Möödunud laupäeval jõudis Tallinnas lõpule väliseestlastega kultuurisidemete arendamise ühingu ettevõtmisel teoks saanud kultuuri seminar väliseesti noortele. Kaks nädalat kestnud seminar on selja taga ja nüüd jätkub neil veel sugulaste sõprade ringis. Lähem tutvumine suvise Eestimaaga. Kuidas seminar korda läks ja milliste muljetega asuvad seminaris titt kodudele? Meie vestlusringis on Uudo paanika Stockholmist ja Urmas Persidski Budapestist. Ja sealt ma pean ütlema, et kontakt Eestiga Eestimaaga et üldse siin maal liikuda ja inimesi kohata ja niimoodi see on, ütleme, see põhitunnesson väga hea ja tore. Aga seminarist on, on, mis mulle kõige rohkem meeldib, on muidugi asjad, mis minu erialased puudutavad ja peaasjalikult kunsti tekstiilkunsti alal. Puudumisega kangakudumisega ja ma olen küll vähem neid kunstnikke kohanud aga just jutuajamine jääb. Tunne, et on, on midagi ühist, kuigi elame eri kohtades ja seal olnud. Seekordse skulptuuris endale programmani Acolvates ritta põhikallak oligi nagu rahvakunstil, aga kõrvale ei olnud jäänud ka keel ei olnud elanud kirjandus, kino, teater. Nii et üldpilt sellest, mis tänabavistlikultuuris omast on, see nüüd peaks vist küll veel päris selge olema. Et on üks väga suur rahval on üks Eesti tunde rahvamuusikas tantsus ja kõiges selles on tugevasti paistab välja, mida näiteks Rootsis ei ole, on juba nii-ütelda ununenud. See eks. Mis on don juured rahvad kunstis, rahvamuusikas, rahvalauludes? Jah, need on täiesti rahvalaulud rahvamuusika ja see on päris üllatav. Minul seda leida, sest Rootsis seda nii ei ole, küll leitakse uuesti vanu rahvaviise ja on neid, kes laulavad ja nii-öelda, aga et see oleks üldiselt ähva käsitada ja et kõik seda teeksid või paljud seda tunnet ei ole ja seda ma näen esimest korda. Eks need kaks nädalat on olnud selle võimaluse sama nüüd Eestimaa pinnal mis otseselt sinu sünnimaks ei ole. Mis tunne sul on vallanud nüüd, kui sa kõnnid siin Eestimaal radadel maal, mis on nüüd sinu vanemate sini? Võib-olla just seda, et see on minu vanemate sünnimaa ja et ma jään, ma jään kuidagi kahe vahele, ma jään Rootsi ja ma jään eesti vahele, et siin on mul midagi omas keeles ja et seal rahvas on, on eesti rahvas. Olen ise sündinud eestlasena Rootsis aga samal ajal on mul on mul tugevad juured Rootsis, mul on rootsi keel ja mul on Rootsi ühiskond, Rootsi elu ja need. Need mõlemad on tähtsad, aga nüüd ma esimest korda nägin ja tundsin elu, siin see tunne tekkis, mul oli, kui me istusime ühes restoranilauas, mõni päev oli lõunas ja me olime mitmelt maalt, olime seal laua ümber ja järsku tuli see tunne. Aga me oleme ju kõik eestlased, seda mul ei ole. Just. Ma ei saa ütelda, et mul seda on varem niimoodi olnud, järsku tulisem mõtteni paugupealt vaatasin ühte, teadsin temana Austraaliasse vaatasin, teadsin, et tema, Saksamaa, mõtlesin enda peale, olen Rootsist ja siis oli keegi eestist. Jah, eks kodus on sul palju olnud juttu vanemate sõnnimastaledena pilte jälginud elu. Milline oli seal nüüd ettekujutus, enne, kui sa nüüd eestimaale tulid ja kuidas see ettekujutus realiseerub, sest sa oled ju käimas Eestimaal esimest korda. No esiteks on on see, mis on see pilt, konkreetne pilt, mis mul oli, kuidas siin välja näeb. Et igas Eesti kodus väljaspool Eestit on fotod Tallinna pildid ja niimoodi ja samuti olid meie kodus, ma olen neid näinud. Tundsin, tänavanimesid Tallinnas ja see oli ka nii kummaline tunne siia tulla ja näha seda tornide väljakut ja Viru väravate kõike, mida mida teadsin, et nad on olemas ja olen piltide peal näinud täpselt, kuidas nad välja näevad, aga et näha neid kohti tõsiselt elus. See oli üks asi, pilt muidu, mis mul oli või mis mõte mul oli? Rahvast või kuidas siin on? Selle peale on raskem vastata. Sina oled nüüd ühes toas elanud, siin Urmasega Urmas on pärit Budapestist, te olete saanud headeks sõpradeks. Nüüd tahakski küsida siis Urmase käest, millised on tema muljed, hinnangut, ma võiks ütelda, et kõik on juba kristalliseerunud. Ma arvan, et alles umbes poole aasta pärast või aasta pärast hakkavad need asjad kristalliseeru maja, siis võib neid kõiki paika panna. Aga seda võib juba kindlasti ütelda, et kõik saime kultuuriliselt väga palju, mida viime siis kaasa? Endaga. Eestiga on mul teistsugused suhted kui Uudol, sest mina olen Eestis sündinud Pärnus ja mul on pidevalt kontakt olnud kodumaaga ja minu juured on rohkem siin, kuigi ma elan Ungaris ja olen algusest peale Ungari koolis õppinud ja ma tunnen paremini. Nüüd Ungari ühiskonda ja elu ja probleeme, kui siin. Kuidas sa tunned, mis on rohkem veres, on siis Ungarit saatašvey eesti polkat temperamendi vahe on olemas kahe rahva vahel, kuigi mõlemad rahvad on soome-ugri soost. Mul endal on rohkem eesti temperament, aga tantsus, võib-olla mul on Ungari temperamentsemad, tantsud on lähedasemad. Ja mis on sinu hobi ja kas sa oled saanud ka, mida ta oma hobi ja huvialade jaoks sügavuti midagi rohkem seekordsel kõlaslikud? Jah, ma sain väga palju ja see ei ole kivinu jaoks ainult hobi, vaid mul on ka see erialasest. Hiljem ma tahaksin soome-ugri rahvaste ajalooga tegeleda. Ja nüüd konkreetselt Eesti kohta sai väga palju teada tänapäeva kultuurielu kohta. Oli palju huvitavaid loenguid. Tammsaare muuseumis oli meil üks väga huvitav loeng tänapäeva eesti kirjanduse kohta. Ja muidugi oli huvitav kohtuda eesti kunstnikega nõugu Kaljupõlluga ja kammerkoor ellerhein avaldas väga suurt mõju. Praegugi, sina oled, siin on ellerhein sinu praegusel asuga maal peale partake pidustustel ma arvan, et neid veetakse väga soojalt vastu kuulalevast nii palju, et Urmas vereski peres hinnatakse väga meie kirjandust sest tema isa pärit olutsest ungarlane on sealmail üks suuremaid, tunnustama meie Eesti kirjanduse vahendajaid. Kuidas sinu tulevikuplaanid on nüüd edaspidi seotud Eestiga, kas ei ole olnud ka mõttes jätkata seda tõlkimist traditsiooniliste perekonna seal oli küll ja nüüd juba ongi alustatud. Novembris ilmub ühes Ungari ajakirjas üks minu tõlgend Rein Saluri kõnelustest üks katkend. See on esimene samm, aga tulevikus ma tahaksin seda jätkata. Kas nüüd see külaski kandis võib-olla seal mõningaid uusi impulsse juhtme kirjanduse kultuuri osas? Noh konkreetselt? Ei, ei oska ütelda, aga materjali andis kindlasti, mille üle saan kodus mõtelda ja hiljem kristalliseerub Teil mõlemil kodude mida te kõige suurema mälestusena kõige suurema emotsioonina peitelahkudes Eestimaalt kaasa Tuleb raske küsimust ei oska õieti selle peale vastata praegu, et on, on liiga vara, on nii palju asju, on sündinud ja on olnud meeldivaid sündmusi. Ma ei oska tõesti välja korjata midagi, Urmas ütles juba enne. Võib-olla poole aasta pärast märkab seda, mis, mis tõesti meelde jääb. Konkreetselt minagi ei oska ütelda ka, võib-olla mingisugune üldmulje sellest seminarist. Meie koosolek tähendab, paljudest maadest meie endi vahel on sõprusi tekkinud ja siis teine asi on siinsete inimestega on uued kontaktid loodud ja võib-olla mingi üldmulje on see, mis jääb alles ja Kihnu sõit muidugi peale selle nüüd selle kahe nädalaga, eks te olete ainult suhelnud eesti keeles, olgugi et aeg-ajalt kuule, kui natukene vahepeal inglise keelt, aga põhikeeleks kadi omavahel suhtlemison jäänud ikka eesti keeles peale selle loengud, liikumine, ringi keskkool, kus ainult räägitakse eesti keelt. Kas on tekkinud tunnete keeleliselt? Te olete saanud rikkamaks Handoest. Esiteks ainult juba see võimalus, et nad kogu aeg rääkida eesti keelt, mida mul muidugi kodus ei ole ja tänaval, tähistega grupis ja nii edasi loengutel igal pool on eesti keel. Ja teiseks igasugused uued sõnad, mida ma seni ainult olen kirjas näinud, kui ma olen mõnikord siit ajalehte vaadanud või nii. Nüüd ma olen neid kuulnud, kui inimesed kasutavad ja siis tekib endal tunne, et need sõnad on tõesti kasutusel, et need ei ole mitte ainult midagi, mis ma olen ajalehepaberil näinud ja mis, millel ei ole minule mingit tõsist tähendust, nüüd nad on saanud seda Ma tunnen, et ma olen oma erialasõnavara rikastada saanud. Ja peale selle oli väga hea, et no muidugi me omavahel suhtlesime eesti keeles ja nüüd tulid niisugused teemad ette, millest me tavaliselt oma teisel kodumaal ei ei räägi eesti keeles ja nüüd pidime eesti keeles väljendama neid mõtteid, mida me ei ole harjunud eesti keeles väljendama.