Võivad kuulajad. Ma usun, et olete sellega päri, kui ma olen lihtsalt üks kuulaja, üks üdi või nüüd Juhan Viidingu Talindi austajatest esitaksin ühe väga kui võtliku nägemuse sellest, millisena mina siis Ülit kujutan. Kuidas mina teda näen, pidevalt kirjutamist alustas ta 65. aastal. Trükis ilmusid esimesed värsid 1968. aastal. See areng toimus tohutult kiiresti. Need kogud siis detsember enne seda veel nelja autori ühiskogu Närvitrükk, see oli siis nagu päris debüüt, teine juba siis isiklik, kogu detsember järgnesid käekäik 73 ja selges eesti keeles 74. Armastuskirjad ja nüüd juba tagasivaate kokkuvõttev kogu. Ma olin Jüri Üdi. Mõneksin üdi oma isa järglasena kirjanik Paul Viiding, luuletaja oli arguja ja just tollest lastetoast on Juhan Viiding mitmes mõttes. Paul Viiding oli suurepärane deklamaator, ma mäletan neid õhtuid kus ta luges oma lemmikuid Vaarandi Betti Alver, eriti Heiti Talvik ja ei ole mitte ihuselt. Üdi on oma niisuguse suurema lemmikuna kirjandusse astudes just nimetanud Heiti talvikut. Tolles teatavas niisugust vastandust armastava mehe loomingus on mõndagi, mis seda sarnastab. Ka kõrge vormikultuur. Üdi kuulub kasseti põlvkonda, ema on kassetipõlvkonna ankrumees siis sama põlvkonna mees, kuigi ta vormiliselt ei pääsenud enam kasseti, see jäi lihtsalt täiesti puhttehnilistel asjaoludel ära. Aga sellesse põlvkonda ta kuulub, mis on temale iseloomuliku küll teatav teisenemine selle poolest, et kassetipõlvkonna niisuguseks väljendus laadiks ja vahendiks oli vabavärss. Oli ootuspärane, et et keegi peab jällegi nagu vanasse traditsioonid tagasi pöörduma ja sellega jällegi teatavas mõttes uuendama. Üdi on nimelt just sellise käigu teinud ja sellega huvitavaks muutunud üks asjaolu, nimelt see niisugune dialektiline maailmanägemine, see vastandite nägemine nende vastandite koostoimes tasakaalus, kus vastand omadused tingivad teineteist ja moodustavad ühtsuse. See selline dramaatiline pinevus algab juba lihtsatest vastandustest nagu naer, nutt. Mustvalge, noor, vana, suur väike Monaerus oli nuttu üleliia. Või jah, surmas on süüdi elu. Kuid oma raske kullamaa kerge käega haaran käigu pealt luuletuse tervikus loob püdi vastu seade sageli argiselt niisuguse madala, ta võib täiesti kraadeks ümber kehastuda, asutada vastavat žargooni ja nii edasi ja selle vastu selle argiseni madalasse pisiduse kribu-krabu selle vastu on tal ikkagi mingisugune suur ja kõrgeplaan on huvitav ka, see pidi on ju läbinisti niisugune linnamees. Need kõrged vaated, niisugused igavikulised vaated, need viita alati loodusse. Veereva elu, ragin, kõik ikka igavikku. Puutreppi tuttav nagin, ma kohtan päkapikumännimetsas homme kell kolmveerand 12 ja meil on kena komme suudelda teineteist. Puude tüved on soojad, soojem päkapikk. Kusagil on looja, miski on igavik. Niiviisi siis kogu aeg vastandit, vot see on tema poliitikas üks aluspõhimõtteid 20 selle taipame ära kohe seda juba oskame näha, nagu siis kõik see niisugune sigrimigri, mis nagu oleks seletamatu ja mõtestamatu, on kõik paigas. Teda esialgu nähti ainult niisuguse naljategijana, koomik. Teine pool on olemas, teine pool on just see, kes kardab seda elu, kes kardab igavikku, kes tunneb austust selle ees, kes kummardub selle ees, kes kummardubeluseaduse ees oli siis mängumees ja tagasi laetav kõigest sellest kasvavad väga loogiliselt välja ühtlasi üks väga iseloomulik võte temale grotesk, näiteks mitmesugused aja deformatsioonid, ta võib-olla sealsamas hetke pärast juba kuskil nuustakul seal läbi põdeda, leetrid või Rõuges ja põeb seal rõuged läbi, kõik sellised asjad on võimalikud, on võimalik ja tagasikerimine mitmesuguseid aja seisatus ja nii edasi. Miks ja milleks neid kasutatakse, võime küsida või on see võib-olla lihtsalt niisugune mänge? Ei, ma näeksin selles väga mõttekat tegevust, isegi nimelt selliste aja deformatsioonidega tehakse, aetakse tuttavaks, see on väga suur kunst. Tihti põhjasõjas, sinu mõtte ööbis mõnikord elu sind ka Elvasse. Nii minnes Pelgulinna, tundsin, kuidas kisti kihti minema mind vaste Nursile leetripõetud nägin, äkki olen Rõuges, Mustlas, Rõuges maeti Haanja mehe, naiste. Mõnede võtete poolest võiks üdi aja käsitlust võrrelda moodsa romaani Po eetikaga, kus ka erinevad ajaplaanid viiakse kokku. Ühitatakse tehakse mitmesuguseid vahelepõikeid, niiviisi see Üdi luulega. Reaalsus on mõnes mõttes lava karnevali tegelikkus, milles tegelikkust mängitakse ning kus mitmesugused ümber kehastumise trikid ja naljanumbrid saavad võimalikuks. Ta asetub sageli võõrakangelase seisukohale maski Marju tuletame meelde, kasvõi seda üldiselt Krauklikes kõikides kogudest käis läbi ja mitmesugused teised tegelased, ta on siis mees väga mitmete nägudega näitleja ka siis luules, kusjuures ta võtab seda asja äärmise tõsidusega. Igasugune teesklus, igasugune niisugune poseerimine, igasugune väline mäng on talle omaselt võõras, igasugune seltskondlik mäng, tuletage meelde kasvõi üht luuletust, peapõrutus ninaga tegelane on jalad püstipidi trepi külge kinni jäänud, nii nagu kärbes. Ja nüüd jälgib seda reaalsust, seda niisugust seltskondlikku üsna lamedalt mängu tagurpidi. Ühesõnaga need maised asjad, mis on tegelikkuses nii-öelda pea peale arvatud, et neid näha nüüd õiges valguses, üks huvitav asjaolu veel Juhan Viidingu juures, lapselik võib-olla isegi ma ütleksin, infantiilne lihtsus on huvitav ka see, et ta inimesena saavutab imekergesti kontakti lastega. Vaat just lapselikkuses on siis üks niisugune võimalus kõigest sellest elu nälvusest nagu läbi vaadata, näha seda tegelikkus seda, seda reaalsust, mis, mis lapse jaoks on veel mudastamata igasugusest näilikkusest. Aga kui öökull huikab, kui vile, proovige vastu uidata. Tema ei aja end kohevile, ta kohevil on, ega Suigata. Ja nüüd see niisugune kõrge vaade kohe. Mõnikord lähen ma puu juurde, eriti kui pole teisi ja korjan lilli ja panen suu juurde nende lõhnavaid õisi. Ja niiviisi kujunebki minu pilt üdist siis pidevalt maskivahetused, ootamatused, vastandused, dissonantsi. Kõik see annab kokku niisuguse erilise, mida me ei aja segamini kellegi teise laadiga. Luuletus on siin ööliblikas, su tung on imeline. Pealkirjata luuletus. Pange palun nüüd tähele seda selle räägitu valguses. Ööliblikas su tung on imeline. Sealt siit pole tagasiteed. Ööliblikas su tund on imeline. Siit-sealt pole tagasiteed. Teispoolsus, et mõlemad need nende klaaside taga on tuli, on valguse algus ja lõpp. Mina näen seda ammu juba mina tean, see on surmatuba hooma, tean, see on elutuba. Sinna tuppa ma pean, ma pean oma suuri mustvalgeid tiibu kannal läbi aastate ö vastu akent õnnetu liibu sinna tahta. Su elutöö olen raske libisen alla. Jälle ründan, vapustan. Selja taga on pimedad ajad. Surmavalgus on see, mida vajad. Lambiklaasi kohale, sooja, lenda, pakkustav sõnumitooja. See on hommik meile ja mulle tuleb aeg, et lennata tulle tuli surnuks puhuda ise läbi eluni, imelise.