Vas. Täna tahaks koos kuulajaga lehitseda ajalehe rahva hääl numbrit, mis ilmus täpselt 40 aastat tagasi teisel detsembril 1944. Meil on varuks ka mitmed meenutused, mis aitavad paremini mõista tolle nüüd juba suhteliselt kauge aja olusid ja sündmusi. Kuid sissejuhatavalt mõni sõna üldse Nõukogude Eesti ajakirjanduse taassünnist 1944. Teatavasti üsna varsti pärast Tallinna vabastamist hakkas siin ilmuma väljaanne päevauudised. See oli väikese rindeajakirjanike gruppi meeldiv omaalgatus. Kuid juba 29. septembril, seega nädal pärast punaarmee jõudmist Tallinna ilmusid siin Rahva hääle ja Sovetski Estonia esimesed numbrid. Kuuendal oktoobril tuli noorte hääl, 14. oktoobril sirp ja vasar, 22. oktoobril talurahvaleht ja 23. oktoobril õhtuleht. Üksteise järel tulid välja ka maakondade häälekandjad. Ajakirjade esiklaps oli siis kehakultuur, millele järgnes ametiühingute häälekandja, Eesti tööline ja edasi juba teised, nii et 1945. aasta esimesel poolel oldi ka ajakirjade väljaandmisega järjel. Mäletan, et mõnda aega kleebiti majaseintele ja plankudele eriväljaannet fotoleht, mis peegeldas pildis sündmusi meil ja kaugemal. Huvi ajalehtede ajakirjade vastu oli suur ja kioskites õnneks neid jätkus. Rahvas tahtis olla informeeritud, ta otsis vastust paljudele küsimustele nii oleva kui ka tuleva suhtes. Oli ju alanud suu ümberhindamiste aeg, mil tuli järk-järgult vabaneda kodanlik natsionalistlikud propaganda tekitatud ideelised segadusest. Hinge läks vanameister Friedebert Tuglase pöördumine tagalast tulnute poole. Rahva hääle 15. oktoobrinumbris. Teile on paljugi siin toimunud ideelisest lagastumisest, inimlikust kurjameelsusest, võimutsevast, kättemaksuihast lihtsalt käsitamatu. Meile oli see aga argireaalsus. Meie oleme näinud selle eelduste sündi, süvenemist ja verist Apatoosi. Kas me mõista mägi kohe 11. Kas ei vajata nagu vastamisi harjumist oma tunnete ja mõtete kooskõlastamist. Kuid see võõristamine võib kesta siiski vaid hetke, sest objekt, millega meie tundmused, mõtted tegelevad on ometi ühine. See on seesama laastatud maa ja meeleheite piirini viidud rahvas. Nende ahervaremete asemele peab uuesti elu ärkama. Meil on nii palju ühiselt teha. Teie tulete oma idee, selguse, tahte, julguse ja võitlustes proovitud energiaga. Meie püüame sellega liituda. Arupidamist meie teie teemal oli siis palju ja kestvalt sest vaadete ja suhtumiste ümberkujunemine ei ole lihtne protsess. Sotsiaalsed kogemused aga alles hakkasid talletuma. Kuid nüüd veel ühest sündmusest. 28. oktoobril 1944 hakkas tööle Eesti raadio Tallinnas. Esimeses saatepäevast on loomingu käesoleva aasta septembrinumbris huvitavat kirjutanud kauaaegne raadio juht Paul Uusman. Kuulakem. Milline see oli see esimene saade Tallinnast pärast kolm aastat ja 61 päeva kestnud vaheaega. Kui seda oleks filmitud, siis näeksime Estonia keldreid. Need on puhastatud, krohvitud, korrastatud, sisustatud ja seadistatud. Korda on seatud kapurustajate komando kirvehoopide all olnud juhtpult. Keldri lagi ülevalt alla sadanud praht, millest siin-seal tules keerdu kiskunud katuseplekitahvlit. Kui kaamera üles vaatab, näeb ta teatrimaja tahmunud ja kohati varisenud müüride vahelt sügisest taevast. Keldristuudios valitseb pidulik ärevus. Inimesed käivad tasa, peaaegu kikivarvul. Stuudio ukse kohal põleb roheline tuli, aga kui Pälliga sisse astume, vilksatab see punaseks. Väike laud, mille sees sirutub mikrofonijalg mikrofoniga. Esinen Eesti NSV-raadiokomitee nimel. Viis lehte 10 minutit. Suure rahulduse minutit. Loovutan koha mikrofoni ees Edward ballile. Lips on ise teise ruumi, kus juhtpuldi taga istuks stuudio insener Aleksander Sillart. Kostab Pälli hääl, tema pidulikud sõnad. Kaamera vaatab merekooli saali. Seal on klassikalises korras üles seatud sümfooniaorkester. Orkestri ees ootab oma järge dirigent Paul karm taktikepp käes. Nüüd teatab Päll maailmale proosalisi, kuid üpris kaalukaid fakte. Tallinnas töötab seda kuus käitist on avatud 220 kauplust. Ilmuvad ajalehed ja töötavad koolid. Kaamera näitab sitsi vabriku ümbrust. Seal seisab raudteel kolm vagunit, milles asub raadiosaatja. Vagunite kõrval tõuseb raadiomast, mille kõrgus on vahest 60 meetrit. Millest tuli alustada, et see esimene raadiosaade teoks saaks, seda meenutab meie ringhäälingu staažikam töötaja, insener Aleksander Sillart, kel tuli fašistide tekitatud kaoses korda looma hakata. Nende teada nad õige tugevasti just mehaanilised seadmed olid purustanud ja lindi materjal ja sellised asjad aga nii oskamatult siiski tehtud, et kui me selle skeemi üle vaatasime, siis saime nii õige kiiruste taastada. Ta oli siis õieti kahes ruumiseks diktoristuudio ja tehniline ruum. Nii et paari päeva jooksul panime selle aparatuuri tööle. Ja ma ei tea, kas suusmanni korraldusele panime ka valjuhääldajad väljapool Estoniat, seal oli turg ja panime edasi siis sinna Viru tänava otsa, sinna mäele veel. Nii et rahvas õhtuti siis sai kuulates saatjat veel ei olnud, saate tuli hiljem, saate töötas Võrus veel või lihtsalt kolis üleni, et seaded ei olnudki vist eetris natukene aega või saatja juba töötas, siis vaatasin merekool ja siis Tombi klubi, kus sümfooniaorkester mängis ja merekuulis mängis estraadiorkester, kas need liinid? Me taastasime ja sealt käis kaua aega koolist saated Estonias, taastajad võtsid Eba vahest stuudio lae pealt ära ja viitsinud vahest ka kasvõi vahel, et kas ta juba lõpetajate siin oleks võinud kergesse saatesse minna, aga õnneks ei juhtunud midagi Tartusse. No meid oli vähe ja, ja töö tundisi või sellist meie teanudki normisi, kui teame, tema oli tarvis teha ja saade taandub nurisema. Sel ajal ei tulnud seda, et. Raadiotööle rakendamine aitas info levitamist operatiivsemaks muuta, ehkki esialgu oli raskusi kuulamisega. Rahvakomissaride nõukogu määrusega neljandast oktoobrist 1944 võeti eraisikutelt raadioaparaadid sõja lõpuni hoiule kuid siis hakati ulatuslikult välja arendama nõndanimetatud traathäälingut. Korteritesse seati sisse kuuldepunktid. Ret hakkas välja laskma pruunis vineerkastis valjuhääldit, mis olid üsna raadio näoga peasy. Nii toodi sõna ja heli sel raskel ajal kodudesse. Tallinna saatja oli tollal küll nõrk, aga siiski võis soodsatel tingimustel teda kuulata Eestimaast kaugemalgi. 70.-te aastate alguses kohtusin mõned korrad kirjanik Elmar õunaga, kes 1944. aasta sügisel Rootsi emigreerus. Tema oli siis üsna juhuslikult sattunud Stockholmis Tallinnas saatjale ja meenutas, missuguse erutusega ta oli kuulanud teateid eestimaalt, kus kodanlike natsionalistide propaganda kohaselt pidid valitsema punase terroriõudused. Seega hakkas raadio tõesõna kandma ka üle piiri hälbinud eestlasteni, kuigi kuuldavus jättis soovida veel lõiguke Paul Uusman filmilikust reportaaži. Brüssel rahvusvaheline raadiojaamade kontroll, tsentrum kaamera näitab meest keeruliste ja ülitäpsete aparaatide juures. Ta registreerib vähimatki hälbed raadiolainete kasutamises, paneb kirja kõik uue ja kannab vana maha. Ja nüüd panebki ta küüria Tallinna saatja kella ja lainepikkuse ja arvatava võimsuse. Samm võidule läheb iga päevaga pikemaks. Punaarmee purustavate löökide all ei ole kaugel päev, kui saabub lõplik võit. Kõlavad Edvard Pälli sõnad. Mees aparaatide juures ei mõista öeldu tähendust, kuid ta on kogenud mees, kes muud ei teegi, kui iga päev reisib mööda Euroopa maid ja keeli. Ning ta taipab, et see ei saa olla midagi muud kui eesti keel Tallinna saatjast, mis on vaikinud enam kui kuu aega ja töötab nüüd ilma saksa keeleta. Ta võtab oma tabeli ja tõmbab Landessendar röövalile kriipsu peale. Nõukogude Eesti ringhääling on eetrivallas taas oma kohale asunud. See polnud pelk raadio patriotism, mis sidus meid pisut pikemalt Eesti raadio taassünniga. Sündmus vääris seda. Kuid nüüd lubatud rahva häälenumbri juurde mitte. See oli argipäevaleht seetõttu käsitlustes kesksel kohal igapäevaelu ja töö. Loomulikult ei puudu Nõukogude informbüroo sõjateade, milles juttu kohaliku tähtsusega lahingutest Tšehhoslovakkia ja Ungari territooriumil. Traagilisele lähiminevikule osutavad pealkirjad, fašistide mõrvaohvrid, Elvas fašistide mõrvaohvrite haudade lahti kaevamine Valgamaal. Sakslased hävitasid Taheva sanatooriumi. Et see kõik oli juba ajas ja ruumis kaugemal kui need probleemid, mida tõstatas küllaltki murerohke elu. Esmatähtsast teeb kokkuvõtte juhtkiri parandada töörahva eest hoolitsemist. Selles pealkirjas võime leida sümboolsedki nõukoguliku elu taastamisel ja edasiarendamisel ongi rahva heaolu alati olnud kõigi ettevõtmiste peaeesmärk. Kuid selles juhtkirjas kõneldakse kõige pakilisematest asjadest esimestel vabanemiskuudel. Need on elanikkonna toitlustamine ja tööstuskaupadega varustamine. Raske oli nii selle kui teisega. Ent siiski võidakse teatada esimestest, kuigi veel väikestest edusammudest. Pisut tagasi vaadates võib öelda, et rahvatoitlusolukorra eest hoolitsemine algas kohe pärast vabastamist. Täna väike näide Haapsalust. Linn vabastati 24. septembril. Paari päeva jooksul jõudis kohale operatiivgrupp, millest grupp alustas. Sellest räägib maakonna täitevkomitee esimehe kohale määratud praegune ajaloodoktor Armin leebin. Saime teada, et Kiltsi ja ja Parila jahuveskis on ta jahu. Saime vastavad masinad, tõime selle jahu Haapsalu ja panime kiiresti tööle leivatööstuse ning juba ma ei mäleta täpselt enam, kas esimesel või teisel päeval juba Haapsalu elanikud said leiba. Tol ajal muidugi nõukogude raha ei olnud veel ja sellepärast me andsime leiba siis ilma rahata 500 grammi. Need, kes juba töötasid ta, kes ei töötanud veel nendele andsime siis 300 grammi. Tasuta leivajagamist oli, mujal oli Tallinnaski varsti kehtestati kaardisüsteem, siis leivaga raskusi ei olnud, kuid sageli jäigi leib peamiseks toiduaineks, sest teiste produktide jagamine oli sõjaraskustest tingituna küllaltki lünklik. Eks kõhu täissaamisega oli siis muret küll. Nüüd aga meenutab sotsialistliku töö kangelane Anna Järv, kes 40 aastat tagasi töötas õpetajana Viljandis valuoja algkoolis. Toit oli seekord vähe. Ja kodudesse ei suudetud vist nii palju anda ja siis ta tädi lastele natukene seda laste olukorda leevendada ja siis anti koolile kooli. Iga päev tõime suurte korvidega leiba. Aga see leib oli, kas seal oli odrajahu kooleks, talvise vormileib? Kangesti purunes. Me pidime teda lõikama kas neljaks või viieks selle Pätsi. Ja ühel korral ma mäletan, et üks tükk oli jäänud niisuguseks, et teda ei osanud kellelegi teda anda nisust tüki, nagu seal oli purunenud ja ma ütlesin ühele poisile, et kui tahad võtta endale ma ei näinud selle lapse siil. Aga mul on siiamaani meeles need käed, mis haaras sealt korvistusele leivatüki järele ja siis pigistasid seda. See oli mingisugune nisugune õndsus, nagu ma ei tea, mis selle lapsele oleks antud. Praegu ma ei tea, mida ühele lapsele pakkuda, et ta seda niisuguse moega vastu võtaks. Toidupuudus oli muidugi, lapsed tulidki kooli teinekord ja küsisid, et minul oli see niisugune mulli laps, tuli ütlesid, et minul on täna kõige parem leib kaaslastele leidja suhkrut vahel ütles mulle ammustasinaga. Nagu ma mäletan, Tallinnas me koolis leiba ei saanud, vaid saia. Igaüks sai lõunaks pool batooni, seda, mis saia nime kandis, aga tegelikult oli sepik, kui hea see oli. Alati, kui klassiorganisaator saiakastiga tuli, tervitati teda lausa aafrikaliku lärmiga. Aga toit ei tule iseenesest, selle saamine nõuab paljude pingutusi ja tööd. Samas ajalehenumbris on veel kirjutis eeskujulikult normitäitjat-Läänemaal. Armin leebin jätkabki varumise teemal. Sõjaväel oli tarvis anda leiba süüa, elanikel oli tarvis anda leiba süüa. Nii et tol ajal võiksime öelda niimoodi, et võitlus vilja eest oli ka ühtlasi võitlus sotsialismi ees, ta oli alguses ma mäletan, veel ei olnudki varumisvolinik, ei olnud kohal ja ei teadnud ka need normidest, kui suured need normid peavad olema. Aga umbes nii enam-vähem arvestasime ja võtsime oma aktiivi kokku, jagasime seal maakonna ära aktiiv, vahel sõitsid nad siis kohtadele igal pool ja nii hakkasid siis seda nii-öelda selgitustööd tegema kohtadel ja määrasid ära, kui nii valla peale seal vastavalt talundit järele ka palju iga talumees seal pidi andma vilja ja teisi produkte. No hiljem, kui meilid, normid saime teada, siis muidugi arvestasime juba täpselt välja antud, nii et vaevalt, et keegi palju rohkem andis, aga võib olla ka mõni andisi üle üle tähendab planiga peab ütlema, et lahjema täitis sellega neljanda aasta oktoobripühadeks juba viljavarumise plaani ja Läänemaa tuli vabariigis esikohale tema juhtkonda augus. Min jätkub maakonna parteikomitee esimese sekretäri varumisvolinik, Raudsepa ja maakonna täitevkomitee esimeest, mind autasud teisel puhul suure isamaasõja esimese järgu ordeniga. Sel ajal ei olnud ju veel noh, aktiiv ei olnud, sest ütleme, külavolinikud statuut saate sisse alles 45. aasta alguses ja nende ümber hakkas koonduma see valla aktiiv. Tol ajal, kui mu mälu mind ei peta, umbes 30 kommunisti metali üldse maakonnas jalgu. Ajalehe teisel leheküljel oli kirjas Tallinna Nõmme osas asuva silikaatkivide tehase silikaat taastamine ja remont on peatselt lõppemas. Hiljuti alustati uue katla kohale seadmist ning lähemal ajal hakkab tehas Nõukogude Eesti linnade taastamiseks vajalikes liikaat kive välja laskma. Taastamise teema oli siis popp teema ka selles lehenumbris on veel Balti manufaktuur taassünni eel Tootsi briketivabriku taastamisest Kaarli kiriku taastamisest. Taastajate hoogsa töö tulemusena hakkasid kaduma varemete rägus ja järele jäid lagedad platsid. Tallinnas oli neid palju ja need lausa ootasid ehitajaid. Nüüd tagantjärelegi kisub arutlema, et küll arhitektide mõte pidi siis vilkalt liikuma, sest fantaasia jaoks oli ruumi küllaga. Ma küsingi nüüd riikliku kunstiinstituudi prorektorit, professor Peeter Tarvaselt kes toona oli noor arhitekt, kuidas lugu selle fantaasia avaruse kooli? Kas ta nõndolis seda nüüd veidi raske öelda. Aga selge on see, et seoses sellega, et linn oli ikka rängalt kannatada saanud sõja ajal tuli mõelda linna ülesehitamisele ja linna ülesehitamine toimub ikkagi plaanipäraselt. Tuli asuda linnaplaneerimisega. Õnneks oli meeldida tookordne arstid, turi valitsuse juhataja Harald arman ise väga tugev linna ehitaja planeerija. Tema kohe 44. aastal organiseeris Sis arhitektuurivalitsusi ore projekteerimisplaneerimiskeskuse. Et selle keskuse juhatajaks sai siis vanemarhitekt August Volbat, alustati siis väga liinis. Soans ja arman alustasid Tallinna linnaplaneerimist veidi hiljem. Soans, kes oli üldse ainult planeerimise peal, alustas koos minuga Tartu linnaplaneerimist. Samal ajal ta tegi veel Narva linna, plaani juba alustas ja Pärnu linnamäele. Lisaks sellele oli siis ka purustatud objektide taastamisküsimused, korraldati konkurss. Esimene suuremaid konkursse oli Estonia taastamine. Võtsime Volmeri kaasa, aga võidu sai siis Kotli projekt. Kotli jäi siis tükiks ajaks Estonia taastamise peale tuli mõelda ka üldse ära. Taastamisele hakati koostama elamute tüüpprojekte ja samuti individuaalelamute tüüpprojekte. Selle jaoks korraldati jällegi konkurss. Kõige esimene konkurss, mis toimus, oli päike elama. Konkurss võtsime jälle Goldbergi osa, saime esimesed kolmanda preemia, seekord järgnesid konkursid lasteaeda projekti saamiseks kaks erinevat suurust siis koolimajade konkurss, väiksemad tüüpi rahvamajade konkurss, tüüpmööblikonkurss kõigest sai tookord jõudumööda osa võetud, sellepärast et arhitekt oli üldiselt vähe samaaegselt. Otsustati ka mõelda järelkasvu peale. Alustab tegi siis Tallinna Polütehnilise Instituudi juures arhitektuuri eriala või? See oli siis arhitektuurikateedri professor Leo Jürgensoni juhtimisel. Aga õppejõude täna Zaitsessangaseeritud Kotli Volberg arman kui ma ei eksi, kus minna oli. Kuna tookord olin konkursside ka olnud, teatud edu saavutanud kõige noorema mehena võttis ka mind your nii, nagu ma nimetasin. Väga palju toimustikud kukkus küll Tallinna keskväljaku peal, küll üksikute hoonete peale, ma mäletan, oli siin raamat kogu konkurss oli ehituskrundile, mis asus Estonia vastasus, mäss, ministeeriumide hoone seal oli ette nähtud, siis keskväljaku äärt oli siis suure isamaasõjamonument, esimene variant oli praeguse võidu väljaku juurde, see tähendab vastu seda trumme, Bastiooni toimus teine konkurss juba uuele keskväljakule. Hiljem toimus kolmas konkurss, alles siis veel konkursid monumentidele, Narva Velikije Lukisse tuli mõelda ka üle seitsme tõele maal. Juba enne kolhooside asutamist toimus ka SIND tüüpprojektide konkursid nimelt soodsate elumajade saamiseks kui ka soodsate abihoonete saamiseks. Neid toimus nii hästi meie vabariigis kui ka vennasvabariikides. Ma mäletan, me võtsime osa ka näiteks Läti vastavast konkust. Saime sõjalise kolmanda au, saime Tobotoliin nooremad, suutsime neist konkursist osa võtta, seetõttu on mul praegu on juba konkursite arv, millest olen osa võtnud, on juba kasvanud 86-le. Loetelu sai pikk ja paljutki, mis tollal projekteeriti pole valmis ehitatud. Tihti on ju ka nõnda, et see konkurss on mõeldud ka samal ajal nagu arhitektide tegevuse hoogustamiseks või üldse mingi idee väljatöötamiseks. Sellepärast kui nii võtta, siis need kulud, mis tehakse konkurssi peale ja ka projekti peale, need on võrreldes ehitusega tühised. Täna aga need aitad vist selgitada, kas on mõtet sihukest asja esitada, kas sa mõtled nii ehitada või teistmoodi ehitada ja annab kätte põhisuunas Astituuri edasiarendamiseks, annab, annab impulsse. Impulsid olid vajalikud kogu kultuurielule ja hoolimata sõjaaja raskustest pöörati sellele eluvaldkonnale erakordset tähelepanu ja see kõik peegeldus ka ajakirjanduses. Teise detsembri rahva hääl pakkus lugeda riikliku tarbekunsti instituudi avaaktus. Lühivestlus Tartu kunstiinstituudi direktoriga. Tallinnas avati raamatukauplused ametiühingute kesknõukogu, segakoor alustab tööd. Ajalehe teatel etendus selle päeva õhtul draamateatris kauka jumal ja Estonias Jevgeni Oneginit. Riikliku filharmoonia džässorkester andis kontserdi tompi klubis. Täna puudutame mõningaid ettevõtmisi muusikaelus tol taassünniperioodil, räägib helilooja Harry Kõrvits, kes 40 aastat tagasi juhtis kunstide valitsuse muusikaosakonda. Kunstide valitsusele tol korral allusid meie muusikaõppeasutused, antud juhul siis Tallinna riiklik konservatoorium ja Tartu muusikakool siis heliloojate liit, filharmoonia tähendab, kunstiline isetegevus ja muusikateatri muidugi sõjajärgseid aastaid. Meenutame siis võib öelda, et paljudes muusikaasutustes olid juhtivatel kohtadel tükk aega mõningal koolis siiani see kaader, kes kasvas, arenes widgeskunsti ansamblites. Konservatoorium selle eesotsas oli aktiivne direktor Vladimir Alumäe. Tema juba varakult mõttes tagalas, arutas kolleegidega läbi töö konservatooriumi hoone või ka seadulese saanud kannatada, kuid selle peale vaatamata töö algas õige varsti praeguses ühes konservatooriumi hoones, suur vihm puiesteel. Hiljuti liit, esimene ülesanne oli talvel ja kõik meie loov jõud, korteri probleemid oli toitlustamise küsimused ja ka tööprobleemid. Kas näiteks võtame klaverite probleem, sest oli ju väga palju peremeheta klavereid jäänud järele ja et neid arvele võtta, siis see oli suur töö ja saime aidata nende resi kunstide valitsuse kaudu kaasa meie koolidel ja heliloojatel, et nad sain oma nii-öelda tööinstrumendid kätte. Algasid muidugi juba ka kohe esimesed töökoosolekud. Seal tutvustasid tagalas viibinud heliloojad seda, mis oli loodud Jaroslavli päevil. Samuti tutvuti ka selle väärtuslikum, aga mis olid heliloojad kirjutanud siin filharmoonias liinis oli esimene töö muidugi solistide arvele võtma, mäletan süvamuusika nagu me ütleme solistid ja ansamblid, kes olid töötanud ja alles olid nendega asi läks lihtsamalt, aga muidugi keerukas oli nii-öelda selle estraadipoolega oli suur, et ülevaatusele mitmel päeval, kus esinesid need endised estraadisolistid, eeskätt olid need seotud Plazza ja muude nende soldaat, teaksite ka nii-öelda. Ja siin muidugi tuli kaunis palju sõelumist, sest oli ikka sõklaid, ka. Peatsebki hakkas ka filharmoonia organiseerima kontsert. Väga oluline ja väga tähtis fakt oli see Gustav Ernesaksa eestvõtmisel 40 aastat tagasi moodustati ka filharmoonia juurde meie esimene kutseline kuue koorikollektiiv riiklik meeskoor. Muusikateatrite olukord muidugi oli raske, me teame, Estonia hoone sai kannatada tõsiselt sõja päevil. Aga ka siin oli aktiivsus väga silmapaistev ja tore. Mäletame, et juba oktoobripühadeks 44. aastal, olgugi ajutistes ruumides tuli lavale edukalt Tšaikovski ooper Jevgeni Joneegin. Hird oli siis Vanemuise teatriga kohe nii-öelda platsis, seal ei olnud ka olukord hoopiski kerge. Me teame, et kaadriprobleemid kerkisid seal üles, esialgu samuti, ka majanduslikud võimalused olid hoopiski kitsad, suur ja tähtis ala oli muidugi kunstiline isetegevus taidluskunst. Ma töötasin ennem seda just rahvaloomingu keskmajas ja mul oli siis võimalus võrrelda olukorda, mis oli tagasi tulles siin muidugi oli soikunud. Kooride ja orkestrite töö tuli paljuski alata täiesti nii-öelda tühjalt kohalt, näiteks orkestrite pillid olid laiali kantud, kadunud ja nii edasi ja ega neid nendel aastatel kuskilt nii kergesti võtta. Aga oli tore see, et rahvalõugu keskmajas tol korral lõid kaasa meie mitmed silmapaistvad heliloojad. Mäletatavasti avaldasid nad üleskutseid sirp ja vasar. Eriti oluline oli Ernesaksa üleskutse heliloojatel ja kooridele et asuda ette valmistama esimest sõjajärgset üldlaulupidu. Ja see kõik aitas kaasa taidluskunsti aktiviseerimisele ära Eesti raadio tol korral etendus väga olulist osa. Kuni tagasi mõtelda, siis tuleb rõhutada seda, et vaatamata nendele rasketele tingimustele eeskätt ma mõtlen just originaalloomingu osas estraadiorkester ja segakoor tegid väga suure töö ära Nende esimestel aastatel, sest see uus repertuaar, uus sisu, mis muusikasse nendel aastatel Neruda kihistus, see oli kõik nende nii-öelda tutvustada ja propageerida ja seda tehti tõesti armastusega. Võiksime isegi tänapäeval eeskujuks võtta. Kuigi ajaleht sellest 40 aastat tagasi kirjutanud ei olnud olukord Eestimaal, siis veel kuigi rahulik. Fašistlike okupantide kiirel põgenemisel olid siia maha jäänud tihti ka mahajäetud hästi relvastatud panded mis koosnesid kodanlik natsionalistlikud, tegelinskid, test endistest SS lastest ja politseipataljonide meestest samuti oma kaitselastest ja kuulakutest. Mingil määral suutsid nad endaga kaasa tõmmata teadlikumaid inimesi ka kehvemate kihtide hulgast. Niiet pantides olid nõukogude korra verivaenlased koos petetud inimestega. Nad püüdsid rahva hulgas igasuguste kuulujuttudega hirmu tekitada. Kutsusid elanikkonda üles Sappoteerima nõukogude võimude korraldusi, ähvardasid Nõukogude võimu pooldajaid. Kuigi ennast tembeldati vabadus võitlejateks, olid nad tegelikult lihtsad mõrvarid ja röövlid, kes tapsid süütuid inimesi selja tagant ja riisusid rahva vara. Nende pandede majanduslikuks baasiks olid kulakud, kellelt nad said toetust ja ka kes neid varustasid vajaliku informatsiooniga. Loomulikult oli siis partei ja nõukogude organite ülesandeks aktiivse selgitustööga elanikkonda mõjutada et metsas ja öö varjus tegutsevad panded ei leiaks kelleltki toetust. Samuti oli tarvis rahuliku töö juurde tagasi tuua need petetud inimesed, kes juhuslikult olid sattunud vaenlase hõlma. Paljudel juhtudel see õnnestuski, kusjuures aktiiv ilmutas suurt vaprust ja julgust minnes kas või röövlite hundi. Coop pani välja kui palju süütuid inimesi, ausaid Nõukogude aktiviste, bandiitide käe läbi sõjajärgsetel aastatel küll hukkuda, kus olukorda-Läänemaal meenutab taas Armin. Leebin. Marta valla partorg, Rosalie hõõrin, helistati Haapsalu, et on tungitud kallale ühte tallu ja üks mees sealpoolsurnud seal nii-öelda. Ja toodi ta Haapsalu haiglasse, tähendab, hakkasime asja selgitama, sõitsime kohtadele, siis me sel ajal ei teadnudki veel, et Rosalie õrn olid maha tapetud endise saksa fašistlike käsilaste käest. Võtsime maa ju vähemaks, tegime viie kuni seitsme hektari seks ja ühed ühed Aru sai ka tema omale selliselt, kus erasema tütar. Ja sellele oli veel vallasekretär, elas seal ja tema, ta jäi kauaks ajaks tööle, tuli töölt õhtul ja seal ära kella 12 paiku läks oma põllult läbi, tähendab, ja võttis kartulid seal siis Padid varitsesid, tähendab teda. Ja noh, ühesõnaga lasid tal hästi ligidalt Mahasel suured kuulihaavad olid peas, sealt olid nad edasi läinud üle rahva kaitserühma. Tähendab, kus elas tema tallu, Mendoridel oli külavolinik, läksid sinna tallu, see külavolinik oli ütelnud vennale, et ära ust kinni panema. Tulen varsti, tähendab tagasi. Ja tood aitas seal magama selle rahva kaitserühma ülem, kes oli meil revolver, oligi tal padi algaga järsku Uspektil tehti lahti ja tulid need bandiidid sisse, nagu tollal nimetati rebasemehed, revolvi lihtsalt hakkasid. Ja emale, seal jäisel pojale, isal oli seitsmes, kaheksas kohas kõhust läbi, aga teised said sa silmapilkselt surma, aga siis arvamus kõrvale, tallu, seal oli telefon ja vot seal siis ta teatab, tegi Haapsalu haiglasse siis kude kohal sõitsime seal, kus see suur tragöödia, mis oli toimunud sellel osal ja jällegi niukene suurem mõrv oli ka. Tahtsid ka valla täitevkomitee aseesimära tapmisi, koputasid nad sinna tema uksele. Tema oli võtnud petrooleumilambi, läks siis vaatama, kes küsib, kes seal on. Ja tegu, uks lahti, ta tegi ukse lahti. Samal momendil kõlas pauk, aga tema, see ehmatas sellest. Lamp kukkus maha ja temal läksid õlast läbida, sai esimese korruselt, sai kohe ära jooksta. Läks koolimajja, said raskesti haavata, aga ta jäi ellu. Pärast seda siis parteikomitee suunas mind sinna viima läbi selgituskoosolekud. Rahvamaja oli murdu rahvast täis. Me rääkisime nõukogude võimust üldse tema ülesannetest ja rahvaülesannetest. Nüüd asi niisugused. Tõusnud oli palju. Võttis veel hulk aega, enne kui klassivaenlaste kuritegudele lõpp tehti. Aga see lõpp oli paratamatu, sest rahva püüdlusi paremasse tulevikku ei ole võimalik nurjata. Tee uue täielikult tunnetamiseni ja omaksvõtmiseni võib-olla mõnikord ka pikk ja konarlik. Kuid see tee on ausate inimeste tee. Teine detsember 1944 oli suure isamaasõja 1260. päev. Võiduni jäi veel 158 päeva.