Veksa ühingu tänavused kultuuriseminarist osavõtjad on juba tagasi oma kodukohtades, kus jätkub mõttevahetus suvisel Eestimaal nähtu-kuuldu üle. Me käivitame järgnevalt intervjuu veel ühe seminarist osavõtjaga. Selle palusime tallinnast lahkumist Kaljo lindilt Austraaliast. Tema oli see mees, kes seminarikeelepäeval võitis kindlalt ära seminaride hulgas läbi viidud keele testi. Tuli see võit teile üllatusena. Minul tuli teatud määral üllatusena küll, sest ma vaatasin, et evalile Soomest võidab, kuna ta on ikkagi filoloogia tõlgib eesti keelest soome keelde, siis tal peaks ka eesti keel minu arvates paremini selgem olema. Minul. Shirley seadis. Nagu lati kõrguseks 50 punkti te saite kätte 47, nii et see oli ikka päris ja vahemaa. Seal oli üllatav ja ei ma ausalt öelda, ma poleks kunagi uskunud seda, aga noh, nii see test oli, mina leidsin Testori võrdlemisi kerge oleks oodanud raskemat testi. Aga eks see ole muidugi raske öelda, sest meie standard on ju mitmekesine ja ma ei oleks uskunud, et ma esiteks tulla, aga ma olen kindel, et padrun esimeste hulka. Ka jah, no kindluse tunne oli, see tähendab seda, et te olete oma emakeelega kodus ja kui nüüd küsida retsepti või nõuannet või soovitust mida see väliseestlane peaks tegema, et hoida oma keelt alati korras, hoida värskena, nii nagu ta on teil. Mina ütleksin, et esimeseks nõudeks oleks, et ta loeb eesti keelt. Mina olen eluaeg olnud nii fanaatiline lugeja juba lapsest peale. Ja ma olen lugenud väliseesti teosed, niipalju kui täis saada on ja kodu Eestis nii palju kätte sattunud. Peaasi on siiski see eesti keele lugemine, sest ma olen ise vahepeal pikka aega reisides olnud ja mas sattusid oma reisil kuskile, kus oli nii võrdlemisi täiuslik Loomingu kogu ja ma lugesin seal loomingut nii algusest lõpuni läbimis kuradile aastate jooksul lugemata jäänud. Muidugi, sellest said parema pildi Eesti kirjeldatud elust. Pildi Eesti kohta. Ja kui nüüd püüda leida selle seminari kasutegurit siis kuidas te selle enda suhtes võiksite kokku võtta? Esiteks, ma ütleksin, et on muidugi see Eesti keel, mida iga päev kuuleb. Ja mis muidugi nagu ma Austraalias elades kuulevalt, kui tuttavate juurde sõprade juurde minna Viru tänaval kunagi ei kuule ja siin on muidugi et lähed tänavale või teatrisse, ükskõik, igal pool oli eesti keel ja see on nii südantsoojendav. Lihtsalt vahel võtab pisara silma, et igal pool eesti keel, mis nii Austraalias hakkab meelest ära minema Ja, ja kui nüüd ülistada seminariprogrammi laiemas mõttes, siis ma usun, et te saite nüüd ülevaate küll tänapäeva eesti kunsti kirjanduse ükskõik kujutava kunsti hetkeseisust. Ülevaade on teatud määral saadud igale poole, muidugi ei ole jõudnud minna, lihtsalt inimene väsib ära ja ei suuda vastu võtta kõike seda, mida pakutakse, niipalju kui pole suutnud, olen kaasas käinud programmiga. Ja see on väga informatiivne oldud ja seda annab tükk aega seedida ja mõtelda veel. Ja ma ei kahetse põrmugi, et ma siia tulin. Jah, sest juured on ju siin Eestimaa mullas ja kas nüüd siin ringi liikudes tekkis taasta tunnetanud juuret, kuulad ikka sellesse pinnasesse? No selle kohta ma võin kohe ausalt ütelda, et ma olen, pole kunagi seda tunnet kaotanud, et ma eesti juurde ei kuulu, mulle on alati tundunud, et ma olen eestlane ja vehkima olen mujal elanud. Ei ole kunagi tundnud ennast võõrsil kodusõda, sest kodu on mul ikkagi siin. Ehkki ma elan võrsed ja arvatavasti jään võõrsile elama. Jah, tavatsetakse ikka öelda, et Eestimaa on siis kodumaalillel, on teine lõhn, tema leival on teine maitsega, stenit kogesid seda siis te olete kui Eestimaa külas kõige ilusam ajal, kus kogu Eestimaa on täis, lillasid teda igal sammul. Märganud Kihnu saarel võetud vastu lillesidemetega. Ja ja Kihnu saares käimine oli tegelikult kõrgpunkt sest ei oleks uskunud, et säärast kohta leidub veel ilmas. Ja mis puutub lillede lõhnasse, siis kõige rohkem jäävad meelde siinsed sirelilõhnad, sest Austraalias ei lõhna.