Ta ilmus kinematograafia instituuti, nagu oleks astunud välja esimeste võidupäevade filmi kaadritelt. Kirsasaapad, pleekinud sõduripluus, tähelepanelikud, läbitungivad silmad, veidi okkaline ja endasse sulgunud. 1954. aastal sai Vassili sukk siin 25 aastaseks ja astus instituuti Mihhail Rommi režissööri klassi. Oma esimese suurema filmirolli tegi siin samuti kirsasaabastes ja sõduripluusis. Tema kangelane, sõdur Fjodor, kes oli sõjas kaotanud perekonna, pidi elu uuesti alustama. Need, kes nägid filmi kaks Fjodorit uskusid vaevalt et nende ees on näitleja. Nii tõetruult võis mängida üksnes see, kes tundis sõduri elu. Žuksin tundis 1974. aastal filmi, punetab lodjapuu, valmimise ajaks oli tal selja taga juba üle 20 filmirolli. Viis autorifilmi kuus jutustuste raamatut. Romaan, Jubavinid, epopöa Stepan raasimist. Ma tulin teile Wabadus tooma kaks näidendit, energilised inimesed ja karakterid ning filmi stsenaarium, minu vend. Ta ilmus kinematograafia instituuti kirsasaabastes ja pleekinud sõduripluusis tulles rahuaegsest armeeteenistusest armastatud Altai katuuni kallastelt. Oma elu viimastel päevadel, ilmustas samas sõjaväevormis teeäärsetele põldudele kodumaa eest võitleva sõduri Pjotr lobachini osas. Kirjanduskriitik Boris purssov ütleb suksiini, kui kirjanik Kui kohta sukk siin tõusis meteoorina. Ta oli prosaist, kelle parimaid teoseid võib võrrelda-le Skovi puunini mõnikord isegi tšehhiga. Nii muheleb ja halastamatult tõetruu valida. Kes on suksiini tähelepanelikult lugenud, see teab tema sallimatust ühekülgsete otsuste vastu tema oskust kujutada mõtiskle, vaid õigemini mõtlike inimesi, kes ühe või teise neid piinava idee puhul segadusse satuvad. Suksiinis polnud ühendatud üksnes kõige erinevamad anded vaid ürgne lihtsus peene kunstilise täpsusega ja äärmise lakoonilise osaga. On olemas mõistus, anne ja tarkus. Seda kõike oli tal külluses. Tarkuse sisu peitub minu meelest elu enese hindamatu väärtuse ning samal ajal elu mööduvuse mõistmises. Tarkust ei loe välja raamatutest, sest tarkusesaladusega on täidetud elu ise oma sajanditepikkuse järjekestvusega. Järelikult võib tarkus olla kättesaadav ka inimestele, keda ei koorma kõrge kultuur. Pole juhus, et sukk sinimeeliskangelaste hulgas on palju elatanud maa inimesi juba surma lävel seisvaid vana ette. Ja ka surm pole just harv külaline tema jutustustes, mis sellest hoolimata on optimistlikud. Zuccini optimism pole juubeldav, vaidle mõistev. Ja see pole võimalik ilma kurbuse ja mureta. Sirgeeenna tulin nõu küsima. Vaata, mis on juhtunud, kas sa Otaavineite tunned? Nojah, Sa võiksid temaga rääkida, kas ta on nõus minu majasse elama tulema? Umad Oreemia maha, oi ehk niimodi. Las taob esiti uksed, aknad kinni, elame ja harjume me kohale, siis maha, et ilmaaegu Eriskeeriksepp üksipäini ei tihka temaga rääkida, aga sina juba oskad? Moydieedule liiga neljal jalal, ehkki need meil enam krabisid pole, on ikkagi kindlam seista. Kuis viisi sa mõtled? Aga Adaapi? OP. Müsothüülus end niisama, hakkame kokku elama, et kergem oleks. Juriidiliselt on see ikkagi abielu müssa, muidu kee ruutad. Nuh abielu. Kas seda siis ei tohi või? Aga kas ta on nõus? Ehk see küll nagu räägib, pole veel jõudnud temaga toiti roogi. Tulingi paluma, et sina temaga räägiks, augu pähe, räägiksid usklik või pole, ütleb, et. Aga kuis viisiba. Sedasi tuleb asjast aru saada, mina olen üksi ja tema tütar linna ja minul ka poeg linnas, mis neist praegusel ajal tolku on. Meie aga kergendaksime nõndamoodi oma ülejäänud elupäevi, kes enne sureb, siis on, kes ootab, neil on ometi lapsed, mis te ise paeslapsekkisi teesklete Konsürgi, mis asja? Mitte kui midagi ei ole. Teie olete otsustanud abielluda, mitte mina. Joostud ei vihasta kübetki. Huvik Velby astama üks abi, Elke, ta vihkab vaja läbi rääkida küll räägin, kutsun ta siia ja arutame asja, see kuule, mul raske. Mis mul siin vihastada. Teie üle hakatakse naerma, mitte minu üle, kui see hakkavad naerma, mis kas peavad rõõmustama või inimesed elavad teinekord kogu elu üksinda, mina olen terve elu üksinda elanud. 23 aastaselt jäin üksi. Kas minul pole kosjas get, mis käidud kas pole käidud öösiti minu aknale koputamas käidud ja poputatud. Sina, Kluch, kassaa ei tulnud minu juurde külanõukogusse ja ei rääkinud, et ei saa ilma minuta elada. Kas ei tulnud? Ütle Rumo olusest, olin lakku täis, olid tulnud kuus kilo Soome ilmu kunagi müüma Luksest. Kas nüüd targaks saanud? 70 aastaselt tahab abielluda, mis seis kujude noortele annate? Kas oma vastutust rahvass, mõistate, rahvas ei hoia oma jõudu, töötab tühjaga plaanitsete puhulynüümist, inimesi loomingule ja kergetele vahekordadele meelitada häbematult. Mis puul mood, oleksime voliks pool üle läinud Joshi, too, mis muul mood seal siis täiesti nagu Sahas laulatatud. Vaatiaat keevis sapp. Filmirežissöör. Sergei Gerassimovi räägib shoksiinist. Igal võtetest vähegi vabal ajal ta kirjutas, kirjutas Baderilipakatele, mis sattusid käeulatusse, kui taskuplokke juhtunud kaasas olema. Ta kirjutas kiiresti, nagu kartes, et mõte võib käest ära libiseda. Ta tõestas, et näitleja elukutse ongi mingil määral seotud kirjandusliku andega. Ma ei taha muidugi öelda, et näitleja peab olema kirjanik kuid kirjandust ja selle reegleid peab ta tingimata tundma. Kui püüda seletada seda rahuldustunnet, mida ma tundsin suuksiiniga töötades siis peab põhjust otsima eelkõige tema rolli loomingu juures. Ta andis endast ääretult palju. Ta ei lähenenud osale väliselt, vaid sügavuti, püüdes tungida tegelaskuju viimasesse hingesoppi. Mul oli Zucciniga kerge tööd teha ka sellepärast, et tema kui kunstnik arenes minu silme all. Instituudis näitas ta end juba esimestest päevadest peale lootustandva noormehena. Sageli öeldakse, et suksin jagas oma annet kolme elukutse vahel oli kirjanik, näitleja, režissöör. Mina ei pea seda päris õigeks. See ei olnud ande jagamine, vaid tema integratsioon. Toetub ju kino kunstki, kirjandusele, muusikale ja teatrile. Aga kinokunst sünteesib need kolm täiesti uueks kunstiharuks, milles algkomponendid on alles muutunud kujul. Sukesin oskas. Ta suhtus oma töösse nii, nagu talupoeg suhtub oma leivasse oma peamisse, elu- ning töö tähtsamasse osisesse. Filminäitleja Juri nik kuulin kirjutab oma mälestustes. Ma kohtusin suksiiniga esmakordselt filmi, kui puud olid suured, võtetele. Alguses ma temaga eriti läbi ei käinud. Ta tundus mulle ja paljudele teistelegi Seltsimatuna. Hiljem kui õppisin teda tundma, avastasin enda jaoks hoopis teistsuguse Zuccini. See oli harukordselt huvitav inimene, nii oma olemuse, välimuse kui ka kõnemaneeri poolest. Jutuajamised temaga ei läinud kunagi tühja. Ta oli tark ja arutlev vestluskaaslane. Suksin, armastas muusikat. Kui kusagil lauldi, oli temaga kohe platsis, kuulas veidi ja hakkas kaasa laulma. Nonii lingi Teemu. Kohvi jäi ta väga palju. Sellest võttetajal põhiliselt elaski. Sigarette tõmbas pidevalt. Sageli Zuccini ei mõistetud. Ta ise ütles nendel puhkudel, et need, keda hellitatakse, elavad kaua. Teda ei hellitatud. Ta poleks seda kannatanud. Filmi Nad võitlesid kodumaa eest. Võtete ajal oli meil kohtumine soolohooliga. Ostsime kauplusest tema raamatu sukk, siin samuti. Kohtumisel palusime soolohuvil meile midagi mälestuseks kirjutada. Ma ei kirjuta teile midagi, ütles Solo. Mai oska. Te olete head inimesed ja sellepärast peab mõtlema, enne kui midagi arukat paberile panna. Hiljem ostsin ma endale suksiini raamatuvestlused täiskuu ajal. Palusin Zuccinil mõne rea sisse kirjutada. Temaga ütles mulle, et mis sa nüüd juuri, ega me veel surema hakka, alles hakkasime tööle. Lõpuks ikkagi kirjutas. Shoksiini filmide muusika looja Pavel Chicaalov meenutab Esimene asi, millega sukk sinn mind rabas, oli tema ettepanek kasutada filmi elab niisugune noormees põhimeloodiana, laulud Suiskimaatest. Võite ette kujutada, mis tunne oli konservatooriumi lõpetanud, kes oli harjunud kindla Akadeemilisusega muusikas, kuulata sellist ettepanekut võtta teema mingist pooleldi hulkuri laulust. Ütlesin suksiinil, et see pole mingi teema. Jaga tekst on labasevõitu. Tema kostis minu jutu peale. See on suurepärane laul. Noppige sealt välja igasugused aganad ja viige see algse puhtuse juurde. Puhtusele hakkab alati pori külge, laule teeb ju rahvas. Alustasime tööd selle filmimuusikaga suksiinil oli õigus, minu kartused olid asjatud. Meloodia kõlas hiljem ka palju kordi raadios ja teleris. Paljud on tegelenud rahvaloomingu ja rahvalauluga kuid ma veendusin, et nii sügavale kui tema on vähesed tunginud. Ta teadis sadu rahvalaule ja oli ka ise nende hea esitaja. Selle aasta Kruga soorison, heliplaat, millel sukk siin vilistab keerulist vene rahvalaululoo lindistuse tegi ta ilma ühegi proovita, sest aega oli meil napilt. Meloodia pidi kõlama filmi alguses, tiitrite ajal. Kord tutvustas sukesin mind ühe iseõppinud Altai balalaika mängijaga. Kui me olime mõned pillilood ära kuulanud, ütles mulle, suksin. Felia, katsu nendest paladest leida, mida vaja. Eriti pea silmas filmi finaali. Meloodia peaks olema mõtlik. Justkui kuulaks meest ma ise, nagu ta kõneleks maaga. Samalt balalaika mängijalt saadud ideedest tegingi valsi filmile punetab lodjapuu. Sukk sinna armastas väga seda valssi. See nagu assotsieerub tema isikliku elu juhtmotiiviga. Suksiinilt sain kogu eluks armastuse rahvamuusika vastu. Sergei Bondartšuk filmina võitlesid kodumaa eest, režissöör kõneleb. Dioterlopachine filmis Nad võitlesid kodumaa eest oli tema viimane ja võib-olla ka parim roll. Sukk siin oli niisama lihtne, ennastsalgav ja mitmekülgne, nagu tema kangelanegi. Mitte asjata ei suhtunud kogu filmigrupp temasse nii südamlikult. Kassolov, kelle romaani järgi film tehti, pidas temast väga lugu. Mul on tänaseni silme ees pilt, kui Solovjov tuli meie filmigrupiga hüvasti jätma. Välistrepil seistes ütles ta, ärge ainult vahepeal surra kavatsegi. Meil seisab ees veel palju tööd. Jaa Shuks inimväliselt varjatud tunnete, kohati jämedavõitu suhtlemisviisi taga peitus tuline, siiras inimlikkust täis haigevõitu süda. Võib-olla sellepärast suutis, keda Lopachini kujusse anda, nii palju isikupärast? Katkenvassilisuksiini raadio esinemisest, kus ta kõneleb Stepan rahasinist jutustava kolmiseerilise filmi ettevalmistustööst Esimestel päevadel pärast Žušini surma tuli Moskvasse üksinda korterisse ja kinokomiteesse üle 160000 kirja kaastundeavaldustega. Suksiini hauale. Pöörise kalmistule viidi 1974. aasta oktoobrikuus koos lillede ja lodjapuuokstega sadu postkaarte, märkmikku ja vihikulehti hüvastijättu sõnadega. Või me suudame mõista seda fakti 160000 kirja tundmatutelt inimestelt. Siis me suudame mõista midagi väga tähtsat meie elus.