Kloogal tere head klassikaraadio kuulajad algab kaheksas saade kirjandussarjast guugol mille raames käsitletakse mitmesuguseid teemasid nii kirjandusest kui elust peaasjalikult ka kirjandusest. Saate toimetaja on Maia Tammjärv ja mina olen Kaisa Ling. Huumorist rääkides kehtib jumal paraku reegel, et sellest naljakalt rääkida, on pea ilmvõimatu, mistõttu võiks järgmise huumorist kõneleva googli saate alapealkirjaks ka olla näiteks tõhusalt ja õudselt asjalikult huumorist. Esmalt on meil külas humorist, kirjanik Veiko märka, kes teeb meile väga ratsionaalse sissejuhatuse eesti kirjandusliku huumoritraditsiooni, mis on tõesti väärikas, misjärel annavad lavastaja Kertu Moppel ja Oliver Lomp praktilise ülevaate maarjamaa huumoritendentsidest ka väljaspool kirjandust. Huumorinäo aitab aga päästa luuletaja ja näitleja Merle Jääger. Nimelt kõlavad saate lõpus humoorikad tekstid Merca 2020. aasta valikkogust. Ise kunn. Nutke või naerge, aga siin tema on huumori koogol. Head kuulamist ja pidage meeles, et kes viimasena naerab, naerab lihtsalt hiljem. Daamid ja härrad, palume teie tähelepanu. Eelmisel aastal andis naljamees Leo luks Tartus oma vabamõtleja kirjastuses välja ühe aga naljaka raamatu, mille põhiteemad on hästi välja toonud kaupa meel, kes on ka väga naljakas mees kompaktselt ja asjalikult ütleb ta siis nii, et terane keelemäng, päevauudised ja massimeedia, kuulsad inimesed ning lihtsalt armas ja heasüdamlik huumor. See raamat, millest ma räägin, on otse loomulikult Veiko märka, lingvistiline mats ja ka palataliseeritu on tõene ja selleks nalja teha ja naljast mõelda. Ilma igasuguse naljata on hea meel öelda ja tervitada siin stuudios selle šedöövrid autorit Veiko märgat, tere tulemast. Tere. Alustan kohe nii-öelda algusest ja tõsisest teemast, et kuidas on selles arktilises kliimas viiruste levikuhooajal, poliitilises neuroosis ja majandusvaevustes Eesti. Huumori tervis, eesti huumori tervis sai nüüd ühe põntsu küll, see oli sellega seoses, kui EKRE lahkus valitsusest sest see oli ammendamatu naljalt teema. Ja nüüd on tekkinud jah, mingisugune tühik ja ma kardan, et sellest nüüd Keskerakonna ja reformivalitsuse arvel ei saa nii palju nalja. Aga mis sellest muust rääkida siis koroonaarvele on meil jah, väga vähe nalja tehtud. Ma nüüd isal on üritanud seda lünka likvideerida. Ja kui nüüd välja jätta Ta vana-aasta õhtul olnud Edekabel kus siis parodeeris Henrik Normann maskis lauljat ja see oli küll väga tore koroonateemaline nali, aga see oli selline. Visuaalne oli suures osas nii, et ta nagu kirjamehi eriti ei puuduta. Küll ma tean küll ühte head nalja, mis testi ja mis on tõesti nüüd siseringi oli see, et kui oli esimene laine, mis hakkas siis märtsis siis ma kirjutasin Kirjanike liidu listi, et üks asi on sellel piirangutel siiski, et Kristjan Jõekalda ja Teet Margna ei pääsenud välismaale teha samasuguseid tobedaid saateid, nagu oli kaks kanget sovjetistanis. Selle peale üks tuntud kirjanik kirjutas vastu, et Pole hullu, et küll nad teevad siis kaks kanget koroonastanis. Ja see on siiamaani jäänud peaaegu et ainsaks, nii et kuidagi väga leigelt suhtuvad meie huumoriinimesed sellesse tänuväärsesse materjali. Aga tõesti, lisaks koroonale ja nüüd poliitilistele sellistele teravustele on ka väga külm väljas inimesed ei saa kuskil käia. Pidev ebaselgus ja majanduskriis väga palju surutisi korraga, kas nagu naljasoon inimestena muidugi, roostaja, noh pealegi ei kohtuta ei saada seda ju harjutada. Ja see on tõsine, tõsine asi, et ei saa kokku inimestena sellepärast nali sünnib ikkagi väga sageli nagu kollektiivselt või kellegi arvelt vähemalt. Ja kui sul ei ole kellegi arvelt nalja teha, siis niimoodi vahetult impulsiivselt siis niimoodi üksinda kodus istumine ja ainult suhtlemine arvuti kaudu ja teleka vaatamine ja lugemine. See võib viia pikemas perspektiivis küll selleni, et inimeste naljameel hakkab kanduma. Aga praegu ma siiski seda ohtu ei näe. Kuigi mõnede näidete puhul endale mul tuleb loomulikult meelde Mihhail Lõssenko, kes oli kliinilisest depressioonist terve oma elu ja tegi samal ajal suurepärast hüsteeriliselt nalja, et kas kurva klouni müügil on mingi tõepõhi taga. No siin on juba selle minu raamatu lingvistiline moto, mida ma olen võtnud Roman šikora näidendist masohhistlik pihkimus, mida mängis VAT teater ja seda masohhism mängis seal Raivo E, Tamm. Ja see mõte on siis, et vingumine ja virisemine ei vii kusagile, ainult kannatused. Ja vaat hea kloun ongi see, kes kannatab rahva ees, aga mitte ei vingu, ei virise. Kes vingub ja viriseb seal mingisugune, mida laadatola või mingisugune populist. Et Klaulinaal peavad olema ikka kannatused. Olgugi et praegu Eesti sellised tegev humoristid mõtlen siin Mart Juur, Kaupo Meijel tunduvad olevat väga toredad ja siuksed lõbusad inimesed, et neil ei paista olevat suurt traagikat. Ma tunnen neid kõiki, Kivirähki kodune on ja ma ütleksin, et nad on tõesti tavalised inimesed, et nad teevad nalja ka mõnikord, kui vaja nalja teha või kui tuleb hea idee pähe, eks nad teevad seltskonnas ka nalja. Aga nad kuidagi kurvad oleksid, siis ma tea kurbadest humoristide, siis tuleb mul meelde ainult Juhan Liiv keda küll tuntakse rohkem kui traagikuna, aga tegelikult on ta ka väga palju naljakaid. Kuidas öeldakse, epigramme või selliseid asju. Kas mõni nali on ka ajatu või on nali alati möödapääsmatult päevakajaline? Ma olen lugenud mingit teooriat, ma arvan, et selle autor oli Harald Peep kes kirjutas, et juba ammu-ammu, 18. sajandil leiti, et nalja põhivorme on juba aegade algusest saadik ainult mingisugune 10 20 vahel. Nii et selles mõttes nagu ei saaks teha muud nalja. Aga no võib-olla põhivormid tõesti on, aga see on ka niimoodi, et ütleme, et ülikondade või kostüümide lõige võib jääda samaks, aga värvid ja mustrid ja kõik need vahelduvad kogu aeg. Kas on mõni klassikaline nali kohe võtta välja kas või Eesti kuldvaramust, mis tänase päevani ja ka tulevikus kehtib? Ja mul tuleb küll üks koht meelde, ma lugesin just hiljuti Oskar Lutsu Tootsi pulma ja siis on seal, kuidas Tootse lible meelitavad kiirteülese sauna, et tema üle jõhkrat nalja teha. Ja kuna kiire Tootsan vihamehed siis toodsa kuidagi kiirega ära leppima, et meelitada ta sinna sauna. Ja siis on niimoodi, et libe, kuulab pealt. See tegelikult on kõik õues ja siis lähevad lible teiste Burvaliste juurde, kes on asjaga kursis ja ütleb, et küll see Toots rääkis ilusasti. Isegi tuisk jäi vähemaks. Ilma naljakaks, mis kehtivad ikka. Kuigi kliima soojenemine kindlasti ka seda muudab omajagu mingil hetkel Ei, ta on hetkel küll midagi ei muuda. Ma olen ka mõtelnud, et kuidas kliima muutub, aga mulle tundub, et ta muutub ikka niimoodi, et ikka ei saa niimoodi üks-üheselt võtta. Juba oleme jõudnud Oskar Lutsu juurde ei saa üle ega ümber, kes on eesti huumoriajaloo suurtegijat või näiteks kes on sinu enese kõige suurem iidol? Iidoleid ei ole, võib-olla vähemalt Eestis ei ole kindlasti ühtegi iidolit, kui siis on, siis on, kes mind väga palju mõjutanud on, vene 30.-te aastate esialgu unustuses olnud, aga seitsmekümnendatel välja toodud humorist Daniil Härms. Ja siin on isegi sellest minu raamatu tagakaanel, Toomas Kall kirjutab, et niisugust raamatut ma ei ole veel lugenud. Aga ma olengi vähe lugenud, Daniil Harmsassi natuke siiski olen. Nii et huvitav oleks lugeda lingvistilist matsu, kui matsi kunagi ka vene keeles. Ja siin on teadlikult on mul üks tsükkel, on lausa nagu misjon Harssi meetodi järgi kirjutatud, aga mingisuguseid sisulisi kokkupuuteid mul ei ole. Pigem on ikkagi see võõrandatus ja selline, et kuidas asjad toimuvad, et ega nalja on väga raske teha niimoodi, kui sa lihtsalt tahad, et ma hakkan nüüd nalja tegema. Niimoodi ei jõua vist eriti kusagil, vähemalt mina küll jõudnud. Et tuleb teha midagi huvitavat ja siis, kui on huvitav, siis hakkab lõbus, lõbus, siis tulebki paga nali. Aga eesti humoristide, sest ma võin ütelda hoopis ühe, kes on täiesti teenimatult ära unustatud. Ja ta peaks praegu elama, ta peaks olema minuvanune, tema nimi on Aivo pihlakas. Ta on andnud välja raamatu, mille pealkiri mõista välja ütelda, kuna seal on üks geomeetriline kujund. See on. Ma isegi mäletan selle raamatu pealkirjaga, kui lüüa sisse Google'isse Aivo pihlakas, siis raamat tuleb välja, seda minust rohkem ei olegi neid. Ja kelle absurd huumor ja noh, see on ikka ta ei ole üldse sanan Horsiga midagi eestipärast. Vähesed inimesed teavad üldse sellisest inimesest midagi, aga minu jaoks ta on üks Eesti võimsamaid oma riista. Ja muidugi naljakas on ka see, et kirjutasin mingisugune kolm-neli-viis aastat 90.-te alguses. Pärast seda ei tea mina temast mitte midagi. Milline on see eestipärane huumor? Kas sa mõtled kirjanduslikku huumorit või sa mõtled rahva huumorit? Ma mõtlen kirjanduslikku huumorit, kirjanduslik huumor on meil küllaltki, ma ütleksin, mitmepalgeline, heal tasemel nendest inimestest, kellest me juba rääkinud olema, ma lisaksin veel jaak leeri, kes on ka andnud välja naljakaid raamatuid. Contra muidugi kirjandusliku huumoriga on ka selline lugu, et ikka labane luule jääb rohkem labaseks, ütleme jutte vist labased inimesed ei jõuagi kirjutada ei viitsi, lihtsalt nad kirjutavad vemmalvärsse, mida võib igaüks internetist vaadata, neile on olemas selliseid luule lehekülgi küll ja seal on alati, on ka mingi peatükk, on huumor või taoline. Vot see on hea asi, et internet on tulnud. Sellepärast kõik see halb huumor, mida kirjutati üheksakümnendatel see on nüüd ainult internetis, ei kuluta enam paberit selle trükkimiseks. Et kui midagi ilmub paberkandjal, siis see on ikkagi noh, reeglina on ikkagi väga-väga ütleme, suhteliselt ikkagi kvaliteetne selles mõttes, et ta on intelligentne. Kui suurt rolli mängis eesti kirjandusliku huumorimaastikul Väljaanne piker ja kas sellest väljaandest on praegu kõvasti puudust? Viker mängis väga suurt rolli ajal, kui seda toimetas Harri Lehiste ja natuke hiljem ka see oli 1973 kuni 84, aga see, mis lehistlasel tegi, kuivõrd kõrgele tasemele ta selle huumori viis segistid seal edasi veel kuni laulva revolutsioonini ja isegi natuke hiljem veel kuskil 90.-te alguseni. No vikerikkagi, ma ütleksin kirjandusajakiri ja mingil määral ka kunstiajatellisest karikatuur on ju ka kunsti osa. Noh, aga siis tulid uued ajad pikele pidanud Ostrova rängas eluvõitluses. Teda on üritatud kaks korda reaniveerida, 2000 tehti seda, spikker pidas vastu umbes kaks aastat, ma üritasin sinuga koostööd teha, aga üldine tase oli sel ajal juba nii nõrk, et Aivar Riisalu oli selle ettevõtte eesotsas. Jüri Paet oli peatoimetaja, jah, aga selle nii-öelda rahastaja oli ikkagi Riisalu. Ja siis oli 2012 või 2011 loodi ajakiri pilkaja. Kahjuks olen seda nüüd kahte numbrit näinud, kahte esimest numbrit ja no üldiselt ega ta ei olnud midagi väärt. A-, ja siis tegelikult oli veel, kus ma ise osalesin, oli kuskil 2007 üritati väljaandes sirbi huumorilisakirp kuhu ma ka aktiivselt kaasa saatsin, sest ei tulnud ka mitte midagi välja. Nii et ma arvan, et kui juba kolm katset pärast mikrit on ebaõnnestunud, siis on süüdi juba see Meie ühiskonna liigne demokraatia. Et igaüks teeb oma nalja kuskil mujal ja mingit sellist koondavad tühist väljaannet on kohutavalt raske kokku saada ja raske või sellepärast, et sinna saadavad oma assitaksin, harrastus, humoristid või inimesed, kellel on tahtmine nalja teha, aga ei ole eeldusi. Olles lugenud teost 1096 tiigriaasta hullumajas, siis sealt ikkagi jääb mulje, et oli kindel soov avaldada palju piklise just huumorit. Palun kirjelda, kuidas alustava humoristi tunne on. Vaata huumorit on kõige lihtsam kirjutada sellepärast et sa saad ise ka aru, kas naljakas või ei ole naljakas, et ma hakkasin kirjutama keskkoolis oma nelja klassikaaslasega, tegime ajalehte ja sinna nagu ei osanudki muutele nalja panna. Soli ilmus ühes eksemplaris käsitsi, kirjutatuna nimi oli taidleja. Kus sa ikka seda huumorit mujal pidid siis avaldama pikris. Põhimõte on ikkagi selles, et enamasti ma sain juba siis keskkoolis, ma sain aru, et kas see asi nüüd, mis ma kirjutasin, kas ta on naljakas või ta ei ole naljakas. Ja selle tõttu need muud Ta kuidagi, mis ma oleksin siis pidanud kirjutama mingeid kurbi luuletusi või isamaa luulet või või mis žanrid meil siis veel olemas on, mingeid olmeromaane või, või olmekirjandust või lühilugusid töölistest või? Kõik see tundus nii absurdne ja et miks sa selliseid asju üldse kirjutama, keegi naljaga oli kohe selge, kui võtsid selle tikrikastmega, et uue numbri kohe nägin, mis seal naljakas, mis ei ole naljakas. Arusaadavus viis mind selle huumoriga. Tänapäeval meil valitseb arvamuste paljusus mitmuslikkus igal pool ja ma arvan, et nalja tehakse absoluutselt igale maitsele. Kust huumor algeda, kus huumor lõppeb. Kuidas saab seda nii universaalset võtta üldse? Seda saab võtta universaalselt sellepärast et huumoriga ei ole ju selles mõttes otsa kaarte Ta ei ole füüsiline olend, et saaks nüüd mõõta, et kus ta nüüd lõpeb ja kui pikk ta on. Aga huumoriga saab selles mõttes selekteerida seda, et kui lihtne või raske ta kui on nagu väga lihtne asi, siis lihtsalt ei ole nalja veel. Ma olen mõtelnud, et mis on eelduseks, et üldse nali tekiks. Ja siis ma lihtsalt pidin, kaks komponenti peab olema talilise, tekiks üks on valetamine ja teine on alandamine. Kõige lihtsam naljaviis on aprillinali. Aprillinali ongi, seisnebki ainult valetamises alandamisest, ütled teisele inimesele, et tal on nina, muste, siside tähe ütleme, et see juba ületab nalja piiri. Keerulisemate naljadega muidugi nii kaugele ei jõua ja muidugi ka ainult sellest, et kui sa valetad ja alandad sellest kai piisablett nali tekiks. Et kogu Stalini aeg oli meil ju valetamise alandamise aeg ja mitte mingit nalja seal ei olnud. Ja kui väga keeruliseks läheb asi, siis kaevab nalja, ei ole, see on kuskil. Ma ei oskagi näidet tuua nagu kõige keerulisem nalja kohta, mida ma olen lugenud. Aga kuskilt alates läheb jah, natukene segaseks juba. Siin on ka muidugi see teema tekib, et kus nali lõpeb, on ka see, et mille üle võib nalja teha. Meil on näiteks, ma olen mõtelnud seoses ka ETV vana-aastaõhtutel olnud tujurikkuja, aga kellel oli väga tore küüditamisaineline sketš. Ja see sketšile oli täiesti minul enda nähtuda alus, kuigi ma arvan, et need tegijad seda ei näinud pealt. Olin tõesti ühes Tallinna kohvikus, kus mehed jõid õlut, pigem ta oligi õllesaal üks mees, kes ütles, et kui teda küüditati, ta oli üheksa aastane ja kuidas see oli nii huvitav. Esimest korda elus sai ta sõita veoautoga. Esimest korda saad sõita rongiga ja ennem seda oli ta vist oma kodu kaasnenud filmi suur Siberimaa mis oli väga hea mulje talle jätnud. Ja noh, see tuju rikku asi baseerub ka sellel umbes kujutlusel. Aga ma olen mõtelnud, nihukesed, küüditamisaineline komöödia on küll täiesti puudu. Ma olen isegi mõtelnud, et kirjutan midagi muud. Noh, ma nüüd filmi stsenaarium ja ma ei hakka kirjutama. Aga mingi pikema jutustuse võiks küll kirjutada, humoristlikud, tulevad meelde Prini filmi Chaplin oli alati niisugune õnnetu ja tegelane, kelle aladel pistmist mingi võimuesindajatega politsei või maffiaga, jalakate pidin põgenema alati, tal õnnestus põgeneda. Et mingi selline tüüp võiks olla siis selle komöödia peategelane ja komöödias endas võiks olla no muidugi mitu liini ega päris Chaplini kopeerida. Kaisa. Noh, ma olen lugenud, kogunud neid Stalini ja nalja kõige ilusam valimistel, meelde tuleb, on Jaan Roosi päevikutest. Mees läheb Viljandi restorani, seljas on tal ainult pikad aluspüksid ja tagurpidi pööratud lambanahkne kasukas. Teenindaja küsib, et miks seal sellised riided seljas on? Mind tunnistati kulakuks, essan kulakuvorm. Minu maitsenali ei tohiks olla õel ja vaadates sedasama lingvistilist matsi kus esimene osa sellest raamatust räägibki tuntud inimestest, nende eludest ja räägib väga naljakalt nendest mõnikord ka päris teravalt, aga kordagi ei tunne ma, et kedagi siin alandataks. Nii et ikkagi naljale naljale vahe. Ma alanud on Eesti kultuurilugu. 87.-st aastast alates on Palamuse rahvas välja andnud ka Oskar Lutsu huumoripreemiat, mida on saanud suured eesti naljamehed nimetades vaid mõnesid. Neid taimla sai esimese Vladislav Koržets, Andrus Kivirähk loomulikult Toomas Kall, Erki kõlu, Mart Juur kõik teised, kõik teised. Kahjuks on selle saanud ainult et kolm daami, need on luule Komissarov, Ita Ever ja Anne Paluveer, kes kõik on näitlejad. Et kirjutavaid, nalja, daame siin ei ole mainitud. Aga nüüd on olemas küll need on olemas loomulikult, aga milles küsimus, et kas nali on kuidagi meeste monopol? Mehed on kirjanduslikult edevamad ja võib-olla on ka kuidagi intensiivsemad, et naisterahva kirjanduslik looming tundub rohkem keskmine loonud, tundub olevat selline kuidagi süvenenud, tõsisem, kuigi see ei välista üldse ka mingit huumorit. See ei ole küll välja antud, aga ma koostasin eesti epigrammi antoloogia. Ja siis mul oli ka seesama probleem, et naisautorid on nii vähe, kes oleksid epigramme kirjutanud, aga ikkagi neid on, Betti Alver näiteks ja siis peab, ütleme jälle üks inimene, kes on teenimatult humoristina ära unustatud, oli Anna Haava. Et tegelikult neid leiab ikka igast ajastust, aga võib-olla naisterahvastel ei ole, ütleme, see kirjutamine ei ole ka niivõrd asi, ometi aitäh. Näiteks ma rääkisin ühe inimesega, kes kirjutas nooruses luuletusi naisterahvaga ja siis ma küsisin, miks ta enam ei kirjuta, siis ta ütles, et ta nägi pealt oma kursusekaaslast meesterahvast ja nägi, kuidas oli pühendunud sellele luuletamisele, kuidas ta ainult luuletamisest mõtles. Ja siis ta tunnistas, et et noh, et mina ei suuda nii pühendunud olla, et mul on muid asju ka ilus ja et jäigi see siis sinnapaika see kirjutamine muidu oleks võib-olla veel üks hea naishumoristi juures sina häälega veel saanud seda preemiat, Ayala ma loodan, et saad minu arust viimasel ajal see midagi läinud näitlejate kätte, kogu see autasustamine ja kirjutavad inimesed ei saa seda vist enam kunagi. Kuidas üldse huumorit kirjutades jõuda kaanonisse? Oskar Lutsul on see õnnestunud, koogolil ka õnnestus, aga tema loomulikult ei mõelnud, et ta teeb nalja. Tema võttis seda asja päris tõsiselt. No, ma arvan, seda tulebki tõsiselt võtta. Ei no igat asja tuleb elus tõsiselt võtta, tähendab kui sa tahad kuhugile jõuda, muidugi võib, nalja võib ka teha, näiteks muidu telekat vaadata või arvutist laule kuulata või mis need on? Kui sa ikka millestki tahavad midagi saavutada, siis peab olema tõsine. See nüüd ei ole küll, et ma kogu aeg teen nalja, tuleb mulle meelde, Monty Pythoni film, rajani elutegevust oma päev Vanas-Roomas, Christie's eluajal või noh, vanas Palestiinas ja seal on siis mingi seltskond vange, kes lähevad kõik, kes seal on, siis need Rooma sõdurid on juures ja siis igaüks peab ütlema, et kuhu ta määratud, kas poomisele või vabaks laskmisele. Ja siis kõik ütlevad niimoodi alandlikult ja siis üks mees ütleb, et mina lähen vabaks laskmise. Ja küll siis ma tegin nalja koomisele äramis. Praegu ma midagi käsil, kas seal enam ei ole, aga on juba trükivalmis. Kas see naljakas või see on täielik traagika? See on tragikoomiline pidev 2019 kirjutasin näitemängu võistlusele monoloogi, mille nimi oli lambasihver või see räägib tõe ja õiguse esimese osa Oru Pearu abikaasast, kellel kogu romaani vältel üldse öelda, mis ta nimi on, tal polegi nime seal, kuigi ta esineb seal ikkagi päris mitmes kohas. Monoloogi, sellele lamba sihvile, kus ta toob oma nime loomulikult välja, tema nimi on Manuela ja ta üldse valgustab elu vargamäel läbi oma silmade, milles Tammsaare vaikib. See monoloogi ma kirjutasin ka teises variandis kirjutasin ta nii-öelda proosana, kus on ainult otsene kõne, mingit remarki ega tegevuste kirjeldus ei ole, anna ainult tekst. Ja siis ma leidsin, et kuidagi lambaseksist on vähe, et Tões ja õiguses on veel tegelasi, kes on ära unustatud ja siis mul tuli kohe meelde koerad. Tões ja õiguses on päris mitu koera, kes etendavad seal väga tähtsat lugu, nende pärast käiakse kohtus ühelased Pearu maha, ühe peksab Andres poolsurnuks. Ja siis on seal veel koer, kes ei lase Andrese ja Pearu vastavalt tütrepojale kokku saada, vaid läheb kohe Joosepile kallale. Neljas koer on seal veel ja siis mõned korrad ma kirjutasin ise juurde ja sellest sai siis näidend, mille nimi on Vargamäe koerad, üks kas on ka seal vahelduseks? Ja siis ma panin need kaks tükki kokku, nii et nüüd on kultuurkapital on juba toetus andnud. Et see peaks ilmuma maikuus ilmutusraamat, millel on kaks pealkirja, lambasihverpunkt, Vargamäe koerad. Ja ma usun, et nad on väga humoristlikud lood, kui nii võtta. Kuigi need koerad muidugi seal kaeblevad ja virisevad, aga lõpplahendused on, mõlemal on positiivsed, nii et ega ei saa ju niimoodi nalja teha, et seal kogu aeg esimesest leheküljest peale nalja tegema, siis muudkui aga teed. Seal on kurb ja momente ka muidugi. Kas midagi ei ole enam püha? Ma arvan, et selliseid inimesi, kellele midagi ei ole püha olnud, on ajaloos olnud päris palju. Kuigi nad on muidugi vähemuses olnud õnneks ja ma ei tea kunagi, ma kuulsin väidet raadiost, et küsiti minu arust Hardi Volmer-ilt, et kas Ta võib kõige üle nalja teha. Ja siis Volmer ütles, et näed, et on selliseid asju, mille üle ei saa nalja teha, nagu näiteks ränk füüsiline valu. Siis ma mõtlen, et midagi, aga tagantjärgi kui ta, kuna see lause mulle meelde jäi, siis ma olen leidnud, et jumal küll, et paljudes komöödiafilmides näiteks mister piini omades seal jumal küll, kus seal mingisugune tütarlaps mootorrattaõnnetusel saab rängalt vigastada ja on haiglasse reanimatsioonis ja kuidas piin temaga hüppab. Nii et saab teha küll ja isegi ma võin tuua ka eesti huumoriajaloost hea näite, kuidas surma üle nalja teha. See oli n karu taga lühikene hõljetan ühest mehest, kes läks mingisuguse sugulase matustele ja ronis liiga sinna haua ääre peale ja kukkus koos selle ümbritseva murukamaraga hauda. Siis viimane lause oli Jaagup õngitseti küll hauast välja, aga matusemeeleolu oli kõigile. Rääkimata lingvistilisest Matsust, kus meie armastatud eesti kirjanduse heerosed Tuglas, suits, Ristikivi tahavad üksteiest halgudega, annavad jalgadega kõhtu, makku ja mujale. Et kõige üle saab ja peab nalja tegema. Ei noh, ei pea, aga saab ega niimoodi see nali ongi. Sunniviisilise nalja teha ei saa. Aitäh Veiko märka selle vestluse eest aitäh selle raamatu eest. Erakordselt vajalik teos praegusesse kliimasse. Igatepidi mõtlen seda sõna ja tänu saatesse tulemast. Nagu sedastab huumoriuurija Liisi laineste on nali olemuslikult ajastu konteksti ja kultuurispetsiifiline ja lisaks kompab huumor tihti tsensuuri ja sõnavabaduse piire. Tegu on lihtsalt väga dünaamilise ja lõbusa vahendiga mille abil saab nii mõndagi korda saata nii kirjanduses kui ka ilus. Ja selleks, et eesti nüüdishuumorit veidi lähemalt uurida, olen külla kutsunud kaks inimest, kes huumorit tihti kasutavad. Tere tulemast näitleja ja äsja Ants Lauteri noore lavastaja preemia pälvinud Kertu Moppel, tere ja Kalamburist Jaagupi Reiter. Oliver Lomp. Tervist. Alustuseks on mul teile üks päeva käeline anekdoot esitada ja siis loodan, et sellele reageerite, kas olete valmis kütta? Niisiis, Juhan loeb ajalehte, Juhan, mitte Juku. Juhan loeb ajalehte, jäi Sammy mitte midagi aru, ütleb, et vaatab siis vähe lähemalt, milles asi? Temast ajalastasitlesed, ah see niuke hiina keeles? No näed, seda ma kartsin. Tee ei naernud selle peale sugugi. Kas te olete tihti kogenud seda, et nali ei õnnestu ja kuidas te sellele reageerite? Oleneb vist kus kontekstis, sest et kui sa eravestluses teed mingi nalja ja keegi ei naera, siis sa võid lihtsalt sujuvalt jutuga edasi minna, sellel ei olnudki nalja, pretensiooni see, selles mõttes, ma arvan, juhtub kõigiga iga päev 10 korda ja see on väga okei, kusjuures huvitav uuring, mis ma lugesin, oli selle kohta, et miks arvatakse, et mehed on naljakamad. Tihtipeale on see, et mehed üritavad rohkem, ehk siis mehed lihtsalt teevad rohkem nalja, nad on enesekindlamad, nad julgevad teha ja kui neil ütleme, 60 protsenti naljadest läbi kukub, 40 toimib ja siis inimesed arvavad, et vot see on üks hea, väga tore naljakas mees, eks ju, sest keegi ei registreeri neid nagu luhtunud katseid. Aga jah, vot siis on halvasti, kui sa teed nalja ja teatrilaval või kuskil avalikkuse ees, ühesõnaga et kus inimesed on maksnud ka selle eest. Ja vot siis, kui see nalja ebaõnnestub, siis on väga halvasti. Ei ole hea tunne, ütleme nii. Ja selle eravestluses on nagu Kert ütles, et noh, mis seal ikka, tekib korraks selline paarisekundiline, piinlik vaikus, mõni võib-olla natuke viib su nurka üles viisakusest ja siis läheb edasi, eks ole jutt, aga see, see on huvitav, see, et mehed on naljakam kui naisterahvad, et see ongi siis ilmselt meeste kvantiteedi pealt, et jah, me üritame rohkem. Võib-olla protsent õnnestumisprotsent on naistel paremini, seda statistikat meil võib-olla ei ole. Eks seda võib ka näha eesti humoristide seltskonnast, kus naisi lihtsalt on murdosa võrreldes meestega. Miks sa küll huvitav nii on, võib-olla sellele on siis ka see tõesti, mehed üritavad rohkem teha karjääri huumoris? Ma arvan, hea, et ma arvan, et kui sa oled poiss, kelle naljadele reageeritakse, et siis sul tekib tunne, et sa oledki väga naljakas ja isegi ei hakka küsima endalt küsimus, et kas mees saab olla naljakas, kas aga naised küsivad endalt küsimusi, kas naine saab olla naljakas, enne kui nad lähevad, tähendabki tegema ja sealt tuleb see väga suur vahe juba sisse, psühholoogiline vahe? Jälle teine uuring, mis ma lugesin, ma ei oska praegu allikatele viidata. Aga USAs tehti selline uuring, et testida, et kas mehed naljakamad, kui naised laste anonüümselt nalju kirjutada meestel ja naistel või siis võeti meeste mees kolmikute naiskolmikute sellised, nagu Vanlinerid saadeti, need ülikoolist täitsid uuringud, saadeti auditooriumis ringi ja kui need olid anonüümsed, hindasid inimesed meeste ja naiste nalju võrdselt. Samamoodi ei olnud vahet. Aga kui seal oli autori nimi taga oli kas mehe nimi või naise nimi siis ütleme nii, et meeste nalja truulisid kõvasti rohkem. Et meestel natukene on see eelis, et me psühholoogiliselt ikkagi nagu usaldame neid rohkem. Ja me arvame natuke rohkem, et see, mida nad teevad, on kuidagi läbi mõeldud või täpsem. Ma ei tea mingi paralleel tuua näiteks võib-olla muusikast näiteks räppmuusikast siis viimastel aastatel on nendega nagu naisräpparid või eks ole tõusnud, eks ole. Ja tegelikult noh, 10 aastat tagasi seda Eestis ju praktiliselt üldse. Et see on niisugune normaalne ilmselt noh, nii-öelda jutumärkides normaalne protsess, et praegu naised on nagu tõusmas, eks ole. Näiteks mulle meeldib väga suhelda oma noorte sugulastega, sest et ennast lapsed puhaste mõtetega, no on lahedad ja ma ei tea, minu arust tüdrukud, naljakamad, tuleb see sotsiaalne surve vist peale, vaata et noh, poisid on justkui naljamehed, eks ole, naljamees, nalja naljana, kõlab jaburalt nalja, nainet, nalja, nalja, selline väga jabur. Aga naljamees on ju sõna isegi, marustasin KEKis ka üleval. Kindlasti on säkis üleval. Juba oleme jõudnud nalja kirjutamise juurde, Kertu mainisid seda uurimuste, kus lasti saata kirja pandud nalju, mida teeb naljaga kirja panemine. Küsimus on vist hakkab sellest, et mis on nali ehk siis, kui sul on nali puhtalt teksti põhjal ja sa suudad selle kirja panna näiteks Kalam, puurid, väga hästi töötavad kirjapanduna pole probleemi, väga paljud sellised con tekstiga seotud naljad töötavad väga hästi kirjapanduna. Aga kui me räägime, tähendab koomikustest, seal on just oluline see, et see naljati Liveri või noh, esitas, on väga hea eestikeelsena. Et see esitus teebki tihtipeale pool tööd ära, et oleneb Sandrist, Amuuridega lühivormiga, kutsungi kemisesse, kallan puurideks praegu. Mõned Kalam, puurid töötavad kirjapildis palju paremini ja, ja mõned on kirjapildis siuksed. Keskmised, või allpool seda, aga kui hästi esitest on väga hästi kõlab, see on hästi erinev, kuigi ütleme, et mõni nali töötab mõlemat pidi väga hästi. Näiteks no igal juhul mitte see, mis enne lugesid see töötaja kirjasena, seega seda teadsin ma juba päris alguses, ütleme kohe ära pärineb kusjuures toredast robotist ma kutsun Liisi lainest ja Eesti kirjandusmuuseum on koostanud nimelt sellise kodulehe, kus on üleval väga suur andmebaas anekdoote. Ja seal saab valida kahte sorti anekdoote. Need on siis rahvustepõhised ja kõik muud ja, ja siis on seal üks selline nupukene, kus saab vajutada. Ehk mul veab. Ma tegelesin sellega eile õhtul veidikene ja vajutasin, ehk mul veab iga 10. kord natuke vedas, see oli siis üks nendest, kus veidikene tuli selline vähemalt lugedes, nagu hakkas, naljakas. Eriti kui mõelda seda, kust praegu Eestis kõige rohkem nalja tuleb, need on ikkagi ütleme ausalt, ajalehed, seal saab lükata naerda, räägime veel Nalja žanridest, oleme maininud juba anekdoote, kalambuure, on olemas ka humoorikad, vested, ütleme huumoriga, proosa, aga on ka laulud, Stand-up miimid. Mis on praegusel eesti huumorimaastikul kõige populaarsem žanr? Ma arvan, et kindlasti meemid on praegu ruulivad noorte seas vähemalt, et on ju mingisuguseid karaktereid, kes ei teagi, võib-olla nendest meeme terve maailm täis kes on kunagi fotopanka mingisuguse tihendast üles lasknud panna ja siis ta nüüd rändab, stan, võib-olla kuulsam inimene kui mõni päris nii-öelda kuulsus, keegi nime ei tea, aga, aga ta ringleb ja ringleb ringi, vaid ma arvan, et see võtab natuke meie selle ühiskonna praegu kokku, et seda on lihtne tarbida. Me kolm sõna tihtipeale selge, lähme edasi. Kahjuks liigume selle süvenemis vaba kultuuri poole, kus lihtsuses peitub võlu ja olen isegi tähele pandud, kui sa teed mingi nalja, mis nõuab natuke rohkem süvenemist ja siis ei toimi nii hästi lihtsusendid. Ja teine asi on veel see, et ma ise õpin ajalugu ja kui sa teed mingisuguse enda meelest ülihea nalja ja see kasutatud mingisuguseid fakte, mida noh, pigem vähem protsenti inimestest teab, siis sa võid Ülija nalja teha, aga ei ole mingit tagasisidet. Kui tihti on juhtunud, et tähendab pidel või, või mõnes etenduses tõesti järgneb piinlik vaikus, järgmine kord see töötab, kas nali sõltu parasjagu valitsevast poliitilisest kliimast või lihtsalt kliimast või mis on selle nalja valem? Hästi tihti on see, et oleneb, kuidas publikatest tunneb, ehk siis kui sa saad publiku soojaks, siis noh, see on hea. Aga teine asi on see, et väiksemates kohtades on raskem nalja teha, kui sa lähed pisikestes kohtades, kus publikus inimesed tunnevad 11, neil ei ole seda anonüümset tunnet, tihtipeale ongi see, et mida suurem saal, seda lihtsam on neid naerma saada. Paradoksaalsel kombel ja mida väiksem ehk siis kõik need open, Maikide asjad, et kus sul on nagu oma inimesed saalis tegelikult need on keerulisemad. Sest et seal ei teki seda nagu naeruresonantsis tihtipeale inimesed naeravad sellepärast, et neil keegi kõrval naerab, et kutseline retooriline refleks, mis seal tekib, et kui sul terve ruum naerab, siis sa ise nagu naerad, tõenäolisemalt. Aga kui sulle tundub, et keegi natukene paned, kuuleb, kas sina naerad või ei naera ja ta tunneb sind, et siis inimesed nagu naeravad vähem ja ma arvan, nende piirangutega. Praegu on ka see, et kui sul on nagu pooled kohad tühjad, sinu kõrval, et siis on väga raske, on nagu pannes saali resoneerima. Ja teine asi on see, et mis ei tööta kunagi, mis alati nagu halb. Neid asju on väga keeruline ette näha, selleks tuleb hästi palju publiku proove tegema. On naljad, mis olid eile naljakad, aga täna enam ei ole, ehk siis mingi päevapoliitiline asi, mis on, nagu eile oli päevapoliitiline, täna enam ei ole, need naljad lähevad vahepeal ühe päevaga maha. Et kui me Tõnisega oleme neid tuure teinud, siis tõesti noh, et üks päev oleme Valgas töötab kaks päeva hiljem Võrus. See on juba vana nali, see ei tööta, et sellel tuleb nagu hästi silma peal hoida. Kas sama toimub ka reklaamimaailmas? Ja kindlasti, no kui me räägime reklaamist sotsiaalmeedias, siis kõige sellised paremad ja andekamad postitused on, on need, mis haaravad kohe mingi päevapoliitilisest teemast kinni need saavutavast, ilma mingisuguse promorahad. Ta saavad orgaanilise leviku erinevates Cru, kuidas inimesed ise jagame, siis ta saab selliseks suureks naljaks, mida teinekord kirjutab mõni portaal, sellest uudis, et näete, tehti selline nali, et see kiirreageerimine päevakajalise nalja see on, see on väga kõva Viti, et siin oli näiteks Jaak Joala monumendi ümber see see kasti lööma, siis järsku hakkas ju see lumepall veeres kõik tegi seda kasti nalja, lõbuse nagu tüütab ära ka, et sa pead seda õigel hetkel tegema, kui sa teed juba, ütleme see kasti nalja on juba ongi 10 korda tehtud ja siis sa ülehomme avastad, et võiks ka teha, siis see on juba langustrendis, et et Bernie Sanders oli laagrisse Lewisem, Joalatasin kõvasti igale naljale omase eluaeg ikkagi päeva käes naljale, kui oluline on huumori kirjapanemise juures see, et nali oleks äratuntav või et ta oleks just vastupidi, originaal? Ühesõnaga, nalja olemas on see, et see tekitab mingi tuttav olukorra, millest inimene ära tunneb, tood mingi asja, millega ta suhestub ja siis keerad selle pea peale, eks naljale on alati kaks osa, üks on see, millega sa saad inimese konksu taha, ta arvab, et tuleb nüüd ettearvatav lõpp, mis sa teed seal pandi mis on ootamatu ja et selline sissejuhatus, eks ole, sellel kirja pandud naljale siis et võib-olla toimib see, mis enam võib-olla super aktuaalne ei ole, aga kui sa teed talle ikkagi konteksti loodi, siis juhatasin nalja sisse ja siis teed, siis ta ikkagi jääb naljakaks. Kas naljategemine on õpitav? Muidugi, see on täiesti tehniline asi, kuidas ühesõnaga naljakal oma struktuur sulle Premissit vajab ja mis on siis see, mis on see, millega sa näitad, et millest see nali on, noh, näiteks ütleme, Jaak Joala monument, kõik tunnevad ära, son, Jaak Joala monument ja siis sa teed sellega midagi ootamatut, paned selle kuhugi Star Warsi konteksti või midagi sellist. Ja see on see point. Küsimus on selles, et et naljale on väga selge värsimõõt nii-öelda, et kuidas tähendabki, kirjutad siis tegelikult on õpikud olemas, mis ütlevad täpselt, kuidas sa selle asja üles pead ehitama. Lause lauselt ehk siis rütmiskeem on ju ka ettekirjutatud me tunneme kõik Soleti mõõtu ju. Et värsimõõt on ju ka olemas, aga lihtsalt osad inimesed on Shakespeare'i osad inimesed ei ole nii, et sealt tuleb see loominguline inimese enda, ma arvan, selline nagu andekus või loomingulises, kui nii võib öelda, tuleb sisse. Et kõik inimesed, kes kirjutavad selle, noh, ma nüüd robotid teevad sedasama moodi, eks, et robotitel on ette söödetud seda valemit, kuidas nalja kirjutada, aga kõik robotite loodud naljad ei ole naljakad, osad on, osad ei ole. Aga ma arvan, et see tulebki sellest, et kas inimene ise see, kes seda nalja teeb, tajub seda kultuurilist konteksti, kus ta elab. Robotid mängu tuues nalja, tulevik nagu ka väga paljude muude valdkondade tulevik võib olla ikkagi väga suure osa naljadest robotid ära, et kui robotid suudavad nagu väga adekvaatselt lugeda, et mis siis näiteks sotsiaalmeedia like kogunud ja mis uudised praegu on aktuaalsed, et siis nad suudavad mingisuguste valemitega luua olemasolevast uudisest juba ise nalja, et ma arvan, see tulevikuvärk. Aga kuhu jääb siis autentsus, kuhu jääb suur autor ja nüüd ma küsin, mis on autentsus, kes on autor tihtipeale see autor võib-olla ka kultuurikonteksti. Ja mis on autentne jah, et see on väga suur küsimus, ma arvan, et just tänu nendele robotite ja tehisintellekti teemal, et me noh, hiljemalt paarikümne aasta jooksul me põrkume selle küsimusega kindlasti, et, et mis siis on see inimese aju või mis seal üldse looming? Mina ei oska nendele küsimustele vastata, aga ma arvan, et see on natukene keerukam vastus kui see, et ongi inimgeeniused ja ainult inimene suudab luua midagi sellist, mis on nagu noh, ma arvan, et kui naljavastuvõtja naerab, siis järelikult see oli hea. Kui seda tegigi robot, siis järelikult see nali toimib. Ja ma ise arvan, et loominguli olulisus ei kao kunagi. Et keegi ju peab kuidagi loominguliselt ka neid roboteid juhtima lõppkokkuvõttes, et et anda neile mingisuguseid uusi nurki ja, ja noh, misiganes programmeerimiskeele läbi, et Tallinna edasi lihtsalt robotame kõrval. Mulle tundub, et siis on suurem loominguline panus ka vastuvõtjal, ehk siis nendele inimestele, kes siis hakkavad, mis nalju jagama, et sa tunned, et sa oled ikkagi selle nagu asja sees nagu autor sellega, et sa valid selle roboti nalja välja, jagad seda näiteks? Ma arvan, et see autorid, taak on kõikides kunstižanrites hästi tugev ja väga keeruline on sellest üldse üle saada. Võib-olla aitab, pääsin juures kaasa huumor, mis on huumoriroll praegu aastal 2021? Keeruline aeg Eesti ühiskonnas üldse. Minule tundub, et huumorile praegu võtmeroll, sellepärast et me elame ikkagi väga kummalisel ajal ja nii mitmeski mõttes ja nii Eestis kui globaalselt. Et ma arvan, et selliseid veidraid aegu peabki üle elama mingis mõttes läbi huumoriprisma, sest et muidu see kõik muutuks liiv Kadepressiivseks. Et see nagu arstide puhul, et arstiteaduskonnas musta huumorit tehakse väga palju ja siis sellepärast, et, et sa oled iga päev väga, väga muserdav keskkonnas, tegelikult sa pead kuidagi selle nii-öelda heaks või lõbusaks mõtlema, et samamoodi on siin see, et me aasta aega tagasi ei kujutanud ette, et me kaubanduskeskuses kõik on maskid ees, see tundub nagu kuskilt ulmefilmist. Ei hetkel just lugesin, et uudiste noormees Ameerikas Suurbritannias ärkas koomast üles. Ta oli enne seda pandeemiat, laagreid ja rünter näeb, läheb seda uut maailma, see ongi talle nagu mingi täiesti, see on ulme. Et mina arvan, see huumorivõtmeroll taas ühiskonnas ja meil eriti arvestades ka, mis siin Eestis siin toimus seal mõned kuud tagasi, eks ole, siis no ma ei tea, seda peabki natuke huumoriga võtma. Nõus, sest et mis on huumor, huumor, väike ventiil. Et nad samamoodi see naljaülesehitus, et täitsa alguses tõstatavad sellise keerulise teema või sa teed mingi nagu tõsise väite ja siis sa pöörad selle väike tagurpidi ja sealt tekib inimesel nagu impulss sügavalt välja hingata, mis moodustab sellise nagu naeru. Ehk siis ma arvan, et seal väga-väga vajalik ja, aga lihtsalt mul on kahju, et ei ole nagu ma ei tea, kas mingi nõukogudetraditsiooni pärast või milles on asi, aga mulle tundub, et meil ei ole piisavalt huumorit, meil ei ole huumorisaateid, meil ei ole huumorirubriiki, on hästi vähe, ta ajakirju ei ole ja ei ole ka sellist päevakajalist huumorisaadet, näiteks, mis võtaks kokku nädala sündmused. Et ma nii tunnen puudust sellest, sest mul on tunne, et praegu oleks seda kõike vaja ja ei ole ka nagu väga sellist nagu kiiresti reageerivaid päevakajalist, see tähendab, et on sellised toredad nagu need õhtut, kus siis inimesed räägivad oma eraelust suhetest, et hindamist, mis on nagu ülitore aga just seda, et meil oleks sellised nagu poliitilisi koomikuid, et kui midagi poliitikas juhtub, et siis noh, teeme jälle mingi fopa õhtu või Comedy, Estonia või mis iganes, siis sul on vähemalt mingi kolm-neli inimest, kes need teevad mingi poliitilise seti näiteks. Mida siis inimesed, noh, mina väga ootaks seda, et kui keegi kuskil teeks, oleks esimene, kes kohale jookseb, ükskõik, kas nad teevad seda teles, raadios, kus iganes live is. Et sellest tunnen tuld puudust, aga nüüd tuleme tagasi päris alguse juurde, kus ma tsiteerisin Liisi lainest, et huumor peale selle, et ta on alati ajastu konteksti ja kultuurist siidile, ta alati kompab ka tsensuuri ja sõnavabaduse piire. Mulle tundub, et see pähkel on veidikene siin kuidagi selle süsteemi sees takistuseks, et sellise euroopaliku või läänelik nagu sõnavabaduse ja tsensuuri küsimusega. Me alles kallibreerime oma ühiskonnas, kuidas sellele täpselt õigem oleks läheneda, et piss aitaks seda kuidagi võib-olla hirmu kellelegi haiget teha, natuke leevendada, või kus, kust me leiame selle õige koha? Seal vist on üks asi, ma olen ka rääkinud sõpradega hästi, palju sellest, et kas nali võib-olla solvav, kas me võime teha nalja puuetega inimestele, kas me võime teha nalja vähemuste üle ja seal lihtsalt on üks võtmeasi või kui see nali on hea? Ehk siis, kui see nali tekitab selle tunde, mitte et ma naeran juudi üle, vaid et ma naeran fašistide üle, et sa võid rääkida väga hullu holokausti nalja, aga niimoodi, et pihta saavad fašistid, mittejuudid. Ja kui sa muutub selliseks nagu mõnitamiseks mõnitamiseks selle ühiskonnagrupi või vähemuste, et nende pihta siis see minu arust ei ole naljakas, et kui need kivisaare asjad lahti läksid, eks ju, ja kogu see asi siis noh, minu arust need ei ole head naljad, minu arust see on üheselt solvav, sest seal puudub see naljale omane struktuur seal lihtsalt natuke selline nagu ostilikke tohma, mainin mingit nagu teravat teemat ja siis see tekitab sellist nagu noh, nagu koolilastes võiks sellist kihistused Haada ütles ropu sõna juut. Ja see minu arust ei ole tehniliselt nali, see ei ole tehniliselt naljakas, lihtsalt solvang. Ja see on minu kui nagu kirjutaja arvamust ja sellepärast sellised asjad ehmatavad ära inimesed ja nad arvavad, et ahah, et ma ei tohi midagi öelda, muidu ei homode kohta nalja teha, ainult siis, kui me ei saa omale, on siis võib-olla tohid, eks ju, aga mitte liiga teravalt. Ühesõnaga, mis ma arvan, et me oleksime julgemad, kui me ise räägiksime rohkem ka sellest naljastruktuurist ja kõigest sellest, et sa võid teha. Ma olen naernud nii õudset asjadele oma elus, ma olen nii kohutavat asjadele ja nüüd ma olen ise teinud väga kohutavaid naljusama, mis räägib, vaata need nõukogude aegsed anekdoodid, mis liikusid, see oli, sellepärast nad said liikuda, liikunud avalikult, sa saad oma sõpradega rääkida, ei kujuta ette õudseid, nalja oma sõpradega teen õudne, lihtsalt rõve. Aga me teame, et see on seitsmepatja, et me nagu naljad ei jõua meie nagu seltskonnast väljapoole, me võime seda teha. Ja ma tean, et need inimesed, kelle juuresolekul ma teen nalju On väga liberaalsed inimesed ja on väga empaatilised inimesed ja nad elu sees ei solvaks kedagi nagu päriselus sellistel teemadel või kui ma teen oma sõpradega samu nalju, kes seal ka võib-olla mingid vähemused. Nad tunnevad mind, mina tunnen neid, ma tean, et ma võin nendega teha, nad teevad ise neid nalju ja kõik on nagu väga tore, et ühesõnaga, et see annab selle nagu pinge lõdvestust, mida tegelikult meil on ühiskonnas vaja. Aga jah, nüüd ongi küsimus, et kuidas saada inimesed julgemaks ja see võlusada vist ongi see, et seal peab olema tegelikult tehniliselt hea, et sa ei tohi nagu sihtmärgist mööda minna, sest et siis sa oled. Siis sa oled kaotanud nagu. Ma olen nõus, et ma teen samamoodi sõpradega ikka kohutavaid nalju mulle üldse mitte mingit filtrit, ela teatud sõpradega ja me teame, et meil tegelikult on normaalsed vaated. Me oleme liberaalsed inimesed. Et aga naljakal filtrit ei ole, aga see ongi see seif Speys, kuigi ma olen vahetevahel mõelnud, et kui ma kirjutan Messinduslikud keeviaks, eks kontekstist välja võtma, eks ole, major absoluutselt mõelnud, nii nagu ma kirjutan päriselus ja et kui keegi peaks kuskil nägemispäris, õudne, kohutav. Mulle endale psühholoogiliselt vajalik see, et ma vahepeal kehastav peasossiks. Et mõista, miks inimesed on rassistid, siis ma vahepeal pean tegema vist ise kuidagi seda rassistliku nalja, et ise nagu aru saada sellest seestpoolt. Et mis asi see on. Ja samal ajal ja mille üle ma naeran, ei ole see inimene, kellele ma nalja teed, see vähemus vaid. Ma naeran enda üle. Karakt enda karakteri ei ole hea, et kuidas on võimalik, et mina suudan järsku nagu kehastuda selleks, mida ma tegelikult ei ole. Ja siis mu sõbrad naeravad ka selle üle, et vaat kus nüüd tuli ikka inimesest ikka õudne rassist välja, et see on nagu naljakas või kuidagi dissonants tekitab seda nalja. Mina ise olen väiksest peale uskunud, et huumor päästab maailma. Kas see on nii, vahepeal Moveendumus hakkas veidikene kuluma? Ma arvan, et mida huumor teeb ja tal on see võimekus, ta annab selle kõrvalpilgu ikkagi. Et kui sa oled ühes olukorras sees, jaurad, jaurad mingite inimestega, muutud juba vihaseks, kas üritad mingit probleemi lahendada, ei saa nende asjadega hakkama ja kui keegi teeb õigel hetkel õige nalja, siis tõmbab sul pinged maha. Ta tõmbab sul nagu hormoonide normaalseks, et ühesõnaga et sellel hetkel, kui sa oled põhimõtteliselt kellelegi virutamas, et siis see on väga hea, kui keegi teeb seal kõrval mingi nalja või teeb midagi sellist, mis nagu lõdvestad pinged ära. Ja ma nüüd ühiskonnas on täpselt sama moodi, et kui poliitiliselt on nagu, ma ei tea, kaks suuremat erakonda üksteise vastu minemast nagu rusikat, kui sa pead kõrvalt neid nalju tegema ja oluline, minu arust võiks jällegi, et ma tunnen puudustest, Eestis seda ei ole. Sa pead tegema neid nalju niimoodi, et ka nemad kuulevad, et näiteks peaminister ei võtaks ennast liiga tõsiselt. Ja ma nõus ja ma arvan, ka huumor muudab isikliku maailma individuaalselt maailma, et ma olen viimased aastad võtnud endale selles suhtes, ma nagu ei viitsi vihastada olmeasjade üle, et näiteks kui ma bussist maha, siis mul on kaks valikut, kas kirun ja vannun ja oi kui halb lugu või siis ma naeran enda üle, et kuidas ma sain niimoodi, et palju parem on see teine variant, et elu mitte liiga tõsiselt võtta, siis iga päev võib meeletu pisikeses äpardusi. Noh, kas ma nüüd olen nagu vihane selle pärast või siis silikaat hoiab sul mõistuse endal korras. Suur tänu teile, Oliver lamp, Kertu Moppel, et tulite ja rääkisite, meile ei teinud. Aga ma arvan, et väga paljud sai selgemaks, hakkame otsima näljastruktuuri, hakkame iseenda üle rohkem nalja tegema ja loodame, et see kõik jõuab ka kirja sinna. Lugupeetavad. Nüüd esitab Merca mõned tekstid 2020. aastal ilmunud luulekogust ise kunn, mille on välja andnud kirjastus jutupesa toimetanud Heiki Vilep ja illustreerinud Albert Kulk. Eeter lõpes. Eeter lõppes, eeter otsad andis tarne hambas haigutama saun. Norra ütles, et seal teie kandis vähe tarbib toodet imik kui ka rauk. Rõõmsalt tiibu laiutab nüüd infruendsa. Paralleelselt tema kõrval lendleb paragrit. Eetrit saada võid kas Brüsselist või pensast aga neisse paikadesse liiga pikk trip. Tõbedel ei ole aga kuhugile kiiret. Hordidena ründavad nad nõrka organismi. Haigusraisk ei tunne rahvust ega riigipiire. Ei ta peale hakka, hammas pipraviin, ei Fiski. Suguvõsa suguvõsa puhkeb õide korra igas aastas tahumatult pähe põige tahutakse saasta. Vaikses aianurgas viljub evinilisi kaine Jüravad kui Jüralised sugu, puised taimetrimmeri kaunu Tiit ja tema tiirust sõsar kustutavad krundi piirilt vohkva suguvõsa. KeskCarlovat väike õlu näpu vahel. 16 46, seisab naine segaduses. Aristil tähe kuu sügab ühte jalasäärt teise varbadossuga. Kuhu minna, ahib taevast. Ahest jumal otsustab. Seljakott on must ja priske, jopehõlmad põlvini, nüristab ja pilvi kogub kuu- ja tähe võivini. Väike õlu näpu vahel. Teised ilmselt siis. Kuhu minna, küsib endalt. Ees on neli teed. Väike õlu näpu vahel. Puhas Saku Kuld püüab käega mõtte õhust. Otsin litsi. Tühi on uulitz. Lits hüüan. Ei ole nüüd meilitsi otsin meil litsi. Järgneb kultuurisoovitus. Meie kinodesse on neil päevil jõudnud lausa kaks uut eesti kirjanikele pühendatud dokumentaalfilmi filmis Betti Alver. Ilma uks on irvakil portreteerib režissöör Enn Lillemets oma lähedast sõpra ja kaasteeliste Betti Alveri intiimses. Mälestusfilmis aitavad lillemetsal luuleklassikut meenutada ka näitleja Saara Nüganen ning kirjanikud Viivi Luik, Eeva Park ja Mats traat. Filmipingeväljade aednik, peategelaseks on aga novellikirjanik ja luuletaja Mehis Heinsaar. Kuivõrd selle režissöörid Joosep just ja Katri Rannastu on varem olnud seotud esmajoones erinevate loodusfilmidega? Ei ole üllatav, et loodustama erinevates ilmingutes kohtame selleski linateoses rohkelt. Aga lisaks saavad sõnaga mõned inimesed. Moodustub fragmentaarne rännak väikeste vahepeatustega, mis võimaldab põgusa pilgu heidu Mehis Heinsaare maagilisse oma ilma. On hea meel, et eesti kirjandus jõuab niiviisi ka kinolinale. Selline sai kaheksas seekord huumorist kõnelev kirjandussaade koogol, kus täna said sõna naljamehed Veiko märka ja Oliver Lomp ning huumoridaamid Kertu Moppel ja Merca. Saate on kokku pannud Helle Paas. Koogi oli toimetaja on Maia Tammjärv ja mina olen Kaisa Ling. Aitäh kuulamast. Head huumorisoont ja kuulmiseni. Kahe nädala pärast.