Niimoodi ma olen, ma eks ellu ennast Jadengi reetnud. Reetnud ennast ja müünud vendade ilusaid aateid. Ära andnud neid kõiki hämara koolilapsi. Olla nõrkusest siiski kangelasmeelt olgu tarka või meeletut, igaühele pole ju antud. Võõrana väiksena sündisin vendade hulka. See laul on Veljo Tormise loodud Hando Runneli sõnadele laulab Liis Bender. Vladimir karassjovi filmi Lindpriid kujundusmuusikaks. Täna on stuudios selle filmi helirežissöör Enn Säde ja operaator Rein Maran. Põhimõtteliselt tehti ju kõik selleks, et, et see film ununeks kaoks, aga lindid jäid ellu. Jäid ellu, teda kord näinud inimeste mällu. Ja see mälu kutsus selle filmi uuesti. Ellukojad muutusid ausamaks, kutsusid tallu lõpuks vastavate komisjonide ette ja lõbus Eesti televisiooni ekraanile nüüd juba kaks korda. Teamis veel omapärasem. Seevastu on ka ainukene eesti film, mille suur avaetendus on toimunud Pariisi linnas ja selle esietenduse on ellu äratanud prantsuse revolutsiooni 200. aastapäevale pühendatud kultuuriürituste rida. Kummaline on nüüd tõepoolest endale teadvustada ühte hoopis imelikku seika, et Lindpriid avalikustus tänu prantsuse revolutsioonile. Se tänase päeva kontekstis kõlab üpris kahevärviliselt või kahemõtteliselt, kui soovite, aga ometi see nii oli. Prantsuse sinemateek ja tema president žanruss olid organiseerinud Prantsusmaal sellise filmifestivali vabaduse ekraanid. Ja siis Eesti televisiooni film, Lindpriid oli planeeritud selle avafilmiks. Aga mitmesuguste ebameeldivate põhjustega seoses ei suutnud me saata Pariis õigel ajal õiget koopiat. Ja siis see festival avati Tšiili riiulifilmidega, seda enam, et just samal päeval toimusid Tšiili presidendivalimised ja opositsiooni kandidaat läks läbi. Nii et nad mängisid sellele kontsert ringi ja Lindpriid oli siis prantsuse sinemateegis ekraanil teise filmina 18. detsembril. Nii palju siis prantsuse revolutsiooni osatähtsusest, Eesti filmikunstiarengul. Prantsusine moteek, ta on prantsuse filmikultuurikeskne asutus, filmi sünnikodumaa on ikkagi Prantsusmaa. Ja siit tulenevalt ka maailma üks kõige tõsisemaid ja kõige suuremaid filmimuuseumid on ilmselt sinna moteegi juures. On koht, kus kohtuvad erinevate maade filmikultuurid. Ja ma arvan, et sellega on kõik öeldud. Mis puudutab nüüd Lindpriide, noh, nimetame siis seda pidulikuks esietenduseks siis päev sinemateegi tunniplaanis oli küllalt epa sobiv. See oli esmaspäevane päev ja selgus, et sina mateegi tavapärased läbivaatused, esmaspäeviti ei toimu. Ja kui me öösel siis Aerofloti lennukiga loomulikult hilinedes Pariisi jõudsime olid vastuvõtjad üksjagu närvis, oli seda näha, et kas esmaspäeval üldse need tavalised, kuidas ma ütleksin, Filma maanid üldse vaatama tulevad, kes seal on harjunud käima. Aga selgus, et eelreklaam oli piisaval tasemel. Ja suur oli kogu meie seal viibiva filmirühma. Üllatus, kui 300 viitekümmet inimest mahutav saal oli puupüsti inimesi täis väikese hilinemisega seanss algas väikese hilinemisega selle tõttu, et uksest astus sisse tagasihoidlikus riietuses daam, presidendiproua Daniel, mitte ära. Ja siis algas film pihta. Meie muidugi mõnuga vaatasime ühe silmaga, kuidas saal käitub, sest seda tüüpi kogemus meil ju tegelikult puudus. Et nii vana mustvalget Eesti filmi vaadata täiesti võõra publiku seas, tehniliselt oli asi ka perfektselt lahendatud nii suurel ekraanil, nüüd siis siis füüsiliste mõõtmetega ekraanil ei ole ma ühtegi filmi, milles ma kaasa löönud olen enne veel näinud. Sisse olid stantsitud prantsuskeelsed subtiitrid õieti laseriga sisse kõrvetatud, mille tõlke kohta hiljem vaheajal tehti tugevaid komplimente. Prantsuskeelsed subtiitrid tõlkis siis režissöör karassjovi, nüüd meie mõistes üheteistkümnendas klassis õppiv poeg tara ja, ja välisministeeriumi tõlk, kes meil abiks oli, ütles, et see on ilus ja elav prantsuskeel, mis muidugi kohe meile plusspunkte juurde andis. Mida minutid edasi, seda ootus, ärevamaks läks meie sisemus, sest kartsime, kes filmi näinud. Film käivitub küllalt aeglaselt. Ja me kartsime, et publik väsib. Oodatud eksootikat ei tule ja arvasime, et ka proua president, kes oli tulnud ju tegelikult ainult viisakusvisiidile et ta poole tunni möödudes nagu kokku lepitud oli, tõuseb, aga siis läks pool tundi mööda, siis läks tund aegamööda. Publik istus hiirvaikselt. Ja see on selline eriline tunne, mis filmitegijatel tekib, kui sa vaatad võõra või vähemasti asjasse pühendamata publiku hulgas oma filmi sa mingisuguse kuuenda või seitsmenda või kaheksanda meelega hakkab äkki tajuma, et, et see saalitäis inimesi hingab selles rütmis, mõtleb nende mõtetega, mis filme on sisse kodeeritud. Ja ja see tunne tekkis. Ja kui siis teise tunni lõpuks oli, kuidas nüüd seda viisakamalt öelda, oli saal meie filmi käes. Selle filmirežissöör Vladimir karassov kõige täpsemalt pressikonverentsil iseloomustas seda filmi ja ta oli nõus, et see võta klienti, siis ma arvan, et on kõige parem lasteaeda temal endale öelda oma sõnadega. Ühe sarja küsimusi esitas žanružyse sest tema oli ikka see, kes kõige rohkem teadis nii filmist kui ta filmitegijatest või ütleme ainsana Prantsusmaal, kes teadis. Esimene küsimuste sari puudutas nüüd filmi saamislugu, filmitegijaid neid probleeme, mis tekkisid filmil 71. ja teisel ja kolmandal aastal oli juttu fermi keelamisest oli juttu, filmi põletamise katsest oli juttu üksikasjalikult selle tamisest Moskvas. Teine sari, küsimused, mis tuli juba saalist ja mõningaid lisas veel Rush. Enne rämedalt küsiti näiteks, milline oli tema näitleja saatus pärast seda filmi parasele filmi, nagu me teame, tal ei antud enam võimalust Eestis Nõukogude Eestis mängida ei teatris, ei kinos, ei televisioonis. Siis oli terve rida küsimusi Rein Maranile mitte ainult küsimusi vaid oli ka hinnanguid saalist, näiteks mees, kes ise filmis seda pressikonverentsi prantslasest nimateegi jaoks. See ütles näiteks, et see on kõige vapustavam. Filmioperaatoritöömeest on siiamaani näinud väga huvitav remark. Kui ma ütlesin, et ka kogu filmi heli oli tehtult puhta helina võtteplatsile tolleaegses tehnikatingimustes, siis siis oli saalist vastuseks aplaus. Selle selle töö eest, aga nüüd nende küsimuste kõrval, mis käisid nüüd filmi tegemise kohta, oli ka terve rida küsimusi filmi problemaatikast, filmifilosoofiast. Kui mina seletasin, et üks filmipinge, väljon utoopia ja selle ümber koondunud inimeste isiklikud saatused ja ka sellest utoopia tingitud saatused, siis näiteks tuli üks, see oli kindlasti ladinaameeriklast keegi, kes ütles, kas ei ole liiga pessimistlik film siis selles mõttes, et et siis ei ole lootust ka mingisugune vastupanule diktatuurile. Ja mille peale tuli seletada, et utoopia ja resistanz ehk vastu panuse pole üks ja see sama mina olen vastupanu poolt. Kuid Maran utoopia vastu. Kas just nii kajastus filmis teine küsimusest, sest ma deklareerisin ka, et sellel filmil ei ole teesi, et see pole filmis väidab midagi vaid son filmist tõstatab probleeme ja sunnib vaatajat, kui ta on suuteline mõtlema mitte filmi käigus, vaid pärast filmi mõtlema? Selles mõttes olid väga huvitavad mõned repliigid saalist just selle pressikonverentsi ajal kus, kus üks Tamm ütles, et oli väga meeldiv üle pika aja näha filme kus ei sunnitud peale mingit seisukohta, kus tõesti ainult äratati Rovotseeriti mõtlema, kuid ei surutud peale mitte mingit lahendust. Minu arvates, kui lint Priidel on selle suuna voorusi, siis just see, et ja võib-olla see on ka üks põhjusi, miks see film ära keelati, et ta ei paku lahendus ja seda enam sarnaseid lahendusi, mida on vaja riigile. Ja selle kohta oli ka huvitavaid Remarke, sellepärast et, et riik kui säärane selles filmis oma erinevates varjundites, eks kui riik üldse kui üks süsteem. Sest riik on ikkagi üks inimesi piirav struktuur, eks kunitama diktoreaal farmini välja, oli ka küsimusi filmi sümboolika kohta ja see oli Rush, kes esimesena alustas seda analüüsi filmis kasutatud sümbolite süsteem, süsteem ja sümbolite keel. Tuleb selgesti mõista, et vaatajaskond läänes on kasvatatud hoopis teistmoodi kui vaatajaskond idas või nõukogude liidus või isegi sotsialismiriikidest. Tähendab, kui autor alguses peale ütleb või pretendeerib, et tema peegeldab mingit tegelikku sündmust või depre konstitutsiooni tegelikule sündmusele, olgu see kas mängufilmis siis inimesed lähtuvadki sellest, nad saavad võrdlust realiteediga, nad tahavad võrdlus selle sündmusega. Kuid, aga looja algusest peale ütleb, et see, mis ma tegin, on fiktsioon, väljamõeldis kasvõi lihtsalt ajaviiteks või see on väljamõeldis. Et analüüsida nagu Lindpriide puhul teatud filosoofilist probleemi, siis mitte keegi ei otsi alam prioriteeti selles filmis tähendab dokumentaalset realiteedi vastavust millegile. Tähendab polnud ühtegi küsimust esile tõstetud, milline oleks olnud ütleme, reaalne eesti tol ajal, kuna ma ütlesin filmi sissejuhatuses n filmide monstreerimist tundub, et see on tele telefilm aga see ei ole telefilm. Tundub, et see on ajaloosilm, aga see ei ole ajaloofilm. Ja siis vaataja saanusele programmi ta enam ei lähe. Novski sellele küsimusele. Neid huvitasid hoopis need aspektid, mis selles tooris sellest loost või selle loo taga avanevad. Kui öeldakse, et see ei ole nii keegi otsi seda Eestis on vastupidi, Eestis öeldakse. Kui sa puudutasid seda, siis sa kajastasid tolleaegsed Eestit, sa Sart peegeldasid, seda ma ütlesin, nemad läksid lõpuks ikka asja juurteni välja. Ja juured on just asja mõte süsteemis. Ja selles, mis tõdesid inimese olemusest ta nüüd selle meie süzee piirides lahendada võimaldas. Ja kui ma seletasin, et jutt on inimeste saatusest utoopia, pingeväljas, mis ise on vastandatud riigi pingeväljale. Ja kui ma nüüd siis nagu teevoliseerisin, võtsin loorid maha mitmelt kihilts siis küsiti mult. No väga hea, sorry, teie programm. Aga kas teie meeskondadesse, kes teiega töötas, kas nemad olid teadlikud sellest teie programmist? Ja siis ma pidin tunnistama, et ainult osaliselt. Et kahjuks film oli loodud säärases süsteemis kus kahjuks kogu oma programmi välja ütelda ei olnud võimalust kõige rohkem teadis ja oli nagu kaasvande Seltslane selles loos Veljo Tormis. Helilooja sellest muusika on selle filmi üks võtmeid. Tõde on ju siis see mida igaüks oskab oodata homsel. Ma pole midagi muud kui pettuste ja ülekohtu. Me olime vaheajal tunnistajaksite vestlesite 15 20 minutit. Et Prantsusmaa esimese madaamiga, nagu siin öeldakse, lugupidavalt, millest oli juttu, mille vastu ta huvi tundis. Proua mitteraan on üldse üks inimene, kes tunneb väga suurt huvi filmikunsti vastu ja tema küsimused ei olnud mitte võhiku küsimused või võis seltskonna vestluse taseme küsimus, et tema tahtis teada isegi pisiasju nii selle filmimeeskonna kui ka saamisloo kohta. Näiteks ta küsis isegi sääraseid asju, kas luuletused, mis on filmis, milline on nende saamislugu kui prantslanna teda huvitas, kes kavandas kostüüme, kust me võtsime säärased kostüümid, et nad on nii usutavad. Pressikonverentsil küsiti ka, et kas te suudate öelda mõned konkreetsed põhjused, miks see film suleti nõukogude liidus aia, seda küsis ka proomiteraan. Ta küsis, kas on kusagil fikseeritud kommentaalselt selgesõnaliselt, miks pärast see film oli keelatud. Ja ma pidin tunnistama, et säärast formuleeringut ei ole olemas. Tähendab, see film äratas kartusi? See film äratas vastuseisu. See film äratas nagu selles protokollis Miller žanrušette luges katkendeid arutelust Moskvas igasugusi, absoluutselt lolle arvamusi, millel pole üldse mitte mingit ratsionaalset alust aga mitte kusagil. Minu teada pole olemas ühtegi dokumenti, kus oleks mustvalgel öeldud, miks see film oli keelatud ka, vastates proomitarani küsimusele, ma ütlesin, et see süsteem oskas keelata, kuid ta ei osanud põhjendada seda keeldu. See on ka väga sümptomaatiline, sellepärast et tegelikult nad ei jõudnud filmi nende kihtideni kus nad oleks võinud selle põhjenduse leida keelux, kuid isegi ka see esimene kohtumine filmiga äratas neis juba nii palju umbusku selle filmi vastu, et nad arvasid. Sellest piisab keelata. Ja Sarysoliga tuntud prantsuse filmikriitik, kes on ka Nõukogude liidus vene keelde hästi tõlgitud, ma ei tea, kas eesti keel on marsselmarta teoreetik ja filmikriitik. Sellega me rääkisime just juhitavast ja mitte juhitavast assotsiatsioonidest, tähendab tema oli absoluutselt nõus, et selle filmikeeramis põhjuse võis olla see, et temas on peidetud nii palju, mis ei ole juhitavat, mida ei saa ette aimata, et tollele süsteemilise tundus võimatuna säärane film. Sest tolajal, kui te mäletate, oli lugu nii, et vaataja pidi juhitud olema ka oma mõtetes, et assotsiatsioon, mis tekiks filmi puhul, oleks õiges suunas ja mul tuleb meelt 68. aastal, kui me koos lõpetasime teist filmi juuni sündmustest kuus aeg siis kadunud Ants Saar oli see, kes näpuga näitas ja ütles, et see film kutsub esile juhitamatut assotsiatsioonid, antud juhul siis assotsiatsioonid äsja lõppenud Chessi sündmus. Tega kaar tekkis väga huvitav, teatavasti oli omal ajal üsna pikk nimistu parandustest filmile, mida nõudis Moskva. Kõrge kogu, kes oli kutsutud filmide saatuse otsustama ja nende paranduste nimistu on, on üldiselt teada ja ma arvan, kuulvat väiteid, et kuna filmitegijad ei olnud nõus neid parandusi tegema, siis oli ka küllaldaseks ajendiks, et film ekraanile ei saanud. Nojah, seal vareme jälle seal, kus on selle filmi mateeria, filmi sisu, tähendab, see on riik, kes võtab endale funktsiooni juhtida ja kamandada punsti. Aga ta ei julge siiski välja öelda, et ma keeran sellepärast, et sai, täidab minu käsku. Ta keelab sellepärast, et sa ei täida, tema käskus on de facto. Aga säärast paberit pole olemas, et film on keelatud sellepärast et need käsud pole täidetud. Aga muide, ma pean ütlema, et need käsud on täidetud. Ma juba mul oli üks põhjus ükskord juba põhjust sellest rääkida. On olemas film rasked aastad mis on tehtud minu poolt just tulles kõigile soovitustele ja tegi kõigile paranduste nõudmistele, see on film, kus on vastupidi, sellele, mis Rein praegu ütles, on kõik käsud täidetud, kõik parandused tehtud. Ja nagu ma ütlesin, oma intervjuus teater kinomuusikale, mis nüüd oktoobris vist avaldati. Et see oli minu rahuldus, leidsin suure rahulduse selle filmi vastuvõtu ajal, kui needsamad mehed, kes, kes, kes tagusid lint preisi just sellepärast, et ei vasta ajaloolisele tõele. Ütlesid raskete aastate puhul ja seda ka ei olnud, aga see võis olla. Tähendab, see, mis oli lindpriide, seda ei võinudki üldse olla ka nende arvates, aga rasketes aastatest. On olnud ka, aga see võis olla, kuna see võis olla, on see vastuvõetav sellegipoolest. Nad keerasid ka selle filmi ära, ma pole kuulnud, et seda film oleks eesti televisioonis. Ükskord näidati ära jah, aga ta oli juba keelatud filmide nimekirjas juba sellepärast mina jäin välismaale, siis juba need filmid niikuinii de facto keelati ära. Nad olid keelatud filmid juba minu pärast kuid ka nüüd pole kuulda olnud, et nad oleksid kusagilt legaliseeritud rasked aastad. Kas te oleksite huvitatud pärast Lindpriide, ütleme otse välja sellist edu Pariisis, et Eesti Televisioon näitaks küllalt küsitava kunstiväärtusega filmi rasked aastad venekeelses variandis? No ma olen selle poolt, et see film oleks näidatud. Aga seda tuleb näidata vastava kommentaariga tingimata ja teda tuleks isegi näidata kusagil ligiläheduses Lindpriide näitamisega, et näidata, mismoodi erineb film, mis ei luba endaga teha, mis tahad, ei luba ennast amputeerida, kastreerida ja nii edasi. Ja kuidas näeb välja filmid, mis on tehtud nüüd täpselt käsu järgi. Ma küsisin pärast, kui me lindistasime neid lõike, mis te nüüd kuulete Krošoviga. Ma küsisin ta käest sellise küsimuse, et kas filmi esilinastus Pariisis ja nüüd siis hiljem ka teistes Prantsusmaa linnades võiks tähendada Teile kui režissöörile, teatavast psüühilisest lõksust pääsemist. Ta oli siis juba loomulikult krambivaba, sest see hirmus tähtis päev oli nüüd selja taga ja tundus, et väga hästi. Ja ütles naeratades, et vara veel, sest prantsuse ajakirjandus olnud veel oma sõnu öelnud. Mis puutub nüüd karasseovi kui režissööri, siis jah. Me oleme Reinuga arutanud film, Lindpriid valmis ju, 71. aastal alustati teda 69. aastal, teist või 20 aastat me Reinuga mõlemad oleme, oleme oma filmielus ju nii hästi või halvasti, kui see õnnestunud on, aga oma elu ise edasi elanud, koos teinud kas just kümneid filme, aga väga palju filme. Krašov on kõik see 20 aastat piltlikult öeldes teinud ikka veel Lindbriisid. Ja, ja see loominguline saatus on minu jaoks kohutav. Sest tema analüütiline või ütleme, õigemini Teduktiivne aju oleks väärinud rohkemat kui kui ühe esimese mängufilmi tegemisel peatumist ja sellest tuli väga palju juttu ka öisel pressikonverentsil film lõppes, filmi näitamine lõppes öösel täpselt öösel kell 12 ja, ja siis tuli selline noh ümmarguse laua vestlus, mis kestis poole kaheni öösel, ka seal kerkis kohe ühe küsimusena ajakirjanike poolt üles küsimus, et mis te veel teinud olete pärast seda filmi. Ja siis Rein võttis sõna, ütles, et palume lugupeetud teadlasi arvestada sellega, et see film on debütant teede rühma tehtud film. Et režissööri ja stsenaristi esimene mängufilm aparaat reisis Reinu esimene mängufilm ja minu kui Elvis esimene mängufilm üldse. Et tegelikult te vaatate ühe põlvkonna lapsepõlve praegu ja sealt haarati väga lõbusalt saalist kinni ja üks sümpaatne härrasmees kargas lavale, võttis mikrofoni, ütles väga, väga ägedas toredas, noh, ma ütleksin kaitsega need umbes midagi niisugust. Et noh, et lugupeetud seltskond, tuletage nüüd meelde Tarkovski esimest filmi näiteks. Või noh, minu pärast Antoniooni esimest filmi tahtmata muidugi mitte kriipsutada seda, et need garašov oleks Vornanid, Tarkovski hoidku jumal, midagi edasi. Ta püüdis asja lihtsalt tavalisele inimlikule tasapinnale tagasi tõmmata. Et need mõningad kriitilised noodid, mis seal väga lähedalt ilmust teatav venitatud mõnedes osades või midagi niisugust, et need siis normaalse inimliku värvuse leiaksid uuesti tsooni, algajate film tegelikult ja see oli väga sümpaatne, selle, seda tüüpi suhe asjasse kohe, ta ei tehtud mingisugust hinnaalandust selle tõtt katsumust õieti aru saada, vaid lihtsalt selle tõttu, et ütlemata andeka mehe esimene ja kahjuks ka viimaseks jäänud, nagu film. Ja seest ja armastage 11, vennad, armastage. Kui keha kestab veel ja katki pole elu. Kui pole inimest, jääb üle armastada külma rauda. Kasvanglaboresid. Niisiis. Kus elada ei ole kuigi saage see õnn on üürike.