Ja siis üks pöördumine. Ah, kui teaksime, mida järgmist sõnumi rida hommegi, päev ja tööd luba jäänud, on ööd. Uni see ainus rohi ärkveloleku vastu, täiesti puhanuna, võtan ööbildi vastu. Noorena kahvatuna tuled sa mulle vastu? See on hiline luule vanaks saamise vaimus siiski sinule kuule, ainus kui võib, ma loen selle lehe siis lõpuni. Siin on üks isiklikumalt laadi pöördumine ühe vanainimese poole kes oli minu kasvataja ja minu meie perekonnas 15 aastat elas ja keset elu rabelemist, ma ei ole isegi mitte ta hauale saanud, aga ma mõtlesin, et ma kirjutan avaldan luuletuse, mis kaudselt tema motiive puudutav. Temaga seoses olevat eelloona ütelda, et siin on jutt Tallinna kesklinna ühest niinimetatud kirjanduslikust majast. See maja Pärnu maantee 23, kahe väljaulatuva korrusega, mäletan, tuli praegu niisugune pilt silma ette kui Paul-Eerik Rummo. Ma ei teadnud, et Paul-Eerik Rummo hakkab kujundama Meie luulet ja meie vaimsust üsna pikaks ajaks. Ma mäletan lihtsalt, et kuidas väga noor ja väga optimistlik naeratava näoga tõsine noormees jooksis ikka seda kivitreppi mööda alla, kopikad kõlisesid taskus ja ise ma mõtlesin, et näed, et see on suur poiss ja õpib teises keskkoolis ja ja ja nii ja aga selle majaga siis seoses.