on sinu jaoks on kokkuvõttes rohkem õnnestunud. Võib-olla kõige põnevam selles mõttes kõige nagu ootamatumalt leiud, ma olen leidnud nendest vana kandleeksemplaride eest, kus ma lihtsalt lihtsalt lapad mingisuguseid kihelkonna tekste isegi täiesti võõra kihelkonna ja lihtsalt hakata noh, kas juhuslikkuse alusel või sa otsid mingisugust teemat, mis sind huvitab ja hakkad sealt otsima, neid võib olla, regiregitekstide regilaulude tekstid on võib-olla kõige rohkem nagu sellised kõige üllatavamad olnud, et kuhu sa jõuad selles mõttes kõige põnevamad kõige põnevam, võib-olla minu jaoks vana kannel, siis võib öelda. Aga aga viis viisi ja teksti, no need ongi lahutatud regiregilaulus ongi, et viise tekst ei käi kunagi kokku. Aga kui sa, kui sa loed regilaulu teksti vanas kandes või mõnes muus väljaandes kas sul on mingi viis, mille peal sul paratamatult hakkad seda laulma? No tegelikult on neid liisi kogumikke ka olemas, et regilaulude viise on, on ka ikka mingi posu on, aga kui sa nüüd teksti leiad, siis kui ma leian ainult teksti, onju, et kuidas ma sellele lähenen siis mina lähenen seal nagu ma tavaliselt lähen. Ehk siis hakkan blufima. Võtame mingisuguse teksti ja lihtsalt vaatan, mis tundega seda võiks laulda. Proovin laulda ja Suht suvalise meloodiaga võib proovida lihtsalt, et sa saad aru, et kas see tekst hakkab sinu jaoks nagu töötama. Ja ma arvan, et tegelikult mul on mingisugune enda, mingisugune viisi vormel või kuidas ma mingisuguseid laule tekitan, et üks on siis mingisugune sõidulaul või see on mingisugune jutustav laule, nüüd siis seal sellest lähtuda ka. Aga ma ei ole kunagi analüüsinud sellele, kuidas mulle meloodiad tekivad, sest ma olen ise küll komponeerinud meloodiaid regilauludele päris päris mitmeid ja täitsa nagu kirjutanud lugusid ja seadeid nendest ka. Või siis ma olen lihtsalt võtnud mingisuguse meloodia, mida ma kuskilt mujalt tean ja kasutanud seda siis mingisuguse tekstiga. No ma ei tea, näiteks paablil oli lugu meestelaul. Mis on küll, ma võin öelda, et see nüüd Paavli repertuaarist lugu, mis on minu seade, sest ma mäletan, et ma mõtlesin selle põhimõtteliselt välja. Mul oli see tekst, selle teksti ma sain tegelikult seee Rooselt, kellega me tegime koos tark, kuidas üks laulupidu oli, ma enam ei mäleta, mis aastaks laulupidu oli selline nagu pärimusliku teemaga ja siis mina, jäätseelia, laulsime seal regilaule kooridele vahele ja Tseelia koostas kõik need tekstid. Ja sealt ma selle teksti nagu võtsin põhimõtteliselt tema nagu Ta oli ka kokku pannud erinevates Tartuma altarit tekstidest ja kuidagi ise ka natuke toimetan, ma ise ka pärast veel natuke toimetasin. Ja siis noh, kui me seda laulupidu tegemist oligi, küsimus, et okei, aga mis meloodiaga ma neid laulan, et noh lahe küll, et sa oled väga toredad tekstid siin kokku panen. Ja siis ma arvan, et see meloodia oligi seee ajal ise kuskilt oli selle meloodia üles leidnud, et see on olemas. Mina see meesi Tartumaalt. Domino meesi, Tartumaad, sütt, üüri. Jah, aga, aga tulles päris jutu alguse juurde tagasi, et, et sinu juured, et kui sa neid tekste otsid, kas mingi kihelkonna nimi nagu lööb lambi heledamalt põlema ka, et nüüd ma mõtlen, et kui sa mõtled oma mitte ainult Tartumaa peale või kus seal need kaugemaid juuri veel? Need juuren erinevates kohtades on, on Rakveres, aga ma kõige rohkem võib-olla, kui üldse mingeid kohaidentiteeti tekitada, siis kõige-kõige nagu selgem viide on minu emapoolne vanaisa, kes on Moostest pärit. See on siis nagu niisugune vana Võrumaa ja Setumaal tegelikult sihuke piiriala. Et, et see võib olla minu jaoks kõiges nagu selgem, mingisugune niukene juurikas ütleme nii, et seal on tõesti, ma tean, et seal on nagu noh, terve hunnik nagu sugulasi, nagu et seal ei ole lihtsalt juhuslikult satutud. Et võib-olla see kant pluss, et ma ise elasin mõni aeg tagasi umbes kolm aastat Setumaal, siis ma nagu see oli ka sealkandis. Ja üleüldse selline Lõuna-Eesti küll mitte niisugune nagu tead Hargla kant küll kindlasti mitte Te Haanja mitte, aga tead, selline see kant tundub küll nagu kultuuriliselt ka kuidagi tundus nagu tuttav või tundub siiamaani nagu selge selline niisugune Räpina ja Mooste ja selline võib-olla isegi natuke Põlva poole, see kant on niuke. Noh, ma ei ole, ma ei ole, ma ei saa öelda, et ma lapsena ai Moostes ikka käisin lapsena, aga et ma, et ma olen väga selgelt kuskile, et lapsena kõik suved veetsin vanaema juures, ma tea, Saaremaal on ju, et mul ei ole sellist asja olen erinevates kohtades üles kasvanud ka tunnetuslikus mõttes, aga võib-olla see kant on jah selline, mis ma suudaks enda jaoks välja öelda. Välja pidada, ma arvan, et, et varem või hiljem ilmselt tekib see tunne, et mingi kohaga tahad seostuda ja ju siis see üks vanaisa peab olema, see. Ja vanaisa elab, elab endisel Jõgevamaal, nüüd seal tartele seda reformi. On see nüüd Tartu Tartumaaga liidetud ja nüüd ma ise elan sellest samast vanaemast vanaisast 15 kilomeetri kaugusel. Et võib-olla see ongi mingisugune juhuslik tegelikult, et see nii läks, aga võib-olla see, see on mingisugune suund, kuhu poole kuhu miljon triivitud või kuhu mind suunatud mas küll. Organiseerimise kohta ma ei tea, kas, kas sa, kas on võimalik seda praegu nii-öelda katseliselt luua, aga, aga kui sa võtad ühe sellised, ma ei tea, tõesti Tertsi või kvardi ulatuses ühe Rekil regiviisi. Et mis laadi või mismoodi see kõik kõige kõige esimesena või kõik hakkaksid seda Arraniseerima. Mõtlen, et kui ükskõik mis pilli sa võtad või on sul näiteks klaverit rohkem selle jaoks või kui kitarri näiteks. Kust sa minema hakkad? Tead, ma olen viimastel aastatel regilaule arranžeerinud tohutult vähe. Kuidas ma hakkaks, mina, ma hakkaks üldse vist ilma pillitamine, hakkaks selle laulu järgi minema. Ja noh, Ma ei teagi, et, et siin on nagu lihtsalt nii palju erinevaid suundasid, kuhu minna, et kas ma hakkan mõtlema nagu instrumentatsiooni peale, mis pillidega seda laulu võiks ilmestada või, või hoopiski, et see ongi ilma pillisaateta, et see ongi regilaul mingisuguse vokaalseadega või et see ei olegi seadega laul. Minu jaoks on selline loomeprotsesse hästi intuitiivne, samal ajal hästi operatiivne. Et kui ma võtan midagi teha või mulle satub midagi teha või on vaja midagi teha, et siis ma lihtsalt hakkan tegema ja mis iganes, suund mulle siis kätte nagu juhtub, seda teed, ma hakkan minema. Alati ei pruugi olla kõige parem suund. Seda tuleb võib-olla mõnikord ümber teha ja uuesti otsast pihta hakata. Aga. Ma ei oska öelda, mul ei ole selles mõttes nagu mingit väljakujunenud meetodit. Meetodit ei ole, et ma, et esimene asi, mis ma teen, on sees, ma hakkan mõtlema harmooniat. No see on üks variant, et minna harmoonia, aga teine variant on minna hoopis mingit muud teed. Kas see, see on võib-olla nii-öelda küsija isiklik probleem, et kas selline sugestiivse monotu, monotoonsus, regilaulus, kas see on sinu jaoks mingi argument, miks, miks hoida laul aeglane või, või miks hoiduda sellise loomuliku laulu Reigi laulmise tempos et saaks kaasa laulda ja ta järel järel laulda? Mulle tundub see monotoonsus, selle regilaulu kõige üks kõige mõjusamaid nii-öelda aspekte. Et ma, ma ei kujutaks ette, ma ei olegi arranžeerinud regilaule, ma ei, ma ei, ma ei isegi ei oska või ma isegi ei taha seda teha. Aga et, et see just see aeglane korduvus on see, mis lõpuks endale hakkab lauldes peas tingsuma, nii harva kui ma seda teen. Aga kuulajana järel lauljana seda enam, et see nii-öelda need regilauluseaded, mida ma olen kas paablilt kuulnud Need on pigem hoopis teises tempos kui ma mälu järgi öeldes, kui kui, kui vastav, ma ei tea, kas arhiivi salvestus või, või, või, või mingi loogika selle jaoks. Et ma mõtlen, et kas monotoonsus pigem segab. Või aitab. See on ju selle osa, selle identiteet ja see nende laulude, eriti nende pikemate lüro eepiliste muistendilugude regilaulude puhul ju see selle selle panebki elama tegelikult see noh, me võime öelda monotoonsus, aga tegelikult on see nagu see 500 transsi viia või et, et see on, see on needsamad vahendid nagu tänapäeval on elektrooniline tantsumuusika, millele monotoonsus aspekt on siis see mingisugune 125 lööki minutis või mis iganes vaja siis pulssi tõsta või vererõhku, siis 132 lööki minutis mõtlen suvalisi numbreid. Ma tegelikult et see mingisugune See on tegelikult täpselt sama efekt, et me lihtsalt viime endasse ennast sellesse seisundisse, nüüd me oleme mingisuguseid natuke erilisemas olukorras, et me lihtsalt ei ei tee perele süüa või ei, ei, ei, Läheb heinamaale või mis iganes, et me lihtsalt nüüd oleme selles laulumeeleolus viime ennast sellisesse teise rütmi. Ja läbi selle siis võib-olla noh, ma ei oska öelda, kui me võime isegi natuke Šomanistlikutanio, läheneme mingisugusele teispoolsusega või nagu suhtleme läbi selle laulu. Nii oma, ma ei tea, järeltulijate kui eelkäijatega või äkki on midagi sellist. Et selles mõttes on nagu täitsa loogiline. Aga seda vist nagu Eesti oska öelda, lava lavamuusikas väga palju vist ei ole. Selle peale ei olegi nagu lavamuusika osa selline, see on ju tegelikult hästi intiimne või selline. Mina ja 20 järel lauljat väga intiimne. Tõsiselt joodan. Kuigi noh, tegelikult noh, aga elu on jälle tõestanud, et regilaulu saab ka teha mina ja 1000 inimest ja töötab tegelikult nagu ka väga hästi töötab hoopis teise energeetikatasemega töötab. Aga ma pööran täitsa teise lehekülje, kuidas sa sattusid Tormise Eesti meestelauludes või naistelaulud olid vist enne? Naistelaulud olid enne ja siis tuli meeste laulud, kuidas ma sattusin, ma sattusin niimoodi, et ma olin ajateenija ja massi oli inimesi massistseenides ajateenija Eesti kaitseväeorkestris. Ja samal ajal hakkas Veronika Portsmouthi kas tegema mingisugust kaitseväe segakoori, mis põhimõtteliselt siis oligi kaitseministeeriumi töötajate ja ma ei tea kaitseväesõnaga niisugune hobikoor. Aga ühesõnaga kuidagi läks niimoodi, et meid värvati ka sinna koori laulma nii-öelda vabatahtlikena ja siis laulsime siis. Me saime Veronikaga tuttavaks ja siis kuidagi läks asi niimoodi edasi. Tõnu Kaljuste hakkas koos Peeter Jalaka ka ette valmistama seda Eesti naiste laulude asja. Minu meelest neil oli suht juba paigas kõik solistid ja koor ja kõik oli paigas. Etendused juba niimoodi tulekule, umbes kahe kuu pärast. Kui ma õigesti mäletan, siis oli niimoodi Tõnul tekkis nagu see mõte, et meil on siin üks solisti osa, seal on mingi paar fraasi, kus on solist, hõikab, kutsub kiigele või midagi sellist. Ja Tõnul tekkis selline kunstiline idee, et aga see võiks olla hoopis mingi meeshääl ja teate, võiks yldse küünist väljas olla seal seina taga lihtsalt hõigata nagu naisi, et tekib niisugune väike sihuke noh, naiste laulud on tormise tsükkel, mis on kirjutatud ainult naiskoorile laulmiseks. Aga Tõnul tekkis idee, seda ühte fraasi siin paaris kohas, et seda võiks mingi mees hoopis laulda. Ja siis oli minu meelest oli mingisugune olukord, et nüüd oleks vaja, et järg kahe kuu pärast on, tuleb välja või kuu aja pärast ja juba on kõik kuupäevad ja etendused välja müüdud. Siis Veronika kuidagi võttis minuga ühendust, et kuule, kas sa oled vaba ja ma olin täiesti vabast, ma olin just ajateenistust lõpetamas, mul oli null plaani oma elus üldse. Nii et siis kuidagi klappis. Aga kuidas üldse see, see teater, et sa oled Rujas mänginud ja, ja ma saan aru, et ka ka libahundid või kus veel? Et kuidas, kuidas see julgus, kõik see lavaka lavaka järelmõjud Väga tore, sõnateatrit ma ikkagi ei ole mänginud ja Ruja seal oli mul kõige rohkem üldse nagu teksti, nagu et ma pidin teksti andma ja me siiamaani mõtlen, et no seega oli ikka kõige halvem üldse või sõrmede kõige nõrgem külg kindlasti seal. Kuidas sa sattusid juhuslikult jälle noh, kõike seda tulnud kuidagi lihtsalt. Ilusas ikka antennid olid püsti, et tahan. Aga nüüd ma juba saan aru, et tegelikult ongi niimoodi, et peab ettevaatlik olema nende asjadega, mida sa tahad, sest kui midagi päris tõsiselt nagu tahad, noh mitte nii, et üks päev tahad hullult, tahaks seda või tahaks midagi sellist teha, kui päriselt midagi tahad ja järjepidevalt tahad, siis varsti nii lähebki ühel viisil või teisel sa, sa ei saa olla kindel, kuidas need asjad sinuni jõuavad või millisel, millises vormis, aga kui seal on midagi tõesti tõesti tahad siis sa pead olema selles mõttes jah, nagu ma ütlen, ettevaatlik need asjad võivadki juhtuda. Aga ma olen hästi tänulik sellele, et nüüd eriti tagantjärgi, et, et ma lavakunstikoolis ei pidanud käima ja et ma ei pea töötama näitlejana, sest et kas nad ei ole hapud viinamarjad? Alguses oli teha, aga nüüd ma, mul on nii palju näitlejatest tuttavaid-sõpru no seal on küll läbi aastatega väga palju suhelnud näitlejatega ma näiteks praegu ka nüüd sügisel tuli Ugalas välja üks etendus, kus ma mängin küll pigem muusikuna. Aga noh, see ei ole selline töö, mida ma tahaks teha. See on ikka päris kurnav ja raske. Et ma olen liiga kannatamatu ja selline isepäine, et ma tahan kuidagi ise oma aja peremees olla, ma tahan ise otsustada, mis mulle meeldib, selline elu, et ma saan ise otsustada, et kui on ilus ilm, siis täna ma ei tegele näiteks mingisuguse loo kirjutamisega, vaid et ma lähen, teen õues midagi kasulikku. Ja siis mõni teine päev tegelen oma tööga, näiteks. Huvitav, aga, aga õpetaja töö ei ole. Ja seda, seda niimoodi ei saa, et tulge neelab just täpselt. Et see on ka üsna-üsna Päris rutiinne just, aga ma olen, ma olen sellega leidnud selle balansi, et ma lihtsalt teen seda täpselt piisavas koguses. Et ma teen täpselt nii palju tunde nädalas, et, et see on minu jaoks mõnus ja motiveeriv. Ja mul on piisavalt palju vaba aega, mida ma saan ise siis oma oma muid töid ja tegemisi. Ja aga õpetajaks olemine ikkagi. See ei ole ainult aja küsimus, vaid sul peab olema mingit missiooni. Seal peab õpetada meeldima, tähendab meelde. No sulle peab meeldima õpetada, kes ta on niimoodi? Ideaalis ükskõik mida sa teed, et sulle võiks meeldida järjepidevalt teed, et siis järjepidevaks tegevuseks need asjad, mis sulle meeldib. Kui õpetada ei meeldi, siis on see üsna vastik õpetaja kindlasti. Et mis, mis sulle selle õpetamise juures nagu sobib? Segu? Pidev muutumine, et see õpetamise töö kogu aeg muutub, sel õpilased vahelduvad, õpilased on KIK, eriti kui see loomevaldkonnas õpetajad on ju, et noh, muusikat siis õpilased on erinevad, õpilased on ise ka loomingulised inimesed tulevad igasse tundi, Erineva ettevalmistusega tulevad erinevate ideede erinevate olekutega ja see tohutult inspireerib. Et kui sa näed, et mingid noored inimesed nagu süttivad mingitest asjadest või, või, või siis lõppkokkuvõttes ka isegi sütitavad sind või või mulle võib-olla õpetamise juures näiteks tohutult meeldib see, kui ma vahel õpilastega vaidlema hakanud sisulistes küsimustes, mitte nagu olmeküsimustes, mitte selles, et keegi käis kohal või keegi oli haige nendel teemadel mulle ei meeldi vaielda, siis ma olen väga radikaalne. Aga just sisulistes küsimustes mulle meeldib, kui mõni õpilane vahel paneb mind ennast nagu kahtlema või noh, et ma ütlen näiteks, aga neid asju tehakse nii. Õpilane küsib, aga, miks. Aga ma tahaks hoopis nii teha, miks me võiks teha, no võika. Mul lihtsalt palju kolleege on Elleri koolis ka, kes on minu arust väga palju rohkem kogenud, kes ka ütlevad sama asja, et see on tohutu loominguline töö, et sa lihtsalt kogu aeg ennast nagu muutma ja kohanema ja proovima erinevaid variante nagu õpilaseni jõuda õpilasega, saada kõige parem tööprotsess või nagu panna seda inimest ise nagu töötama, ise mõtlema välja, et anda talle nagu vahendid. Suurepärane lõpetuseks missugusena sa näeksid sellise Eesti pärimusmuusika tulevikku võrreldes sellega, mis sa ise oled teinud seda minevikus ja, ja, ja kui sa vaatad oma eelkäijaid, ma just mõtlen, nii-öelda see lavapärimusmuusika, mitte mitte tingimata see, mis arhiividest missugune see protsess on nagu sinu jaoks olnud ja kuhu sa tahad, et ta võiks kuidagi unistustes jõuda. Mulle tundub lihtsalt see, et mida rohkem neid nii-öelda lendusid või generatsioone on nagu juba neid küsimusi lahanud, noh mina ja enne mind juba ja, ja, ja minust järgmised, et seda nagu operatiivsemaks muutub see ja metoodilisemaks muutub ükskõik milline õppe, eks ma näen seda, et või mis mina ootan, ongi see, et, et õpilased ja see õpetus jõuab nagu kiiremini selle asja tuumani, et õpilased saavad aru, et mille eest on oluline lähtuda või leida ise need töövahendid, kuidas pärimusmuusikat mõtestada või, või tajuda või et mis, mis on need, mis on nagu mingi asja puhul oluline, et kui see on nagu mingi pillilugu, et siis mis on selle puhul oluline või see mingisugune regilaulu teksti, mis on, selle puhul, on või see on mingisugune foto, et või noh, ma ei kujuta ette, et lihtsalt, et saada kiiremini, ma arvan, et kogu selle kooli ja ja õppimise ja õpetamise just nimelt mõte ongi ju see, et lõppkokkuvõttes seega pillimängu või või tunnetust ei saagigi õpetada, sa pead ikkagi selle ise läbi käima ja tajuma, et mida suurem kogemus on selle, mis ta on inimestele, kes on sellesama samade küsimustega tegelenud seda kiiremini võivad võib-olla tulla nüüd õiged viisitle, otsida neid vastuseid. Kuulsite salvestist Tartu folgiklubist esines Arno Tamm. Juttu tegi Ants Johanson helisalvestus ja Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegis. 28. novembril aastal 2019 tegi helirežissöör Sulev Salm. Saate toimetas Liina Vainumetsa aitäh kuulamast. Ja nii maale. Ning ees ootab. Ja mida on? Ema ta Alaskas, ta Paide ja need, kui olla kuuse. Maatuule hääle siis ta kinni pea ja ta röövis nii kaua võiks kesta. Ma ei mäleta ja sõnude ja kui vahel päevadki pimeda ning läinud ma Ema ta oskas. Vaid tea, et kui panna kruuse kõiga, olla. Kui kalla matultu