Täna on päev, mil saab täis 150 aastat Johann Köleri sünnist. Sel puhul olen kirjanik Jaan Krossi töötoas, kus on korda saadetud tegu, mis paremini kui miski muu kunstniku ja rahvusliku liikumise tegelase tähtpäeva säratab. Nimelt kirjutatud raamat professor Köhlerist. Eesti kultuuriloo maastik kujutab endast palju ikka veel kontuurkaarti, mis erineb ideaalkaardist mitte ainult objektide vähesuse, vaid ka värvituse poolest. Kirjutasite te oma tööd teele saates. Suurmeest Johann Köleri avavate avastavate trükiste koha peal oli meil senini küll lausa auk. Augu suurus on, on meil ju enam-vähem teada augu põhjused, nähtavasti meie laiskus omaenda asjadesse suhtumisest inertsus, aga mis me räägime küll ja rahvusliku liikumise demokraatliku tiiva juht rahvusliku maalikunsti rajaja ja nii edasi ilusad sõnad, aga mis meil kirjutatud andamast? Mitte midagi, mitte midagi mitme aastakümne jooksul peale ajaleheartiklite kohati sisukad, et aga raskesti kättesaadavate ja tervikuna ikkagi ikkagi äärmiselt hajusa materjali. Köleri monograafiat, mida lõpetaja mõnus oleks ja veel palju loomulikum oleks tema juubelil värskes trükimustas lõhedavale kätte võtta ja hardalt lehitseda. Seda paraku annab veel oodata. Kummatigi on meil nüüd käes kunstikirjastuse poolt välja antud ja Köleri teostega illustreeritud raamat kolmandad mäed. Kas Köleri romaani loomisele tõukaski selle valge laigu märkamine või oli see ammu hõõrunud kavatsus või tekkis mõte äkki mingil kindlal ajendil? Ja jumal seda täpselt teab, kuidas see oli. Kõigepealt tahaks mõelda, kuidas see ei olnud, see ei olnud kindlasti mitte nii, et et mul oleks tekkinud mõte mingil määralgi korvata, kavatseb tuttava Köleri looga seda lünka, mis meil tema teaduslikus uurimises valitseb. Niisugust kavatsust, niisust pretensiooni mul ei olnud ega ole seda raamatut selles raamatus on ka mõned illustratsioonid sees. Kölerilt siis ma arvan, et nende illustratsioonide olemas, eriti hästi kinnitab seda niisuguse monograafia korvamise uurimuse korvamise traditsiooniga puudust raamatutest illustratsioonid on nimelt valitud nimme illustratsiooni detailid, kestena detailid, mõned detailid suurde plaani toodud ja täpselt sama iseloom on ka on ka raamatul kogu Köleri ja Köleri probleemi suhtes mõned detailid suurde plaani toodult ja autori kavatsust mööda jõudumööda mingil määral mõtestatult. Aga mida mingit tervikut see raamat endast muidugi üx kogu Kelleri hõlmamise mõttes kaugeltki ei kujuta. Kui mult küsiti, et kus see päris algus oli? Juhus, juhus on alati kõigi niisuguste asjade ema. Või vähemalt isa ju see visti sellest algas, et ma seda varem igal minu põlvkonna tallinlasel enam-vähem teadaolevat lugu selle Tallinna Kaarli kiriku altarimaaliga tabasin. Mingeid niite pidi seal Hiiumaal, kus ma ühte jalga pidi püüan olla. Nimelt et see Kaali kiriku Kristuse kahtlane modell oli Kassari mees ju ja, ja seal ma sattusin inimestele, kes teda mäletasid või kelle vanemad tema kaasaegsed olid olnud ja tema traditsioone seal kuidagi üsna elav ja temast jutustatakse seal mõndagi. Ja mul tekkis kiusatus selgusele jõuda mis mees ta siis oli. Ja see see vastuolu ja modelli reaalse tüübi kujutatu Ideaalse olemuse vahel. See hakkas mind häirima mingis mingis laiemas tähenduses kui ühe kunstiteose puhul. Ja säält paa sattusi oma Ma Köleri kallale siis nii hästi-halvasti kui see. Kui see lõpuks õnnestus. Altarimaali juurde asudes võttis kunstnik ette kunagi tehtud visandid Kassari Villemist, kelle selge ja iseteadev talupoja nägu talle silma hakanud oli. Oma rahvasoost, meest tahtis ta oma rahvale rahvuslikuks Kristuseks maalida. Köhler mõtiskleb raamatu lehekülgedel üle pea, kristlust ei tahtnud mina maalida, vaid seda nimeta head, mille sisse mina usun, mille sisse uskumata inimene, minu meelest inimene ei ole see hea, mille sisse mina usun ja mille sees minu jaoks minu lootuse värin minu rahva pärast nõnda imelikult tähtsal kohal on. Ja nüüd siis, kas huvi Köleri kui kunstniku ja rahvapoja vastu pärineb kusagilt varasematest aegadest või mäletate ehk ka oma esimesi kokkupuuteid Köleri teostega? Minu esimene kogemus Köleri kunstist oli kaks või kolm puhk ja poegade firma kalendrite. Ma mäletan kahte või kolmevärvilise pildiga suure pildiga kalendrit. Ühel oli kujutatud Köleri, see katkenud lõng või ketraja. Ja teisel see kunstniku sünnikoht. Sünge pilve ja kanavargast rebasega. Ja need olid minu lapsepõlves pikalt neil söögitoas seinal. Ja oli minu esimene kokkupuude Köleri piltidega. Et mul oleks olnud kõrge mingit lähedast personaalset suhet. Jumal teab lapsepõlv läbi. Aga seda mõõtu mehed meie minevikus mõnedki on mulle kuidagi siiski pisut aktuaalsed olnud. Kas või oma nõrkusega ja oma siiski olulisusega. Kreutzwaldi elamus. Kuidas ta ometi tohtis seda omaeneseluulet nii vähe kirjutanud olla? Hirmus pettumus, kui ma lugesin, et kõik on ikka häine järele ja lei selle ja kõik on kellelegi järele. Kreutzwaldi ennast oli nii kurvastavalt vähe umbes midagi niisugust, k k Köleriga kelle tähtsus mulle pikkamööda sellel samal määral selgeks saanud. Kõigest hoolimata. Olles siis nüüd juba materjali kallal ja töö sees, kas tekkis ka ootamatuid käände või ümberhindamisi? Nimetatakse ühte ei toimunud mitte niivõrd juba töö sees olles vaid oli väga oluline ja toimus õieti, kui võimaluse tekkel asjale läheneda. See oli, see oli see tähelepanek, et Köleri olnud ei olnud, ilmselt ei olnud see niisugune vaikne mees, see niisugune lõpmata korralik mees, see alati ennast valitsev ja ennast kontrolliv, niisugune ta ei olnud, see vaid, vaid oli, oli niisugune inimene, kes põhise enese kaotada kes võis äkki plahvatada, ta võis tegutseda oma kõige otsesemalt huvidele vastu. Ja vot selle võimaluse avastamine avastas minu meelest tüübi, kes hakkas mind huvitama köitma mitte ainult kui mingisugune rahvusliku möödaniku suurkuju, vaid kui kirjandusliku teose tegelane. Köleri elulootundjad teavad muidugi, et tema tema nooruses oli üsna tänubetroll balti maalikunstnikul pitsoldil, kelle teosed esiteks teda inspireerisid maalriselli teelt päris kunstiteele astuma ja kes isiklikult ka teda nii innustamas käis. Ja selle Peetsoldi poeg põlve võrra noorem Sis Leopold fon peid Sold õppis Köleri ka ühtaegu Roomas. Hiljem temast suuremat kunstnikku ei saanud, vaid sai peamiselt kirjamees ja ta on kirjutanud ühe mälestusteraamatu ja seal meenutab tema roomapäevi ühiseid roomapäevi Köleriga ka möödaminnes küll ja seal on selles raamatus üks õpetlik lehekülg, mis Köleri karakteri kujundamisel mulle kah kuidagi julgust andis. Teatud rõhuasetuste jaoks ma katsun seda poolt lehekülge tõlkida, siin rutuga. Raudtee vilkusega ja suurt tunnustust leides töötas 1860. aasta paiku Roomas kaks kaasmaalast mitte õieti eestimaalased, vaid liivimaalased aga mõlemad Eesti pinnalt pärit. Mõlemad olid nad ühevanused sündinud Viljandi vahetus läheduses. Alexander von Bock oma oma pärusmõisas ja Johan Köler täna silma talupojatares. Mõlemad pidid oma kunstilise karjääri pärast võitlema vokk selle tõttu et tema sugulaste meelest oli kunst tema klassi esindajale liiga madalaks elukutseks köe sellepärast et jõuda nii kõrge elukutse juurde. Mitmete raskete isiklikkude võitluste järel kohtusid nordmehed kunstiakadeemias, Peterburis ja siitmaalt kujunes nende elutee väliselt üsna sarnaseks. Akadeemia autasustas neid. Nad said Rooma stipendiumid. Virk töö, tegid nad seal. Ja kui nad Peterburi naasid, said neist akadeemia professorid äärmiselt hõivatud, rakendatud kunstnikuna, lugupeetud mehed nende kodu, nende kunstnike kujunemiskäik. Nende väline elutee oli niisiis üsna sarnane. Nad olid sõbrad ja tollaste Rooma noorte kunstnike seas teineteisele oma kunstivaimustuses. Aga karakterilt temperamendilt olid nad absoluutsed vastandid. Vokk oli kontemplatiivne, vaikne loomus. Rahulik, isegi alandlik inimene. Tõsise sisemise vabaduse esindaja. Ja tema kunst jälgis tema iseloomule vastavaid ideaale. Kõõlor oli kirglik riiakas tülitseja ja alalõpmata valmis. Rahvuslikeks ja sotsiaalseiks võitlustekse seisukohavõttudeks. Teda narriti juba roomas sellega, et vana vendide jumal paga usu jumala püstoris olevat tema jumalaks. Ja tal polnud midagi sellise löögi vastu sest usk ja taplus olid tema arvates kõige põlastusväärsema vaimude Spotismi vormid. Jaan Krossi käes on praegu map, need on koopiad tööleri ja Köleri-le saadetud kirjadest. Siin ongi talle sama paki kirju. Meie mäletame romaanist lehekülgi, kus sõprus lausa kaalul on. Köderile. Johann, mil moel võin mina nende aastasadade eest vastutada? Siis mõisnike rõhumise aastased Ködervastab sel moel, et sa oma suguseltsi häbi ei ilusta. Liive Lužist, Enso, Raichan kalle fristkümnendan briifmite bitte Tiidoffechtbalt viidet sushaim. Need palvega, et ma sulle võimalikult varsti jälle kirjutaksin, mis mulle küll mitte ainult üleliigne, vaid koguni võimatu tundub. Sest kellelegi, kes end oma väljendustes nii vähe valitseb, kui sina on küll parem oma arvamisi mitte välja rääkida. Ja sellise sõimurahe ja sapi peale, nagu sa selle mulle saatsid, oleks küll lollus veel kõige pisemadki sõpruse kraadi arvestada, sest ma pean ju sinu silmis selge koletis olema. Seansis Bocki keri keelerile aprillikuuskümmend neli. Üks küsimus, mille ma endale seadsin, oli see Omas professioonis oli ju suure viimistluse saanud ja kuigi Akadeemistliku lämbumisohu ääre peal omandanud väga kõrge kõrgeoskuse jätame tema sügavamad kunstilised kvaliteedid kunstiteadlaste arutada. Aga temasugune käsitöine meisterlikkus, pintslitehnika ja värvitaju viimistlus oli briljantne. Aga mind hakkas huvitama küsimus, millise haridustüübi esindaja ta oli teatavasti akadeemiasse, tema pääses ju ikkagi Lõnkliku eelharidusega? No kõigepealt hakkas mind mulle imponeerima, kas või see, et ta oli siiski omandanud hulga keeli. Oma eesti keele kohta ütleb küll, et oled selle ja teisedki on öelnud, et ta olevat sele pikka võõrsil viibimise ajal oluliselt unustanud pärast meeleheitlikku püüdlikkusega ja innuga seda jälle värskendanud ja nii-öelda tagasi õppinud. Aga lõpuks oli ta tolleaegse eesti keele valdajana ilmsesti Keeli vene keel oli tal üsna ilusasti käes. Kuigi jah, kadunud Albert üksik, kui ma õieti mäletan, on, on kuskil jutustanud veel Leningradis kohatud Köleri, kaasaegsete laste ja lastelaste mälestustest Semjonovit, lastelaste omist vististi detaili, et Köler läks hommikul kuskil seal kubermangus mõisas, kus ta viibis Peterburi sõprade juures, läks Semjonov iga, kes oli. Hommikul kuskile aasale siis lapsed küsisid, kuhu tema, kuhu onu läheb, siis onu ütles, et tema läpaabus käit püüda. Ise muidugi ei tajunud, et ta tegi lõbusa, veab. Aga sellest hoolimata vene keel on tal ikkagi tegelikult ilusasti käes. Saksa keeles on ta nõnda endi jäädvustanud. Märkmelise kirjades prantsuse keelt tundis ta, nagu neist kirjadest nähtub ja, ja nagu tema lugemisvarast nähtub, mille kohta ka tema materjalid pisut pilte annavad ka üsna täielikult. Tartu kunstimuuseumiväljaannetes on kuskil toodud. Kust nähtub, et ta itaalia keel oli, oli ära õppinud ette, nähes oma unistusliku Itaalia matka Itaaliasse sõites juba seal üle üle alpide sõites tõllas rääkis vabalt vabalt itaalia keelt oma kaassõitjatega. Kui sinna lisaks mõelda, et ta seal veel neli-viis aastat kohal oli, siis pidi tal olema täiesti käes. Nii et doktor Sults patram hiljem tundis suurt mõnu temaga itaaliakeelseid kirju vahetades. Hulk arhiivimaterjali Tartus ja Tallinnas andsid siis faktide toetust kirjaniku fantaasiale. Köleri karakteri loomisel. Mind ongi kör kütkestanud ennekõike kui huvitavate vastuolude inimene. Seesama distsipliini ja plahvatuse konspiratsiooni ja õukondluse suhe osutab huvitavatele tagamaadele Akadeemism ja teatud üsna üsna kitsas sallimatus moodsate voolude suhtes. Saglazzns vaim individuaalnimas sobinest ja Pamiimowsja kis Admasta ronis Paldistwi. Aga ehte osutaksite mõnele huvitavale fakti või detaili leiule. Ma olen autori edevusest, mõned niisugused mulle endale nagu leidmislusti pakkunud allikad ka kommentaaris ära maininud. Kasvõi näiteks suhteline täpsus vähemalt ajal tasahele Köleri kapril käigu ja sinise groti külastamisega. Selle kohta on dokument olemas, et nimetatud päeval see külastus toimus dokumendiks on, on saksa luuletaja Almersi autograaf son Köleri fondis kirjandusmuuseumis kus seda käiku kirjeldatakse dateeritud. Või siis näiteks vihje Ungari maalikunstnikust sõbra naise oletatavale Eesti päritolule. Selleks käisid ka kirjad Ungarist, Ameerikani. Kirjavahetuse viis õieti nii null null seisuga. Väide, et selle, mis Hayucitši abikaasa eestlane oli, on kunagi võrdlemisi nii memo arismi mõttes päris soliidses allikast pärit kunagi ajakirjas oli, on mainimist leidnud, nii et tahaks arvata, et see ei ole mitte õhust võetud. Aga fotomaterjal, telerist seal oli ka küllaltki rikas või kõõlerist otseselt mitte. Köleri oma võrdlemisi võrdlemisi rikas kirjandusmuuseumist hakkas, on olemuseks Köleri fotoalbum tema nähtavasti tuttavate ja kaasaegsete mitmesuguste kunstitegelaste portreede, kes on üle 100 pildi ja neist ikka üsna tõhus protsent, on, on vist vaieldavalt identifitseeritud või hoopis identifitseerimata. Romaanis kulgeb Köleri sisevaatlusheitlus iseendaga otsustaval elu hetkel altarimaal on nüüd valmis saanud. Köler aga saab lahkumisega teada, et modell Ilus Villem on rahva äraandjaks osutunud ja professorid teed uitavad läbi oma elu, laineharjad ja langused. Esimeste hulgas on kindlalt talupoegade salakoosolek lubjas, saare rehetoas ja viimaste hulgas momendid, kus on rõhunud süümepiin, et ta nii vähe on suutnud aidata seda rahvast, kelle hulgast ta põlvneb. Soojust ja sära, tuleb mõtetesse, kui need viibivad Ellažults Ada Jevskaja juures Milahkumegi neist raamatut lõpetades Köleriste ellast hetkel, kui nad õhinal lähevad Köhler mõttega ajalehte Sakala jälle keelu alt valla saada ja Ella mõttega tema kõrval olla. Sakala lahtikangutamine läks külleril nagu teada, korda. Ella kõrvalejäämine tal korda ei läinud, mis asjaoludel, see on mulle teadmata. Muuseas olen ma võib-olla ka kogu seda Ella ja Köleri romaani aialdada pisut pikendanud. Aga võeti vastupidiseid andmeid, nagu ka ei ole olemas, nii et siin ma olen pisut nähtavasti kasutanud niisugust fantaseerime vabadust. Aga mis hella edaspidisesse sattus, puutub, ta lahkus mõned aastad pärast selle loo toimumisi. Venemaalt, elas Itaalias oma õe juures, jäigi vallaliseks, hiljem vanuigielastama. Reinimaal tegeles tema heliloojana, kirjutas artikleid, muusikaajaloolisi artikleid, tegeles antiikmuusika uurimisega komponeeris. Ja huvitaval kombel on oma helilooja maine säilitanud siiski siiamaani. Samal ajal kui suur hulk tema kaasaegseid baltisaksa heliloojaid ja, ja muusikategelasi on, on ammu unustusse vajunud. Meil siin teatri- ja muusikamuuseumi Aino Tammefondis on kirju Ella kirju Aino Tammele, Aino Tamm oli mõnevõrra nagu Ella mitte just õpilane, aga nende need Aino Tamme eesti rahvalaulude programmid, millega ta omal ajal Lääne-Euroopa pealinnades kuulu järgi tähelepandavalt edu saavutas, need olid, olid Ella poolt töödeldud ja ta vahetas temaga hulganisti kirju. Üpris kaugele võiksid jutt hargneda ja avada uusi ajaloolisi tegelasi ja tagamaid. Võib aduda, et nüüd lõpetatud töö pakkus küll suuri vaimse naudinguhetki ja leidmise rõõmu ja küllalt palju ka seda teada saamist, mis kõik raamatutelje ümber ärakasutamist ei leidnudki. Nojah, huvitavat ainet, ma ei saa küll eriti uhkustada, et palju väga oleks sellest Köleri loost mul nüüd ülejäänud, ma püüdsin olla jõudumööda ökonoomne ja ja liikuda materjalid ainult neis suundades, mida ma nagu vajalikuks tajusin, aga mõndagi sealt üle muidugi mõndagi sealt üle jäi ja, ja veel enam kui jäi üle materjali, tekkis muljet või süvenes veendumused. Läbiuurimata asju no kas või seesama ringkond, mille keskse kujuna või ühena kesksetest kujudest küünrit mainime alati Peterburi patrioodid. Me tarvitame seda vormelit nii hästi informeeritud inimeste muljet jättes. Aga samal ajal on, on nende meeste seas kolm, neli või viis inimest, kes on ikkagi peaaegu paljalt nimed. Ja mida see ringkond endast tegelikult kujutas, kuidas nad elasid, kuidas nad koos käisid, mida nad mõtlesid, kuivõrd koordineeritud nende mõtlemine oli, mida nad mõelda julgesid ja kus olid nende piirid. Ja milles nad unistasid? Selle kohta ma ei tea, võib-olla Jannsen teab, aga mina ei tea ja ja ma kangesti tahaksin teada ja kujutlen, et neid on palju. Just tahaks teada. Nii et mingit kujuteldavat ajaloolaste ja kirjanike koostööd kasvõi selleski valdkonnas selles ajastus ja ruumis näeksin ma väga, väga meeleldi. Sest ma usun, et, et ajaloolased valmistavat Muidugi ei ole selleks olemas nende tegevuse kõrvalprodukt ja kirjanikud öeldagu mis tahes on teatud määral selleks olemas, et ajaloolasi mingeid suundades edasi peibutada. Virvatuledega võib-olla alati selle natukesega, mis meil on nüüd küll, et uurisin, jõudsin ma arvamusele, et nähtavasti on õigus. Neil, kes väidavad, minu tähelepanu juhtis selle kõige enam Voldemar Härm kes nüüd meil kõige suurem Köleri siiamaani salaspets on nimelt et küünlad nähtavasti selle meie rahvusliku liikumise vedru on olnud pisut suuremal määral, kui me arvame. Ja et Jakobsoni mõtete taga sammude taga sageli on, on Köleri innustus, millele maga. Köleri suu ei võta läbi seal nagu vormi otsisena. Köler niimoodi selle. Tõsi, tasase üliettevaatliku Karell i temperament Jakobsoni vahel oma oma kaksikolemuses Köler ühendab endas õieti need kaks poolt ja otsib ise oma sisemist tasakaalu, maa kui õukondlane on ta seesama Karell distsiplineeritud etiketitundlik kõigis oma sammudes mõõdetud, kalkuleeritud nähtavasti suhteliselt eksimatu pidas kaua vastu, pidas lõpuni vastu isegi. Aga oma teises teises olemuses on tema seesama tormakas ja ideederohke ja, ja energiline Jakobson muidugi teised inimlikkus väljaandes. Nähtavasti mitte siiski nii enesekindel ja võib-olla võib-olla et sisemiselt isegi natukene tormakam, natuke vähem diplomaat. Nii hakkasin ma teda kujutlema ja nende kahe mehe vahel Ühele toetudes teisele toetudes ühelt ideid saades teist inspireerida otsib tema oma sisemist tasakaalu, kumb ta, kumb ta siis õieti on ja ta rohkem kord üks, kord rohkem teine ja teeb oma teisele poolele, kritiseerib oma teist, mina seal seal talupoegade koosolekul ja omani. Ma söandaks öelda, et isegi ikka pisut revolutsiooniline mees olles kritiseerib tema oma ennast kui õukondlast ja vastupidi. Kui palju ma olen oma pintsliga valetanud, mõtleb Jaan Krossi kirjutatud Johann Köler. Sellest lausest tasub otsida aususe püüet. Seesama mees, kes tegi keisri pildi, tegi ka vana talumehe, tegi isa maja ja vanemate portreed andis samal ajal oma südant ja mõistust Aleksandri koolile, Sakalale, palvekirjade liikumisele, oma rahvale. Kui on tegemist ausa materjaliga siis tema võtab ka tasa oma kogemuse näiteks oma sotsiaalse õiglusetuse ja sotsiaalse õigluse kogemuse õiglusetus, kogemuse antud juhul ja õiglus Nõukogude võtab kaasa selle peale vaatamata, et juhuslik elu, teekond viitama sellest keskkonnast kaugele, kus ta, kus ta seda kogenud võtab kaasa ja, ja ilmneb, et ta ei ole akadeemiku palgaga. Äraostetav. Vaideta säilitab tundlikkuse nende valude suhtes, mida ta ise on kogenud ja mida ta näeb enda ümber teisi edasi. Kogevate kannatavat ja nähtavasti Köleris oli tegemist niisuguse niisuguse materjali aususega.