Meil on täna külas mees, kes kogu oma teadliku elu on hea seisnud selle eest, et Eesti kultuuriloo aineline osa oleks hästi säilitatud läbi uuritud, järeltulevatele põlvedele talletatud. Meil on külas arheoloog, muinsuskaitsja, muuseumitöötaja Anton Pärn. Tere. Tere. Palju õnne. Valgetähe neljanda klassi teenetemärgi pälvimise puhul. Suur aitäh, Te sündisite, Anton Pärn Haapsalus. Kas teie lapsepõlv möödus piiskopilossi varemetel turnides? Ma olin piisavalt väike, kui mu elu kujunes, nii et. Me lahkusime Haapsalust Tallinnasse. Aga ma mäletan küll, et kõige suuremad mäed olid piiskopilinnuses talvel, kus sai emaga kelgutamas käidud, nii et ütleme nii, lahkusin varem, kui julgesin müüridel turnida. Aga eluviis teid juba ju nooruses Haapsalusse või Läänemaale tagasi. Ma tegelikult olin kogu aeg Läänemaaga seotud, vaatamata sellele, et elasin kõik hilisemad aastakümned Tallinnas. Mu vanavanemad olid Läänemaale sattunud sõjapõgenikena 43. aastal. Mu ema ema ehk siis vanaema elas Haapsalus ja mu isa vanemad elasid Haapsalust 15 kilomeetri kaugusel linnamäel, nii et sattusin Läänemaale ja sattusin Haapsalusse alati. Teil on eluloos teismelise poisi suvi. Kui te sattusite arheoloogilistel väljakaevamistel, kas te läksite sinna teadlikult või lihtsalt põnevust otsima? Oi ma ei oskagi öelda kõike. Kas nüüd põnevust otsima, aga, aga midagi uut, midagi huvitavat, midagi sellist, mida varem kogenud ei ole. Ja seal oli ikkagi paras annus teadmatust, ka arheoloogiline ekspeditsioon, nii nagu neid väljakaevamisi toona nimetati, sellel oli mingisugune selline müstiline aura ka veel juures. Ja, ja ma võiks lähisugulane tegelikult tegi selle sammu aasta varem ja ma hirmsasti kahetsesin, kui maalin teda külastanud, et oli suur viga, mitte minna koos, aga ma tegin seda siis aasta hiljem. Te olete öelnud, et see oli teie jaoks elumuutev samm. Oli küll oli juba selles mõttes, et need inimesed olid kes seal kaevasid, olid esiteks väga erinevatest põlvkondadest. Nad olid selle aja kohta omas ringkonnas legendaarsed kujud. Nendest räägiti legende, võib nii öelda. Ja, ja muidugi, mis mind seal väga kasvatas, oli see vabameelsus. Ma mõtlen just poliitiline vabameelsus, et seal oli lusti ja uljust. Aga asjadest räägiti õigete sõnadega ja sellisele 16 aastasele noormehele oli see ootamatu. Aga samas ma pean ütlema, et see meeldis ka mulle. Jaa, jaa, muidugi. Esimesed kaevamised ei olnud ka Ast või maakodust, kus mu vanavanemad elasid. Mitte just väga kaugel. Kui ma hakkasin võib-olla natuke seda maad ja maastiku teistsuguse pilguga nägema, teadsin, metsasid teid, aga ma ei näinud. Mis sinna põldude keskele jäid esinejaid, kivikalmed, mida me kaevasime, mida te tookordselt leidsite? See oli huugla kivikalme ja seal oli noorema rauaaja, ma arvan, kuskil 11-st 13.-st sajand, midagi võis olla ka natukene varasemat. Ja see oli hästi rikkalik. Seal oli leidude poolest ehteid, relvi, väga palju ka selliste igapäevast olmet, et mis haua panustena kaasa pandi. Ehk siis selles oli teatavat sellist salapära, leiurõõmu. Leidsime seal vähemalt mõõga, mis oli oma aja kohta ikkagi suur haruldus. Aga me ei otsinud ju mitte ainult asju. Me me avastasime enda jaoks ajalugu. Kas mõnel suvel te sattusite ka siiski Haapsalusse nendele arheoloogilistel ekspeditsioonidel? Läänemaal olles me kogu aeg käisime Haapsalus, Me sattusime Haapsalusse. Aga Haapsalusse välja kaevamistele ma sattusin, tegelikult võiks siis öelda laulva revolutsiooni ajal või alguses siis kui Eesti nii-öelda pakatas nendest ehitustest, jaa, jaa. Oli vaja abikäsi. Mul oli tegelikult ma olin ülikooli lõpetanud, mul oli teine uurimisteema. Ja Haapsalusse oli vaja ühte arheoloogi kolmeks kuuks. Ja mu kolleegid pöördusid abiga, öeldes, et sa oled Haapsalu pois sünnilt. Tule, tee need kolm kuud ära. Aga ma tegelikult jäin sinna kaheks aastaks. Ja, ja lõppkokkuvõttes tähendas see seda, et muutus ka teema või siis huvivaldkond. Rahvasterännuajast siirdusin keskaega oma huvide ja, ja, ja uuringutega. Mille poolest keskaeg on põnevam kui rahvasterändamise ajal? Ma julgeks neid vastandada, aga ilmselt Need linna kaevamised nõudsid nii palju energiat ja ja uue omandamist meil ülikoolis toona tegelikult keskaega keskaja arheoloogiat ei õpetatud, see ei olnud veel teemaks saanud. Ma sugugi ei kritiseeri oma õppejõud, nad andsid oma parima, lihtsalt, võib-olla aeg ei olnud päris nii kaugele jõudnud. Ja väga paljud ise õppida tuli ise lugeda, juurde vaadata, kuidas kolleegid Lätis näiteks on interpreteerinud neid hooneid, mida sa linnas oled ise leidnud või justjust leidmas. Ja, ja kuidagi see kasvas südame külge ja võib-olla oli ka kahju lahkuda või öelda hüvasti sellele nendele aastatele vaid vaid pigem nägin, et ka keskajas on väga palju. Et noh, näha seda, kuidas on tekkinud üks linn selle linnaalusepanijad. Ta on olnud asukad, kes on tegelikult kokku tulnud väga erinevatest piirkondadest. Lähi- asulatest kuni Rootsi ja, ja saksa aladeni välja. Kuidas on kinud ja kujunenud selline ühiselu, mida on üle võetud üksteiselt, millest on loobutud. Ühel hetkel küsid, kas hoonel on rahvustõenäoliselt päris ei ole, aga kuskilt mingi mutt Nii-öelda emamaaelukorralduse kaasa võetud uuele asualale, nii et tegelikult on väga palju uusi teemasid, kas kõik, mida sa leiad, on kujunenud plaanipäraselt, noh, vaadates linnu, kus me elame, kinnistud, hooned, tänavad, avalikud platsid. Kui palju on seal sellist planeerimist ja sellist nägemust, kuidas see uus kooselu vorm nagu linn või asula peaks välja nägema, et, et tegelikult tulevad väga huvitavad teemad ja ja, ja kui sa seda enda jaoks lahti seletad, siis, siis ühtäkki tabad, et, et see on teema, millega tasub edasi minna. Te lõpetasite Tartu ülikooli ajaloolasena. Ma lõpetasin ajaloolasena, aga mu pea aina oli arheoloogia, kui võib nii nimetada. Kuhugi sinna aega jääb ju ka muinsuskaitse seltsi asutamine detsembris 1987 ja ja muinsuskaitse selts hakkas kohe vabadussõja ausambaid taastama ja ajaloolist pärimust koguma ja aprillis 88 muinsuskaitse selts Tartus tõi välja need sinised, mustad ja valged lipud, et te olite kindlasti ju tegev selles kõiges. Ja ma osalesin selles, kus rohkem, kus vähem muinsuskaitse seltsi moodustamine, ma mäletan, oli nii ülipopulaarne, et mõnedel tuli piirduda selle ürituse organiseerimisega, ma kuulsin ka sinna, et päris osalesin küll selle seltsi asutamiskoosolekul, aga mitte küll oma organisatsiooni liikmena, sest et konkurents oli meeletu ja ja tegelikult, ega see ei olnud ka nii oluline. Ühel hetkel, kui sa oled selle asja sees, aga muidugi kõikidel nendel eelnevatel talgutel ja Keila kokkutulekud, kus siis tegelikult arutati ja ja otsiti seda võimalust, et ikkagi luua muinsuskaitse selts, sest igasuguseid kaela murdvaida nimesid püüki sellele, sellele liikumisele anda, et jumala pärast mitte ei nimetatakse ta ühenduseks Eesti muinsuskaitseseltsiks selts kui selline sõna oli midagi endisaegset ja, ja mõnel pool ka ohumärgiks. Nii et ja ma olen selle üle väga õnnelik, et saia nendel kogunemistel olla, kus siis tegelikult seda mõtet, et hoiti ja arendati. Muinsuskaitseamet loodi 1993. aastal ja te kohe olite seal pea direktsioonis. Jah, see juhtus nii, et kui ma ülikooli lõpetasin, siis ma sattusin kohe muinsuskaitsesse, tegelikult see oli hästi pika nimega asutus kus küll sõna muinsuskaitse eksisteerinud, aga oli kultuurimälestised ja, ja, ja kohe algusest peale see tegeleb, ma, hakatud arheoloogiamälestistega. Tõsi, ja me tegelesime ajaloo arheoloogia ja ja ütleme siis kõige sellega, mis tegeles vallas mälestistega, mis ei olnud kinnismälestised ehk ehitusmälestised. Ja kui moodustati muinsuskaitseamet, siis pandi kõik erinevad valdkonnad kokku. Ja nende uute ametite juures tulid ka uued ametinimetused ja ma mäletan, minu asutuse juhataja, meil tulid peainspektorid. Arheoloogiamälestiste peainspektor oli, sellel oli kõla ja, ja juhtuski nii, et tegelikult seal toimus väike tööjaotus, et minu juhataja eelistas olla arheoloogiamälestiste peainspektor ja, ja minu ülesandeks jäi siis tegeleda maakondliku muinsuskaitse korralduse. Siis ma ei saaks öelda loomisega, aga meil olid maakondades tegelikult muinsuskaitsetöötajad olemas, aga see tuli siis selles uues ametis korrastada ja luua selline süsteem, nii et jah, see ametikoht siis oli peadirektori asetäitja ametikoht ja siis seda ülesannet tuli hakata täitma. Meil ei olnud tookord muinsuskaitse seaduski ja kui see ükskord tehti sisse, sai hirmsasti kriitikat. Samal ajal kõik ju ümberringi lagunes, ükskõik kas ta riigi omanduses või oli erastatud eravaldusesse. See oli tohutu tööpõld. Ja seal oli see oli väga vastuoluline, et ühest küljest me ju kõik olime välja kasvanud muinsuskaitsest muinsuskaitseliikumisest ja, ja selle nimel võidelnud, see sõna otseses mõttes sele seisnud. Et peatada mälestiste lagunemine. Ja kas saavutada muutusi ka väärtushinnangutes, et neid märgataks. Väikese kõrvalepõikena väga hästi kunagi Ants Heinoja aastaid hiljem, siis, kui me koostasime mõisakoolide riikliku programmi palusin Ants seinal kirjutada ilus sissejuhatus ja on seinal oli seal särav mõte omatud ja mitte omaks võetud vaadatud ja mitte nähtud. Et see võib-olla oligi teatud mõttesse pärand, ta oli olemas, aga meil ei olnud seda seost või seda tunnetust, et see on üks osa meie rahvuskultuurist. Ja muidugi seda ametit alguses nii-öelda kõik, kes me seda tööle rakendasime, olime väga keerulises olukorras, ühest küljest. Me soovisime kogu hingest seda kõike hoida ja, ja, ja toetada ja teisest küljest oli toona äärmine vahendite nappus vastutada. Teatavas ma ei tahaks öelda abitus olukorras, aga, aga kindlasti kindlasti meil tuli väga palju sellist kriitikat ka üle elada. Aga seadused muinsuskaitseseadus siiski ju hakkas elujõudu saama. Ja me osalesime selle muinsuskaitseseaduse koostamisel ihu ja hingega. Seal tuli tegeleda terminoloogiaga ja tegelikult terminoloogiat on ju ka siiamaani täiendatud, ma mäleta. Ta on sellist elavat mõttevahetust vallas mälestis. Meie endi muinsuskaitse seas kritiseeriti seda, seda mõistet öeldes aga on olemas vallaslaps ja vallas mälestis. Tekitab erinevaid selliseid tundeid ja assotsiatsioone. Et kas on sellistele sellistele väärtustele ikkagi väärikas üldistus. Tooge palun üks näide, mis asi on vallas mälest vallas, mälestis võib-olla see, mis näiteks on, ei ole seotud mingi konkreetse paigaga või vallasmälestised võivad olla näiteks kas kirikutes armulaua riistad või mingisugused sellised, ütleme, ajaloolist väärtust omavad objektid, aga nad ei ole seotud konkreetse, ütleme. Ühesõnaga, seal muinsuskaitseametis teil tuli hakata algusest peale kõiki asju korrigeerima, koordineerima looma. Kus tema ja hästi palju tuli üle Eesti sõita, meil oli 15 maakonda, igas maakonnas olid inimesed mu oma. Kolleegid. Meil oli väga palju teemasid, mida arutada. Meil tuli kokku saada omavalitsusjuhtidega. Pidada väga tõsiseid debatid, et väga paljud toonased halvas või avariilise olukorras mälestised olid. Nende omandis ja mõtted liikusid igas suunas lammutada, mitte lammutada. Ja tihtipeale tihtipeale tegelikult olid need vaidlused väga elavad ja, ja tõsised ka. Ja järgmine ametikoht, kus teil tuli jälle hakata nagu kõike uuesti looma ja koondama, oli siis asekantsleri ametikoht, kultuuriministeeriumis te ütlete, et seal oli see kultuuripärandi teema, kus kõik kui ühel hetkel otsustati koondada kõik raamatukogud, muuseumid, muinsuskaitse. Jah, selline üldine koordinatsioon, et tegelikult vist oli selline aja märk, et muinsuskaitseametis töötades ja hästi palju üle Eesti liikudes tegelikult ühel hetkel adusid, et väga raske on piire seada kultuuripärandi vahel, loomulikult on väga oluline luua süsteem ja Diatav korrastatus, aga ühel hetkel nad moodustavad sellise loogilise terviku. Ja Ma arvan, et võib-olla selliseks üheks mu enda jaoks selliseks piire ületavaks või, või piiridest üleolevaks heas mõttes programmiks oligi mõisakoolide programm. Mis programm see siis on? Kui mõelda, et kui palju seal siis muinsuskaitset on, tõsi, muinsuskaitsealused on need ajaloolised mõisad aga nad tegid eriti oluliseks või armsaks ka võib öelda selle teema, sest nad olid ju seotud nende koolide sünd oli seotud ju meie riigi sünniga. Eesti vabariigi loomisega kaasnes maareform selle maareformi käigus ju tegelikult tohutult palju korrastati ühiskonda. Ja enam kui pea 300-sse mõisahoonesse tegelikult toodi koolid mis tähendas maal, ma arvan, ikkagi väga suurt murrangut hariduselus. Selleks ajaks, kui meie hakkasime seda mõisakoolide programmi koostama 90.-te aastate lõpus oli neid alles ju 60, tegelikult kordades vähem. Ja, ja mis oli väga oluline, et see ei olnud sugugi mitte mõisakoolide teema nii-öelda välja toomine muinsuskaitse poolt, vaid see tuli rohujuure tasandilt, see tuli just nendelt kooliõpetajatelt, maakooli juhaldajatelt, ka valla vanematelt, kes neid koole pidasid ja kes nendes koolides iga päev töötasid ja, ja lapsi õpetasid. Et seal oli selles mõttes äärmiselt õiged või väga olulised teemad, seal oli ühendatud siis arhitektuuripärand. Need mõisakoolid olid kohalikud haridus ja kultuurikeskused, paljudes olid raamatukogud, paljudes tantsiti, õhtul rahvatantsu, käidi koos, töötlesid ringid, tegelikult 90.-te aastate lõpus peab tõdema ka seda, et selline rahvamajade liikumine oli teatud mõttes taandunud võib-olla tugevamate jalgadel, võib-olla kui toone, aga ka koolid teatud mõttes mõni kates paikades olid need ainsad, kes katsid ka sellist hariduselu kõrval ka kultuurielu tegeledes nende mõisakoolide õpikeskkonna väärtustamisega. Ma ei tahaks öelda, et ainult taastamine. Me väärtustasime seda. Tunnetasid, kui palju muud valdkonnad muinsuskaitsega tegelikult seotud on? Ehk siis ma arvan, et võib-olla sealt hakkas ka see mõte arenema, et küljest saab neid valdkondi kõiki vaadata eraldi. Ja teisest küljest nad moodustavad ühe suure terviku, loogilise terviku ja neid tuleb käsitleda ka koos. Nii et kultuuriministeeriumis, kui see kultuuripärandi valdkond loodi siis ma arvan, et sai see tervik kokku. Kas teie eestvedamisel lükati käima ka Setomaa ja Võrumaa programm ja Saaremaa ja Peipsi vanausulised, et niisuguste eripäraste kultuuride säilitamine Jah, ta kujunes ülesandena välja, aga jällegi see oli jälle üks suur suur kollektiivne koostöö. Mõisakoolide järel tulid kohe pühakodade programm, seda hakkas vedama muinsuskaitseamet, aga meil tuli seda programmi vist lõpufaasis nii-öelda lihtsalt kokku viia, lõpetada ja valitsusse viia. Varem oli tegelikult Võrumaa kultuuriprogramm, aga Võromaa kultuuriprogrammi sees olid ka setud. Ja kõik see jääb sinna võib-olla 2000.-te aastate alguses. Tänapäeval tundub see kuidagi nii imelik, et et seda Eesti riiki oli ikka päris palju juba olnud ja paljudes kohtades tegelikult olid juba omad traditsioonid sündinud, on see kuningriigipäev ja, ja leelo ja pitsipäevad, aga sellegipoolest ikkagi. Mul on hea meel, et setode hing pakitses ja nad tahtsid oma. Ja, ja selleks oli ka aeg küps, oli ka selline seto programm, kus toetati ajalehe väljaandmist, aga seda tegi majandus toonane majandusministeerium. Ühel hetkel nagu tõdeti, et ikkagi on parem, kui kultuuriministeerium võtaks selle üle ja tegelikult see programm kasvaski koos Setumaa inimestega välja ja muutuski programmiks. Ja muidugi sellest saime me kõik, innustust said teised ka. Ja, ja hakkasid siis välja kasvama ka teised programmid, mis hakkasid toetama neid tegevusi, mis olid väga olulised saartel. Vanausulised Virumaa neid programme tuli riburada viisi, et see oli ka tegelikult üks võimalus ka täiendavat, et toetust saada siis muinsuskaitsele, Läbimõisakoolide ja pühakodade ja siis ka meie kultuuripiirkondadele, kes samuti tegelikult vajasid innustust, nad olid ju selleks kõigeks valmis ja, ja, ja tihtipeale programmi rahaline tugede võimaldas neil ellu viia seda, mida nad olid plaaninud või vähemalt kuidas alustada, et ma ei saa öelda, et selles ükski programm tegelikult ei suuda unistusi täita 100 protsenti. Aga ta annab lootust ja, ja ma arvan, et, et seda me, me suutsime anda. Kas teie käsi on ka mängus selles, et lõppude lõpuks ikkagi Eesti Rahva muuseum sai valmis ja lennusadam, sai valmis ja meremuuseum ja kõik need, mille üle me praegu uhked oleme, ehkki nad hetkel küll on piirangute tõttu kinni? Ja ma saan öelda, et mul oli õnn jälle töötada nende inimestega, kust kõik need ideed hakkasid koostöös välja kasvama. Lennusadam oli selles mõttes hästi huvitav, et siin peab Urmas Dreseni ja lennukale fantaasial ja au andma. Sel hetkel tegelikult, kui lennusadama idee välja kasvas, meie justiitsministeerium käis kohut nende nii-öelda omanikega. Ja vene sõjaväelased ei teagi, kes nad olid. Kui meil juba nii-öelda esimesed mõtted hakkasid tekkima, siis mul oli võimalus koos peaminister Mart Laari nõunikuga seda platsi. Ma ei saakski seda teisiti nimetada külastada, et see oli täiesti omaette elamus. Jällegi kuskil 2000. aastate alguses siseneda territooriumi, mille väravas on relvastatud inimesed meie oma Eesti Riigis Tallinna linnas. See oli selline täielik sürrealism. Meile muidugi midagi ei tehtud, sest see Docustaat, mida neile väravas esitati ilmselt tekitas neis ka üllatus, nii et me saime selle alaga tutvuda ja ma ei ütleks, et seal midagi oleks soikunud peale mõninga, lauakoorma ja betoonelementide, aga noh, piirkond ise oli väga oluline. Miks lennusadama või ütleme, need lennusadama angaarid välja kasvasid, oli tegelikult seotud toona ja meremuuseumi suure murega täiesti nii-öelda eksistentsiaalse murega. Allveelaev Lembit oli ju tegelikult Pirital seisis seal olümpiakeskuse kai ääres, selleks et seda külastada, tuli otsida ja, ja suur tell oli tegelikult ju linnahalli taga ei olnud kohta, kus hoida oma Eesti riigile väärikaid mälestisi ja ainuke, mis tegelikult nii-öelda hakkas riigile kuuluma, oli siis need lennusadama angaari vastu ja kai. Nii et tegelikult kõik see hakkas kuidagi üheaegselt arenema ja, ja teisest küljest, kui oli näha, et kohus hakkab võitma siis justiitsministeerium korraldas sellise ideekorje, mis me sellega peale hakkame, kui me saame, meil oli muidugi sadam, meil oli seda vaja meie oma aluste jaoks, meremuuseum vajas seda, aga Urmas Dresen oskas veel nii-öelda vinti keerata ja sisuliselt seda kõike oli vaja eile tähtajaga, eile aga aga mõni päev hiljem, kui me saime sellise esimese eskiisi, kus Lembit oli angaaride alla sel hetkel see oli pigem kuulus sellisesse fantaasia valdkonda, et mis oleks, kui meil ei olnud arvutusi. Aga meil oli visioon, et see on võimalik, vähemalt ütleme mahult võiks olla võimalik. Ja noh, idee lendas ja siis meremuuseumi kasuks, see otsus tehti Eesti Rahva Muuseumi puhul, tegelikult on, seal on võib-olla oma selline väike traagiline nooti juures alguses tegelikult see uus projekt oli valmis. Toome serva pidi tulema uus maja. Tõnis Lukas. Kursusevend, kes oli palju vaeva näinud tegelikult ja mu ERMi kolleegid, kes olid kogu selle näituse kontseptsiooni välja töötanud pidid alustama uuesti otsast, ma arvan, see ei olnud tegelikult üldse kerge, aga aga Eesti Rahva Muuseumi sõprade selts pöördus kultuuriministri härra Urmas Paeti poole palvega. Mis oleks, kui me rajame ERMi raadile, et ühest küljest oli see seotud see varasem otsus nende lennuväebaasiga ja lennukite ja ja kogu selle küllaltki troostitu titu piirkonnaga. Ilmselt võib-olla selline soov mitte tagasi minna võis ka mingisugust rolli mängida või, või ütleme. Ta ei olnud enam nii atraktiivne, seal olid haavad. Aga aeg annab arutust ja see teema läks uuesti käiku ja moodustasime erinevaid komisjone. Erinevad alaliidud tulid, külastasime ühiselt raadid, suhtlesime hästi palju Tartu linnavalitsusega. Ja tegelikult kultuurkapitali nõukogu tegi suure ja olulise otsuse meie ettepanek korraldada rahvusvaheline arhitektuurikonkurss, sealt toetust. Ja siis see kõik algas. Vahepeal oli muidugi komisjon, kus me pidime välja selgitama umbes need mahud, kui suur see maja võiks olla, palju ruumi on vaja näitusepinda hoidlaid. Ja noh, nii see hakkaski minema. Aga meie komisjonist lõpetuseks jäi järgi tegelikult ainult üks inimene, kes osales algusest kuni lõpuni, teised vahepeal jõudsid ametit vahetada ja tegeleda teiste ülesannetega. Jesolite, teie ei, see oli Peeter Maurer muuseuminõunik toona mina juba jõudsin avamisele, aga juba teises ametis. Eks mõnevõrra traagikat tuli ka siis, kui muuseume hakati riigi rahakoti küljest lahti haakima ja sihtasutusi moodustama. Ma arvan, te saite sellega endale juurde nii sõpru kui vaenlasi. See oli valus. Jah, aga kogemus kaalus üle. See kogemus. Miks seda vaja oli ja kas tagantjärgi vaadates oli see siis õige otsus? Ma arvan, et see otsus oli õige, alati võib küsida ajastatuses. Kindlasti on neil õigus, kes arvavad, et ettevalmistusaeg võinuks olla pikem. Me langesime aega, kui ühel hetkel sihtasutusi enam riik moodustada ei tahtnud. See aeg kujunes kriitiliseks nende sihtasutuste suhtes, mis juba tegutsesid. Ühel hetkel leiti, et neid on palju, on vaja korrastada, on vaja teha üks analüüs ja me läksime edasi ühend ühendasutusega. Miks me seda tegema hakkasime? Siin on mitu põhjust. Üks oli see, et Meie maavalitsustelt rakendatud tee muuseumid lahti toimus ka maavalitsuste töö ümberkorraldamine. Ja teisest küljest seda Euroopa Liidu Tuult oli tunda juba toimisid meil eelstruktuurifondid või eeltõukefondid mis toetasid ka väga palju kultuuri lisi ettevõtmisi maakondades. Ja seal nendes esimestes meetme kavades oli väga suur rõhk ka kogukonnale. Et me ei tee asja iseenesest, vaid missugune seos on meil kogukonnaga, kuidas meie tegemised aitavad kaasa kogukonna sidumisele, mida saavad kõik teised meie ühiskonna liikmed, kasu, et sa pidid näitama mitte ainult seda, mida sina võitsid, vaid mida sinu tegevustega võidavad kõik. Ja osad meie muuseumid tegelikult olid väga edukad, nad olid oma arengutes saanud toetusi ja nad tunnetasid seda närvi. Teiste puhul võib-olla rohkem oli katseldumine endasse, et me hoiame, me eksponeerime, aga võib-olla pilk oli rohkem sisse pööratud. Ja siit kasvas välja soove. Ühest küljest pöörata rohkem vaadet välja ühiskonna kogukonna poole. Ja tulles nüüd sihtasutuste juurde, kuidas kaasata muuseumidesse kohalikke kuulge kasvõi läbi omavalitsuste või läbi volikogud, et nad osaleksid selle kohaliku muuseumi igapäevatöö. Kui mitte korraldamisel, siis elus räägiksid kaasa kui nõukogu liikmed. Et selles oli kindlasti võib-olla natukene kohati sinisilmsust, aga ikkagi soov oli siduda meie maakondades tegutsevaid muuseumeid, rohkem kogukonna eluga. Ma ei tahaks öelda, et nad ei olnud seotud, aga nad olid teinekord ka väikesed iseseisvad saarekesed mis ei olnud paha. Aga side kogukonnaga tundus meile tol hetkel olulisem, mida ma ise kogen praegu Haapsalus? Kas oli ka kaotajaid selles mõttes, et vaesus nööris kõri, nii et oli vaja lõpetada tegevus. Oli Elva muuseum, osade muuseumide puhul tekkis ka küsimus, milleks nad on moodustatud, kelle jaoks. Ja kindlasti oli ka vahendites, ma ei tahaks öelda, et need vahendid puudusid, aga tegutseda tegutsemise pärast ei olnud ilmselt ka kõige parem lahendus. Kui sul ei olnud seda väljundit. Kui sa jäidki väikeseks või ütleme, siin tuligi küsida, enda jookseb kui kaugele saab olema selle institutsiooni või selle asutuse väärtus, et ta on riiklik või kuivõrd võiks olla lahenduseks ka see, et riik toetab oma endist riigiasutust. Aga see on ikkagi kogukonna muuseum nagu praegu hetkel Valgas ei saa siin olla kõike õigeid lahendusi, teinekord paneb kvaliteedi otsusele paika aeg ja ajas tulevad väga selgelt välja õnnestumised ja ka eksimused. Aga ma arvan, et tervikpildina, see, mida me täna nimetame muuseumi reformiks, oli selles mõttes kasulik, et ta raputas meid kõiki. Pani meid kõiki mõtlema, et kuhu me tahame minna, milleks läheme kas me oleme veel võimelised enamaks ja, ja andis ka palju vabadust. Nii et ma võib-olla ei ole see päris õige inimene, kuna ma olin selle asja sees ütlemaks, et kasvõi sihtasutus on nüüd see õige loom või mitte, aga mulle tundub praegu, et laias plaanis ei olnud sugugi vale otsus. Mõned asjad vajavad veel paika loksutanist ja loksumist. Aga iseenesest. Ma usun, et tervikuna Me pigem ikkagi võitsime, kui kaotasime. Te olite asekantsler kultuuriministeeriumis 12 aastat. Mis siis juhtus? Kas teil sai isu täis? Nii ei tohi öelda, aeg sai täis? Jah, eks ikkagi see amet kulutab, kõik ametid kulutavad, mõnel inimesele sobib oma ametipidamine kogu viljaka tööperioodi pluss veel aastaid juurde. Aga ma ei tea, ma olen selline natuur, et ühel hetkel saad aru, et hakkab otsa saama, see, see, mitte kirg, aga, aga tahaks veel millegagi tegeleda. Tegelikult kui me lõpetasime just selle eelmise küsimuse, mis puudutas sihtasutusi siis kasvaski välja tegelikult soov püüda siis näha ka seda muudatust seestpoolt sihtasutuses kogu selle protsessi või, või nende tegevuste käigus. Tegelikult see oli seotud väga erinevate läbirääkimistega, me olime just mõni aeg tagasi lõpetanud läbirääkimised riigi ja Narva linna vahele. Sihtasutuse Narva muuseum moodustamine mis oli selles mõttes äärmiselt huvitav, emotsionaalne põhjusel, et kui me sõitsime Narva ja kohtusime volikogu erinevate komisjonide juhtidega siis tegelikult olid nad päev varem võtnud vastu otsuse, et nad seda sihtasutust ei moodusta. Ja kui me hakkasime siis rääkima, et miks me siis seda ei tee siis väga paljuski tuleb öelda, et meilt nõutakse tihti majanduslik analüüs, Excelit, nii nagu teinekord lõbiga nimetame. Aga lõpuks taandub kõik usalduse peale. Üks väärtus on mõõdetav, teine ei ole mõõdet. Jah, kui inimesed istuvad laua taga, vaatavad üksteisele otsa ja küsivad, et kas me oleme võimelised midagi koos tegema. Nii et Narva, tegelikult see volikogu lõppes sellega, et volikogu komisjonide esimehed tulid pulti, lugesid ette eelmisega otsuse ja ütlesid, et pärast tänast kohtumist me toetame seda, me olime seal tegelikult ma ei olnud üksinda, kantsler Siim Sukles oli seal üks põhivedureid ja me tegelikult moodustasime selle, et, et elu näitas, et on vaja sellist mingisugust emotsionaalset sidet ka inimestega, et tekiks vähemalt dialoog edasiminekuks ja midagi mitte sarnane, aga umbes sarnane olukord oli Haapsalus siis ma olin üksinda. Samuti kohtumine volikoguga volikogu puldis, rääkides sihtasutuse olulisusest ja, ja võimalusest teha koos midagi ja see koos midagi tegelikult Haapsalu linnalt kangastus piiskopilinnuse muuseumiks ehitamise näol. Et sellel ajal, kui me alustasime läbirääkimisi olija koalitsioon saanud opositsiooniks, aga tegelikult eesmärk oli üks. Ja selle kohtumise lõpus ma ei mäleta, kes volikogu liikmetest ütles, et teeks sihtasutuse ära, küll teaks, kes hakkaks juhtima. Ja teate, ma tagasiteel alguses pani muigama ja mõtlesin, et no tere, talv, see ongi siis meil protseduur, mida tuleb käima hakata. Aga see mõte hakkas kõrvus pinisema ja ühel hetkel küsisid endalt, aga mis oleks kui ja siis ma arvan, et tagantjärgi ma peaksin olema sellele saadikule südamest tänulik. Uurisin natukene maad ja sihtasutuse seadus võimaldas ka määrata, aga, aga ühel hetkel olin ka valmis konkureerima. Ja nii juhtuski, et tegelikult sain seda sihtasutust vedama, mille juhti hakati otsima. Kas see oli teie elus õnnelikena? Ja ega tegelikult kultuuriministeeriumis kõik kohad, et mida ma olen saanud täita, on olnud õnnelikud, ma ei saa ühegi aasta või või perioodi kohta kuigi on olnud raskusi ja tagasilööke ja pettumusi. Aga lõppkokkuvõttes on ikkagi õnnelik ja ma arvan, et see on väga teistmoodi. See on selline vahetu kokkupuude. Eelmised ametid on olnud rohkem nii-öelda külgustest natukene võib-olla või kaugelt tegelemine suurte teemade koordineerimise ja vastutamisega. Aga nüüd ühest äkki oled sa silmitsi kõikide murede ja rõõmudega ja, ja see kõik on väga vahetu ja vastutus on väga vahetu ja ma arvan, et kodupeaksime ka sisse tooma, et Haapsalu ei ole mitte ainult uus töö vaid Haapsalusse tulek, see tähendas ka uue kodu rajamist. Ja ma pean seda väga oluliseks. See võib-olla on ka sellise õnnetundega, kui seda ma saan siduda praeguse raske ajaga väga tihedalt, et kodu loomine, kodu rajamine, Haapsalusse on sama oluline kui töökoha vahetus. Tõstsite Haapsalusse maja ja hakkasite seda siis ka saastama? Jah, see tegelikult sai teoks aasta varem ja võib-olla sellel vanal 100 kolmekümneaastasel palkmajal vanalinnas oli ka oma sõna sekka öelda, et elukoht oli olemas, kuhu tulla. Ja, ja seal on ka võib-olla sellist muinsuskaitselikku ja ja kultuuripärandit toetavat tegevust tegemist ei ole kaitsealuse elamuga, aga aga näha neid erinevaid kihte, kihistusi, mis sinna on siis aastakümnete jooksul ladestunud ja ka neid esimesi jälgi. Siis kui seda maja ehitati, tekitab ühest küljest aukartuse, teisest küljest ka soovi teha midagi nii, mis annaks sellele majale uut. Ja samas peaks lugu tehtust, et see on selline hea kompromisside otsimise kunst või koht, kus sa saad ennast ja seda maja proovile panna. Mulle väga meeldib see selline kooselu, sest maja suhtleb sinuga täpselt samamoodi, kui sina suhtled temaga. No teie haapsalusse tööle minek tähendas tegelikult suurt õnne Haapsalu piiskopilinnusele ja toomkirikule, sest et teie juhendamisel on see ümberehitatud muuseumiks taastatud ja seda on kõik tehtud niivõrd hästi, et töö on nüüd saanud Euroopa tähtsa arhitekti Ludwig Miisi auhinna nominatsiooni. Ja mul on selles mõttes veel hea nimetada, et on ka sellel aastal Euroopa aasta muuseumi nominent. See on meeskonnatöö, jällegi tuleb mitte tuleb vaid lausa soovin rõhutada, et õnnestumised on alati meeskonnatöö tulemus. Mõnikord naersime. Naersime selle peale, et see, see ehitus ja ettevalmistusperiood teinekord meenutas Itaalia perekonda, kus oli ka emotsioone kus kirega tehti ja kus oli ka teataval määral ka sellist mängulusti, et ei tohi hoida kramplikult kinni kõigest, aga aga tegelikult see oli meeskonnatöö ja mul on hea meel, et see kandis vilja. Väga paljusid tegevusi tuli teha esmakordselt ja tuligi oma muinsuskatse kolleegidega arutada, vaielda, seal on ju ka linnuses uusi osi. Või kasvõi Repistik uus vaateplaat vorm. Kas need uued kaasaegsed osad sobituvad, järsku nad lämmatav tahavad selle vana ja, ja auväärse linnuse või hakkavad kuidagi domineerima, et alati on see suur kunst? Tasakaalu otsimine mälestise juures või liftid? Haapsalu puhul on ülioluline ja nagu iga kaasaegse muuseumi puhul luua juurdepääsu võimalus kõikidele meie ühiskonna liikmetele. Haapsalu puhul me kohe algusest peale tõime lauale rehabilitatsioonikeskuse, meil on ju rehabilitatsioonikeskus, kus on liikumispuudega inimesed, kuidas nendele luua võimalus liikuda selles väärikas linnuses ja kogeda neid ruume kogeda seda ekspositsiooni. Et siin olid arhitektide nutikus, kaos, arhitektid, kuhu me neid lifte peitsime. Kõige suurem neist leidis koha mantelkorstnas ja tegelikult jällegi see on suur Usaldus muinsuskaitse oma endiste ja tänaste kolleegidega, et nad usaldasid meid läbi nende vaidluste ja arutelude, kus oli väga palju ka kahtlust, kaugele me võime liikuda selles ruumis, mida me taasloome ja ma arvan, et me lõppkokkuvõttes olime kõik väga rahul, et see on üks suur meeskonnatöövõit. Üks kolleeg ütles, et ta on selles uuendatud Haapsalu piiskopilinnuses käinud, et seal on nagu välismaal. Te olete käinud paljudes välismaa muuseumides ka Ameerika Ühendriikides, kas te võtsite sealt šnitti, mida Haapsalus tegema hakata? Ma ei oskagi öelda, pigem oli väga palju võimalus näha erinevaid muuseumi töötamise vorme kaasa arvatud ka ühel Ameerika reisil kuidas eksponeeriti kultuuripärandit või, või kus kasutati rohkem sellist, võib-olla neid teatraalseid vorme kus rõhuti originaalsusele, kus oli ülioluline samas teha nii-öelda Kippa sisekujundust, kus oli samas mõnes kohas väga konservatiivsed sellised käitumisjooned, noh, nagu klassikaline muuseum välja näeb, et ma arvan, et see kõik tegelikult rikastased igalt poolt võtsid midagi kaasa ja, ja võib-olla see kõik julgustas, aga jällegi need inimesed, kes meil Haapsalus kokku saime, me kõik andsime ühte soovi teha hea muuseum ja meil oli võtta palju erinevaid kogemusi, mida meil oli võimalik siis panna sellesse ühtsesse anumasse, see nii-öelda ära segada ja siis välja valada sellises sulatusstiilist see aines, mis meile tundus olevat kõige sobivam. Ja teie järgmine erialane väljakutse on siis Haapsalu raudtee- ja sidemuuseumi. Teemal kõlab jah natukene sellise kohutavana, et raudteesidemuuseum, et selline väga esimese hooga bürokraatlikke termine omal ajal meil oli selline töö pealkirijaam. Aga võib-olla see jaam ei seleta kõike ära, see on seotud uute arengutega Haapsalu linna jaoks. Me väga loodame ja tänased arengud näitavad, et lähiaastatel jõuab Haapsalusse taas reisirongiliiklus Haapsalu jaam. Täna on selline museaalne keskkond, meil on seal raudteemuuseum ja sideekspositsioon, meil on väliala, kus on ajalooline veerem ja ühel hetkel tegelikult, kui rong inimestega jõuab, Haapsalu jaama perrooni äärde peab see ruum, mis praegu on museaalne saama teise korrastuse vajab korrastamist. Meil tuleb luua uus väliekspositsioon hakata korrastama tõsiselt ja järjekindlalt teda veeremil, mis täna ei ole kõige paremas olukorras ja tegelikult kujundada välja ka jaamahoone püsiekspositsioon, mis on väga huvitav olla muuseum elavas raudteejaamas. Mis saab veel parem kooslus olla, et sa ei ole mitte muuseum muuseumina, vaid sa oled kohas, mis on ka inimestele eluliselt vajalik, kuhu suubuvad erinevad huvid, erinevad kogemused. Ja ühel hetkel kõik, kes sinna jaama kokku saavad, aduvad, et ei olegi klassikaline jaam, vaid siin on väga palju muuseumi. Ja ei ole muuseum, vaid siin on päris elav rongiliikluses täiesti nii-öelda sukeldunud jama elu. Nii vähe kui palju seda ühes väikeses linnas olla saab. Tee silm hakkas kohe särama, Anton Pärn, kui te sellest uuest ekspositsioonist rääkisite aga Marikum kohe teie tuju, sest et tuletan meelde, et muuseumidel kõikidel üle Eesti on praegu piirangud peal, uksed suletud. Ei ole kerge olukord ja me ei tea, kui kaua see kestab. See võib kesta kauem, kui esialgu lubatud. Ja ma rõõmustan, vaadates tulevikku ja vaadates minevikku. Aga vaadates tänasesse päeva sisse, pigem ütleks siin nii, et, et seal on rohkem muret, et ja muret pigem selles osas, et kuidas meie muuseumid ja meie kultuurivaldkond või valdkonnad tervikuna need aastad üle elavad, me saame juba nii-öelda eelmine aasta oli teatud mõttes vastupanu, aastame nii hästi kui halvasti, aga me tulime välja. Ma arvan, et see aasta on ellujäämise aasta see aasta võib-olla paljudele meist veelgi raskem juba ainuüksi sellepärast, et see aasta palju pikem. Me teame, mis tähendab see viiruse, mida ta endaga kaasa toob. Et ta paneb meie elu seisma, et see nõuab kogu ühiskonnalt pingutust ära oodata, kui see viiruse tõusukõver hakkab alla minema. Et iga kinnipanek tähendab aeglast avamist. Millal see toimub, meil on lootusekiir, meil on vaktsiine. Kas see kõik jätab jälje ka meisse endisse või meie käitumisse, kui aldis, Me oleme minema teatrisse, kontserdile, tulema, muuseumisse, saama elamuse muuseumist, palju me tahame reisida, kasvõi siin oma kodu Eestis palju, me tahame tähelepanu pühendada oma pärandile või rohkem mõni aeg kapselduda, olla perekesksem, hoolivam, säästes tervist ja oma lähedaste turvalisust. Et kindlasti see on selles mõttes ka rahaliselt raske ja loomulikult ma arvan, et praegusel hetkel on oluline, kui me ise koos riigiga, et riik näeb, et praegu on hetk, kui tuleb õlg alla panna sest ma kujutan ette, et see nii-öelda ülekulu, mida praegu tuleb kultuuri ja ka muuseumide üleval pidamisse panustada toob kuhjaga tagasi. Ühel hetkel, kui me oleme taas avatud ja oma külastajatele valla, et see on see hetk, kui sa pead toetama, sa pead rohkem riigi poolt välja käima teadmata kui kiiresti kõik see taastub, aga teisest küljest valdkonna enda ja muuseumide valmisolek panustada sellesse tagasitulekusse ma usun, kindlasti väärib küünlaid ja, ja praegu olemegi selles olukorras, kus ma loodan, et, et on väljatöötamisel need kriisiabimeetmed selleks, et tuua kultuurivaldkond ja muuseumid tervikuna sellest praegusest august välja. Aga hetkel oleme sellises ette valmistamas faasis. Ma usun, kui te minu käest küsite, ma usun küll, et me tuleme sellest välja. Ja ma usun ka seda, et meid ei jäeta üksi. Seda ütles väga hästi ka Paavo Järvi oma intervjuus, et vaadates uuelt mandrilt Vana-Euroopa poole näeb ta, kuidas Vana-Euroopa ei lase oma kultuuritraditsioonidel ja oma kultuurile ära kaduda, vaid hoiab neid elus. Ja ma arvan, et see annab ka lootust, et need näited on meil igalt poolt võtta ja siiamaani oleme me ka ise ju nii käitunud, et me ei lase kellelgi ära minna. Ka nüüd leitakse lahendus. Selle lootusega lõpetame Anton Pärn jutuajamise palju tänu teile intervjuu eest ja palju tervitusi saadan teiega koos alati päikeselise ja väga armsasse Haapsalu linna. Haapsalus on kõik oodatud, suur aitäh. See oli tänane kajalood. Anton Pärn oli meil külas ja loodame kuulajaga kohtuda tuleval laupäeval. Kuulmiseni.