Esimest korda saab Kajalood võõrustada kirjastajat. Meil on külas kirjastaja Tuglase novelliauhinna tänavune laureaat Tauno Vahter. Tervist ja palju õnne suure auhinna puhul. Ja aitäh ikka meeldiv, kui mees petaks. Mis selle Tuglase loomingust endale on olnud kõige tähelepanuväärsem või tähendusrikkam või hinge minema? No see on selles mõttes natukene valus küsimus, et tegelikult ikkagi novellid, aga kui ma mõtlen Tuulasse romaanide peale, siis noh, minu arust need võrdlemisi inimvaenulikud tekstid, et kui need just väikest Illimari sundida lapsi koolis lugema, siis ma kardan, et see võõrutab neid lugemisest pigem kui, kui hoogustab neid lugema. Aga kindlasti novellid pigem kuigi võib-olla noh, üldisemalt Tuglase suur roll eesti kirjanduses on mõnes mõttes isegi vaatate rohkem loominguväline, et kõik, mis ta tegi seal Kirjanike Liidu erinevate trükistega ja siis sihukeste uurimustöödega ja teiste loomingu tutvustamisega. Aga kas Tuulas novellilooming tegelikult ei olnudki kohutavalt suur, sest kui ma õigesti mäletan, ta kirjutas umbes 40 novelli, nii et mahuvad ühte raamatusse ära küll. Aga seal olid niisugused suured teemad, mis olid ajast ja, ja muidugi esimesest maailmasõjast tingitud kõik see inimese varia, Spopi uhuu ei lähe sulle hinge. OP Ohoonika selles novellinduses ikka sees, nii et selles mõttes, et kindlasti kuulub tema paremiku hulka, nii et, et jah, et kui ma mäletan, et ma lugesin kunagi need kõik novellid ikka järjest läbi, siis seal olid mingid teised lood, mis mulle meeldisid rohkem, aga ma küll enam pealkirju ei mäleta, sest on ikka natukene aega juba möödas, et vot see klassikud üle lugeda ei mäletagi. Nii hästi. Aeg meid muutnud on, laulab Ivo Linna. Kuidas on aeg Tuglasest saadik novelli kui väga elegantset ja reeglite järgimist eeldav žanr muu? Ütleme, et ta on mõnes mõttes kindlasti muutunud. Ehk hästi palju see novelli algus on seotud ajakirjandusega. No et peale sellise vormilise tingimuse see pidi ka ära mahtuma lihtsalt ajalehte või ajakirja, et, et väga paljud, no kasvõi mingid Tšehhovi novellid ilmusid algselt ajalehtedes. C tingis seda, aga kui selline kirjanduse avaldamise komme ajakirjanduses hakkas tasapisi looja minema, võib-olla kuskil seal nelja-viiekümnendate aastate paiku hakkas vaikselt hääbuma siis see novelfisi kuskile mujale kolima, et ta muutus nagu tegelikult vähem tähtsaks. Et kui vaadata seda, mis toimub maailma kirjanduses, et mis on selline noh, niukene, suurem on teema ja nii edasi, no ta on ikka romaan tegelikult kui vaadata, mis on kusagil müügiedetabelites ja nii edasi novell. Natukene nišižanr, mida ikka kirjutatakse igal pool maailmas edasi ja, ja mul on päris mitmeid selliseid kaasaegseid lemmikuid, kes kirjutavadki peamiselt novell, et võib-olla noh, ma ei tea. Ameerikas, George Sanders ja üks Argentiina kirjanik väga huvitavaid lugusi kirjutab, samontaks liin ja ja neid on ju palju, et noh, see teemade ring on ka natuke muutunud ja siis noh, vaat vanasti oli hästi, tihti oli see, et, et novelleri nagu tingimata pidi lõppenud Buendiga ütleme see on niisugune natukene stereotüüpne lähenemine, võib olla tegelikult ei pea lõppema üllatuse või puändi kätte võib lõppeda või siis noh, mis asi on üldse point ja et selles suhtes on, ma arvan, üsna palju muutunud, et ta võib ka olla kohati selline olustiku pildike noh, sinna tihtipeale poogitakse igasuguseid selliseid ootamatuid sisse sõita ja, ja noh, siis see on vahel väga vaieldav, et mis asi on välja, mis asi on jutustus ja noh, tõepoolest ta võib-olla üks lehekülgede võib-olla 50 lehekülge. Kuigi minu arust reeglina lühemad on paremad. Et kunagi ülikooli ajal ma miskipärast võtsin nõuks. Üldiselt ma tavaliselt ei loe ühe autori loomingut kahekümnete tervel kujul läbi, aga siis ma kunagi võtsin tõesti tsehh kogutud teoseid ette. Lugesin, et ma ei mäleta, mis nüüd oli mingisugune kaheksa köidet umbes järjest läbi see oli selles suhtes õpetlik. Noh, mida edasi, seda igavamaks lehk edasi, seda pikemaks ja igavamaks materjali läks, et kõige esimesed köited olid täiesti suurepäraselt vaimustavad, siis läksid jutud. Jutud läksid järjest pikemaks, motiivid kordusid järjest rohkem ja nii edasi, nii et kui seal ka võrrelda, et vot, eks ole, et kelle jaoks Tšehhovi näitekirjanik, kelle jaoks lihtsalt kirjaniku novellikirjanik, nii et noh, minu jaoks on ta novellid, lühilood, jutustused kindlasti palju huvitavamad kui tema näidendit, mida lõputult lavastatakse ja noh, tunne on nagu, igast näidendist on juba kolme versiooni nähtud, et ja samas nad ju tiirutavad ikka täpselt sama materjali ümber alati. Noh, see ei tähenda, et nad halvad on, aga ma ütleks, et novellid on märksa põnevamad. Aga noh, kõik teavadki tihtipeale just näit. Vähemaid novelliautoreid, et see kaasaja novellipilt on selline natuke vähem tuntud. Aga nüüd viimastel aastatel on, Eestis on natukene elavnenud see asi siin on mitu põhjust. Üks põhjus on, ikkagi, on see raamatusari Eesti novell, mis on siis nüüd nagu koondanud eelmise aasta jutte, siis korra aastas ilmunud, et see aasta tuleb neljandat korda. See on olnud küllaltki populaarne raamat ja, ja siis on tekkinud selline nagu uus aken, mille kaudu siis inimene, kes võib-olla näiteks ei jälgi pidevalt kirjandusajakirju, et saab sealt mingi kiire ülevaate, milline see mingisugune üldine seis võib-olla ja ja noh, see on selline. Kuidas nüüd võtta assortii või rosolje, et kuidas kellelegi tundub, seal on seinast seina väga erinevad materjalid erinevatelt autoritelt, umbes võib-olla 15 lugu. Oled kindel, et mitte kellelegi ei meeldi need kõik, aga ma usun, et noh, enam-vähem kõik võiks leida vähemalt mõned loodi autorid, mis neile huvi pakub. Võtame selle, sinu novelli surm uusaastaööl sisaldub ka selles novelli kogumikus ajaline kokkusaamine. Mis on üks põhjus, mille puhul sa pälvisid Tuglase novelliauhinna selle novelli surm uusaastal, me võime seda leida ka raadio teha, trijärjejutu arhiivisson sisse loetud väga hästi. Ja see on niisugune lugu Buendikas kohati traagiline, kohati naljakas. Kas korteriühistust paneelmajas, suhetest naabritega, et ma selles mõttes huvitun, et mis toimub kirjaniku peas, et kui ta näeb ühte situatsiooni? Ta jätab selle meelde, kas ta siis hakkab nagu vinti peale keerama, et oleks veel põnevam karakterid veel värvitamad ja elu huvitavam kui ta oma argisuses muidu oleks. Nojah, siin nüüd ilmselt erinevad inimesed vastaks erinevalt, aga no mul on selline umbkaudne ettekujutus, et see inimene, kes mingeid tekste kirjutab, et no see on, see on nagu mingit sorti selline kamber või toakene riiulite ja sahtlitega ja siis sa ei viibi seal iga päev. Aga kas sul on nagu selles mõttes selline vastuvõtja töötab ikkagi peaaegu kogu aeg, et sa seal näed mingit olukorda või sa kuuled mingit lauset. Ja siis sa paned selle seal oma kambrikeses või sahtlikeses kuskile tallele. Sul on tunne, et seda kunagi äkis vaja minna. Ja, ja siis sa võtad teise tükikese, võib-olla 10 aasta pärast paned sinnasamasse sahtlisse. Ja no selles mõttes ma arvan, et, et mina olen küll kirjutanud enamasti sellel meetodil. Et ma võtan tükikese ühest sahtlist ja tükikest teisest sahtlist ja see üks tükikene võibki pärineda 30 aasta tagant ja teine võib pärineda eilsest ja Need, kaks tükikest või viis tükikest võivad siis moodustada mingisugused tugipostid või väikesed jupid selles loos. Aga ülejäänud loo sepad ehitama sinna ümber. Muidugi mõni võib kirjutada ka nii, et kõik on otse elust, aga mulle see variant väga huvi ei paku. Pigem nagu võib-olla miksida mingisugust noh, tegelikkust ja väljamõeldis, et selles kogumikus, mis mul aasta lõpus ilmus, pikaajaline kokkusaamine, et noh, seal ei ole ühtegi lugu, mis oleks täielik tõsilugu. Kuigi eriti nende lugude puhul, kus minajutustaja tekib lugejal alati kahtlused, et kas see siis oli päriselt nii ühtegi lugu päriselt täpselt toimunud ei ole, aga väga paljudes lugudes on detaile, mis on kusagilt võetud, selles mõttes ta on jah, segu, segu erinevatest asjadest on, seal on teatud sellised korduvad motiivid, et, et noh, mulle meeldib mõelda sellistele olukordadele, kus inimesed kohtuvad. Kui nad kohtuvad selliste inimestega, kellega nad võib-olla muidu ei kohtu või või kui nad teevad või ütlevad midagi sellist, mida nad igapäevaselt ei tee, kuigi teised arvavad, et nad peaksid nii tegema, et siis selline alus, mille pealt siis kasvavad välja mingisugune olukord, mis võib-olla noh, ta võib-olla koomiline, ta võib olla traagiline. Ma ei ole küll üritanud niimoodi kohutavalt vägisi iga hinna eest nalja teha igas loos, aga, aga mulle meeldib, kui on selline noh, teatud selline argipäevane niukene ühest küljest usutavus. Aga siis teisest küljest, siis sõidab sinna sisse mingine mingi mingi ebatõenäoline või häiriv faktor, mis muudab selle siis võib-olla kurbnaljakaks. Mõni sõna veel ka sellest sinu novellist, mida Tuglase novelliauhinna žürii eraldi ära märkis, siis ehk taevast Tartu kohal kui seda lugeda, see on hästi kompaktne, nii nagu reeglistik ette näeb, toimub tegevus vaevalt 24 tunni jooksul. Ja mulle tundub, et see on küll nagu elust maha kirjutatud. See lugu kirjeldab ühte päeva kui ma ei eksi, peaks ajaga 31. detsember 1998 Tartus, kus siis kaks tudengit mõtlevad, mis võiks olla kõige huvitav võimalus vana-aasta õhtut mööda saata ja siis selle käigus nad noh, ta selline teekonna lugu, et nad kohtuvad erinevate inimestega avaldavad liiga palju arvamust erinevate asjade kohta ja siis satuvad olukordadesse, milles nad võib-olla hommikul ei arvanud, et nad võiks sattuda. Nojah, 98. aastal ma olin ise ka Tartus, nii et selles mõttes kahtlemata seal on mingisuguseid selliseid üldiseid, episoode ja terakesi, mis on elust võetud. Aga jah, ega sellist päeva ei ole olnud, nagu selles loos on, nii et noh, ta on ka ikkagi sama sama mudeli järgi kirjutatud, et siin sitta võetud tükikesi mis tolle aja Tartus olid täiesti olemas. Aga lugu ise on siiski lugu, mitte kroonika. Eelmise aasta kirjanduslikku saaki kokkuvõttes analüütikud ütlevad, et olid tõeline novellipuu. Eelmisel aastal, et romaane ilmuski väga vähe. Kui sina ütled, et novell on nishi žanr, siis siin on teatav vastuolu hinnangutes. Novell on maailmas kindlasti nišižanr, Eestis ilmus eelmine aasta tõesti novellikogusid tavapärasest natuke rohkem romaane ilmus J. Aga võib-olla see oligi lihtsalt see, et romaane selliseid romaane, mis oleks olnud, kui vaadata edetabelit ükskõik, kas siis müügi või laenutuste edetabelit, mis oleks läinud inimestele väga-väga korda, neid romaane ei olnud nii palju. Ei ole eelmisel aastal ilmunud selliseid eesti romaan, et neid oli väga jah, need oli suhteliselt vähe, nii et romaani mõttes eelmine aasta oli, oli selline nõrgemapoolsel natukene novellikogudes jah, neid oli tõesti tavapärasest natuke rohkem, ma ei kujuta ette, kas see tendents jätkub, see aasta või mitte. Ei hakka isegi rääkima taaskord, mis ajastul me praegu elame, et natuke raske on ennustada, kuidas see aasta välja hakkab tegema, ma kujutan ette, et neid romaane ikka võiks natukene võib-olla rohkem tulla see aasta, mis tähelepanu äratavad. See näitab natukene ka seda, et neid romaanikirjanikke, keda eesti lugeja väga-väga armastab, ei ole nii palju ja kui juhtub selline aasta, kus neli, viis juhtivat nime ei kirjuta uut romaani, siis ongi auk. Aga kas ei ole siiski niimoodi, et me elame hästi pealiskaudsel ajastul, kus ongi kergem, kas Mihkel Muti mingid mõtteterad või jam, kausid lühikesed linnalaastud, et me jõuame neid kas kahe trammipeatuse vahel läbi lugeda või telekast mingit saadet vaadates sirvida reklaamipausi ajal et niisugust süvenemist nõudvat paksu romaani, kus inimesi tabavad rängad elusaatused, kus karakterid muutuvat 11 täiendavad et niisuguse lugemiseks meil ei ole enam tahtmist. No ühest küljest on see täiesti loogiline mõttekäik aga kui vaadata, millised raamatut rohkem veidi, mida laenutatakse rohkem, siis tundub, et päris nii see ei ole ikkagi ka Eestis müüakse ikka rohkem pigem romaani. Noh, näiteks Vahur Afanasjevi Seraphiva Bogdan on ju ikkagi päris paks raamat ja see oli väga edukas, üks viimase 10 aasta möödumaid eesti raamatut igal juhul. Võib-olla see näitab seda, et need inimesed, kes loevad, need ei kardasta mahtu, aga lihtsalt paraku tasapisi kasvab see arv inimesi, kes ei loe nii palju. Aga need, kes loevad ja neid õnneks on endiselt, need ei karda seda, et kui raamat on rohkem kui 140 tähemärki, eks ole. Ma ei pea seda olukorda nii lootusetuks, et ma usun üsna kindlalt, et headele algupärastele romaanidel on alati lugejaid. Et need tiraažid muidugi ei ole kosmilised. Aga need lugejad on täiesti olemas. Ma näen sinus, kõneleb kirjastaja, praegu. Noh, mitte ainult kirjastaja. Noh, need on sellised, kattuvad rollid, noh aeg-ajalt ja keegi nagu küsib, võib olla ka midagi niisugust, et noh, et kas selles on mingi konflikt ka, et kirjastada või ise kirjutada, noh, ma ei näe seal erilist konflikti, et see on ikka natuke samad liidetavate summa ei olene liidetavate järjekorrast. Et küllalt palju on inimesi, kes kas on teinud ühte või teist rohkem, aga teevad mõlemat. Pigem see näitab seda, et kui sa oled selles valdkonnas sees, siis sul on lihtsalt huvi erinevate asjade vastu, et, et ma ei näe selles üldse eriti suurt probleemi. Kas konflikt ei ole pigem seal, et kirjastaja on ühest küljest nagu ärimees, kes peab ostma siis võimalikult hea käsikirja ja siis selle võimalikult suure tiraažiga maha müüa ja teisest küljest, On kirjastajal siiski ju ka missioon kujundada lugeja maitset või tulla vastu lugeja ootustele, mis ei pruugi olla just alati meelelahutus. Looduslikud nii nagu on erinevaid kirjanikke, aga erinevaid kirjastajad, et eksju seal ongi päris palju võimalusi, et aga selles mõttes võib olla küll, et kirjastaja peab mingites asjades ehk siiski rohkem kompromisse tegema kui isegi ise kirjutanud, tähendab et noh, ütleme näiteks taga raske on Eestis kirjastada, ütleme olulisemat kogust raamatuid, nii et sa kirjastada ainult, et neid raamatuid, mida sa ise kohutavalt armastad. Ma arvan, et see on natuke keeruline, sest Ma usun ka, et päris mitmed väga head raamatut, mis me oleme välja andnud müünud üsna kehvasti. Noh, sa pead lihtsalt seda tasakaalu otsima, et kui palju ja mida sa saad teha. Noh, jah, et me oleme avaldanud ka mingisuguseid ja unenägude seletaja, et või midagi muud säärast, aga täpselt nii see käibki. Sellest teenitud raha eest avaldatakse mingisugune Nobeli laureaat ja ilma naljata vaid täiesti otsest näidet. Kuidas sa üldse kirjastajaks sattusid? Sa olid napilt 21 aastane, kui see tänapäeva läksid tööle. Jah, see oli suures osas juhus. Töötasin sel ajal praktikandid siseministeeriumist kohaliku omavalitsuse osakonnas, kus mul oli värskelt antud ülesandeks kokku lugeda Eesti kaitsealused kivid ja siis ma lugesin kokku pliiatsiga kaardi peal kõik Eesti külad, mida, kui ma õieti mäletan, oli midagi üle kaheksa tuhanded. Siis lugesin, maakondliku arengukavasid on, mäletan, et Narva linn tollal plaanis, et neil võiks olla kaks lennujaama üks siselendudeks ja üks rahvusvahelisteks oli ka omamoodi huvitav kogemus. See novelli süžee. Ametnikest on palju lugusid. Kuigi ma ütleksin, et praktika linnavalitsuses oli märksa lõbusam isegi. Aga tollal Ma tõlkisin juba ja ma olin tõlkinud paar raamatut ja siis juhtus nii, et ühest lehes oli töökuulutus, et ma ei mäleta, kuidas see sõnastus oli, et kas turule tuleb või laienev kirjastus otsib toimetajaid. Ja seal ei olnud isegi öeldud, mis kirjastusse on või kes seal taga on. Ja siis ma saatsin sinna Siivi kutsuti töövestlusele. Täiesti juhuslikult selgus, et see on siis samad inimesed, kellele ma ühte raamatut parajasti tõlki ehk seal laua taga olid. Tiina Tammer, Toomas Leito. Ja esimesest septembrist 99. Ma olin siis sellise osalise koormusega seal tööl. Ja samas käisin veel jupiti ülikoolis vist neljandal kursusel, kui ma õieti mäletan, siis juba. Ja nii ma sinna tööle sattusin ja siis varsti see Tartuga sai ühele poole. Ja siis, ega ma ei olegi mujal täiskohaga tööl olnud, nii et ma olen järjest umbes 21 aastat kirjastuses töötanud ja ja ma arvan, et seal on kõige toredam on võib-olla selline teemade vaheldusrikkus, et noh, et me ei avalda näiteks ainult ainult ühe teema raamatuid, aga ongi nii, et üks päev on seal laua peal lasteraamat. Teine päev on sul mingisugune ajalooraamat, kolmas päev loodus või tervise või mis iganes ja siis need need projektid on kõik hästi erinevalt korraga. See pakub nagu sihukest. Tead vaheldust jah, et sa saad tegeleda täiesti erineva teemaga. Tähendab, et need inimesed on sellised. Nad peavad olema sellised generalistid võib-olla rohkem kui spetsialistid, et need pigem teavad paljudest asjadest mõnevõrra kui ühest asjast väga palju. Ma vaatasin viimaseid raamatuid, mis kirjastus tänapäev on välja andnud, kas seal on originaali tõlkeraamatud, on peaaegu et poole. Ei ole, sest Eesti autoreid võib öelda ei ole kunagi piisavalt palju väikese klausliga piisavalt häid autoreid ei ole kunagi sest ikka kusagil kaks kolmandikku on tõlked. Nii et teemade suhtes, noh, me oleme, võib-olla. Ma arvan, et kui võtta sellist ühte teemat Eesti autorite seas, siis see meie panus on võib-olla kõige suurem isegi lastekirjandus. Noh, sealt on ikkagi tulnud väga palju selliseid jääva väärtusega raamatuid. Noh, muidugi me oleme teinud kõiki teisi žanre ka, et on ju olnud ajalugu, elulugusid, romaane, aga mahuliselt ja suhtarvu mõttes. Ma arvan, et lastekirjanduses on see kõige rohkem olnud. Kuhu tänapäeva Kirjastus Eesti autorite puhul selle lati seab, et kui tuleb ikka üks hea kirjaoskusega või enda arvates hea kirjaoskusega inimene, kes paneb lauale mahuka käsikirja, ütleb, et siin on minu kordumatu elulugu. Kus kirjastusel see latt on, et vaat selle me avaldame, selle anname tagasi soovitusega ümber teha ja, või kolmas variant tarnala käsikirja tagasi palvega mitte kunagi enam kirjastus uksest sisse tulla. Noh, ütleme nii, et see kõik Midagi muud pole ju appi võtta kõhutunne ja kogemused väga-väga harva ka mingid muud väärtused. Sest kuidas muidu sa seda ikka teha saad? Meil ei tule neid uusi käsikirju, nii palju see tundub, et see number on suur. Neid tuleb aastas ikka sadu. Ma ei oska täpset numbrit öelda, aga kindlasti tuleb neid sadu. Aga kuma kuulanud ja välismaa kolleegide jutu, kuidas neil tuleb Saksamaal näiteks päevas postilaniga sisse või meiliga 200 käsikirja, vot siis ma küll ei tea, mismoodi seda üle elada. Aga ma olen küsinud muidugi, mis nad siis teevad. Ja nad ütlevad, et mitte kunagi, mitte kusagil ei ole keegi lugenud kõiki käsikirju otsast lõpuni läbi. Ainukene mõeldav meetod on see, kui ei ole just tegemist juba tuttava autoriga, eks ole, on ikkagi see, et loetakse algusest 10 lehekülge, kui hakkab vedama, loetakse edasi, muidu lapatakse 50. lehekülje peale, siis 50. peale vaadatakse, kas nüüd läheb käima, kui ei lähe, siis ta lähebki juba sinna virna ära. Nii et meil see sõltub, et sa vaatad ikkagi üritada aru saada, millest see on. Me palume tihti kokkuvõtet, et sa kokkuvõttest ühe leheküljest kokkuvõttes saad juba aru, et kas sa tahad seda lugeda vähem või põhjalikumalt ja see ongi erinev. Mõnda sa loed, 20 lehekülge, vaatad, see ei hakka tööle teisel vaesuse korralikult läbi. Ja kui vaadata, et kui palju nendest käsikirjadest töösse läheb, mis niimoodi ootamatult kaela sajavad, ma ütleksin, et käsikirjast alla 10. Nii et neid sahtleid, kus on käsikirju, on ikka suhteliselt palju. Loomulikult enamik käsikirju liigub sellise masinavärgi või konveieri na mitmes kirjastuses. Ja kõigil on kirjastamismaailmas selliseid lugusid, et Nad on mingi asja tagasi lükanud mis on osutanud hiljem rohkem või vähem edukaks Oskar Lutsu kevade. No kasvõi et, et selliseid lugusid on aga suhteliselt, et vähem tõenäoline on see, et et on olemas ka väga-väga-väga hea käsikiri, mida Eestis mitte keegi ei taha avaldada. See on suhteliselt vähetõenäoline. Kui ikka tõesti viis või 10 kirjastus ütlevad, et nad ei soovi, siis on suhteliselt tõenäoline, et sellele on siiski objektiivne põhjus. Kaja loodimisel on kirjastuse tänapäev juhataja Tuglase novelliauhinna üks kahest tänavusest laureaadist. Tauno Vahter ja muuhulgas sa oled ka Eesti meister mälumängus ja võistkondlikult lausa Euroopa meister mälumängus. Nojah, ma olen nagu Aavo Pikkus, et ma olen niisugune võistkondliku võistkondlikud edukamad. Ma olen jah, mänginud mälumängu kuskil umbes 15 aastat, nüüd arusaadavatel põhjustel viimasel ajal üsna harva. Aga eks ta on kuidagi niimoodi, see on ikka selline hobi, et inimesel peab peale töö mingisugune mäng või hobi ka olema. Ma olen kindlal veendumusel, et kõik hobid. On väga egoistlikud, et ma ei suuda küll väita, et ma teeks seda kellegi teise jaoks puhtalt oma lõbuks ja selles suhtes dast ei ole ju mingit otsest kasu. Kuigi ma vahel tunnen, et isegi natukene on ka tööl kasu, et sa nagu märkad mingisuguseid teemasid lugedes, et aa noh vot see on huvitav teema, selle kohta võiks ju mingisugune raamat kaal äkki ja ja teisest küljest see toetab seda, niikuinii peab lugeva materjali hästi palju siis väga tihti inimesed, kes käivad mälumängul, on kollektsionäärid selles mõttes, et nemad ei kogu tikutoose ega postmarke, vaid nad koguvad imelikke fakte. Ja siis no paned seal kuskile. Või on seal ka olnud ja teinud mingit muud asja. Siis kirjutad üles, et noh, nii tekib nagu selline märkmikku isiklik kartoteek, kus need küsimused kuhjuvad, nii et noh, see maht on ikka nagu aastatega paisub päris suureks, et kui sa ise mänge ka korraldad, et mälumängus on selline natukene muutuste aeg, ikka viimased aastad olnud sellist mälu mängu nagu siin oli nõukogude ajal ja võib-olla ka veel mingisugune 10 15 aastat tagasi, et tulevad 100 meest ja üks naine kokku kusagile saali, siis lohisevad kolm tundi ja lähevad jälle laiali, et seda natukene vähemaks jäänud. Esiteks küsimust iseloom on üsna palju muutunud, maailm on palju-palju laiem ja teine asi on, et väga palju ei ole nad neid, kes tahavad Eesti eri nurkadest kuskile. Kultuurimajja, kokk, kuhu sõita korra kuus, pigem on nüüd need nii-öelda kõrtsi Kilvadja Paap Guysid, mida, enne kui kõik kinni pandi, oli hästi palju, tegelikult lausa plahvatuslikult palju. Pigem on nii, et aetakse kuskil kodu lähedal õhtul korra kokku saada ja siis on ikka selline noh, seltskondliku ürituse räägitakse sõpradega juttu ja siis ostetakse pool paarid tühjaks, neid üritasin hästi palju. Nad ei välista üks teist, aga, aga see lihtsalt näitab, et see on nagu muutunud, et nendel üleriigilistel mängudel ei käi 100 inimest, et seal käib pigem kümnetes, võib-olla seal käib 30 või või 40 heal juhul need suurusjärgud on, on sellised, et ma olen lihtsalt vaadanud aastatega, et kõigil osalejatel on tohutult erinev arusaam ja arvamus, milline peaks mälumäng välja nägema või mis see on, hea küsimus. Et selles mõttes lootusetu, et seal ei ole mingit ühtset tõde, et seal on ainult see, mis sulle meeldib. Mulle isiklikult meeldivad sellised mängud, kus on väga palju erinevaid teemasid. Et ei ole ainult nii, et 90 protsenti on ajalugu ja sellest ajaloost omakorda 80 protsenti on eestiaegseid, ministrid ja vene sõja väelased. Et oleks just tohutult palju erinevaid asju, et tõepoolest, et on lootust, on kultuuri, on sporti, on teadust, et oleks sellist erinevaid teemasid, et siis on huvitavam. Sul lemmikteemat ei ole? Ütleme nii, et mul on mõned teemad, mida ma silmaotsaski ei salli, seepärast, et ma ei tea neist väga palju midagi. Jälle küsitakse. Nimetage see huul heinaline taim, kollaste õitega, 50 sentimeetri pikkune ja siis sa peaks ühe nendest 1200-st välja valima, aga täitsa erinevad olla, et geograafiakultuur on üsna huvitavad, minu jaoks aga võib ükskõik mis valdkonnas tulla. Mis on kõige huvitavam või kõige originaalsem mälumängu küsimus, millega sa oled? Ma ei julge isegi selle peale midagi arvata, mul on see häda, et ma see küsimus nakkuki küsib, et mis teil põnevat ilmuma saan, on alati hädas, sellepärast mu mõtted on kusagil seal kuue kuu pärast, et mis seal parajasti nagu valmis võiks saada. Et ma olen hädas sellega, et mis meil parajasti see nädal ilmub. Neid käib nii kohutavalt suur mass läbi, et näiteks kui on mingid rahvusvahelised mängud, siis on kolme päeva jooksul käiakse läbi seal võib-olla paar 1000 küsimust ja see on niimoodi, et see hakkab hommikul kell 10 ja on olnud kordi, kui sul on lõppenud öösel kell üks. Noh, need on sellised muidugi äärmused, et tavaliselt see asi nii ei käi, aga noh, see on nüüd kell üks öösel läbi unemingisugust kreeka mütoloogia nimesid meelde tuletades on nagu natuke koomiline, ausalt öeldes Ma arvan, et võistlus jookseb kokku, ega see juhuslikult ei tea, kes või mis on Tuuli suvilased. Ei hakka isegi pakkuma, see kõlab nagu mingisuguse. Putukarahvapärane nimi aga pole aimugi. Kalju Lepik enne sõda Tartus asutas kirjandus- ja kunstirühmituse Tuuli suimis, pärast seda veel Stockholmis andis välja all vana, nii et nimetasid ennast Tuuli suvilasteks Karl Ristikivi, Ilmar Talve ja veel terve hulk. Nullpunkti. Sa ennem kui me rääkisime sinu sellest kirjanduslikust meetodist, ütlesid, et sa karakterid, huvitavad laused, situatsioonid, paned nagu sahtlitesse või kambritesse ja kui vaja, siis vaat sealt. Kas mälumängu puhul on ka samamoodi treid sa need teadmised, mida seal lugedes vaadatakse, huvitav, paned kuskile mälus mingisse väiksesse sahtlisse ja kui vaja, siis võtad sealt. Ja siis tuleb ikka üles ka kirjutada, üldiselt need, kes rohkem asjaga tegelevad, vedukamad, annet, sapet nad läbi kirjutama. Ma tihti olen kuulnud seda, parim küsimus on selline, et mille jaoks ei ole vaja eelteadmisi, vaid et sa mõtled selle välja. See mõnes mõttes on võib-olla tõsi, et need küsimused on ka vahel huvitavad, aga kui mäng koosneks ainult sellistes küsimustes, siis see oleks nagu selline rahvalik mõistatus juba mitte mälume. Et see võtmeküsimus on alati see, et kas on vajalik tuupida noh jah ja ei, on see tegelikult. Sest et see on mõnes mõttes sarnane asi nagu ma ei tea, matemaatikat või keelt õppides. Ehk siis alguses tuleb tuupida, pärast on seosed. Nii et sellel tuupimiseta päris ei käes ja kui sa tahad süsteemselt teada, aga ma võib-olla noh, ütleme niimoodi toopimine kõlab niimoodi natukene halvasti, et see ei ole niimoodi, täna võtan selle mingi, võtame üks ene köidet, kas me võtame täna runting või võtame sera fill? Et loeme siis järjest läbi, vaatame, mis meelde jääb. Tehakse ka nii, aga ma küll sellesse ma väga ei usu. See tähendab pigem seda, et loe, palju, see on see tuupimine, aga, ja inimesed kirjutavad ka välja. Aga no ma ei ole nüüd teinud kunagi täiesti tabelit, et Lõuna-Ameerika 40 pikimat jõge, selliseid asju ma ei teinud, aga pigem see tähendab seda, et koostaja ise küsinud asi, kui sa kirjutad nad läbi, siis ta jääb paremini meelde. Ja need, kes sagedamini käivad mängul, koostavad küsimusi tuhandetes kümnetes tuhandetes. Nii et see mass on jah, üsna-üsna suur küsida, et miks seda teha. No see on hobi, ega ta ei olegi mitte midagi muud teatud hetkel ta on ikka endale huvitavad lood mingi toosis seoses näiteks muusika minu arust ka võib-olla niisugune huvitav näide, et kuidas inimesed kuulavad muusikat? Väga-väga sageli inimesed jäävad muusika puhul aga samamoodi ka kirjanduse puhul tihti jäävad kinni sellesse, mida nad on kuulanud kindlas vanuses, noh enamasti ma ei tea noorena ja siis ühel hetkel ei suuda enam jälgida nii palju. Tegelikult tuleb kogu aeg uut peale. Ühel hetkel see no transponder kuumeneb üle ja sa ei suuda kõike vastu, võetakse, ei suuda või ei taha mis iganes sisse lööd nagu natukene käega ja siis kuulad oma, ma ei tea, ükskõik, kas Artur Rinnet võimete allikat edasi juba pool sajandit nagu ta tihtipeale läheb. Ja ühel hetkel ma avastasin ka, et sarnane asi on juhtunud minuga. Et ma tean kohutavalt hästi, mis või noh, vähemasti hästi mis juhtus üheksakümnendatel, aga siis mul äkitselt tajusin, et mul on tekkinud auk, et ma ei saa väga hästi aru, mis juhtus umbes aastatel 2000 kuni 2015 või midagi sellist, et järelikult tuli muu elu peale ja siis ei suunanud sinna väga tähelepanu. Vist oli, kui oli Valner Valme oli ERR-is, siis ta pakkus mulle, et kas ma ei taha mingit laadi arvustust kirjutada. Ja siis mul tekkis sellega uuesti harjumus, et noh, tänapäeval on komme, et kõik uued plaadid tulevad reedeti. Ja nüüd on nii, et kui tuleb reede juba nüüd aastaid, siis iga reede ma vaatan, mis täna ilmus. No ma ei saa öelda, et ma olen kõik läbi kuulanud, aga ma vaatan nimekirja läbi mis ilmus ja kui niimoodi süsteemselt kuulata, see kulutas selle peale mitte terve päeva, aga mõned tunnid nädalas. Ja siis sa avastad enda jaoks uusi asju, see ei pea olema üldsegi muusika, aga tegelikult sama asi juhtub hästi paljude teiste asjadega, et sa ühel hetkel ei jaksa jälgida täpselt sama kirjanduse inud tohutult palju raamatuid. Aga selleks, et sealt, et leida see, mis sulle huvi pakub. See ei ole üldse alati nii lihtne, et sul peab olema, kas A kohutavalt palju aega, et sa ise läbi kaevata ja siis leida, mis sulle meeldib. Või siis variante, et sul on usaldusväärne isik, kelle maitset sa usaldad. See ei tähenda, et tema maitse on maailma parim aga ma soovitaksin, et see isik peab olema sinu maitsega, pigem lihtsalt võimalikult sarnane sa teda usaldad näiteks ütleme, filmide puhul on ainult paar inimest, keda ma usaldan, nende arvamust soovitada, sest ma tean, et meil on sarnane maitse. Minu jaoks ei ole oluline see, et kas seal mingi kriteeriumi järgi tohutult hinnatud, vaid see, et kas meil on sarnane maitse, et ma tean, et sealt võib tulla midagi sellist. Ja seepärast, kui ma olen ise kirjutanud ka mingisuguseid arvustusi, siis ma tavaliselt olen lähtunud sellest, et ma pean olema enam-vähem aus iseenda vastu. Et inimene, kes kaalub, kas ta tahab seda. Ma ei tea, kas osta, lugeda, vaadata, siis ta saab sellest ikkagi aru, kas see võiks talle sobida. Seetõttu tekibki siin selline erinevad võimalused, tekivad, et kas mingisugusest kultuurinähtusest või loomingust kirjutas ütlemine, et kas analüüsib siis nüüd selle asja kohta ajaloos arengus, mis on ka täiesti võimalik või see on selline soovitus rohkem ja noh, mul tuled mõlemat sorti tekste peab olema, aga meil on kultuuriajakirjanduses sageli see häda, et meil on see sihik on kas liiga madalal või liiga kõrgel. Aga natukene rohkem peaks minema ta sinna nagu keskele, et kus on inimesi, kes tahaksid seda nagu tarbida või lugeda või vaadata, aga neid tuleb nagu juhatada selle juurde kõigi inimesteni, niikuinii ei ole see võimalik. Ja samas on siis olemas niisugune hästi-hästi kõrge maitse jälle võib-olla kitsamale ringile, mida tuleb ka kajastada. Aga ütleme, sellise keskmisema hea otsa kajastamisega peaks natukene rohkem võib-olla tegelema just et mul on tunne, et sellega on nagu aeg probleeme sest on olemas nagu selline, noh, nii-öelda hästi kollane siis teises otsas on, siis ma ei tea, Arvo Pärt, eks ole. Aga vahepeal siis peaks natuke rohkem tagant lükkama, sest see on nagu see, mis hoiab inimesi huvitatuna, neist teemadest. Kui sa kultuuriajakirjandust muud ajakirjandust loed, loed neid käsikirju, mis sulle kirjastuse lauale jõuavad. Kas praegu kaldub see elu kajastamine rohkem selle poole, mismoodi elu meid iga päev mõjutab või rohkem sa näed niisugust soovi põgeneda reaalsusest tegelikkusest. On mõlemat, kindlasti mõlemat nüüd kohale, see on üks 20 aastat kirjastustööd, nüüd ma olen juba näinud sellist nagu põlvkonna vahetumist ühe korra enda arust ühest küljest siukest uut nostalgiat. Meil on alati mingi uus kümnend, mille suhtes on nostalgia, mis on siis vastavalt sellele, et üks põlvkond jõuab teise vanusesse ja siis nad hakkavad seda meenutama. Me hakkame nüüd vaikselt sellest 80.-te nostalgiast varsti väljuma, et nüüd on üha rohkem märke, et nüüd hakkab 90.-te nostalgia tekkima, sest toonased noored keskealised ja ja noh, nii ta lihtsalt käib, eks ole. Praeguse pandeemia ajaga jah, seda märgata mitmel pool maailmas natukene otsitakse sellist positiivsemat sõnumit ka, et sellised raamatut on võib-olla natukene rohkem moes kui natuke varem. Seda on küll märgata. Aga kui vaadata seda motiivi, et miks kirjutatakse, siis seal on näha hästi erinevaid asju, et et ma usun küll, et kui keegi juba kirjutama hakkab, siis no tegelikult seal on ikkagi ikkagi alati soov taga, et tahetakse, et seda ka keegi loe. Mina seda võltstagasihoidlikkust ei usu, et keegi ütleb, et ta kirjutas selle 1000 kaheksasajaleheküljelise romaani ainult enda jaoks. Teda üldse ei huvita, mis teised sellest arvavad, seda ma ei usu, kui inimene juba kirjutama hakkab, siis see tähendab seda, et Ta kas avalikult või natukene varjatuma tahab, et ikkagi keegi teda kuulab, et pole midagi parata, see lihtsalt on. Aga seal on võib-olla nüüd ainult see asi, et noh, see eksponeerimine ja, ja promo ja kõik muu, no see on ikka üsna palju muutunud, et kuhu on keegi valmis minema? Ma sellepärast kas sa pead ronima igasse maailma ajakirja ja tegema 200 Instagrami postitust päevas? Pärast, et noh, see on niisugune, jah, isiklike valikute küsimus. See on ikka alati see, et kassa rohkem hoolit kirjandusest üldiselt või, või sa tahad lihtsalt näha iseennast selle kirjanduse sees, et eks aeg-ajalt ikka paneb natukene silmi pööritama, aga seal on see piir jah, kusagil. Tahaksime sinust endast veel natuke rohkem teada. Millega sa veel tegeled oma elus, pele, leivatöö, pele, ilukirjanduse peale, mälumängu. No ütleme nii, et viimased aasta suures toas istunud Jah, ega ega nüüd ei olegi ju seda nagu endal nagunii lihtne öelda, aga mul on muidugi pere on suur osa ajast. Ma ikkagi loen pidevalt väga palju, mis on selline üsna üsna nagu väsitav isegi kohati, sest et vaata, kui sa loed palju, siis tekib see moment, et et vahepeal seal kogu aeg ainult tutvud. Et sa ei saa, nagu seda teksti võib nautida, sest sa tead, et sul on nii suur virn, mida sa pead veel läbi töötama. Et see natukene rikub võib-olla seda lugemise naudingut. Aga noh, ma arvan, et ma olen siin nüüd viimase paari aasta jooksul on enam-vähem kõik Põhja-Eesti matkarajad läbi käinud, sest ma ei, ma ei suuda, seal on vaadata nendel lõpututel jalutuskäikudel siin, et värsket õhku saad praegusel ajal, et ma mõnel tänaval juba iga mitmenda akna peal, mis värvi kass seisab. Et kusagil ma nägin isegi mingisugust pealkirja jalutamisest on rõõm täielikult välja võetud, et see on nagu kuidagi olen eristanud selle asja, sest nagu tahaks kusagil natukene kaugemale juba minna ka nagu ja nii edasi ja siis noh samas noh, meil on siin ka neid lugusid olnud, kuidas kuskil matkarajal oli juba politsei pidi inimesi laiali peksma, et neid oli seal ka liiga palju, et, et arvad küll, et väike riik samas samas teinekord jälle ei ole nii et ma just mõtlesin, et ma ei ole vist, et juba kolm 16 Harjumaalt kaugemal isegi käinud. Et need on jah vahepeal niisugune väga vaikne olnud, et aga jah, et muidu ikkagi meeldib üsna palju nagu ringi liikuda, seal on nagu ma olen ka mõelnud, sihukene käivitav mõte ikka tihtipeale olnud, et võtaks mõni inimene tahab nagu kirglikult aiandusega tegeleda või seal kodu sisustada ja nii edasi, et mul on nagu ikkagi tihtipeale just see mõte võib-olla, et see nagu mõttes plaanid mingisugust reisija kohta, kuhu minna ja siis hakkab nagu selline asi nagu kuklas juba niimoodi tuksuma, et tjah praegu selles suhtes on niuke rohkem siuksed, sisemised rännakud. Kas sa tõlgid ka veel? No ma praegu ei ole väga tõlkinud ja tegelikult kõik jääb sellise ajaressursi jaotamise taha, et kui sa ikkagi midagi teed, siis sa millestki loobud ja ütleme, et kui ma loen võima kirjutan mingisugust, ütleme, aja kirjanduslikumalt teksti, siis mind ei häiri, kui ma ei tea, ma vaatan üle arvutiuudiseid või kuula mingisugust muusikat. Ma kirjutan mingit ilu, kirjanduslikumalt asja, siis ma ei suuda nii, et vihma vähemalt täiesti eraldi omakapitali nagu just, et kuidas siis aeg üldse kuskilt võtta selle jaoks, et see on ka tegelikult üks põhjus, miks novell on natukene lihtsam. Et sa võid küll jupiti mõelda seda lugu. Sa võid seda ju mitu kuud mõelda. Hirmus on see, et kui sa oled mingi asjaga kuskil maal ja sa ei ole seda endast välja kirjutanud, siis sa näed seda unes ka juba siis, kui sa leiad selle aja, sa võtad näiteks kaks päeva, kus isoleeritud muust maailmast ja siis võib teha nii, et kirjutad näiteks päeval ühe loo ära ja teisel päeval teise loo ära, aga sa ei kirjuta, neli lugu päevas ikkagi. Ma ei tea, võib-olla keegi kirjutab, aga mina ei saa. Aga kui sa kirjutad pikemat teksti, kui sa kirjutad näiteks romaani, siis nii ei ole ju võimalik, eks ole, see ei ole nii lihtne. Erinevaid koolkondi jälle, noh, ma tean, et on selliseid distsiplineeritud inimesi, kes ärkavad näiteks hommikul kell seitse üles nendele kirjutamise aeg kella seitsmest kella 10-ni. Ja siis nad kirjutavad, aga näiteks viis lehekülge IGA PÄEV. Mul on tunne, et mul süsteem vist ei tule välja. Et, et selles suhtes hakkadki just mõtlema. Et kui midagi pikemat kirjutada, et siis sa tead, et sul on, ma ei tea, kuus kuud või 12 kuud või rohkem need vaba ja augud, mis sul on, need tuleb siis selle jaoks ära broneerida. No ja see ju kõik konkureerib nagu muu võimaliku ajakasutusega. Noh, see on selline ikkagi valik, et sellepärast öeldakse, et noh, et kirjutama hakkad siis, kui teisiti ei saa, sellepärast millestki loobud tegelikult sa ju midagi muud vaata ma kirjutan tavaliselt viimasel ajal nii et mul on hulk kokkuvõtteid, kirjutan endale ära mingisugune neli rida kokkuvõtet, mis seal juhtub. Ja siis, kui mul on aega, siis ma kirjutan ta lahti. Aga pikema tekstiga ei saa, nii et noh, mul oli siin ka aasta lõpus, noh, mul oli plaan hakata üht-teist asja lahti kirjutama. No mis mul oli mõnda aega juba plaanis. Just mõtlesin, et noh, nii et peab kuidagi ajaliselt selle ära jaotama, et mismoodi ja kui pikalt seda kirjutada. Ja noh, siis juhtus nagu ikka vahel elus juhtub, et mulle sattus täiesti juhuslikult kätte üks, üks niidiots või materjal. Ja avastasin ühest, ühest välismaa arhiivist ühe materjali ühe inimesega seotud isiklikud materjalid, mis tundus nagu niisugune koht, põnev avastus minu jaoks. Ja siis tuli uus koroonalaine ja kõik peale on, kuna see on üsna kaugel ja ega sinna ju ise ei saa minna, siis ma hakkasin siis suhtlema selle arhiiviga ja siis mõtlesin, et no ühesõnaga, aga ma pidin sealt tellima umbes 800 lehekülge materjali. Skaneeritud. Ei, ma just täna hommikul sain sealt kirja, et et see materjal nüüd skaneeritud, nii et ma nüüd ootan seda nagu jõulupaki avamist, et mis seal siis õieti sees on, et on seal sokkis või seal ikka midagi paremat. Nii et, et mul on lihtsalt tunne, et seal mul nagu sinna koorem kaelas, millega ma pean ilmselt tegelema, aga samas on jälle niisugune väike põnevus ka sees, et mis seal siis kõik välja võiks kooruda. Äkki koorub sellest romaan välja? Minu järgmine küsimus olekski olnud, et kas sul on mõnikord elus olnud tunne, et sa paned novellile punkti ja mõtled ise, et siit tuleb. Isamaalise ühestki olemasolevast toost, ma ei tahaks seda kirjutada, see oleks nagu selline natukene liiga suur kordamine. Aga no ütleme nii, et kui mul oleks piisavalt piiramatult aega, siis mul on vähemalt kaks lugu, mis ma tahaks ära kirjutada. Aga jah, see on väga palju selline aja küsimus. Nii et sulle tulebki soovida aega. Võib-olla kõigil ei ole nii suurt koormat või niisugust istub kuklas, tahab ära kirjutamist. No eks kuidagi peab ju asju jaotama, nii et noh, selles suhtes, et minu igapäevane tegevus on ikkagi eelkõige kirjastusega seotud. Sest noh, meil ilmub umbes kolm raamatut nädalas ja meid on kirjastuses igapäevaselt kuus inimest. Noh, praegu muidugi ei ole igav koht. Aga see tähendab, et selliseid erinevaid tegevusi jagub kogu aeg, et nad ühes etapis käsikirjad tulevad sisse, siis teised tuleb suhelda autorite, toimetajate, tõlkijate, kujundajate, illustraatorite, ega siis on praegu ju iseenesest toimub nii-öelda Londoni raamatumess, mis muidugi tähendab ainult arvuti taga inimeste lehvitamist. Aga see tähendab ikkagi seda, et iga päev tuleb võib-olla 10 100 leheküljest kataloogides kiirelt läbi sirvida, et üritad siis kaanepildi 10 realise kokkuvõtte järgi aru saada, et kas see võiks huvi pakkuda või mitte, siis klikid selle läbi kuidagi niimoodi kiirelt nagu ja tihtipeale selles ajalehe kataloogis paku mitte ükski raamatu või, aga võib-olla vahel leiad paar tükki, nii et kui sa leiad juba kaks tükki sellest 100 lehekülje pealt, mis võiks huvi pakkuda, siis on juba täitsa hästi läinud. Nii et see on selline nii-öelda börse ühed ostjad, teised müüjad, nii et nemad on huvitatud oma kauba müümisest, nii et see on jah, selline kultuurimajanduses. Ega muudkui soovime, Tauno Vahter sulle aega jätkuvat lugeja huvi, aitäh intervjuu eest, aitäh kutsumast. See oli tänane kajalood, küsis Kaja Kärner, vastas värske Tuglase novelliauhinna laureaat Tauno Vahter kuulmiseni.