Sõnaga koogol. Tere, head klassikaraadiokuulajad, see on kirjandussarja koogol üheksas jagu, kus käsitletakse mitmesuguseid teemasid nii kirjandusest kui elust. Peaasjalikult aga ikka kirjandusest. Kogu aeg oli toimetaja on Maia Tammjärv ja mina olen Kaisa Ling. Tänases saates teeme väikest viisi kummarduse lahkele kodujaamale klassikaraadiole ning mõtiskleme muusikast, kirjanduses ning kirjandusest, muusikast. Peagi kuulete minu vestlust kirjaniku Jan kausi ja helilooja Timo Steiner iga, kus arutleme Helija sõna libreto diafolkloori üle ning läheme omajagu tiibikski. Lisaks kuulame luuletaja Ave alavainu musikaalseid tekste klassikaraadio põhjatust arhiivist ja soovitame Maiaga kvaliteetseid teoseid. Esmalt aga pakilisemad asjad, nimelt kirjandus, uudised, ehti, käesolev märts on pealtnäha väga kultuuriürituste vaene kuu, siis üht-teist päris suurejoonelist ikkagi toimub. Muidugi on emakeelepäev tänavu suuresti internetti kolinud, aga nagu näitab näiteks aastaid vikerraadio eetris kõlanud etteütluse populaarsus ei ole veebikeele sündmustes esiteks midagi uut. Ja teiseks ei midagi ületamatut. Nii kuulutatakse tänavugi emakeelepäeva Kristian Jaak Petersoni sünniaastapäeva ümbruses välja. Kultuur kab Vitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid. Kuni välja kuulutamiseni on huvilistel ERR-i kultuuriportaali vahendusel võimalik tutvuda nominentide mõtete kaemuste seletuste jakk Laarimistega. Lisaks suure Kulka auhindadele selgub emakeelepäeva raames aga ka tänavune Gustav Suitsu luulepreemia võitja. Veel enne seda ehk 12. märtsil kutsub aga Rahvusraamatukogu emakeelepäeva virtuaalkonverentsile nimega eesti keele elujõust kell 11 starti val ettekandepäeval astuvad teiste seas üles Toomas Hendrik Ilves, Andra teede, Tiit Hennoste, Karl Martin Sinijärv ja Justin Petrone. Reede, 12. märts toob keelehuvilisteni aga veel ühe olulise arutelupäeva. Eesti keele instituut ja Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse instituut korraldavad suumi keskkonnas konverentsi eesti keel normi ja vabaduse vahel. Pika päeva jooksul tuleb muu hulgas juttu näiteks keeletoimetaja soovidest, teismeliste keelest, keelekorralduse müüdiloomest, keele elujõulisusest, aga ka sinonüümidest. Jah, huumorist hoidke silmad ja kõrvad lahti, kirjandussündmusi toimub kõige kiuste. Nüüd aga minu vestlus Timo Steineri Jan kausiga. Head kuulamist. Lugupeetavad. Mul on hea meel, et minuga koos on siin klassikaraadio suures stuudios kaks loojat olulist loojat ka minu enese mõttemaailmale. Need on kirjanik Jan Kaus, tere tulemast tervist ja helilooja Timo Steiner. Tere. Ja olen teile esitanud võib-olla väikese väljakutse. Et sooviksin täna koos teiega mõelda muusika ja kirjanduse kohtumispunktidest, võib-olla lõikumispunktidest isegi ehk läheksimegi kuskilt niimoodi vaikselt mõtlema. Kuidas teile üldse tundus minu ülesande püstitus, millised mõtet ei lähe esimesena pähe, turgatas, et kui ma hakkasin nõudma, et mõtleme muusikast ja kirjandusest korraga. Ammendamatu teema turgatas meelde kuidagi magistriõpingute ajal, Toomas Siitan on selline õpetaja, kes tegi sissejuhatust ja ta ütles, et üks väga selline ohtlik teema, mida lauljad alati valivad, on muusika ja sõna seosed, et pärast nad avastavad, et tegelikult ei ole mitte midagi kirjutada. Või sellele väga raskelt läheb, see ta hoiatas, et te peate väga kindlad olema, kui te tahate seda teemat käsitleda. Mis mõttes siis noh, et kui sa hakkad neid sõna ja muusika seoseid otseselt uurima, et mismoodi muusika reageerib sõnale või mis iganes artiklid on, et, et tegelikult ei ole see üldse väga kerge. Et see ei ole nii lihtsalt, et kui tunned ennast kuidagi kodus lugemise ja muusikaga, et sa võid selleni lennult ära lahendada. Ta avaldab väga tõsist vastupanu mingil hetkel Nõus, nõus jah, sest seal on niivõrd palju erinevaid külgi, erinevaid aspekte, erinevaid põimumisviise. Võime alustada mõtlemist näiteks sellest, et mis on kuidagi loomulik muusika ja sõna kohtumispaik ja mulle tundub, et ehk see võiks olla folkloor. Kuidas teile. Jaa, absoluutselt, sest ju kirjandus küll eesti keeles seostub, eks sõnaga kiri, ehk siis kirjandus on midagi kirjalikku. Aga kirjanduse juured on ju tegelikult suulises esituses. Siis, kui Bob Dylan sai Nobeli kirjanduspreemia, siis ta ju oma kõnes just viitas sellele et laulusõnad on tegelikult mõeldud ettekandmiseks, mitte lugemiseks. Ühesõnaga ta mulle tundus pisut distantseeris ennast sellest nagu kirjanduse kirjalikust traditsioonist ja oma kõne lõpus taju tsiteeris hoomerost udusse ja avaridu. Ja see on huvitav, sellepärast et Homerose esijoodos ka ju väidetavalt algselt liikusid linnast linna ja nii-öelda võistlesid umbes nii nagu tänapäeval või kuskil seal 20. sajandi teisel poolel hakkasid omavahel võistlema kusagil räpparid hakkasid omavahel nii-öelda mõõtu võtma ja see mõõduvõtmine oli ju suuline. Ma nii täpselt ei tea, kas oli ka muusikaline, aga ühesõnaga, eks ju need ka meie läänemaise kirjanduse juured on tegelikult nagu suulises traditsioonis. Ja suulise traditsiooni puhul ei ole sõna ja muusikavahelisi seoseid üldse raske nii-öelda leida või tuvastada. Ma soovitan selles osas lugeda. Paar aastat tagasi ilmus eesti keeles Oliver Chaplini koostatud raamat kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas. Ja seal ta kirjeldab seda, kuidas luuletajad siis algselt reisisid ringi ja nende Sis hindamiskohtadeks olid suured avalikud üritused, kus nad said omavahel võistelda. Ja noh, ühesõnaga püüda siis publikut kogu tähelepanu, lugupidamist ja ka auhindu, et selle peale on huvitav mõelda, milline mälumaht pidi kunagi nendel meestel olema. Dima, milline on sinu seos rahvamuusika või kas see on kauge? Ei noh, mis ta nüüd kauge on eestlasel, kellel ta siis kaugele, eks need lähtekoodi paistavate tänasenegi. Aga rahvalaulu peale mõeldakse. Ta on ju viidatud sellele, et seda mitte ei esitatud kuidagipidi rääkides, vaid, vaid pigem lauldes ja see olekski tema õige lähtekoht. Ta on võib-olla tõesti väga hästi tähele pandud, üks selline hea ja kokkupuutepunkt. Ma mõtlesin, mis teine kokkupuutepunkt on, et selline inimene ise, et on seal kokkupuutepunkt, et kes iganes maailmas elada ja muusikat ja kirjandust kuidagipidi kas siis loeb või kuulab, et siis kuidagi nata sees midagi midagi tegema hakkavad. Et mulle isiklikult, kui ma mõtlen kirjanduse peale või lugemise peale, mul on nagu kaks olulist kohta, kus ma teda kasutan, üks on see, et ta aitab mul kuidagi südametunnistuse piinadest vabastada ennast ja edasi lükata neid tegevusi, mis ma peaksin tegema ehk siis muusikat kirjutama. Et seal on kohutavalt hea nagu vabandus, et seal on väga väärikas asi traumat, seda lugema. Ja teine on see, et mingil hetkel just seda mingit kunstitunnetust saada sellele õigele energiatasemele jõuda, muusikat kuulata ei saa, enneli loomist seal on kahjuks nii. Et siis kirjandus on, võib-olla oleks ka, kui oleks mingi hea maalikollektsioon kogus, võib-olla oleks see ka kirjanduseni kättesaadav, toob sind kuidagi nagu õigele energia tasandile. Et ma tarvitan teda selle jaoks ka. Aga siinkohal tuleks võib-olla hakata kohe eristama sõna- ja kirjandust sest sõna ei ole alati kirjandus või kuidas tundub teile? Põhimõtteliselt muidugi jah, sest see, mida meie siin teeme, vesteldes me ei tee ju praegu siin kirjandust, aga mulle on alati meeldinud kirjanduslik, kui see mõista. Mulle tundub, et kirjanduslikus on nagu laiem mõiste kui kirjandus ja igas vestluses saab olla kirjanduslikust, ehk siis teatud selliseid kõnekujundeid, teatud metafoore, teatud poeetikat. Ja ma arvan, et sedasi kirjandusest rääkides võiks siis mõelda kirjandus ulatub isanda piiridest kaugemale, me lihtsalt ei pane seda alati tähele, me alati registreeri seda teadlikult. Aga kui me kasutame mingisuguseid kõnekujundeid või mingeid metafoore, siis me juba kasutame keele kirjanduslikku potentsiaali. Ega heli ja muusika ei ole ka mitte täpselt samad asjad ja nii tihtilugu tekstides, kui mäletan, seal üks kava vaata tekstis üks kella kuue ajal hommikul kell kuu sellise templikell, mis ei ole kuidagi nagu muusikaga, see heli just nimelt inspireeris eriliselt. Ma panin isegi hommikul ise ka telefonist, otsisin kõige tempi lähedasema kella ja katsusin kell kuus ärgata mõnda mõnda aega selleks. Aga ta on selline nagu eelmuusikaline kuidagi kogemus või mida, mida helilooja väga otsib kogu aeg ta kõrval lahti, et kus midagi kõlab natuke võib-olla teistmoodi, isegi mitte alati selleks, et ta midagi mingiks muusikaks muutuks, vaid et see kuidagi on selle ametiga kaasa tulema. Heli on võib-olla isegi rohkem see, mis sellest tekstis on paeluvam tihtilugu kui, kui on juba lausa muusikale viidatud ütleks mõni. Eelmuusikaline kogemus kas me suudame mõelda ka sõnast kui eelkirjanduslikust kogemusest? Aga see on nii põhjapanev küsimus, et ma jään sellega hätta, et lühike vastus oleks jah. Eks ta nii ole, eks ta nii ole. Aga tulles tagasi sellesama asja juurde kunstitunnetus, et muusikat kirjutades ei saa eelnevalt muusikat kuulata, vaid hea oleks näiteks lugeda veidikene kõigest sellest kõlab ikkagi natukene läbi selline elitaarses ja üks lähtekohti, mis tänaseks vestluseks ma mõtlesin ONGI Kuuba kirjaniku, Leho karpenteeri teosed. Kaotatud rajad näiteks, mis on aita, kulutati suurepärases tõlkes eesti keeles ka olemas. Ja ka tema esseed ja Esseedes, eriti kuna ta oli muusikateadlane, siis ta toob välja just selle folkloor suse muusikas. Ja tema arvab, et akadeemiline muusika, akadeemiline kirjandusharidustki on tegelikult sellise folkloor ürgse muusika või sõnatunnet, heli või sõnatunnetuse tegelikult tapnud. Et seda enam ei ole, on küll olemas maailmas, see on muidugi noh, eelmise sajandi keskpaigast pärit mõte tema loomingus aga ta ütleb, et küll on olemas maailmas sellised kogukonnad, kus veel on autentset kas siis rahvamuusikat või rahvaluulet. Aga et see, mis jõuab kontserdisaalidesse, või see, mis jõuab kaante vahele, see on ikkagi juba selline kultiveeritud läbi protsessitud heli või sõna. Nojah, ja ega siin tuleb kohe mängu, eks ju, kirjanduse, see kirjalik taak, et kui sa midagi kirja paned, siis ta on juba sinna kirjasõnasse tardunud et teda ei saa muuta. See on väga huvitav, mida sa räägid, täitsa sedasi räägid, sest mulle tundub, et, et näiteks kas või siinsamas Eestis, mina justkui olen täheldanud, võib-olla ma tõlgendan olukorda valesti. Et kirjanikud otsivad üha rohkem selliseid suulise esituse vorme see tähendab seda, et kirjandusserva pidi pisut pisut teatraliseerub selle teatraliseerumise käigus tegelikult, et eksju muutub üha olulisemaks, mitte eks ju see luuletuse sisu ainult vaid selle kõrval ka see, ütleme, selle sisu esitamise või edastamise viis. Ühesõnaga mulle tundub, et noh, mina vähemalt küll ja ma usun, et mitmed teised minu kolleegid on justkui nagu avastamas selle elava ettekande peaaegu nii-öelda ammendamatuid võimalusi. Noh, et see võimaldab, eks ju, kasutada kirjasõna kõrval muusikat aga mitte ainult muusika, vaid ka teatrikunsti, tantsu ja üldse noh, liikumise näiteks žestide, ilmeta, väljendusvahendeid ja nii edasi, et ühesõnaga kui rääkida kirjanduse teatrealiseerumisest, siis võid täheldada sealhulgas ka just selle muusik ka rolli kasvu. Ma mäletan, et mõned aastad tagasi, siis, kui Kaarli puiesteel tegutses selline väikene teater nimega kabaree, samm, siis selle raames asutasid mõned muusikud ja luuletajad sellise vormi, millele anti nimeks kabaree, ructus, kabaree, intrutuse, õhtut, siis koosnes ikke tegelikult muusikut Ta ja luuletajate ühisesinemistest ja sealt kasvas välja päris mitu mudelist püsivamat koostegutsemisvormi. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mina näiteks esinesin selle kabaree tructuse õhtutel, ütleme koos Siim Aimla, Paul Taanieli, Erki Pärnojaga, sealt hakkas pihta minu koostaja Ingo rajandiga. Et ühesõnaga ma sain seal väga paljude muusikutega tuttavaks. Seda asja seal vedas Jürgen Rooste ja, ja tema siis kutsusin hästi palju erinevaid luuletajaid. Ja noh, kui me mõtleme mõningate luuletajate peale, mina üldse ei mäleta, millal need Asko Künnap oleks ilma ilma mõne muusika. Ta on esinenud nii, et ühesõnaga üha rohkem on neid luuletajaid. Mulle tundub. Kes ei käsitle enam nii-öelda luuleõhtutel esinemist kui sisu edastamise vormi, vaid vorm ise muutub nagu sisu osaks. Vorm muutub nii-öelda eraldi eesmärgiks, et vorm ei ole lihtsalt enam vahend, vaid vaid omaette eesmärk. Et seda peab ka kuidagi eraldi lihvima, sellega peab eraldi tegelema, eks ju, see, kuidas sa luulet esitad, seal kindlasti mängib musikaalsus ajuti väga olulist rolli. Minu meelest ikkagi ei ole ei kirjandus tänasel kujul ega muusika tänasel kujul nüüd otseselt allikat küll tapma läinud, et seal on ikkagi elulaad, mis on, seda ütlen lihtsalt, need funktsioonid on elust paljuski kadunud. Millega rahvamuusika või rahvaluule sellisena tegeles. Aga ta on läinud ka palju põnevamaks selle tõttu, et kui need väravad kuskilt pidi nagu avanevad natukene, et ta nagu varjatumaks ja palju põnevamaks läinud. Et kui me siin mõtleme kasvõi sellele Tormise muusika peale, mis iseenesest on ju klassikaliste alustel tehtud, aga suudab selle värava niimoodi avada, et seal kuskil selle ajude vahel hakkab midagi nagu vibreerima. Sa tunned selle ära, et sa oled seotud mingis väga suureahelaga kuidagi mingit teistpidi. Et kui rahvamuusika tol hetkel kõlas inimesed võib-olla, mõtiskleb tavaliselt, et ei, ei olnud sellist maagilist külge, nii palju juures ka täna võib-olla see eesriie korraks nagu kuidagi avaneda, sa näed seda mingit põhjatust selle taga, et see on väga põnev. Kui selle vormi küsimuse juurde tulla, siis et selles mõttes on tore, et muusika jaoks see vorm on, heliloojaks on minu jaoks vähemalt see vorm on põhiküsimus üleüldse kuna selles nagu vorm põhimõtteliselt ei ole. Et kuidas see vormitunne sinna tekitada, et selle peale on ju muusikamaailmas ju hästi palju mõeldud ja ega igasuguseid kordusprintsiip pea kõike muid selliseid asju leiutatud. Et see on kirjanduse puhul kui ja muusika pooleni üks põhiline vormielemente, mis, mis meil nagu õpetame, alati parem on, see lõpeb. Et see on kuidagi mingi elukaare lõpuga mingi sarnane selline mingi võpatas, mis on need muusika rahulikult kõlada ühel hetkel sa hakkad tajuma, et see ikkagi ei kesta lõputult, hakkab lõppema. Eriliselt niimoodi eakad aktiviseerunud ja lõpuks kirjanduse teostega on täpselt samamoodi, kui see paar peatükki jääb sinna lõpuni ja siis mõtled rahulikult, et sa võid selle nagu homme kaalule läks, lähed ikka puhtalt selle ära, sellepärast et ta ei saa. Lõppev. Muusika ka jõuab massidesse, pigem salvestustena. Kas salvestus kuidagi takistab, kas salvestus on mingi kivistunud jälg ajaloos? Ela avanevad, uued uksed. Räägime siin autoriõigustest, me räägime, eks ju? Sellist jälle tuleb tähele panna, et nendel on erinevad funktsioonides nagu küllus või palju, siis mulle väga meeldib, et lõpuks salvestusel, mida me ju saame nautida seda, et et seda ideaalkuju selle esitamise peal muusika otsingu tegelikult ja ta saab pid ideaalsemalt seda kuju seal ka väljendada, selle salvestuse puhul ta võib-olla tõesti jääb nii, et ta ei muutu. Kuna selle salvestuse külge ei saa minna, aga et kontserdisaalis ta võib-olla nüüd väljendub selle saali piires, aga seal ta tõesti töötab sellega, et saada see kõige ideaalsem asi kätte sellest esitusest või sellest teosest. Ma ei tea, kas siin kirjandusega mingi mingi selline paralleel on. Kirjanduse selliseid esitusi salvestatakse üsna harva. Audioplaadid on muidugi need küll üsna palju tulnud, seda küll, aga noh, neid ju sageli või enamasti salvestatakse stuudiotes. Aga seal tekib nagu sama moment, et ta nüüd ära nagu see väli on ära hõivatud, et keegi oma häälega oma nüanssidega selle sisse lugenud, et kui sa nüüd võtad selle, et sellesama teos järgmine kord ette, et sa juba tegelikult kuuled sedasama häält. Mulle elav esitus meeldibki, et üht ja sama teksti saab tegelikult ette kanda lõpud tuul hulga variatsioonidega, et põhimõtteliselt ühte ja sama rida saab esitada täiesti erineval moel. Ja vot see on minu arust nagu lõputu inspiratsiooniallikas, see nagu näitab, et tekst oma olemuselt on tegelikult elab ja lõpetamatu. Et ta võib küll olla kusagil raamatus kirjas, et siin on näiteks ütleme, 10 rida, eks igas reas on nii palju. Sild ja sõnad on sellises järjestuses, aga see, millised tonaalsusega inimene seda ette kannab või kus ta nii-öelda pause teeb, kuidas ta teksti rütmistab, eks kõik needsamad musikaalsed elemendid nende musikaalselt esituselementide kaudu saab hoida teksti nagu igavesti, nagu elavana ja lõpetamatuna. Meil on ka üks huvitav, ma ei tea, kas sa seda oled tundnud, üks huvitav pettumuse tunne on alati, kus oma sisehäälega seda kuidagi loed niimoodi ja siis satud, et keegi hakkab seda sulle lugema ette, et alguses on alati see, et sa kujutasid ette midagi hoopis teistsugust kui ja siis lõpuks harjud sellega ära ja vaatad, et see on väga äge, kui loetakse. Ja jällegi siis ma saan otsida mingisugust teistsugust esitusviisi. Et noh, esitada teksti kuidagi hoopis teised tonaalsusega või kuidagi valida selline tonaalsus, mis justkui nagu tekstist loomulikult välja imbub näiteks proovida tekstile ligineb hoopis mingite teistsuguste hääleliste vahenditega vürtsitada seda teksti mingisuguste liigutustega ilmetega. Piisab juba sellest, et kas lugeda ette rida olla või mitte olla, selles on küsimus kulmu kortsutuse saatel või väikese iroonilise naeratuse saatel et kohe tekib mingisugune väikene tonaalsuse erinevus siin. Oleme me jõudnud sõna kasutuseni, sõna tekst kui instrument, võib-olla isegi kui seda esitab hääl, siis on tegu instrumendiga ja sooviksin rääkida veidike eelmise aasta kolmandal oktoobril esiettekandele tulnud Timo Steineri teosest ülemlaul vaimsele vaprusele, mis on kirjutatud morisse Mäterlanki filosoofiliste esseede põhjal tekstile ja oled Timo öelnud ajakirjas muusika selle kohta, et Matherlanki poeetiline tekst on rohkem muusika kui sõnad. Ja sõnade kõlaline lumm on muusikas kogetuga üllatavalt sarnane. Palun kirjelda veidi selle päris selliselt pikka mammuteid tehase valmimist. Kuidas sõna läks üleheliks? Siin oli ka ja see mingi kirjandusliku hääle teisenemine ette kandvaks hääleks selles mõttes, et ma ise kunagi ilmselt kirjutasin selle teksti, mulle loetakse ette taga. Keegi on seda veel vahendanud, vahel on siin, eks ju ajakirjanik, toimetaja, et see sõna on käinud läbi juba päris. Jahust kõneline tekst muudetud kirjalikuks tekstiks, nüüd muudeti tagasi tagasi, jälle paisati raadioeetrisse. Aga Mäterlangi puhul muidugi seda teksti lugedes, et seal on üks komponent muidugi see tõlge väga konkreetselt, et nagu ma aru sain nendest, kes seda prantsuse keeles on lugenud, et see on isegi natukene lihtsam ja mitte niivõrd kujundit otsiv prantsuse keeles, kuid aga eesti keeles on ja see mind esialgu lummaski ja võib-olla isegi eksitas, et kui on sellised toredad, et väljendid nagu paisatakse laiali meie lootuste kõige malbe tuhk tunned, kuidas muusika hakkab sinus voolama ja pärast oled selles kimbatuses Erki, nagu seda muusikat proovima sinna külge panna, et ega ta ei hakka sinna külge sellisena kuidagi mingile valele jäljele juhatab ja päris kõvasti oli peadmurdmist, et kuidas muusika sinna külge lõpuks ikkagi hakkaks. Aga, ja see lahendus on ilmselt selline, et mingit keskset fraasid või mingid asjad, mis, mis tunduvad iseloomustavad seda tervikteksti, et need sealt välja noppida, siis selle saab niimoodi kätte, et ma mäletan seal tõesti sellesama lause puhul sai selle lootuse sõna lihtsalt välja võetud meie lootuste korrata seda meie lootuste, meie lootuste, meie lootuste, see on nagu selle materjali tekstilise baas, lootuse andmine. Lootuse tuhk on muidugi väga hea. Huumor on, eks. Või seal olid tõotatud maarahvapargid mida veel? Selles teoses on sõnal väga oluline osa peale selle, et see algab sellisest sosinast, kus hakkavad need sõnad vaikselt, et välja tulema, lisandub sellele tervikule, vahel on loeng ja kõik, et see täitsa tasub kuulamist ja minu jaoks oli see küll väga suur selline sõnaelamus. Andri Luup aitas mul seda kokku panna ühele asjale, juhin, pesti enda jaoks ka veel tähelepanu, et, et sarnaneb muusikaga ka selle poolest paljudest kujunditest, esialgu lihtsalt ei saagi aru, kuna ta on väljendatud nii suure sellise kujundiastmega et sa pead ikka tükk aega võtma uuesti ja lugevad, mis siis, nagu täpselt öeldakse. Ja nagu Andrei väga hästi ütles, et me kasutasime neid kohti, millest me aru saime. Olen teid loomulikult kutsunud siia ka mitte juhuslikult olete mõlemad teinud tööd siis nii-öelda vastaspoole mängijatega. Timo sina näiteks Maarja Kangro ka ja Jann, sina, Märt-Matis lillega ja mõlemast koostööst on sündinud ooperit. Praegu on minu ees laual Maarja Kangro eelmisel aastal ilmunud väga hea teos, kaks pead, kuhu ongi kogutud tema Libretod. Räägime veidi Libretodest, kuidas teie lähenete libreto? Raadiokuulaja praegu ei näe, mis ägedad žestid. Libreto tohututega libreto ei saa. Käsitlus ida ilma testita kahjuks. No põhimõtteliselt muusikat on ju võimalik nagu kahte moodi minu meelest kirjutada, et üks on nii, ilma et sul on abivahendid ja teine sul on abivahendid ja see abivahend enamasti ongi kas siis libreto või mingi tekst seal all, et see võib olla täiesti konkreetne libreto või näiteks tantsumuusika puhul võiks olla mingisugune teos, mille baasil seda tehakse. Aga see on põhimõtteliselt sama, et sul on see abivahend olemas ja pikka aega ühtemoodi kirjutades. Teine lahendus tundub alati nagu väga keeruline, kui kui ei ole tekst ees, oled sellega harjunud, et siis tekst tundub, mis sulle ette tuleb. Väga selline, üllatav, et ei oska nagu õieti midagi peale hakata ja ja vastupidi, kui oled selle kogemuse kätte saanud, paar asja saanud järjest luua tekst on ees olnud, et siis jälle tundub, et kuidas nüüd siis ilma selleta üldse midagi teha, et seal on kõik see lugu on nagu sa tahad seda lugu nagu kätte saada, sealt veeda seda ainest. Aga kas ei ole kuidagi sellist tunnet, et see autorsuse jagamine, kas ei teki mingit kiivust, miks ma pean siis võtma kellegi teise mõte, kuid sooviksin panna ainult hindamata? Ma ütlen, et tegelikult see ongi just suurepärane, sellepärast et kirjanikuna sellise paadunud paratamatu egoistina olen ma sedasi saanud koostöös Märt Mattisega, kellel on, ma olen ju kokku kirjutanud nelili Bretot, neist eksju kaks ooperit. Ma olen saanud harjutada nii-öelda oma sellest egost lahti laskmist, just nimelt koos mõtlemist, koostööd, eks ju, sest kõik need neli libreto on ju sündinud Märt-Matise püstitatud nii-öelda algideele või algülesandele. Selle peale ma olen hakanud siis tekste ehitama ja alati koos. Näiteks kui me tegime oma esimest koostööd, mis kandis lõpuks nime Indiat, uurimine sellises ooper esietendus Von Krahlis 2009. aasta oktoobris, siis sellele tegelikult eelnes umbes aasta aega lihtsalt koosolemist. Mart-Mattis, kes suvel mul maal külas istusime, ajasime pikalt juttu, käisime ujumas, ühesõnaga rääkisime, rääkisime, rääkisime, andsime teineteisele erinevaid tekste lugeda. Ma arvan, et Mart-Mattis on üks põhjus, miks, miks ma kuidagi olen hakanud üha rohkem just klassikalisi tekste armastama, sest oma Libretodes olen ma kasutanud justkui Märt-Matise nii-öelda ideede kaudu väga paljudest klassikalist kirjandust, seal tantet, sedasama hoomerost. Indiate uurimine põhines vägagi suures osas Šozzeri tantserburi lugudel ja nii edasi. Nii et ühesõnaga minu jaoks olen avastanud just tänu Märt matisele igasuguste koostööd, väga suure potentsiaali. Ma olen suutnud hakata endast lahti laskma. Seda kiirustest ma arvan, niikuinii tule, kui juba võtad selle lähtekohad ooperit looma hakata seal puks tulevad ju ka teised jõud, mängu lavastajad ja muud sellised asjad, et et see niikuinii avastad, ühel hetkel ma arvan, nii Libretist avastab, et ühel hetkel ta on nagu üleliigne, kuna helilooja tähendab tema asjaga samamoodi järgmisel hetkel avastab juba, kui materjali dirigendi käed seda lavastatakse. Üsna mõtet on tegelikult sinna minna. Sest tegelikult juba on ta mingil järgmisel tasemel ja sa ei suudagi neid elemente mõjutada või isegi pole nagu oluline. Tähendab see Kiibus aasta nagu ei mängi minu puhul, aga see koostöövorm on küll täiesti teistsugune olnud, vähemalt tol hetkel, kui me Maarjaga töötasime. D see on pigem nii-öelda, et Maarja on selle idee lauale toonud, ma olen seda vaadanud, et seal on minu jaoks põnevaid asju, ma olen lasknud selle ikkagi lõpuni viia selle töö alustanud sel hetkel, kui mul on nüüd käes see asi ja siis pigem tahtnud seda, et nüüd ma tegelen nende detailidega juba nagu ei ole vaja enam edasi tegeleda libreto tasandil. Et selles mõttes viinudki selle töö siis nagu juba enda jaoks lõpuni, et tõesti nagu mitmeastmeliselt teinud, siis ei ole üldse nagu ainuke variante tillem balletitegemise sellises valguses oleme liigutanud ka meeskonnapidi neid ideid ja, ja niimoodi nagu Jan rääkis, just et, aga ka see on võimalik ja ikkagi see koostöö on väga äge. Lisan ühe nüansi minu ja Märt-Matise seni viimane koostöö oli siis eelmisel aastal Eesti muusika päevadel, kui Märt-Matis kirjutas puhkpillikvintett testikale sellise teose, mille pealkiri oli siis taevased ja maised armastuslood ja tellis minult siis sinna miniatuurid ja siis lõpuks ma jõudsin sõbratistmed, olin ka interpreet, et ma kandsin neid seal pühavaimu kirikus ka koos muusikutega ette. Ja see oli üks ägedamaid veel. Et see veel üllatas, leriti mind kuidagi selles lugemises. Pille, me põhimõtteliselt oleme ju kuulnud kui kihvt istikuid nagu dramaatiliselt seda ette lugesid, see oli veel eriti äge. Suur tänu. Kas sellistest koostöödest teie kogemuses on ette tulnud ka mingeid konflikte? Inimesed loovad koos suurt kunsti, see tundub päris plahvatuslik kooslus. Märt-Matis on suur inimene juba seetõttu, et ta on väga lahke ja ja kuidagi sõbralik ja, ja tolerantne. Ma ei saaks seda temaga nii palju koostööd teha, kui üks meist oleks teise suhtes kuidagi konfliktne. Igasuguse sellise loomingulise koostöö aluseks. Tegelikult ongi just seesama valmisolek olla oma hoiakutes oma ideedes kuidagi plastiline ja avatud, et mitte seista jäigalt nii-öelda enda mingisugusel platvormil ennast sinna platvormi taha barritateerida, vaid just nimelt leida neid ühendusteid ja põimumisvõimalusi. Ja ühtlasi on ka mõnus ikkagi vaielda ja proovida teisele selgeks teha, et vot siis mis see minu idee on, ja lõpuks ta ikkagi Klaurub kuidagi ära, et see on ju väga hea, sellise meeskonna iseloomustab detail, et ollakse valmis ka just nendeks vaidlusteks. See on väga hea point, jah, mulle tundub, et hea vaidlus on ka selline loomingu vorm, et tegelikult tuleks kuidagi vaidlusest teha omaette selline žanr, et, et hea vaidlusauhind näiteks, et, et on, on, toimub mingi eriti viljakas eriti tore vaidlus, mille tagajärjel on midagi väga ägedat tekkinud. Eesti riik võib-olla uhke, et meil on tegelikult olemas selliseid suuri muusikuid Ta ja kirjanike tandem neid ja ma arvan, et need kõige paremini löövad välja või tulevad esile just lauludes eesti laulukirjutajad, et anda meid näiteks, noh, kohe tuleb meelde loomulikult Heldur Karmo ja Enn Vetemaa, Need laulukirjutajad, Uno Naissooga. Enn Vetemaa oli muidugi huvitav nimi siin selle poolest, et temal on ju nii muusikaline kui kirjanduslik taust ja nii palju, kui mul õnnestus temaga suhelda, ma nagu üritasin küsida, et miks ta neid kuidagi ise ei ühenda ja ta täiesti kategooriliselt välistas selle et siin ta on nagu kirjanik siiamaani esindan helilooja sellest kohast, et kuidagi enda sees ei leidnud seda või ei tahtnud seda ühendust, jäid üldse näha. Huvitav isenesest. Noh, mina, eks ju, kuna ma rohkem tegelen sellise pop või rockmuusikaga, et seal noh, seda konflikti nii tugevalt ei ole, et näiteks ansamblis Jan Helsing, ma olen kirjutanud kõikide laulude laulusõnad. Aga noh, see on jälle väga huvitav ja, ja keeruline teema, sellepärast et laulusõnu saab kirjutada täiesti erineval moel. No Eestis on ju väga tugev see traditsioon, et võetakse juba valmis luuletuseks ja luuletust kasutatakse laulusõnadena. Luuletuses tehakse lauldav versioon, võib-olla tehakse lauldav versioone tekstist, mis ei ole üldse mõeldud laulmiseks. Ta lihtsalt sobib väga hästi laulmiseks. Aga siis on ka ju väga palju seda, et luuletaja ise kirjutab nende teadlikult koostöös muusikuga või muusikutega, laulusõnu ja võimalik, et sellised tekstid ei olegi mõeldud kirjalikuks avaldamiseks, eks. Et väga-väga harva on ju avaldatud, et laulusõnu sedasi raamatutena. Noh, ma tean näiteks, et Nick Keiv, kes ju väga sellise poeetilise potentsiaaliga laulukirjutaja ja ka laulusõnade kirjutaja on avaldanud raamatu oma laulu sõnadega, aga üldiselt laulusõnu raamatutena või ei avaldata, jõuame tagasi selle Bob Dylani eristuse juurde. Mulle meenub praegu see, et Andres Roots bluusimuusik on välja andnud ühe ägeda kogu sellist pluusi, luulet täitsa on olemas, aga just ma mõtlen siin seda Tartu NAK-i seltskonda. Aapo Ilves. Contra muidugi annab välja selliseid toredaid levimuusika poroodiaid, tal on neid laulikuid juba minu arust oli eelmisel aastal neljas laulik tal juba välja, et võimalusi on rohkelt. Rohkelt. Ma ütlen ühe asja juurde, et ma hakkasin mõtlema tegelikult praegu, et ma kasutan riime ainult laulusõnu kirjutades et kui ma kirjutan teadlikult luuletus, siis ma ikkagi eelistan vabavärssi ja, aga kui näiteks mõni muusik noh ma olen näiteks teinud koostööd ju. Liina Saarega, jaa, jaa, mingo rajandiga. Et kui nemad minu poole pöörduvad, siis näiteks Liina Saar saadab mulle tavaliselt versiooni demoversiooni, kuhu ta on siis selle vokaalpart tee peale laulnud ja nii nagu Temasele vokaalpartii sisse laulnud, nii mina nii-öelda laulusõnad üles ehitanud nagu silbi kaupa ma, ma, ma järgin tema seda skeemide hästi nagu silbi troost, ütleme nii. Ja hoolimata, et võib-olla mõni luule on kirjutatud värsis, võib seda olla täiesti katastroof muusikasse panna, sest et ta ikkagi kõla muusikas nii nagu ta värsis kõlab ja hoolimata sellest, et mõninan vabavärss, tal on niivõrd hea rütmi sees, et kuidagi muusika nagu tõmbab ennast sinna ligi, et need on sellised tähelepanekud minu jaoks muusikat tõmbama. Külge sõna tõmbab muusikat külge, millised on teie plaanid nii-öelda oma loomingu sees nüüd, kas on soov rohkem sõnaga tegeleda Dima ja kas rohkem heliga ja millised sellised konkreetsed tulevikuplaanid? No ja mõtlen, et minu mõtlemine muutub üha rohkem seoste keskseks ja ma omast arust olen juba ammu nial sedasi nagu kirjanduse seest väljunud, et üha rohkem otsinud nagu neid ühinemiskohti kirjanduse ja kujutava kunsti, kirjanduse, muusika kirjanduse teatrikunsti vahel. Et meil see, see nii-öelda puhas kirjandus enam nii väga ei huvitagi. Jah, loomulikult, et sedasama mingo rajandi, keda ma siin juba kolmandat korda mainin. Et, et temaga me teeme ju koos sellist eksperimentaalset džäss bändi nimega The hõimasketjeos kus veel lisaks minule mingole on siis Ahto Abner Västrik ja me peame mais üles astuma Tallinn Music Weekil, et noh, ühesõnaga see on juba näiteks väga oluline asi, mis, mis on tulekul ja three maskid ees on just nimelt selline koht, kus ma saan nii-öelda kasutada kirjandust, muusikat, ka teatrikunsti, performance'i stand-upi. Ma ei tea, mingi sellise Dionüüdliku märatsemine Kontekstis. No üks uus libreto on mul tõepoolest ka laual praegu, nii et see on täitsa konkreetne asi. Andri Luup on ühe järjekordse teksti lauale pandud, millega ma niitsin. Vaeva näen ja töötan. Aga mida ma selle koostöömomendi juurde tahaksin lisada, võib-olla et need valdkonnad on tugevad nagu siis, kui neil on oma tuum ka väga tugev. Et koostöö kõrval alati hea see vahel ka selja keeramine, eraldi olemine. Et kui kirjandus ongi tekst ja muusika ongi ainult selleks, et teda kuulata, mitte teda kuidagipidi mõtestada läbi sõnade. Et see on ka üks väga ilus tunne, tahaks seda nagu variatiivsust paljusust saada ja selle üle ma olen õnnelik, et saaga on. Proovime siis nüüd sõnastada kuidagi selle hetke või selle lõike koha, kuidas sõnast saab heli ja vastupidi, kuidas helist saab sõna? Sõnast Sabeli siis kui sõna välja öeldakse, kui sõnale hääl antakse, siis tast juba saab heli. Noh, muidugi, eks ju, Timo siin enne ütles, et iga heli ei ole veel muusika. Aga kui sõna on kirjanduslik, siis on sellises sõnas sees juba väga suur muusikaline potentsiaal. No ja esimese heli tekitab seesama lugeja sisehääl, mis on minu arust väga tugev kogemus, nagu ma enne ka ütlesin, et kui kui see hakkab kellegi teise hääleks muutuma, et see võib ka alguses nagu pettumus olla sellisena, et see esimene muusika on sinu sees, kes tegelikult teksti loeb ja ette kujutada, see on minu meelest küllalt musikaalne lugeja siin minu sees. Ma arvan Ma muide, sellega seoses tuli meelde, et üks minu noorpõlve lemmikuid on Alexis Kivi seitse venda ja seal raamatu alguses vennad põgenevad kodust ära ja siis nad on seal kusagil metsas, veedavad aega, nad laulavad mingit, et ka arvatasti rahvalikku laulu, mille Readumine, selliseid elati ju ennegi, kui oja taga oldi. Oja puit põletati ja ojast õlut joodi ja ma olen alati mõelnud, et millise viisi huvitavana seda laulsid ja ma olen ise proovinud siis erinevate viisidega seda omas peas laulda. Ja noh, siin siin jälle tuleb see muusikalise heli väga tugev seos väga kergesti esile. Ühte asja ma oleks tahtnud tegelikult veel küsida, et mida kirjanikke ootab sellisel puhul ma ei tea, kas sa suudad kirjanike tsunfti ees nagu selline vastata, aga tihtilugu nyyd kui seal mingi muusika näide tuleb, et siis on sul lugena kaks võimalust, et kui sul on sellised abivahendid lähedal ja sa ei tea seda teostada, peab minema seda uurima või ta on pigem selline, mis asi see on konkreetselt vaid või ta on pigem selline tunnet loov, selline asi, mis ei tähenda seda, et sa pead tingimata teadma, mis asi see konkreetne. Teosel jällegi see sõltub kontekstist, sest kui näiteks mingisugusele, kas muusikalisele, motole või, või muusikalisele tsitaadile on juurde pandud autori näiteks selline teos, siis loomulikult, et tahaks seda kohe kuulata, näiteks Thomas Manni Võlumäes on terve peatükk sellest, kuidas šanss Castor kuuladeks Giuseppe Verdi aidata. Ja no ma ei tea, väga raske on seda peatükki lugeda ilma aidad kuulamata, et saad aru, millal see kirjeldus põhineb. Ja seal on muidugi see nipp, et need on üsna tuntud asjad, mida proovitakse sinna panna lootuses, et ilmselt enamus on need niikuinii kuulnud ja ei pea lisapingutust selleks tegema, et sedasi räägib muusik. Täpselt seda tunnen ka ma ise, kui kuulan mingeid teoseid ja tuleb tsitaat näiteks siis see kihk kiiresti pausi peale panna ja minna seda tsitaati kuulata on täiesti valdav, vallutav samamoodi tekstiga. Mul tegelikult tekivad sellised impulsid pigem filme vaadates, kui ma näiteks filme vaadates satun mingisugusele muusikateose, oleks sotsiaalju tavaliselt muusikat esitatakse väga lühikese jupikaupa, mäletan, kuidas ma avastasin Bruckneri üheksanda sümfoonia, kui ma vaatasin esimest korda Ingmar Bergmani sarad andeks, et seal siis Johan kuulab ühte katkendit sellest ja see on nii võimas, on ju. Et ma lihtsalt paningi filmi pausi peale ja läksin, läksin, otsisin Youtube'ist selle koha üles, ühesõnaga kuulatusele sedasama muusikateost. Noh, muidugi mitte täies mahus seda, seda konkreetset motiivi. Või siis lõputiitrid ära oodata ja panna siis pausi peale nimetatakse ikkagi ära viisakate, aga sageli lõputiitrites ka väga head muusikat, näiteks. Seesama milord farmani Amadeus seal on ju see Mozarti 20. klaverikontserdi teine osa, mis on niivõrd ilusa, ühesõnaga et siis sa pead sellega kinni panema minema seda korralikult. Kuulamata täismahus, aga võib-olla lugerite maailmas võiks ju olla siis nii, et edaspidi nendes tekstides oled ära lingitud muusikakohad ka kirjanik ise saab panna ka soovitud selle esituse, mida te siis ette kujutab, jampsi kiiresti jõuda allikani. Aitäh teile, Timo Steiner, Jan Kaus. See on imeline vestlus, pigem selline hüpertekst, mida kuulates pead tegema tõenäoliselt päris palju pause tormama, kuskile mujale kuulama või lugema midagi muud. Aitäh teile selle eest. Luuletaja Ave alavainu oli üks esimesi, kes koogolile alustamise puhul jõudu soovis. Tervitame teda nüüd, püüame jõudumööda ikka edasi. Meie käsutuses on nimelt terve Eesti raadioarhiiv seni üldse kasutanud ei ole, saagu see nüüd parandatud. Ave alavainu on oma seostest muusikaga rääkinud näiteks väga huvitav klassikaraadio 2009. aasta saates muusika minus mille toimetajad olid Tiia Teder ja Marge-Ly Rookäär ning mari tarandi Eesti raadiosaates luulelugu 21 aastat varem esitas alavainu luuletusi, mis muusikast rääkides otse asendamatud on. 1982. aasta salvestusel kõlavad Ave alavainu esituses tema tekstid. Helid annavad andeks, külm kevad, mina laman siin päikese käes ja Heli Läätse üks suuri lemmikuid. Ma istun nüüd pilvepiiril ja laulan ja viisi ei pea. Saadame sooje tervitusi Hiiumaale ning kuulame Ave alavainu luulet. Helid annavad andeks. Muusika mõistab ka mõistmatust. Ta ei kutsu ega palu. Ta ei sunni ega meelita. Ta on nagu ta on. Nagu loom, elab nagu lill, õitseb nagu vihm, sajab, nagu leht langeb. Muusika on muusika. Kes tahab, läheb metsa, sest metsi on loom, elab lill, õitseb, vihm, sajab. Leht langeb. Külm kevad koorib hingelt naha ja nopib noored pungad Built. Maikuus käib öösel lumi maha. Tuul võtab tuju armunuilt. Külm kevad on üks patuasi ei ärka, lill, ei tärka taim. Ja ainult põldu kündev masina ööd-päevad müttab nagu vaim. Ta tuimalt töötab ja näeb vaeva. Kuid näe, ei tule armastus. On jälle lumepilved taevas. Ja mööda maad käib unustus. Mina laman siin päikese käes ja maailm on poolik ja paha. Mina laman siin päikese käes ja nõnda palju on teha. Saaks oma elugi korda. Oh, ega ma rohkemat taha saaks pesu ja peenramaakordaja natuke rohkem raha. Aina laman siin päikese käes koos mõttega maa küljes kinni. Tahan keegi, et võtaks mind käest ja hoiaks kõvasti kinni. Kui olen täiesti rabas. Ja ükskord mind juhiti küll See oli tõelises rabas. Ma istun nüüd pilvepiiril ja laulan ja viisi ei pea. Ja see, et sa sinna mind viisid, on pagana tore ja hea. Nii ma istun ja valesti laulan. Ja maailm peab viisi mu all, kes ütleb, kes ütleb, kui kaua saan ma olla siin üleval? Ja nõnda ma küsingi sinult just sinult, sest tean, et sa tead See oli Ave alavainu, kes luges 1982. aastal Eesti raadios oma luuletusi. Nüüd on aga siia jõudnud mu hea kolleeg Maia Tammjärv. Tere, kuidas läheb, mis on uudist? Tere, tere. Läheb ikka hästi. Uudist on nii välja. Kõlgan nomineerinud kirjanduse aastaauhindadele. Teosed. Ehkki laureaadid ei ole veel selgunud, aga sellega seoses avastasimegi kaisaga, et me oleme väga paljudest nendest nominentidest oma saates juba rääkinud. Mis siis ilmselt tähendab, et meil on hea maitse. Aga ometi muidugi me ei ole rääkinud neist kõikidest ja siis me mõtlesime selle niimoodi ära klaarida, et mõlemad siin viimasel hetkel enne võitja selgumist soovitame veel kaks raamatut külga nominentide nimekirjast ja minu esimene soovitatav raamat Ta on Meelis Friedenthal ja kõik äratatakse ellu. See on jutukogu, kiri, kiri kirjastuses ja Ma isegi kõigepealt loeksin ette ühe lõigu saatesõnast Friedenthal enda saatesõnast. Siin võib lugeja hüüatada, et milleks meile see kirjandus peaks ju olema poliitilisem. Vähemalt sageli oodatakse kirjanduses poliitilisest või oma ajastu põletavate küsimustega arutlemist. Neid küsimusi ja probleeme meil muidugi on. Samas tundub, et enne kui jala läbi põetud metafüüsika, et on kahjulik ja mõttetu minna poliitika või eetika juurde. Vähemalt varauusaegsetes ülikoolides oli selline õppekorraldus ja see tunduks mulle küllalt mõistlike tänapäeval. Sest kuidas otsustada selle üle, millist parteid valida, kui me ei tea, mis asi on hing? Kuidas otsustada sellele, mis peaks olema seaduse mõte, kui me ei tea, mis on tõde? Siinses kogumikus ilmuvad lood ei suuda muidugi nendele küsimustele vastata, aga teatud moel nad vähemalt üritavad. Sellises tsitaat Friedenthal ei saatesõnast oma raamatule, see on minu meelest väga meeldivalt pretensioonikas ja võib-olla peaks mõtlema, panema vahel mõnda poliitikut või valijat. Aga muidu on see jutukogu. Kui ma peaks ühesõnaga kokku, et ma ei või siis esimene sõna, mis ma tahaksin öelda, on sünge. Aga tegemist on kummalise autoriga ja mulle tundub, et ulmerahvas on teda juba tahtnud palju aastaid nagu enda omaks kuulutada. Aga kummalisel moel ei ole, nagu siis ütleme, siis peavoolu kirjanduse asemel kasutada. Eks siin võib-olla fraasi mingisugune kehtiv üldine kirjanduskaanon, et suurem osa kirjandusest ei ole tahtnud loovutada ulme inimestele Friedenthal ja mis on päris haruldane. Selliseid autoreid on meil vähe. Aga tõsi ta on, et, et ulme on see igal juhul. Aga lihtsalt ei ole ainult ulme. Näitabki minu meelest head kirjandust, et teda ei saa ühe sildiga katta ja nõnda on ka Marek Tammelnud ühes arvestuses sellesama raamatu kohta, et mälu järgi tsiteerin et selle kohta saaks öelda ka maagiline realism, aga selleks vaesastav, mis ei ole. Ma arvan midagi halba maagilise realismi, kahte või nagu mina ei ütle midagi halba, ulme kahta, aga, aga tõepoolest on päris mitmeid asju veel, lisaks neile piltidele. Igal juhul seda raamatut ma Kulka nominentide nimekirjas tal soovitan. Mina jällegi soovitaksin vahele ühte raamatut, mis ei ole ulme. Aga millest on ka päris palju juba juttu olnud ja mis mulle endale väga-väga meeldib. Eriti meeldib mulle see, et Hasso Krulli tänapäeva skees jõudis minuni juba päris ammu tänu Müürilehe intervjuule ja olen seda raamatut nüüd päris mitu korda lugenud kuue kuu jooksul umbkaudu ja tõepoolest alapealkiri poeetiline käsiraamat 40 märksõna on väga kohane, sest iga natukese aja tagant üle lugedes saan ma justkui testida, kuidas minul alustaval askeedil läheb ja peab tunnistama, et, et see käib üles-alla. Vahel läheb armastuses elus ja hingamises väga hästi, teinekord halvemini, aga alati tihti saab neid väikesi proosaluuletusi kuidagi uutmoodi mõtestada, nii et mina soovitan seda jätkuvalt. Kuidas sulle tundus liigitus luule alla, kas tundub pädev sel nominentide katega resermsas pädev väga hea siis luulega, jätkame, minu teine raamat, mille ma kindlasti kindlasti tahan soovitada ja mis ei ole mul jäänud kuidagi tähelepanu, lihtsalt ilmus enne, kui me hakkasime neid saateid tegema. Ja kogu aeg tulid uued raamatud peale, aga tõesti on Tõnis Vilu raamat tunne kasvates alapealkirjaga jaapani surma luuletused nüüd siltidest küll natuke teisel tasandil rääkides jälle kahene nimetada, et ta annabki mingisuguse suunise, aga see võib olla täiesti eksitav. Sõltub muidugi, kuidas lugeja isaste näeb või, või millega ka selle sildi täidab. Ka mõni teile üle lugedes tabasin ennast mõtlemas, et siin ei ole mitte ühtegi nõrka või keskpärast teksti või isegi mingisuguseid nõrku või keskpäraseid kohti, mis noh, see ei ole väga levinud minu meelest. Et räägib Jaapanist tõepoolest, selline fiktsionaalsem tasand, mis ei ole väga tavapärane luules aga lisaks räägib ka Eestist ka väga päevapoliitiliselt isegi võiks öelda, et räägi ka sellest eelmisest valitsusest omal moel, aga ükski tekst ei ole ainult Jaapanist ainult Eestist või ainult luuletajast endast või et siin on nii palju tasandeid, aga samas mis on mulle sümpaatne, on see, et see, et tal on palju tasandeid, ei tähenda, et oleks lugeda keeruline. Kujundid on arusaadavad, nad on nii loogilised, tulevad nimede tekstist, et sa loed ja mõistad. Ja ka minu meelest haruldane on see, et on tegemist teha autoriga, kes oskab väga hästi kirjutada tugevaid alguseid. Igal tekstil on tugev valgus, aga mitte ainult, vaid tugevaid. Ja see on juba keerulisem, et igatahes soovitan Tõnis vilju tundekasvatust kõigile. Ja mina pöörduksin tagasi meie neljanda saate juurde. See oli see saade, kus me rääkisime eesti vene kirjandusest ja Kulka aastaauhindade nominentide seas on ka venekeelse autori kirjandusauhinna kategoorias Larissa Joonase uus kogu selle Vetšescuekinoom mida mina veel lugeda ei saa originaalkeeles, sest et alles pidin vene keelt paremini rääkima. Aga sellegipoolest ilmus eelmisel aastal ka üks väga tähelepanu väärne teos kirjastuselt tuum, see on Larissa Joonase koondkogu rütmi ja, või ööbikud, mille on koostanud ime tabaselt. Tõlkinud Aare pilv ja Larissa Joonas näol on minu arvates mõttes tegu sellise poeediga, kellest mina Eestis veidi puudust tunnen. Et ta on küll väga-väga kujunditihe, väga, võib isegi öelda natukene sümbolistlik, aga samas kohutavalt selline tarmukas naisluuletaja vahepeal on päris punk ja rock n roll mille Aare pilv vaimustavalt edasi annab, nii et mina soovin Marissa Joonase eestikeelset kogu rütmi ja, või ööbikute kuniks jõuan lugema selle vitsaga kinod. Nii et aitäh majja nende soovituste eest ja hoidkem siis pöidlaid Kultuurkapitali aastaauhindade nominentide üle ja kohtume kahe nädala pärast. Koogol. Selline oli üheksas saade kirjandussarjast koogol, kus arutleti täna muusikaajakirjanduse kohtumiste üle. Sõna said Jan Kaus, Timo Steiner, Ave alavainu, Tõnis Vilu ja Meelis Friedenthal, Hasso Krull ja Larissa Joonas Aare Pilve vahendusel. Saate on kokku pannud Helle Paas, toimetanud Maie Tammjärv ja mina olen Kaisa Ling. Aitäh kuulamast. Koogol tänab tähelepanu eest. Jäägem jälle kuulmiseni.