Jaanipäeva valge Kihnu saarel on jõudnud siis haripunkti. Kas selles valguses harimata ja mina olen täitsa tarnimata, meil on Saksamaal hoopis teine aeg ka nüüd olijale. Kuidas on siin kell 12 ja ja meil on kodus alles pool 10 ja muidugi on seal veel valge, aga öösel ei ole mitte. Aga muidu oma malevate sinivalgetest öödest olite kuulnud? Jah, olen kuulnud, küll nad ikka rääkisid koduse jaaniõhtul ikka väga ilus ja tore, milliseid, nagu kombeid te olete kuulnud, sellega seoses rahvatantsu löödi pilli, mängiti terve küla kogu öö üleval ja terve perekond ikka käis väljas lõkketulel. Jah, ja nüüd te võite seda siin Kihnu saarel siis kiki oma täies Audentsuses kogeda, ümberringi on rahvariietes saare rahvas. Laulud on kõlanud meeldiva kontserti, annad meile, allub millise elamuse. Nii et mina ei oota mitte nii hea kohale, saame tulla Niukest ilusat asja, saame näha. Ma olen, mul on nii hea meel, lasest häda sain näha, siin sain inimestega rääkida. Head maaleiba maitsenud, mis maitse nüüd väljastpoolt tulijal selle leiva suhtes olnud juba enne aimale eesti leiba maitsenud, aga must leib siin kihnu, must leib, maitses väga hästi. Sai on muidugi ka väga head musta leiba, mina armastan ikka rohkem. Ja muidugi kala, mis selle kalasupp? Kalasupp oli, väga hea. Õpime kodus kunagisi seente ja praegu käib seal ringi suitsukala suitsukala muidugi mõtlesin ka juba mõisa püüab kalu ja suitsetab ka, seda ma tunnen, aga muidugi siin on hoopis teine kala latikas seesolijad, mis tunne teil nüüd on olla realistima väikesel saarel? Te olete nüüd juba jälginud, üksjagu loenguid teinud, kaotasin tantsuproove, tänagi tantsinud. Kas tekib teil ka mingi määral tunne, et nagu teie juured kuuluvad sellesse hellema pinnases? See tunne mul oli juba alati ka Saksamaakodus sama iva alati teadsin, et minu juures on siin sellepärast, et meil oli kodus palju läbikäimist ka eestlastega. Rahvatantsugrupp oli olemas, laulsime rahvalaule. Nii et see oli alati olemas, ma ei varasta mitte sugugi siin, ma olen siin kodus ka mitu korda, kui tõesti on käimasolevate, kuulen esimest korda esimest korda. Nii et esimene kogemus ja kokkupuude nüüd see kõik lihtsalt kodustele vestleme millestki vanemast, rääkige, rääkige vanematele, teie jutust on, see, saab kõik nagu tegelikkuseks reaalsuseks just täpselt niimoodi, kuidas nad rääkisid, nii et see asi on ka just siin Kihnu saarel. Mul on, isa, on Saaremaalt ja seal on täitsa sarnane tema juttude järgi ja elu ja olukorda. Mis nüüd ameerika rahvas arvab sellest jaaniõhtuks, Ali tuleksid? Väiksena jään väga huvitava, me ei ole nii. Kuidas nii näinud Ameerikas nii väga vana vana looming ja komme ja, ja siis andsime, oli väga tore. No muidugi need kostüüme, kõik, rahvariided on uskumatu, et ma kohe siin lahe peal ja vesi on taga ja puud on siin, istume muru peal, on nagunii loomulik, et nagu on sul heal või kuidas öeldakse. Kas sõnajalaõit käisite otsimas? Mitte veelgi, vaatan kartvat. Võib-olla kell 12 seminarist osavõtjad Rootsist, Ungarist. Kuidas hindate tänast jaaniõhtut Kihnu saarel? Meeldib väga Tom, põnev näha ja tore ja tunned, et on kõik elavad kaasa ja väga palju on, on täitsa elav kultuur ja seda on tore kuulda ka, ma tean ja usun, et et Eestimaal igal pool põlevad, joonikutsesse on läbi aegade olnud ja on ka nüüd. Mis siis teie arvelt on ikka uskumatu nähe oma silmaga, et siin need noored lapsed ka tantsivad rahvariietes ja siis ta ka perspektiivis on meri ja nii kõik on nii loomulik, et nagu mingi ürgne ürgses aega tagasi minna, aga teie Rootsis oma vanematelt ikka olite kuulnud, millised need traditsioonid niimoodi on, et saatonit kogeda neil kodus juttu olid kuulnud olema, aga mis tähendab praktiliselt õied on näinud, et emal rehv rippusid garderoobis rahvarõivad ja suled olid olemas, aga ega õieti pole näinud.